Obsah (14)

§ 120§ 121§ 118§ 117§ 200§ 74§ 263§ 203§ 64§ 75§ 78§ 114§ 113§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-3290 (16231501621) Kohtukoosseis Kohtunikud Urmas Reinol

§ 120

lg 1, § 121 lg 2 p 1, 3, § 203 lg 1 ja § 263 lg 1 p 1, 2 järgi; Raigo Kuke (Kukk) süüdistuses

§ 121lg 2 p 1, 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 29.

mai 2017 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kannatanu AT Süüdistatavad Raido Kukk, isikukood 38911180276, elukoht: XXX, asukoht: Tallinna Vangla, Magasini 35, Tallinn, Eesti Vabariigi kodanik, XXX, emakeel: eesti keel, töökoht: XXX OÜ, varem kriminaalkorras karistatud 2-l korral: viimati Harju Maakohtu 13.01.2009 otsusega

§ 118

p 1,

§ 117

lg 1 ja

§ 200

lg 2 p 7 järgi vangistusega 4 aastat, millest

§ 74

lg 2 vangistus 2 aastat 11 kuud 23 päeva jäeti täitmisele pööramata 3aastase katseajaga. Harju Maakohtu 07.05.2013 määrusega pöörati mõistetud ja ärakandmata karistus 1 aasta 10 kuud ja 7 päeva vangistust täitmisele, karistuse kandmise algusaeg 19.06.2014 ja lõpp 26.04.

1. Harju Maakohtu 08.09.2015 kohtumäärusega vabastati karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 26.04.
2. Kinni peetud 24.06.2016 ja 13.12.2016 ning vahistatud 14.12.2016 kaheks kuuks, Harju Maakohtu 10.02.2017 kohtumäärusega pikendatud vahi all pidamise tähtaega kuni 13.04.
3. Raigo Kukk, isikukood 39101230258, elukoht: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, XXX, emakeel: eesti keel, töökoht: XXX AS, kriminaalkorras karistatud 1-l korral, Tallinna Ringkonnakohtu 26.08.2014 otsusega

§ 121

, § 263 p 1, 4 järgi vangistusega 7 kuud 28 päeva tingimisi 2-aastase katseajaga, kahtlustatavana kinni peetud 13.12.2016-14.12.2016 ning 14.12.2016 kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld. Prokurör ringkonnaprokurör Alar Lehesmets Kaitsja advokaat Madis Piirla Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu
2. mai 2017 otsus Raido Kuke ja Raigo Kuke süüdistusasjas jätta muutmata.
3. Kannatanu AT apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Kannatanul on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Asjaolud ja menetluse käik
4. Raido Kukele oli esitatud süüdistus

§ 263

lg 1 p 1, 2 järgi selles, et tema 19.06.2016 kl 02.00 paiku tungis Harjumaal Kose vallas Kose alevikus XXX asuva XXX söögikoha esisel platsil, s.o. avalikus kohas kallale ER-le, lüües viimast peaga näkku parema põsesarna piirkonda ning tömbi esemega näkku parema kulmu piirkonda, tekitades kulmule ja näole lahtised haavad, põhjustades ER-le füüsilist valu; selles, et tema 23.06.2016 kl 23.50 paiku tungis Harjumaal Kose vallas Kose-Uuemõisa alevikus XXX juures platsil, s.o. avalikus kohas kallale talle valesti pargitud sõiduki MercedesBenz (reg nr XXXXXX) osas märkuse teinud, parkimiskorralduse eest vastutavale RV-le, kasutades kannatanu suhtes RelvaS § 11 p 2 ja RelvaS § 13 p 1 mõttes gaasirelva, pihustades sõiduki Mercedes-Benz (XXXXXX) juhiukse juurde tulnud RV-le läbi avatud akna näkku pipragaasi, mille tagajärjel tekkis RV-l nägemishäire ning ta tundis füüsilist valu ja kukkus vastu sõiduauto Mercedes-Benz (XXXXXX) esitiiba. Eemaldudes sõidukiga RV-st, väljus R. Kukk sõidukist, lõi RV rusikaga näo piirkonda ja jalaga selja alaosa piirkonda ning pihustas veelkord RV-le gaasi näkku. Eelkirjeldatud tegevusega tekitas ta kannatanule rindkerepõrutuse, selja alaosa põrutuse, hematoomi paremal reiel ja vasaku silma ning sarvkesta põletuse ja söövituse, põhjustades füüsilist valu; samuti selles, et tema 24.06.2016 kl 01.00 paiku tungis Harjumaal Kose vallas Ravila alevikus XXX juures teel, s.o. avalikus kohas kallale talle sõidukiga kihutamise tõttu märkuse teinud DS-le, kasutades kannatanu suhtes RelvaS § 11 p 2 ja RelvaS § 13 p 1 mõttes gaasirelva, pihustades kannatanule pipragaasi näkku ning lõi tömbi esemega vastu pead, tekitades DS-le pea lahtised hulgihaavad ning põhjustas füüsilist valu. Samuti lõi DS-ga koos olnud JS tömbi esemega näkku, tekitades JS-le ninaluu murru ja põhjustades füüsilist valu.

