) § 11 lg 1 p 4 järgi kuulub maakohtu pädevusse kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamine. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS ) § 475 lg 1 p 15 ja
MS § 477 lg 1 kohaselt vaadatakse hagita asi läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Viidatud 2 sätte lg 2 järgi võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Kohus leiab, et käesolevat tsiviilasja on võimalik lahendada kirjalikus menetluses. Puudub vaidlus, et avaldajal on kohtulahendist tulenev täimata kohustus riigile summas 96 eurot (t lk 18-19) ning sissenõudja (Eesti Vabariik) on selle täitmiseks pöördunud kohtutäituri poole. Avaldaja on vaidlustanud kohtutäituri otsuse põhjusel, et täitur ei oodanud enne arestimisakti vanglasse saatmist ära avaldaja poolt kaebusega kohtusse pöördumist. Kohtutäituril ei ole seadusest tulenevat kohustust oodata ära võlgniku kaebust arestimisaktile, enne kui ta akti täitmiseks suunab. See oleks ühtlasi vastuolus ka täitemenetluse põhimõtetega, eelkõige venitaks täitedokumendi täitmise aega, kahjustaks põhjendamatult võlausaldaja huve ja ühtlasi takistaks täituri seadusest tulenevat kohustust võtta viivitamata kasutusele vajalikud meetmed täitedokumendi täitmiseks. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on täitur oodanud ära võlgnevuse vabatahtliku täitmise aja 60 päeva ja alles seejärel avaldaja pangakontod arestinud. Arestimisakt on täidetav, kui see on kolmandale isikule täitmiseks antud ja kättetoimetatud ning on kehtiv kuni nõude täitmiseni (
Arestimisakt on seega kehtiv ja täidetav. Arestimisakti tühistamiseks ei anna alust ka asjaolu, et avaldaja suhtes toimub kohustustest vabastamise menetlus. Kohus tegi kindlaks, et nimetatud menetlus on algatatud Tartu Maakohtu 24.11.2014.a määrusega (t lk 24-29). Arvestades kohustustest vabastamise menetluse algust ja täitmisel oleva kohustuse sissenõutavaks muutumise aegu, on sundtäitmisel olev kohustust tekkinud hiljem. Pankrotiseaduse § 174 lg 2 sätestab: Võlausaldajad, kelle nõue võlgniku vastu on tekkinud pärast pankroti väljakuulutamist, ei saa võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel pöörata sissenõuet usaldusisikule üleandmisele kuuluvatele rahasummadele. See, millised rahasummad tuleb anda üle usaldusisikule, on sätestatud PankS § 173 lg 5 koosmõjus lg 3 ja 4. Sisuliselt ei pea usaldusisikule üle andma
sätestatud sissetulekuid, millele aga ei saa sissenõuet pöörata ka täitemenetluses. Samas on siiski võimalik pöörata sissenõudeid PankrS § 173 lg 4 sätestatud 25 %-le mittesissenõutavat sissetulekut ületavale osale, mille usaldusisik annab võlgnikule üle vabaks kasutamiseks. Kokkuvõtvalt ei ole sundtäitmine välistatud ka pärast pankrotimenetlust tekkindu kohustuste suhtes, kuid nende täitmine toimub n.ö alles kolmandas järjekorras pärast võlgnikule endale jääva mittesissenõutava sissetuleku määramist (
Kuna avaldajal käesolevalt ei sissetulekut isegi
Samas täitemenetlust ja täitetoiminguid nimetatud asjaolu tühiseks või õigusvastaseks ei tee. Kohus selgitab avaldajale, et avaldus PankrS § 174 lg 2 arvestamiseks täitemenetluses koos dokumentidega (s.h ka kohtu määrus kohustustest vabastamise menetluse algatamise kohta) tuleb täiturile siiski esitada temal endal. Sundtäitmise põhimõtteks on muuhulgas ka võlgniku aktiivsuse põhimõte, mis tähendab, et kui võlgnikul esineb asjaolusid, mis võivad täitmist mõjutada, tuleb temal endal sellest täiturit teavitada, esitades vastava avalduse koos vajalike tõenditega. Kohtutäituril puudub kohustus otsida ise andmeid, mis takistaks sundtäitmist- see oleks vastuolus täitemenetluse sisu ja eesmärgiga. Kohus rõhutab, et kui võlgnik asub kinnipidamisasutuses, ei vabasta see teda ise enda õiguste kaitsmise kohustusest. Kinnipeetaval on võimalik pöörduda kas kinnipidamisasutuse juhtkonna või prokuröri poole (kui kinnipidamine toimub eeluurimise ajal) ja paluda luba või abi vajalike tõendite kogumiseks ning avalduste esitamiseks. 3 Seoses täituri tasu osas esitatud vastuväidetega leiab kohus järgmist. Kohus märgib, et kohtutäituri tasu määramine ei sõltu teistest võlgnikul olevatest kohustustest. Täituri tasu määratakse konkreetse täiteasja raames ja sõltuvalt selles täiteasjas täidetava võlgnevuse suurusest.
