← Eesti

2-16-12877/26

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 16. juuni 2017,

) § 11 lg 1 esimesele lausele, § 84 lg-le 1 ja VÕS § 1028 lg-le 1 ning leidis, et hageja on teinud kostjale alusetu soorituse 1 929,85 euro ulatuses. Kostja ei vaielnud hageja nõude kujunemisele vastu. Hageja nõuab vaid alusetult tehtud põhiosa maksete tagastamist. Kostja tasutud summad on alusetult ülekantud summadest maha arvatud. Tõendamata on kostja vastuväide, et raha sai keegi teine. Kui kriminaalmenetluses selgub, et tegelikult ei saanud lepingute alusel raha kostja, siis võib kostjal tekkida kahju hüvitamise nõue raha tegelikult saanud või kasutanud isiku(te) suhtes.

  1. Viivise nõude rahuldas maakohus VÕS § 113 lg-te 1 ja 2 alusel.
  2. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 250 euro ulatuses. Hagilt tasutud ülejäänud riigilõiv jäi hageja enda kanda. POOLTE SEISUKOHAD
  3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja juhul, kui ringkonnakohus jätab otsuse muutmata, jätta poolte menetluskulud kummagi poole enda kanda. 3

(5)Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:  hageja rikkus laenu andes vastustustundliku laenamise nõudeid, kuna ei kontrollinud piisavalt kostja maksevõimet ega selgitanud välja tema võimet mõista sõlmitud lepingute sisu ja tagajärgi;  hageja ei ole tõendanud, et kostja on saanud õigusliku hüve, omamata selleks õiguslikku alust, ja et tegemist on poolte vahel sõlmitud lepingute täitmisest tuleneva kahju nõudega;  kostja ID-kaarti ja internetipanga koode kasutas kolmas isik, kes on teada.
  1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hageja nõuete lahendamise osas jätta muutmata, aga tühistada menetluskulude jaotuse otsustamise osas. Ringkonnakohus teeb menetluskulude jaotuse kohta ise uue otsuse, millega jätab need poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  3. Maakohus rahuldas hageja rahalise nõude 1 929,85 euro ulatuses, mis koosnes pooltevaheliste lepingute 1, 3, 4 ja 5 alusel kostja arvele kantud laenusummade ja lepingute täitmiseks kostja arvelt debiteeritud summade (sealhulgas intresside, viiviste ja lepingutasude) vahest. Hageja tugines sellele, et kostja oli lepingute sõlmimise ajal piiratud teovõimega, mistõttu lepingud olid tühised.

§ 8

lg 1 järgi on isikul, kes ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, piiratud teovõime.

§ 11

lg 1 kohaselt on piiratud teovõimega isiku poolt tehtud mitmepoolne tehing tühine.

§ 84

lg 1 järgi tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Maakohtu otsus hagi rahuldamiseks vastab seega VÕS § 1028 lg-le 1 ja § 1034 lg-le

  1. Ringkonnakohus nõustub selles osas vaidlustatud otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.
  2. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega laenusaajale tekitatud (usaldus)kahju VÕS § 14 ja § 115 lg 1 järgi saab seisneda vaid krediidist tekkinud negatiivsetes kohustustes (nt leppetrahv, viivised, intress). Hageja on oma nõuet juba saldeerinud, st arvestanud kostjalt nõutavast lepingutejärgsest põhisummast maha lepingujärgsed intressid, viivised ja lepingutasu. Seega ei saa kostjal olla tasaarvestavat kahju hüvitamise nõuet. Alusetult üleantu tagasinõudel ei oma tähtsust üleandja süü. „Lepingute täitmisest tuleneva kahju nõue“ on õiguslikult arusaamatu. Ringkonnakohus märgib siinkohal vaid seda, et TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled vaidluse eseme ja vastavalt TsMS § 363 lg-le 1 esitab hageja oma nõude (hagi eseme) ja hagi aluse. Laenusumma kandmisega kostja arvelduskontole omandas kostja õiguse raha käsutada. Seega vastupidiselt apellatsioonkaebuse väidetele kostja sai „õigusliku hüve“. Oma konto, sh ka sellele laekunud laenusumma käsutamine ei ole hinnatav VÕS § 1033 lg 1 kohase rikastumise äralangemisena, isegi kui konto omaja oli piiratud teovõimega.
  3. Kuna hageja loobus menetluse käigus suuremas osas oma nõudest, ei ole põhjendatud menetluskulude panemine kostja kanda. Hagejale oli teada juba hagi esitades, et kostja on piiratud teovõimega isik. Samas on hageja oma nõuet korrigeerinud alles peale seda, kui kohus juhtis tähelepanu lepingute 3, 4 ja 5 lõpetamisele ja laenu refinantseerimisele lepinguga
  4. 4