§ 121

lg 2 p 1, 3 järgi süüdistatakse teda selles, et tema 19.06.2016 kl 02.20-02.40 tungis Harjumaal Kose vallas Oru külas XXX asuva eramaja territooriumil kallale AL-le, lüües viimast vasaku käega näkku. Saadud löögist paiskus AL peaga vastu maja hoovi pargitud sõiduauto Audi A4 Avant (reg nr XXXXXX) pakiruumi luuki, mille tagajärjel purunes pakiruumi luugi klaas ja luugile tekkis mõlk. Saadud löögist kaotas AL teadvuse ja kukkus maha. Kannatanu teadvusele tulles lõi ta maas lamavat AL jalaga näkku ning purustas AL-le kuulunud mobiiltelefoni Sony Xperia Z2, väärtusega 400 eurot. Eelkirjeldatud tegevusega tekitas ta AL-le kolju- ja näoluude murru, hambamurru, pea pindmised hulgivigastused ning pindmise õla- ja õlavarrevigastuse, põhjustades AL-le füüsilist valu. Samuti lõi ta AL suhtes vägivaldset rünnet ja tervisekahjustuste tekitamist takistama tulnud ja kannatanu kaitseks välja astunud ER peaga näkku parema põsesarna piirkonda, tömbi esemega otsmiku piirkonda ning kägistas ER kõrist, tekitades ER-le lahtise peahaava ja põsepiirkonna lahtise haava ning põhjustas füüsilist valu ning selles, et tema 9.12.2016 kl 01.00 paiku tungis ühise eesmärgi nimel isikute grupis, ühiselt ja kooskõlastatult koos Raigo Kukega Harjumaal Anija vallas Rasivere külas XXX talu õuel kallale AT-le, lüües kannatanut rauast torutangidega vastu pead, mille tagajärjel AT kukkus. Seejärel ründas ta AT selja tagant ning lõi teda ühe korra tömbi esemega vastu pead. Tajudes ohtu oma elule, püüdis AT kallaletungijate eest põgeneda, kuid Raido Kukk ja Raigo Kukk järgnesid kannatanule ning peksid AT m.h labidavarte ehk relvana kasutatavate esemetega korduvalt vastu pead, õlga ja selga, tekitades AT-le peaajupõrutuse, hulgaliselt hematoome peas ja viis põrutushaava mõlemal pool otsmikul ning vasakul pool kiiru- ja kuklapiirkonnas, nahaaluse verevalumi selja vasaku abaluu kohal ja vasaku silma ümbruses ning haava vasaku käe III sõrmel ehk tervisekahjustused, mis kestab vähemalt neli nädalat, põhjustades füüsilist valu.

§ 120

lg 1 järgi süüdistatakse teda selles, et tema 19.06.2016 ajavahemikul kell 02.2002.40 ähvardas Harjumaal Kose vallas Oru külas XXX asuva eramaja territooriumil enda poolt kannatanu AL suhtes vägivaldset rünnet ja tervisekahjustuste tekitamist takistama tulnud ja AL kaitseks välja astunud ER tulirelvaga, mil ta enda ja ER vahel toimunud rüseluse järgselt ütles, et „Toob autost tuki“, liikudes enda kasutuses olnud sõiduki poole. ER tajus tema poolt öeldut relvaga ähvardamisena ning kartis reaalselt oma elu ja tervise ning ähvarduse täideviimise pärast, sest varasemalt samal ööl oli R. Kukk Harjumaal Kose vallas Kose alevikus XXX asuva XXX söögikoha esisel platsil teda rünnanud ning vägivalda kasutanud, lüües ER peaga ning rusikaga näkku, tekitades ER-le tervisekahjustusi ja põhjustades valu ning selles, et tema 19.06.2016 ajavahemikul kell 02.20-02.40, olles Harjumaal Kose vallas Oru külas XXX asuva eramaja territooriumil tunginud kallale AL-le ja ER-le, purustas ta eeluurimisel kindlakstegemata esemega ER kasutuses oleva, XXX asuva maja ees seisnud sõiduki Mercedes-Benz E200 CDI (registreerimisnumbriga XXXXXX) tagaklaasi ja tagatuled ning tekitas mõlgid kapotile, täkke esituledele ja esiklaasile, kriimusid esistangele ja vasakule tagumisele tiivale, tekitades oma tegevusega varalise kahju kogusummas 4404.75 eurot ehk olulise kahju

§ 121p 1 mõttes.

2. Raigo Kukke süüdistatakse

§ 121

lg 2 p 1, 3 järgi selles, et tema isikuna, kes on varasemalt toime pannud kehalise väärkohtlemise, tungis 9.12.2016 kella 01.00 paiku ühise eesmärgi nimel isikute grupis, ühiselt ja kooskõlastatult koos Raido Kukega Harjumaal Anija vallas Rasivere külas XXX talu õuel kallale AT-le, lüües Raido Kuke poolt relvana kasutava esemega saadud löögist maha kukkunud AT-le selja tagant tömbi esemega vastu pead. Kui AT, tajudes saadud löökide tõttu ohtu oma elule, püüdis kallaletungijate eest põgeneda, järgnesid Raigo Kukk ja Raido Kukk AT-le ning peksid kannatanut muu hulgas labidavarte ehk relvana kasutatavate esemetega korduvalt vastu pead, õlga ja selga, tekitades AT-le peaajupõrutuse, hulgaliselt hematoome peas ja viis põrutushaava mõlemal pool otsmikul ning vasakul pool kiiru- ja kuklapiirkonnas, nahaaluse verevalumi selja vasaku abaluu kohal ja vasaku silma ümbruses ning haava vasaku käe III sõrmel ehk tervisekahjustused, mis kestab vähemalt neli nädalat, põhjustades füüsilist valu. Harju Maakohtu otsus 3. Harju Maakohtu 29. mai 2017 otsusega lühimenetluses tunnistati Raido Kukk süüdi

§ 120

lg 1 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud;

§ 121

lg 2 p 1, 3 järgi ja karistati vangistusega 4 aastat;

§ 203

lg 1 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat ning

§ 263

lg 1 p 1, 2 järgi ja karistati vangistusega 3 aastat.

§ 64

lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ja mõisteti liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 3 aastat vangistust, mille hulka arvestati eelvangistus, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 24.06.2016 ja kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 11 kuud 29 päeva päeva vangistust.

§ 74

lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetud vangistusest kuulub koheselt ärakandmisele 6 kuud vangistust, alates 13.12.2016, ülejäänud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui R. Kukk ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab Tallinna Vangla kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldaja järelevalve all

§ 75

lg 1 p 1-6 ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi.

