KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. mai 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-6938 (16231600765) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liik

§ 200lg 2 p 4 järgi Harju Maakohtu 2.

märtsi 2017 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör süüdistatav Aleksandr Orehhov, kaitsja Silver Reinsaar ringkonnaprokurör Natalia Miilvee Süüdistatav Aleksandr Orehhov ik: 38510223728; EV kodakondsus; XXX; emakeel vene keel; XXX; elukoht enne vahistamist: XXX; asukoht: Tallinna Vangla. Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 13.06.2016, viibib vahi all alates 15.06.2016. Varasem karistatus: - Viru Maakohtu 17.04.2012 otsusega

§ 199

lg 2 p 4, 5 järgi ja § 68 lg 1 alusel rahaline karistus 30 päevamäära, s.o 96 eurot; - Viru Maakohtu 07.10.2014 otsusega

§ 200lg 1, § 199 lg 2 p 5, 9, § 121, § 64 lg 1 järgi vangistus 2 aastat ja 9 kuud, Kr

MS § 238 lg 2 alusel vangistus 1 aasta ja 10 kuud ning § 68 lg 1 alusel vangistus 1 aasta 9 kuud ja 25 päeva.

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel vangistus 1 aasta 9 kuud ja 25 päeva ning rahaline karistus 30 päevamäära, s.o 96 eurot. Viru Maakohtu 16.12.2015 määrusega kohaldati karistusjärgset käitumiskontrolli tähtajaga 12 kuud (03.02.2016 kuni 02.02.2017). Kaitsja Vandeadvokaat Silver Reinsaar Kriminaalasi RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu
2. märtsi 2017 kohtuotsus Aleksandr Orehhovi suhtes jätta muutmata ja süüdistatava ning kaitsja apellatsioonid rahuldamata.
3. Välja mõista Aleksandr Orehhovilt riigieelarve tuludesse apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu ja kulude katteks 384 (kolmsada kaheksakümmend neli) eurot, s.h käibemaks 64 eurot. Menetluskulude tasumiseks vajalik makseinfo edastatakse Aleksandr Orehhovile eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
4. mail 2017 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanul on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. märtsi 2017 otsusega üldmenetluses tunnistati Aleksandr Orehhov süüdi

§ 200

lg 2 p 4 järgi ja karistati vangistusega 8 aastat 6 kuud.

§ 68

lg 1 alusel loeti eelvangistus karistusaja hulka ning mõistetud karistuse ärakandmise aega arvestati alates A. Orehhovi kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o 13.06.2016. Menetluskuludena mõisteti A. Orehhovilt välja sundraha 1175 eurot; määratud kaitsjale Dmitri Školjarile kohtueelses menetluses makstud tasust 238,80 eurost osa, s.o 120 eurot ning kohtumenetluses määratud kaitsjale Gerda-Johanna Pellole makstud tasust 1058,40 eurost osa, s.o 360 eurot, kokku määratud kaitsjatele makstud tasu 480 eurot, s.o menetluskulud kokku 1655 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Ülejäänud osa määratud kaitsjate kuludest, s.o 817,20 eurot jäeti KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. A. Orehhovilt kinnipidamisel ära võetud mobiiltelefon Huawei Honor 2U9508, IMEI-kood 868329010347759, mis asub kriminaaltoimiku tagakaanel ümbrikus, konfiskeerida