lg 1 kohaselt on täitekuludeks mh täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri tasu.
Täitur on oma vastuses märkinud, et täiteasjas nr 047/2017/687 on menetluse alustamise tasu 36 eurot ja kohtutäituri põhitasu 45,60 eurot. Kohtu hinnangul on menetluse alustamise tasu ja täituri põhitasu määratud vastavalt seaduses sätestatuga. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 29 lg 1 alusel võib kohtutäituri tasu koosneda menetluse alustamise tasust, menetluse põhitasust ja täitetoimingu lisatasust. KTS § 32 lg 3 sätestab, et kohtutäituri tasule lisandub käibemaks. KTS § 34 lg 2 p 3 kohaselt on menetluse alustamise tasu üle 51 kuni 5000 euro suuruse nõude puhul 30 eurot, kui võlgnikule on võimalik täitmisteade mõistliku pingutusega kätte toimetada. Menetluse alustamise tasule lisandub käibemaks 20%. Menetluse alustamise tasu on seega 36 eurot. KTS § 35 lg-s 1 olevast tabelist nähtuvalt sõltub kohtutäituri tasu põhivõlgnevuse summast ning alates summast 65 eurot kuni 130 eurot on täituri tasu 38 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, kokku 45,60 eurot. Seega on kohtutäitur täitemenetluse kulud määranud seaduslikult ning need ei ole põhjendamatult suured nagu väidab avaldaja. Nagu kohus eelpool märkis, et mõjuta täitemenetluse algatamist ega ka täituri tasu suurust asjaolu, et see on toimunud pärast kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Kohus möönab, et täituri tasu reaalne sissenõudmine võib aga olla keerukas sissenõude piirtangute tõttu. Eeltoodud asjaoludele ja põhjendustele tuginedes leiab kohus, et kohtutäituri 28.08.2017 otsus on põhjendatud ning avaldaja kaebus kohtutäituri otsuse peale tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 172 lg 10 näeb ette, et kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse ja notari ametitoimingu tegemise taotluse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Kohus on avaldaja taotluse alusel 27.10.2017.a määrusega andnud talle menetlusabi riigilõivu tasumiseks ja vabastanud avaldaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. TsMS § 190 lg 4 lause 1 sätestab, et kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Eeltoodust tulenevalt tuleb avaldajalt avalduse rahuldamata jätmise tõttu mõista riigituludesse riigilõiv 15 eurot. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 179 lg-le 5 peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Kohus lisab riigituludesse makstava riigilõivu tasumiseks vajalikud makserekvisiidid käesolevale otsusele eraldi dokumendina. TsMS § 172 lg 1 alusel jätab kohus muud menetluskulud avaldaja kanda. 4 Kuivõrd asja materjalidest ei nähtu, et kohtutäituril oleks menetluskulusid tekkinud, jätab kohus muude menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.