§ 75lg 2 p 8 alusel kohustati R.

Kukke osalema vihajuhtimise sotsiaalprogrammis.

§ 78

p 1 alusel arvestati katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 29.05.2017. Tõkend vahistamine jäeti kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata, kohtuotsuse jõustumisel või karistuse tähtaja saabumisel tõkend tühistada. Kriminaalmenetluse kuludena mõisteti R. Kukelt riigi tuludesse välja sundraha 705 eurot, ½ kohtuarstliku ekspertiisitasu (Ekspertiisiakt nr 16E-PõI0245) summas 42 eurot ja ½ DNA ekspertiisi (Ekspertiisiakt nr 17E-GE0033) maksumusest summas 1111,50 eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul Maksu- ja Tolliametile. Raigo Kukk mõisteti süüdi

§ 121lg 2 p 1, 3 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta 9 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 1 aasta 2 kuud vangistust, millest lugeda kantuks eelvangistuses viibitud aeg 13.12.2016-14.12.2016, s.o. 2 päeva ning lõplikuks karistuseks loeti 1 aasta 1 kuu 28 päeva vangistust.

§ 74

lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult koheselt täitmisele kui R. Kukk ei pane 18 kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab Tallinna Vangla kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldaja järelevalve all

§ 75lg 1 p 1-6 ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi.

Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Kriminaalmenetluse kuludena mõisteti R. Kukelt riigi tuludesse välja sundraha 705 eurot, ½ kohtuarstliku ekspertiisitasu (Ekspertiisiakt nr 16E-PõI0245) summas 42 eurot ja ½ DNA ekspertiisi (Ekspertiisiakt nr 17E-GE0033) maksumusest summas 1111,50 eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul Maksu- ja Tolliametile. Raido Kukelt mõisteti kannatanu ER kasuks välja 800 eurot, kannatanu AL kasuks 2530 eurot ja kannatanu RV kasuks 500 eurot. Kannatanu AT kasuks mõisteti süüdistatavatelt solidaarselt välja 1000 eurot. Tsiviilhagide katteks Raido Kukelt arestitud sularaha 4870 eurot jäeti tsiviilhagide tagamiseks aresti alla. Maakohus leidis kokkuvõtvalt, et istungil esitatud ja uuritud usaldusväärsete tõenditega kogumis on Raido Kuke ja Raigo Kuke süü neile kõikides inkrimineeritud kuriteoepisoodides tõendamist leidnud. Süüdistatavatele karistuse mõistmisel arvestas maakohus asjaoluga, et tegemist ei ole isikutega, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks mõistnud toimepandud tegude õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohus pidas põhjendatuks karistada Raido Kukke vangistusega, millest kuulub koheselt ärakandmisele 6 kuud vangistust, mille alguseks lugeda 13.12.2016. Ülejäänud osa mõistetud vangistusest ei pöörata täielikult täitmisele, kui R. Kukk ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab kriminaalhooldaja järelevalve all

§ 75lg 1 p 1-6 ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi.

Lisaks kohustati R. Kukke osalema vihajuhtimise sotsiaalprogrammis. Raigo Kukele mõistetud karistuse osas pidas kohus võimalikuks jätta see

§ 74lg 1, 3 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui R.

Kukk ei pane 18 kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab kriminaalhooldaja järelevalve all

§ 75lg 1 p 1-6 ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi.

Kannatanu AT tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 15000 eurot rahuldas maakohus osaliselt. Arvestades kannatanule tekitatud ja ekspertiisiaktiga nr 16E-PõI0245 tuvastatud tervisekahjustusi, alampalga määra ja keskmist palka Eestis, pidas kohus põhjendatuks ja õiglaseks mõista süüdistatavatelt solidaarselt kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju summas 1000 eurot. Kannatanu apellatsiooni sisu 4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu AT. Apellant vaidlustab otsuse süüdistatavatele mõistetud karistuse, tema suhtes toime pandud teo kvalifitseerimise

§ 121järgi ning väljamõistetud mittevaralise kahju suuruse osas.

Palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega määrata Raigo Kukele mõistetud vangistus ärakandmisele vähemalt osaliselt ning Raido Kukele mõistetud vangistus ärakandmisele kestusega vähemalt 1,5 aastat; mõista mittevaralise kahju hüvitis välja õiglases ulatuses, s.o suuremas ulatuses kui maakohus ning määrata kindlaks tsiviilhagi täitmise viis, kohustades kandma kannatanu kasuks väljamõistetud summa AT ema ST arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXX. Kannatanu argumendid on alljärgnevad. 4.

1. Apellandi arvates ei vasta mõistetud karistused süüdistatavate süüle, sest süüdistatavad sisenesid tema territooriumile tema nõusolekuta, peksid teda tema oma kodus relvataolise rauast esemega, mille tagajärjel tekitatud vigastused on olnud pikaajalise mõjuga. Lisaks tuleb arvestada, et Raido Kukke süüdistati mitmes samalaadses vägivalla kasutamisega seotud episoodis ja isikut on varasemalt karistatud vangistusega raske tervisekahjustuse tekitamise ja ettevaatamatusest surma põhjustamise ning röövimise eest ning Raigo Kukke on varasemalt karistatud kehalise väärkohtlemise ning avaliku korra raske rikkumise eest. Oli vaid juhus ja õnn, et tema sellise peksmise tagajärjel ei hukkunud. Seega on süüdistatavate teosüü väga suur ning nende loodud oht keskmisest suurem. Nii eripreventiivses kui üldpreventiivses mõttes on põhjendamatu, et Raido Kukk vabanes vangistusest üksnes 6-kuulise vangistuse järgselt ning Raigo Kukele määratud karistust ei pööratud isegi osaliselt täitmisele. Kuivõrd süüdistatavad ei ole ühelgi moel isegi püüdnud tekitatud kahju heastada, ei näe apellant mitte ühtegi kergendavat asjaolu. 4.
2. Apellandi hinnangul tulnuks tema suhtes toime pandud tegu kvalifitseerida kas

§ 118

,

§ 114

p 1, 4 - 25 lg 2 või

§ 113lg 1- 25 lg 2 järgi.