§ 831lg 1 alusel kui tahtliku süüteoga saadud vara ja hävitada Kr

MS § 126 lg 3 p 4 alusel kui väärtusetu asi. Tunnistaja AD poolt vabatahtlikult politseile välja antud asitõend - mobiiltelefon LG-D160, IMEIkood 352934062985126 koos ZEN SIM-kaardiga - jätta KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel asja seaduslikule valdajale EO-le. Kannatanu EO tsiviilhagi 191 euro nõudes rahuldati osaliselt. A. Orehhovilt mõisteti VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel kannatanu EO kasuks välja 126 eurot. 2. A. Orehhov tunnistati esitatud süüdistuse järgi süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, lõi 23.05.2016 kella 22:00 paiku Tallinnas, Kopliranna ja Alasi tänavate piirkonnas asuvas Stroomi rannas viibides võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil EO ühe korra rusikaga lõuapiirkonda, põhjustades löömisega EO-le füüsilist valu ja alalõualuu murru koos verejooksuga. Kui EO nimetatud löögi tagajärjel kukkus, tõmbas A. Orehhov kannatanul kaelast ülekullatud hõbeketi naispühaku ripatsiga maksumusega 70 eurot ja seejärel võttis kannatanu taskutest 30-eurose väärtusega mobiiltelefoni LG L40 D160 IMEI-koodiga 352934062985126 ja 30-eurose väärtusega mobiiltelefoni LG T300 Wink IMEI-koodiga 353810040237971, milles materiaalse väärtuseta SIM-kaart abonentnumbriga XXXXXXXX, samuti materiaalse väärtuseta rahakoti, milles oli 30 eurot sularaha, EO nimele väljastatud ID-kaart taastamisväärtusega 25 eurot ja aegunud pensionitunnistus, Selveri kliendikaart taastamisväärtusega 5 eurot, Maxima kliendikaart taastamisväärtusega 1 euro ning materiaalse väärtuseta erinevate kaupluste kliendikaardid, misjärel põgenes, tekitades EO-le varalise kahju 191 2

§ 200lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Maakohus asus seisukohale, et A. Orehhovi süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Samas leidis kohus sedagi, et süüdistatava väited kannatanu agressiivsuse kohta sündmuskohal ei ole täies ulatuses ja üheselt ümber lükatud. Süüdistatava ütlused kannatanult röövitud LG telefoni ostmise asjaolude kohta on vastuolulised ja need tuleb jätta tähelepanuta. Süüdistatava poolt kannatanu asjade äravõtmisega lõpetati esemete senise valdaja valdus ning kehtestati nendele uus valdus, mis toimus vägivallaga ning kannatanu tahte vastaselt ja nõusolekuta. Lüües kannatanut 1 kord väga tugevalt vastu lõuga, murdusid kannatanul lõualuud kahest kohast. A. Orehhov pani talle inkrimineeritava süüteo toime teadlikult ja tahtlikult ning tegemist ei olnud kaitsetahtega, s.t löögiga, mis on tingitud enda kaitsmise soovist, vaid soovist muuta kannatanu vastupanuvõimetuks, mis looks tingimused võõraste vallasasjade äravõtmiseks. Röövimisega on tegemist ka siis, kui vägivalda kasutatakse alguses isiklike suhete pinnal, kuid selle toime kestab edasi ja kannatanu asjade äravõtmise soov tekib süüdlasel selle seisundi ärakasutamise mõjul. Et kannatanule tekitatud varaline kahju jäi alla 200 euro, on süü hinnatav keskmisena. Karistuse mõistmisel arvestas kohus asjaoluga, et A. Orehhov on varem korduvalt kohtu poolt karistatud isik ning käesoleva kuriteo pani ta toime karistusjärgse käitumiskontrolli ajal ning vaid 4 kuud peale vanglast vabanemist. Et süüdistatav ei ole eelnevatest karistustest enda jaoks õigeid järeldusi teinud ja jätkanud vabaduses olles samalaadsete kuritegude toimepanemist, on põhjendatud tema karistamine tähtajalise vangistusega sanktsiooni keskmises määras.
2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. 4.
3. Süüdistatav leiab apellatsioonis, et konfliktis kannatanuga tegutses tema hädakaitseseisundis ja talle mõistetud karistus on liiga range. Alkoholi -ja narkojoobes kannatanu üritas teda lüüa kasteediga, ta pidi ennast kaitsma. Kannatanult tema mingisuguseid asju ega mobiiltelefoni ei varastanud. 4.
4. Kaitsja palub süüdimõistev otsus tühistada ja A. Orehhov süüdistuses

§ 200lg 2 p 4 järgi õigeks mõista. Alternatiivselt palub kaitsja kriminaalmenetlus Kr

MS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetada seoses sellega, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele või mõista A. Orehhovile kergem karistus. Apellandi argumendid on järgmised: 4.2.