(5)Lisaks nähtub kostja esile toodud asjaoludest (ta on kirjaoskamatu, ei oska lugeda ega kasutada arvutit ja ei tunne numbreid, ta on lapseeast invaliid ning tal on tuvastatud töövõime kaotus 80% ja raske puue mõõduka vaimse alaarengu tõttu), et kulude kandmine kostja kanda oleks äärmiselt ebamõistlik. Kostjal sisuliselt puudub mõistlik võimalus teenida sissetulekut, st hagejale riigilõivu hüvitamise kohustuse peaks kas täitma keegi teine või see kohustus mõjutaks oluliselt kostja edasist toimetulekut. Erinevalt laenulepingute alusel saadud raha tagastamise kohustusest, tekitaks riigilõivu hüvitamise kohustuse panemine kostjale täiesti uue kohustuse, mille katteks ta ei ole hagejalt raha saanud. Hageja seevastu on suur krediidiasutus, kelle majandusriskide hulka kuuluvad teatavad kulud seoses laenatud raha tagasinõudmisega. Hagi rahuldati võrreldes algsega oluliselt väiksemas ulatuses. Tervikuna moodustavad eelnevas kirjeldatud asjaolud piisavalt erandliku olukorra TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise ja eelmistes lõikudes toodud põhjuste tõttu on kohane jaotada ringkonnakohtu menetluskulud samuti TsMS § 162 lg 4 alusel selliselt, et need jäävad poolte endi kanda. Kulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
  1. Kostjale menetluses riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda TsMS § 190 lg 7 alusel. Vastavalt p-s 14 toodud menetluskulude jaotusele ja maakohtu
  2. septembri 2016 määrusele, millega määrati kostjale riigi õigusabi korras esindaja kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, ei ole võimalik panna ringkonnakohtu tänase määrusega kindlaks määratud õigusabikulu menetlusosaliste kanda. Samuti on põhjendatud apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõivu (250 eurot) riigi kanda jätmine TsMS § 190 lg 7 alusel. Kostja on piiratud teovõimega isik, kelle võimekus sissetulekut teenida on väga vähene või puudub üldse. Menetlusabi andmisel tuvastas kohus ka, et kostjal puuduvad säästud ja kiiresti realiseeritav kinnisvara või vallasvara, mida oleks võimalik raskusteta müüa menetluskulude katteks. Eeltoodust tulenevalt esineb mõjuv põhjus kostja vabastamiseks apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõivu maksmisest ja see tuleb jätta riigi kanda.
  3. TsMS § 442 lg 5 kohaselt tuleb otsuse resolutsiooniga lahendada seni veel lahendamata taotlused. Kostja eestkostja esitas ringkonnakohtule
  4. mail 2017 ärakirja oma kirjast politseile, milles palus teavet kriminaalmenetluse käigu kohta. Kirjast nähtuvalt oli tal hiljem soov võimaluse korral edastada politseilt saadavat teavet kohtule. Kuigi tegemist ei ole otseselt kohtule adresseeritud avaldusega, siis on sellest ja kohtule edastamisest aru saada, et eeskostja soovis kohut teavitada politseile päringu esitamisest. Avaldus ega sellest teavitamine ei mõjuta asja lahendamist ja vastav avaldus ei ole ka käsitletav dokumentaalse tõendina, aga ringkonnakohus peab võimalikuks jätta eestkostja kirja toimikusse poole teatena. Poolte teadete toimikuss võtmist ei ole vaja lahendada kohtulahendi resolutsioonis. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.