Peksmine lõpetati kui kannatanu oli kaotanud teadvuse, misjärel jäeti ta oma koduhoovi maha vedelema. Süüdistatavad peavad teadma, et pea on õrn kehaosa ja vägivaldne pea põrutamine tekitab pöördumatu kahjustamise. Korduvalt pea piirkonda löömisega ja isiku lõtvunud keha maha jätmisega pidid isikud pidama võimalikuks või isegi tahtma, et kannatanu on surnud või et tema vigastused on eluohtlikud. Võib väita, et ellujäämine ja surmavate vigastuste puudumine on vaid juhus ja ime. Süüdistatavate poolt toimepandud kuriteo väline teopilt viitavad tahtlusele piinaval ja julmal viisil põhjustada kannatanu surm või vähemalt raske tervisekahjustus. Peksmisest tingitud tervisehäirete tõttu ei saanud kannatanu mitme kuu vältel tööle minna ning 2.01.2017 ta koondati. Alates 27.02.2017 on kannatanu töötuna arvel ning talle on määratud töötuskindlustuse hüvitis perioodiks 06.03.2017 - 01.09.

1. Peale tema ründamist on tugevate peavalude ja paanikahoogude tõttu käinud tema elukohas kiirabi ja ta ise on pöördunud erakorralise meditsiini osakonda vastuvõtule. Apellatsioonile lisatud tõendeid ei saanud esitada maakohtule põhjusel, et esimesel kohtuistungil mindi ootamatult üle lühimenetlusele, kuigi kõikidele asjaosalistele olid saadetud kohtukutsed kuuele istungile. Seega oli apellandile teada, et tal on võimalik esitada asja menetlemise ajal kohtule ka täiendavaid tõendeid. 4.
2. Väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis ei vasta üleelamistele ega kohtupraktikale. Apellant tundis peksmise tugevat valu ja reaalset surmahirmu, samal ajal magas toas kannatanu kahe aastane tütar. Lisaks läbielamistele enda elu ja tervise pärast, tundis ta peksmise ajal ka meeletut hirmu ja muret tütre tervise pärast ning kartis, et laps võib ärgata ja saada toimuvast šoki. Apellant kasvatab last üksikvanemana ning peksmisele järgnenud nädalatel pidi ta elama korduvalt üle ka olukordi, kus tütar teda moondunud ning paistes näo ja pea tõttu ära ei tundnud, ehmus, nuttis ja teda kartis. Kuni tänaseni on apellandil mure enda ja tütre turvalisuse pärast. Põhjendused mittevaralise kahju hüvitiste suuruse määratlemisel on seotud üksnes ekspertiisiaktis toodud tagajärgedega ning Eestis kehtiva alampalga määra ja keskmise palga suurusega, muid asjaolusid tsiviilhagi lahendamisel arvesse võetud ega hinnatud ei ole. Tsiviilhagis on aga esitatud erinevad asjas tähtsust omavad asjaolud, mida hüvitise suuruse määramisel ei ole arvestatud. On oluline arvestada, et apellandil endal puudus rünnakus mistahes roll ning ükski süüdistatav ei ole selgitanud, miks rünnak tema suhtes toime pandi. Väljamõistetud hüvitis ei vasta üleelamistele, valule ja kannatustele. Süüdistatavate kaitsja kirjalikud vastuväited apellatsioonkaebusele
3. Kaitsja hinnangul on vaidlustatud otsus seaduslik ja põhjendatud ning rajaneb tõenditele, mida pooltel oli võimalik vahetult kohtusaalis uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Palub jätta otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaitsja vastuväited on alljärgnevad. 5.
4. Väited, et prokurör lühimenetluse taotlust ei põhistanud või tugines oma põhjendustes üksnes menetluses olevate kriminaalasjade rohkele arvule, ei ole õiged. Prokurör on 8.05.2017 kohtuistungil põhjalikult motiveerinud taotlust asja arutamiseks lühimenetluse korras. Samuti leidis prokurör, et kuivõrd asja arutamine toimub kriminaalasja materjalidele tuginevalt, ei saa kannatanute huvid kahjustatud ja lühimenetlus tagab ka kõik eeldused õiglase karistuse määramiseks. Asja lahendamine lühimenetluses ei piiranud apellandi õigust ausale ja õiglasele kohtumenetlusele, veel vähem tõhusale õiguskaitsele. Kannatanu on kasutanud õigust esitada tsiviilhagi ja koos sellega esitanud ka kriminaalasja juurde täiendavaid tõendeid. Kaebusest ei nähtu, miks ei saanud kannatanu täiendavaid tõendeid esitada juba kohtueelses menetluses. Väited soovist esitada tõendid kohtuliku uurimise käigus, on otsitud ning kohtuliku uurimise käigus uute tõendite esitamiseks alus puudus. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes üksnes süüdistusakti järgi. Olukorras, kus süüdistuse aluseks olevate asjaolude üle puudus vaidlus, puudus ka võimalus süüdistuse sisu laiendada, kuivõrd uusi asjaolusid, mis vajaksid uurimise täiendamist (n.ö teise ringi tõendite uurimist) ei esinenud. Kannatanu on justkui asunud seisukohale, et tema sooviks oli üllatada nii süüdistatavaid, kohut kui prokuratuuri täiendavate tõenditega. 5.
5. Apellatsioonkaebusest nähtub, et kannatanu omas tõendeid juba enne kohtulikku arutamist, kuid ei esitanud neid õigeaegselt kohtueelses menetluses. Seega ei saa neid ka hilisemalt ringkonnakohtule esitada ega uurida. Vastasel juhul tekiks olukord, kus kannatanul tekiks läbi kaebeõiguse võimalus taaskäivitada kohtulik arutelu/uurimine teistkordselt, mida KrMS ei võimalda ning see ei oleks kooskõlas kohtuliku arutamise katkematuse ja viivitamatusega. Kuivõrd asja arutati kuni 8.05.2017 üldmenetluses ning asjas toimus ka eelistung, oli kannatanul õigus esitada täiendavaid tõendid kuni eelmenetluse lõppemiseni, mida kannatanu ei teinud. 5.