1. Kannatanu löömine toimus hädakaitseseisundis. Süüdistatav on andnud menetluse kestel läbivalt ütluseid, et kannatanu ründas teda kasteediga ning ta lõi teda enesekaitseks. Kaitsetahte puudumist ei saa sisustada üksnes sellega, et hiljem võeti kannatanult (väidetavalt) mingeid esemeid. Maakohtu poolt kaitsetahte eitamisel on rikutud kohtulahendi põhjendamise kohustust (põhjenduse lünklikkus), mis moodustab menetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 4.2.
2. Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Formuleering, et A. Orehhovil oli võimalik kannatanu eest põgeneda vasakule ja paremale, samuti et temaga oli kaasas teine isik, kellelt oleks saanud abi küsida, on vastuolus

§ 28lg-s 3 märgituga ja maakohus on selliselt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust Kr

MS § 338 p 2 tähenduses. Eeltooduga ei ole ühildatav ka otsuse 10-l leheküljel esitatud seisukoht, et A. Orehhovil ei olnud vältimatut vajadust kannatanut enesekaitseks näkku lüüa. A. Orehhovit ähvardati tsiviilkäibes keelatud relvaga (kasteet) ja sellises olukorras oli A. Orehhovil hädakaitseõigusest tulenev õigus rünne täielikult lõpetada. Kannatanu õigushüvedele ei ole A. Orehhov põhjustanud ulatuslikumat kahju kui see, mis teda ennast kannatanu poolt initsieeritud ründest tulenevalt ähvardas. 3

§ 200

lg 1 tähenduses ja kohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-12-09 on asjakohatu. A. Orehhovi tegevus ei vasta

§ 200

lg 1 objektiivse koosseisu tunnustele, sest kannatanu suhtes rakendatud vägivald ei ole kvalifitseeritav vägivalla tarvitamisena

§ 121lg 1 järgi.

4.2.

1. Kohus ei ole asjakohaselt põhjendanud, millele tugineb järeldus, et A. Orehhov oli isikuks, kes võttis kannatanu asjad. EO tuleb käsitleda ebausaldusväärse tõendiallikana ütluste osas, mis puudutab sündmuste ajalist järgnevust ja ajavahemike kestust. Sündmuse ajalise järgnevuse osas on maakohtu otsuses oletuslikke väiteid. Kohus on jätnud tähelepanuta, et telefonimastide tööpiirkonnad on kilomeetrites mõõdetavate diameetritega ja sama teenindusmasti tööpiirkonnas on äärmiselt erinevaid ja üksteisest suure vahemaaga asukohti. Alkoholijoobe tõttu ei pruukinud kannatanu adekvaatselt temaga toimunut tajuda. 4.2.
2. Kui kannatanult asjade äravõtmine lugeda tõendatuks, vastab A. Orehhovi tegevus väärteo tunnustele ja vastutuse puhul saab kõne alla tulla üksnes vargus (

§ 199

lg 1).

§ 218

lg-st 2 tulenevalt tuleb väheväärtusliku varaeseme vargus kvalifitseerida väärteona

§ 218lg 1 järgi.

4.2.

1. Tervisekahjustuste raskus ei ole süü suuruse hindamisel asjakohane kriteerium. Ei ole välistatud, et A. Orehhovit rünnati kasteediga, mistõttu on ilmne, et A. Orehhovi löök pidigi olema tugev ja süüdistatava õiguspärase tegevuse tõttu ei saa tervisekahjustuste raskus olla argumendiks karistuse mõistmisel. Kui võtta süü suuruse hindamiskriteeriumiks väidetava asjade äravõtmise vahendit, tuleb A. Orehhovi süü suurust hinnata keskmisest väiksemana. 4.2.
2. Karistuse mõistmisel ei ole arvestatud kannatanult ära võetud asjade äärmiselt väikest väärtust. Üksnes 130 euro suuruse kahju põhjustamine ei saa kaasa tuua 8,5 aasta pikkust vangistust. Kohus ei ole arvestanud kannatanu enda käitumist. Mõistetud karistus ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Selliste röövimiste puhul on tihti mõistetud karistusi alla sanktsiooni esimese kolmandiku määra, kuid sedavõrd pikaajalise vangistuse mõistmine eeldab üldjuhul kas mingisuguse raske tagajärje põhjustamist (

§ 200lg 2 p 5) või äravõetud vara äärmiselt suurt kogust.

1. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid apellatsioonide juurde, taotledes nende rahuldamist. Prokurör palus jätta apellatsioonid rahuldamata ja vaidlustatud kohtuotsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad leiab, et apellatsioonides esitatu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Oma seisukohta põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt.
3. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus A. Orehhovi

§ 200lg 2 p 4 järgi süüdi tunnistades hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, nagu seda nõuab Kr

MS §-s 61 sätestatu ning kohtu järeldused on põhjendatud. Apellatsioonidest nähtuvalt seisneb peamine kaitsetees selles, et süüdistatav lõi kannatanut ühel korral tugevalt rusikaga lõua piirkonda enesekaitseks ehk tegutses kannatanut lüües hädakaitseseisundis, mistõttu ei ole A. Orehhovi teole antud juriidiliselt õige kvalifikatsioon. Sellise seisukoha esitamine ei ole aga kohtukolleegiumi hinnangul kooskõlas kriminaalseadusega, sest

§-s 200 sätestatud röövimise teokoosseis seisnebki võõra vallasasja äravõtmises selle 4

§ 200

lg 2 p 4 järgi õigeksmõistmiseks ega menetluse lõpetamiseks kaitsja soovitud alusel. Kuigi süüdistatava poolt kannatanule asjade äravõtmisega tekitatud varaline kahju ei ületa

§ 218lg-s 4 sätestatud vara rahalist väärtust, ei ole A.

Orehhovi tegevus siiski käsitletav väärteona nagu kaitsja ekslikult leiab. Tulenevalt

§ 218

lg-s 1 esitatud ammendavast loetelust, ei kuulu

§ 218

lg-s 1 sätestatud kohaldamisele, kui isik on varavastase süüteo väheväärtusliku asja vastu pannud toime röövimisega. A.Orehhov pani toime röövimise

§ 200lg 2 p 4 järgi.

8.

§ 199

järgi kvalifitseeritav kuritegu on lõpule viidud momendist, mil süüdlane on kehtestanud tegeliku võimu asja üle. Kuni sellise võimaluse saabumiseni ei ole salajane vargus lõpule viidud ning süüdlase tahtlus võib üle kasvada tahteks panna toime teine tegu. Kriminaalasja tehioludest nähtub üheselt, et A. Orehhovil õnnestus oma tahe EO-lt ripatsiga ülekullatud hõbekett, 30-eurose väärtusega mobiiltelefonid LG L40 D160 IMEI-koodiga 352934062985126 ja LG T300 Wink IMEI-koodiga 353810040237971 ja rahakott, milles oli 30 eurot kätte saada füüsilise vägivalla abil, et vägivalla abil säilitas ta oma valduse tema jaoks võõrale varale ja sellega murdis ta võõra vara üleminekut takistava kannatanu vastupanu. Kannatanu ütlustega kohtuistungil on leidnud tõendamist, et […A. Orehhov lõi teda ühe korra ootamatult näkku, mille peale kukkus põlvili pea ette poole kaldu, et sama noormees võttis talt ripatsiga keti kaelast ja taskutest rahakoti, kus oli sees kuskil 20-30 eurot, ID-kaart ja erinevad kaupluste kliendikaardid. Viimasena võeti ära jopetaskus olnud kasteet, mis oli tal enesekaitseks kaasas. Kannab kaasas kahte telefoni, üks suurem must ja teine punane väiksem LG. Sai kohe aru, et must telefon on ka ära võetud. Punase osas sai hiljem aru, et kuna seda kodus ei ole, siis oli ka see ära võetud. Ei julgenud noormehele asjade ära võtmise ajal vastupanu osutuda, kuna kartis, et siis saab veel kolakat]. Seega oli A. Orehhovi poolt EO suhtes tarvitatud vägivald ajaliselt seotud kannatanule asjade hõivamisega, mistõttu tuleb süüdlase tegu, kes soovis toime panna vargust, kasutades vara hõivamise lõpuleviimiseks kannatanu suhtes vägivalda, subsumeerida röövimisena. Lisaks kannatanu ütlustele enda löömise kohta, möönab löömist ka süüdistatav ise ning seda kinnitavad lisaks ka tunnistaja MS ütlused. Maakohus tõi põhjendatult esile sedagi, et tulenevalt kannatanu haigusloo väljavõttest (kd I, tl 56-58) ei saa jääda kahtlust, et tekitatud tervisekahjustuse tõttu pidi kannatanu tundma tugevat füüsilist valu. Kohtukolleegiumi arvates puuduvad asjas igasugused tõendid A. Orehhovi tegutsemisest hädakaitseseisundis. Maakohus luges süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks välja arvatud osas, mis kinnitasid sündmuste ajalist järjestust süüdistuses märgitud ajal. Puudub vaidlus selles, et nii süüdistatav kui kannatanu olid eelnevalt tarvitanud alkoholi ja tegid seda koos ka süüdistuses märgitud kohas. Kuigi kannatanu ütluste kohaselt võttis süüdistatav peale temale näkku löömist ära tal taskus olnud kasteedi ja süüdistatava ütluste kohaselt vehkis kannatanu agressiivselt tema ees kasteediga, on süüdistatava ütlused kannatanu poolt tema ähvardamises paljasõnalised ja tõendamata. Vastupidiseks ei anna alust ka maakohtu otsuses kannatanu isiku iseloomustamiseks viidatud Harju Maakohtu 07.03.2016.a. otsusest tulenev. 5

§ 121süüteokoosseisu e.

kehalise väärkohtlemise ettenähtud tagajärje saabumine, mis on vägivallaks

§ 200mõttes.