6. On äärmiselt küsitav, kas kannatanul on üldse kaebeõigust lühimenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamiseks. KrMS § 30 lg 1 kohaselt esindab kohtus riikliku süüdistust prokuratuur, kelle kaebeõigus lühimenetluses on KrMS § 318 lg 3 p 2 kohaselt piiratud, samas ei ole sõnaselgelt sarnast piirangut kannatanu osas. Kuivõrd kannatanu on esitanud apellatsiooni süüdimõistva kohtuotsuse peale, lisades oma nägemuse süüdistuse täiendamisest ning isikute süüküsimuse lahendamisest, ei ole prokuratuurile sarnast õigust ega võimalust ette nähtud. Selliselt aga asuks kannatanu täitma süüdistusfunktsiooni, mis on kriminaalmenetluse riiklikkuse põhimõtte otsene eiramine. Ilmselt ei ole ka seadusandja tahe olnud luua lühimenetluses kannatanule õigus süüdimõistvat kohtuotsust apelleerida osas, mis väljub tsiviilhagi puudutavast osast. Kannatanu on realiseerinud õigust esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagi, võtnud osa kohtulikust arutelust ning saanud sõna kohtuvaidlustes. Kannatanu tsiviilhagi lahendamiseks piisas toimikusse lisatud materjalidest ning sellega on apellandi õigused ausale ja õiglasele kohtumenetlusele tagatud. Tsiviilhagi lahendamisel on kohus kohaldanud õigesti materiaalõigust ning kohtu põhjendused on vastavuses Riigikohutu praktikaga. Arvestades kannatanule tekitatud tervisekahjustusi on kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaraline kahju 1000 eurot, seaduslik ja põhjendatud. 5.
7. Apellatsioonis esitatust jääb mulje, et kannatanu tegelikuks sooviks on kriminaalasjas lahendada veel seni lahendamata tsiviilnõudeid, millist õigust kannatanule omistada ei saa, kuivõrd käeolevas kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi eseme ja aluse muutmine on välistatud. Seni lahendamata kahjunõuete osas on kannatanul õigus pöörduda tsiviilkohtusse. 5.
8. Raido Kukele mõistetud karistus ulatub sanktsiooninormi maksimaalmäärani, millest suurema karistuse määramine ei oleks seaduslik ega põhjendatud. Karistuses reaalse ehk 6 kuulise vangistuse osa on R. Kukk tänaseks täitnud. Määratud karistus on oma eesmärki täitnud ning edasine tingimisi karistus aitab kindlustada õiguskuuleka elu elamist. Seega on kohtu poolne otsus jätta ülejäänud osas karistusest täitmisele pööramata on osutunud põhjendatuks. R. Kukk on asunud kriminaalhooldaja järelevalve alla täitma kohtu määratud käitumiskontrollinõudeid. 5.
9. Raigo Kukk on kriminaalmenetluse jooksul olnud igakülgselt kättesaadav ning ei ole toimepannud täiendavaid süütegusid ega kujutanud endast sellist ohtu, et tema suhtest tulnuks kriminaalmenetluses kohaldada tõkendina vahistamist. R. Kukk omab kindalt töökohta, kasvatab koos abikaasaga ühist poega ning panustab oma tööga perekonna ülalpidamisse. Seega oleks ka isiku reaalne vangistamine põhjendamatu, kuivõrd isiku käitumist arvestades on võimalik tema suhtes saavutada karistuse eesmärk ja mõju ilma reaalselt vangistust kohaldamata. R. Kukele on mõistetud keskmisest pikem tingimisi vangistus koos pika katseajaga koos kohustusega alluda käitumiskontrollinõuetele. See on piisav ning tõhus meede veendumaks, et isik edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduks. Karistusvõimu kohaldamise õigus on riigi pädevuses, mitte kannatanu või muu isiku määrata. Karistuse määramisel tuleb õigusriigis aga tagada, et see oleks allutatud õigusele ning mõõdukas. Õiglane on karistus, mille minetused vastavad süüdlase tehtud ebaõigusele ja tema süü suurusele. Ka käesolevas oleks lubamatu delegeerida karistusvõimu määramise õigus kannatanule. Maakohus on karistuste määramisel lähtunud kindlatest õiguslikest piiridest ning kohtu siseveendumuse kohaselt on täidetud ka karistuse eesmärgid. Mõlemad süüdistatavad on oma süüd tunnistanud, oma teguviisi kahetsenud ning vabandanud kannatanute ja nende lähedaste ees neile põhjustanud kannatuse pärast. 5.
10. Nõustuda ei saa apellandi tõdemusega, et karistusest tingimisi vabastamine on justkui samastatav karistamata jätmisega. Süüdimõistetu karistusest tingimusliku vabastamise või vabastamata jätmise puhul on tegu kohtuniku otsustamisdiskretsiooniga. Selle piiramisega või liigse sekkumisega piiratakse oluliselt kohtuniku võimalust karistust individualiseerida. Isikule tuleb mõista karistus, mis vastaks tema poolt toimepandud teo raskusele ja laadile, süüdlase isikule ning veenduda selles, et täidetud saaks karistuse esmane eesmärk, ehk läbi riikliku hukkamõistu mõjutada süüdimõistetut edaspidi taoliste tegude toimepanemisest hoiduma. 5.
11. Mõlemad süüdistatavad on avaldanud soovi heastada kuriteoga tekitatud kahju. Maakohtu otsuse tagamiseks on süüdistatavatelt ära võetud rahalisi vahendeid ning kohtuotsusest nähtuvalt ära võetud rahasummast piisab, rahuldamaks kohtuotsuse jõustumisel viivitamatult kõigi kannatanute tsiviilhagid. 5.
12. Kannatanu suhtes toimepandud kuritegu on kvalifitseeritud õiguspäraselt. Kannatanule tekitatud tervisekahjustuste ulatus nähtub ekspertiisiaktist nr 16E-PõI0245, millest tulenevalt kannatanu kehavigastused ei põhjusta eluohtlikku tervisekahjustust, kuid põhjustavad pikaajalise tervisehäire kestusega üle nelja nädala, kuid vähem kui 4 kuud. Seega on kohtumenetluses jälgitavalt ning tõsikindalt tuvastatud, et kannatanu puudutav kuriteoepisood on kvalifitseeritud õigesti

§ 121lg 2 p 1 ja 3 järgi.

Prokuratuuri ja süüdistatavate kaitsja kirjalikud seisukohad apellatsioonile

1. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitasid apellatsioonile enda kirjalikud seisukohad Põhja Ringkonnaprokuratuur ja süüdistatavate kaitsja. 6.
2. Prokuratuuri seisukohad on järgmised. Kohus on isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel seotud nii süüdistuse piiride kui süüdistusversiooni kinnitavatest tõenditest nähtuva teabega. Prokuratuuri hinnangul on apellant, vaidlustades tema suhtes toime pandud teo kvalifitseerimise

§ 121

lg 2 p 1, 3 järgi, tõstatanud alusetult kahtluse 11.01.2017 eksperdiarvamuse osas. Eksperdiarvamusega mittenõustumine ei tähenda eksperdiarvamuse põhjendamatust. Eksperdiarvamus on aga kogumis muu tõendusteabega aluseks isiku tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmisel. Süüdistatavate tegevus 9.12.2016episoodis on õigesti kvalifitseeritud

§ 121lg 2 p 1, 3 järgi.

6.1.1. Prokuratuur ei nõustu kannatanu käsitlusega, mille kohaselt võiks kohus süüdistatavale mõistetava karistusmäära üle otsustamisel lähtuda analoogiast mõnes teises kriminaalasjas mõistetud karistusega (apellatsiooni p 10).

§ 56

lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü, mille suurus on aga personaalne ning mida ei ole võimalik analoogia abil sisustada. Lisaks süü suurusele tuleb

§ 56

lg 1 kohaselt arvestada karistuse mõistmisel nii kergendavaid kui raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus ei ole süüdistatavatele karistust mõistes eelnimetatud põhimõtteid eiranud. Raido Kukele on maakohus mõistnud karistuse peaaegu sanktsiooni maksimaalses määras. Raigo Kuke väiksemat teosüüd ja kuriteoetteheite mahtu arvestades on maakohus põhjendatult mõistnud Raigo Kukele karistuseks 1 aasta 9 kuud vangistust. Raido Kuke poolt koheselt ärakandmisele kuuluva karistuse osa ning Raigo Kuke poolt kogu mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmisel on kohus arvestanud nii süüdistatavate isikute, neid iseloomustavate andmete kui perekonnaseisuga, lähtudes muu hulgas Raido Kuke osas varasema käitumiskontrolli positiivsest mõjust. Karistuse vähemtähtis lõppeesmärk teo riikliku hukkamõistu kõrval ei ole kindlasti isiku ühiskonnast äralõikamine, vaid isiku suunamine saamaks täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks muu hulgas läbi sotsiaalsete sidemete säilimise. 6.1.

1. VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 2 kohaselt on mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamine kohtu diskretsiooniotsus, võttes arvesse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Süüdistatavad on kannatanu ees kohtuistungil oma tegude pärast vabandanud. Riigikohtu 2017 analüüsi kohaselt on kuritegude-ja väärtegudega tekitatud mittevaralise kahju hüvitised võrreldes varasema kohtupraktikaga viimasel ajal vähenenud (Riigikohtu õigusteabe osakonna kohtupraktika kordusanalüüs:https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Mittevaral ise%20kahju%20h%C3%BCvitamine%20tsiviil%20ja%20kriminaalasjades%202016.pdf). 6.
2. Süüdistatavate kaitsja seisukohad on järgmised. Mõlemad süüdistatavad avaldavad siirast vabandust kannatanute ja nende lähedaste ees neile põhjustatud kannatuste pärast. Süüdistatavad on mõistnud, et sõltumata olukorrast ei õigusta vägivalda miski. Lisaks riigi poolt määratud karistusele on süüdistatavad avaldanud soovi heastada tehtud teod hüvitades kannatanutele tekitatud kahjud. 6.2.
3. Vaidlustatud kohtuotsus on kannatanutele väljamõistetud hüvitisnõude osas koheselt täidetav. Kõik kannatanute hüvitisnõuded saavad viivitamatult täidetud, kuivõrd kohtuotsuse täitmiseks on süüdistatavatelt arestitud nende isiklikult teenitud rahalised vahendid. Kohtuotsuse täitmisega saab lõplikult ja ammendavalt heastada kuriteoga tekitatud kahjud ja saavutada õigusrahu. 6.2.
4. Mõlemad süüdistatavad on süüd tunnistanud ning riigi poolse hukkamõistuga leppinud. Määratud karistused on pigem rangemapoolsed ning nende määramisel on lähtutud, et need omaks süüdistatava osas hoiatavat mõju, kaitseksid õiguskorra kaitsmise huve ja mõjutaks süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
5. Kohtukolleegium tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, maakohtu otsusega, kannatanu apellatsiooni motiividega ning prokuratuuri ja süüdistatavate kaitsja kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud. Kannatanu apellatsioonis esitatud argumendid selle tühistamiseks alust ei anna. Enda seisukohti põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt.
6. Kohtukolleegiumi hinnangul puuduvad nii apellatsiooni väidete kui vaidlustatud otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt argumendid kannatanu AT-ga seotud kuriteoepisoodi osas maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ja õiguslike järelmite muutmiseks, seda nii süüdistatavate teole antud õigusliku kvalifikatsiooni, mõistetud karistuste kui ka kannatanu tsiviilhagi rahuldamise osas. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Siinjuures tugineb kohtukolleegium Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-113-13, nr 3-1-123-11 ja nr 3-1-1-92-11). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks esitada uuesti maakohtu otsuses kajastatud kõikide tõendite analüüsi, vaid piirdub alljärgnevalt hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.
7. Apellandi väide, mille kohaselt tema suhtes 9.12.2016 toimepandud kuriteo väline teopilt viitab tahtlusele põhjustada kannatanu surm piinaval ja julmal viisil või tekitada vähemalt raske tervisekahjustus, mistõttu on süüdistatavate teole antud ebaõige karistusõiguslik hinnang, ei ole pädev ega ei tulene kriminaalasjas kogutud tõenditest. Ainuüksi asjaolu, et peale kannatanu peksmise lõpetamist süüdistatavad lahkusid, jättes kannatanu koduhoovi pikali, ei anna alust süüdistatavatele etteheidetavale teole karistusõigusliku hinnangu muutmiseks. Kehaline väärkohtlemine, millega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat, on kvalifitseeritav