Isegi kui asuda seisukohale, et süüdistatava ütlused kannatanu agressiivsusest ja kasteediga tema ees vehkimisest oleksid tõesed, on A. Orehhov oma käitumisega ikkagi realiseerinud süüteo objektiivse koosseisu, sest röövimisega on tegemist ka siis, kui vägivalda kasutatakse alguses isiklike suhete pinnal, kuid selle toime kestab edasi ja kannatanu asjade äravõtmise soov tekib süüdlasel selle seisundi ärakasutamise mõjul (RKKK 3-1-1-12-09 p 8). 9. Tunnistades A. Orehhovi

§ 200

lg 2 p 4 järgi süüdi, on maakohus karistust mõistes lähtunud

§-s 56 sätestatust ning oma järeldusi veenvalt põhjendanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud põhistusega ega pea nende kordamist vajalikuks. Mõistatav karistus peab ennekõike olema vastavuses toimepandud kuriteoga, kusjuures täiendavalt tuleb arvestada ka süüdimõistetu isikut. Riigikohus on mitmetes lahendites (nr 3-1-1-40-04, p 7 ja 3-1-199-06, p 14) rõhutanud, et karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest, vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut. Apellantide seisukohaga mõistetud karistuse ülemäärasest rangusest ja mittevastavusest kohtupraktikaga kohtukolleegium nõustuda ei saa.

§ 200

lg 2 p 4 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud vangistus kolmest kuni viieteistkümne aastani. Sanktsiooni keskmine määr on seega vangistus 9 aastat, mis tuleb kehtiva kohtupraktika kohaselt võtta karistuse mõistmisel lähtealuseks. A. Orehhov on isikuks, keda on varem kriminaalkorras karistatud 2 korda, kusjuures menetletava röövimise pani ta toime 4 kuud peale vanglast vabanemist ja temale kohaldatud karistusjärgse käitumiskontrolli ajal. Seega näitab süüdistatava enda käitumine, et varasematest karistustest ta järeldusi teinud ei ole, mistõttu leidis kohus põhjendatult, et eri- ja üldpreventiivsetel kaalutlustel on üksnes pikaajalise vanglakaristusega võimalik A. Orehhovit mõjutada edaspidiselt hoiduma samalaadsete kuritegude toimepanemisest ja suurendada ühiskonnaliikmete turvatunnet vähemalt vangistuse kandmise ajal. Isikule, kes on varasemalt analoogse süüteo eest süüdi mõistetud, peaks olema arusaadav, et uue 6

-i eriosa normi sanktsiooni keskmisele määrale. A. Orehhhovile mõistetud vangistuse määr jääb alla sanktsiooni keskmist määra, see vastab tema teosüüle ja on kooskõlas kohtupraktikaga. Võimaluse mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid, tagab üksnes reaalne vanglakaristus, mille pikkus ei saa olla varasemast lühem. Maakohus on A. Orehhovile karistuse mõistmisel võtnud arvesse kannatanult röövitud vara maksumuse (s.o alla 200 euro) ja kannatanule tõsise tervisekahjustus (s.o lõualuu murd kahest kohast), mistõttu ei ole mõistetud karistus kohtukolleegiumi arvates ülemäära range ja puudub igasugune alus selle kergendamiseks. 10. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud menetluskulu. Kaitsja taotluses esitatud tasumäära pidas kohtukolleegium vajalikus ulatuses põhjendatuks. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras A. Orehhovi kaitsjale S. Reinsaarele tasu ja kulude katteks välja maksta 384 eurot, s.h käibemaks 64 eurot. Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja.

§ 185lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse Kr

MS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Et kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse A. Orehhovi suhtes muutmata, jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
2. märtsi 2017 otsuse A. Orehhovi suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola Pavel Gontšarov Julia Katškovskaja 7