§ 121lg 2 p 1 järgi. Nähtuvalt isiku ekspertiisiaktiga nr 16E-Põ

I0245 (kd III, lk 35-40) kannatanul tuvastatud tervisekahjustuste ulatusest, ei põhjustanud 9.12.2016 tekitatud kehavigastused kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi, samas aga pikaajalise tervisehäire kestusega üle nelja nädala, kuid vähem kui 4 kuud. Puudub alus kohtuarst-ekspert TV eksperdiarvamuses kahelda. Kohtumenetluses kogutud tõenditega on jälgitavalt ning tõsikindalt tuvastatud, et kannatanut peksid mõlemad süüdistatavad, mistõttu on apellanti puudutav kuriteoepisood õiguspäraselt kvalifitseeritud

§ 121lg 2 p 1 ja 3 järgi.

10. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga maakohtu poolt mõistetud karistuste mittevastavusega süüdistatavate süüle. Prokuröri poolt taotletud ja maakohtu poolt süüdistatavatele mõistetud karistuste raskendamist taotleb apellant põhjustel, et süüdistatavad sisenesid tema territooriumile tema nõusolekuta, et teda peksti tema oma kodus relvataolise rauast esemega, mille tagajärjel tekitatud vigastused on olnud pikaajalise mõjuga. Lisaks tuleb arvestada, et Raido Kukele esitati samas kriminaalasjas süüdised mitmes samalaadses vägivalla kasutamisega seotud episoodis, kusjuures Raido Kukke on varasemalt karistatud vangistusega raske tervisekahjustuse tekitamise ja ettevaatamatusest surma põhjustamise ning röövimise eest ning Raigo Kukke on varasemalt karistatud kehalise väärkohtlemise ning avaliku korra raske rikkumise eest. Arvestades süüdistatavate väga suure teosüüga on nii eri- kui üldpreventiivses mõttes põhjendamatu, et Raido Kukk vabanes vangistusest üksnes 6-kuulise vangistuse ärakandmise järgselt ning Raigo Kukele määratud karistust ei pööratud isegi osaliselt täitmisele. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et kohus ei või ega saa süüdistatavale mõistetava karistusmäära üle otsustamisel lähtuda analoogiast mõnes teises kriminaalasjas mõistetud karistusega.

§ 56

lg 1 esimesest lausest tulenevalt on karistamise aluseks isiku süü, mille suurus on aga alati personaalne, mida kohtul ei ole võimalik analoogia abil sisustada. Lisaks süü suurusele tuleb

§ 56

lg 1 kohaselt karistuse mõistmisel arvestada nii kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus ei ole süüdistatavatele karistust mõistes eelnimetatud põhimõtteid eiranud. Karistusvõimu kohaldamise õigus on riigi pädevuses, mitte kannatanu või muu isiku määrata ja on lubamatu delegeerida karistusvõimu määramise õigus kannatanule. Kehtiva kohtupraktika kohaselt (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-28-14 p 29) tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Raido Kukele on maakohus mõistnud karistuse peaaegu sanktsiooni maksimaalses määras ning Raigo Kuke väiksemat teosüüd ja kuriteoetteheite mahtu arvestades mõistnud Raigo Kukele karistuseks põhjendatult 1 aasta 9 kuud vangistust. Raido Kuke poolt koheselt ärakandmisele kuuluva karistuse osa ning Raigo Kuke poolt kogu mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmisel on kohus arvestanud nii süüdistatavate isikute, neid iseloomustavate andmete kui perekonnaseisuga, lähtudes mh Raido Kuke osas varasema käitumiskontrolli positiivsest mõjust. Karistuse vähemtähtis lõppeesmärk teo riikliku hukkamõistu kõrval ei ole kindlasti isiku teatud ajaks ühiskonnast isoleerimine, vaid isiku suunamine saamaks täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks muu hulgas läbi sotsiaalsete sidemete säilimise. Mõlemad süüdistatavad on oma süüd tunnistanud, oma teguviisi kahetsenud ning vabandanud kannatanute ja nende lähedaste ees neile põhjustatud kannatuse pärast (kd VI, lk 21-40). Isikule karistuse määramisel on oluline tagada, et see vastaks tema poolt toimepandud teo raskusele ja laadile, süüdlase isikule ning veenduda selles, et täidetud saaks karistuse esmane eesmärk, ehk läbi riikliku hukkamõistu mõjutada süüdimõistetut edaspidi taoliste tegude toimepanemisest hoiduma.

§ 74

lg 1 kohaselt kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdlase poolt ei ole otstarbekas, võib ta määrata, et tingimisi jäetakse vangistus süüdlase suhtes kohaldamata. Sama sätte lg 2 sätestab, et kui kohus otsustab, et mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele, määrab kohus, milline osa vangistusest kantakse ära kohe ja millist vangistuse osa tingimisi täitmisel ei pöörata. Tulenevalt eeltoodust ei saa kohtukolleegium nõustuda apellandi tõdemusega, et karistusest tingimisi vabastamine on justkui samastatav isiku karistamata jätmisega. Süüdimõistetu karistusest tingimusliku vabastamise või vabastamata jätmise puhul on tegu kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimusega, mille piiramise või liigse sekkumisega piiratakse oluliselt kohtuniku võimalust karistust individualiseerida. Tulenevalt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-10-09 p-s 30.3 märgitust, tuleb mõistetud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmisel aga välja selgitada, kas kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida erisusi, mis teevad karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-80-04 - RT III 2004, 24, 262, p 9). Seega isegi juhul, kui seadusandja on kuriteo toimepanemise eest kehtestanud range sanktsioonimäära, ei välista see iseenesest mõistetud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on süüdistatavatele karistuste määramisel lähtunud kindlatest õiguslikest piiridest, mis omaksid süüdistatavate osas hoiatavat mõju, kaitseksid õiguskorra kaitsmise huve ja mõjutaks süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.
3. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole apellatsioonis esitatud väidete pinnalt võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ka apellandi kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju suuruse osas. Apellandi 14.12.2016 hagiavaldusest (kd III, lk 29-31) nähtuvalt hindab kannatanu talle tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 15000 eurot. Maakohus, arvestades kannatanule tekitatud ja ekspertiisiaktiga tuvastatud tervisekahjustusi, alampalga määra ja keskmist palka Eestis, pidas põhjendatuks mõista VÕS § 1043 alusel kannatanu kasuks süüdistatavatelt solidaarselt välja mittevaralise kahju summas 1000 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul on süüdistatavatelt kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot põhjendatud ning õiglane ja väljamõistetava hüvitise summa suurendamiseks puuduvad mistahes alused. Ka on Riigikohtu 2017 analüüsi kohaselt kuritegude-ja väärtegudega tekitatud mittevaralise kahju hüvitised võrreldes varasema kohtupraktikaga viimasel ajal vähenenud (Riigikohtu õigusteabe osakonna kohtupraktika kordusanalüüs:https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Mittevaral ise%20kahju%20h%C3%BCvitamine%20tsiviil%20ja%20kriminaalasjades%202016.pdf). Puudub vaidlus selles, et süüdistatavate käitumine 9.12.2016 oli kannatanu suhtes VÕS § 1045 lg 1 p 2 alusel õigusvastane ning süüdistatavate õigusvastane käitumine põhjuslikus seoses kannatanule kehavigastuste tekitamisega. Vastavalt VÕS § 128 lg-le 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole võimalik ning seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada ühegi tõendiga. Eelöeldut kinnitab Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-78-11 p-s 15 märgitu, mille kohaselt ei ole valu ja kannatusi võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 2 kohaselt on mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamine kohtu diskretsiooniotsus, mille juures tuleb arvestada rikkumise raskust ja ulatust, kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukoha järgi puuduvad mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid ning hinnangu kujundamisel tuleb juhinduda õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast (vt. nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-57-10, otsused nr 3-2-1-1-01, nr 3-2-1-51-05, 3-2-1-80-13 jt). Tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Apellandi tsiviilhagis esitatud asjaolud (tapmiskatse, kodu puutumatuse intensiivne riive, raskete tervisekahjustuste tekitamine, hingelised kannatused, üleelamised, sh hirm ja valu) on küll kohtuistungil hinnatud tõenditega osaliselt tuvastamist leidnud, kuid samas ei anna need asjaolud alust maakohtu poolt kannatanu kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurendamiseks. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks viidata kohtupraktikale, rõhutades, et mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest. Kohane rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-18-13, nr 3-2-1-105-01). Oluline on juhtida tähelepanu ka asjaolule, et vaidlustatud kohtuotsus on apellandile väljamõistetud hüvitisnõude osas koheselt täidetav süüdistatavatelt arestitud rahaliste vahendite arvelt. Kohtuotsuse täitmisega saab lõplikult ja ammendavalt heastada apellandile kuriteoga tekitatud kahju ja saavutada õigusrahu.
4. Apellatsioonile lisatud kirjalikud dokumendid jätab kohtukolleegium tähelepanuta. KrMS § 237 lg 4 kohaselt võivad kohtuistungist osavõtjad kohtulikul arutamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Apellatsioonikohtus on tsiviilhagi eseme ja aluse muutmine välistatud. Apellandi selgitus täiendavate kirjalike dokumentide maakohtus esitamata jätmisele ei ole asjakohane. Ringkonnakohtule apellatsiooni lisana esitatud dokumentidest nähtub, et kõik need (v.a. 4.08.2017 kiirabikaardi väljavõte) olid apellandil olemas juba enne kui maakohus jätkas 8.05.2017 kriminaalasja arutamist lühimenetluses. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kohus KrMS § 281 kohaselt selgitanud kannatanule tema õigusi ja kohustusi. Apellant talle KrMS § 38 lg 1 p-s 4 kuuluvat õigust, esitada tõendeid, kohtuistungil kasutanud ei ole, avaldades kohtuvaidluste käigus üksnes seda, et prokuröri poolt taotletud karistus on liiga leebe. Juhul kui apellant leiab, et tal on veel lahendamata kahjunõudeid, on tal õigus pöörduda tsiviilkohtusse.
5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ning § 342 lg 3 p-st 1, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
6. mai 2017 otsuse muutmata ja kannatanu AT apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/