Obsah (5)

§ 100§ 96§ 99§ 101§ 130

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing Otsuse kuupäev 18.12.2017, Tallinn Kohtuasja number 2-17-2445 Kohtuasi XX hagi YY v

) §-dest 96 ja 97 tulenevalt on vanemad kohustatud andma oma alaealisele lapsele ülalpidamist, mida tuleb

§ 100

lg-te 1 ja 2 järgi üldjuhul anda raha perioodiliste maksetega, kui vanem ei ela lapsega koos. Menetluses ei esitatud tõendeid poolte vahel lapse elatise suuruse osas kokkuleppe olemasolu kohta. Hagis väljatoodud lapse kulud olid ülepaisutatud. Nimelt ei olnud üürikorteri sisustuskulud lapse esmavajadus. Samas mõistetakse elatis välja kuni lapse täisealiseks saamiseni, mistõttu tuli elatise väljamõistmisel arvestada, et lapse kulud ajas suurenevad ja laps ei pea elus toime tulema minimaalsega, kui vanematel on võimalik temale pakkuda kõrgemat elustandardit. Arvestades asjaoludega, et kostjal oli pikemaaegne ajutine töövõimetus 60%, millest hageja ema ei olnud kooselu jooksul kuulnud, kostjal oli kaks kinnisasja ja tõendatud oli, et hageja käib muusikaringis, oli mõistlik igakuise elatise suurus 300 eurot, mis tuleb maksta iga kuu kümnendaks kuupäevaks. Elatise maksmisega viivitamisel tuleb tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel viivist. Kuivõrd kostja oli pärast hageja emaga kooselu lõppemist tasunud hagejale elatist ja kohati ka suuremas summas kui miinimummääras, jättis kohus rahuldamata tagasiulatuva elatise nõude. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus

1. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja elatise miinimummäära ületavas osas. Kostja nõustub tasuma elatist hagejale miinimummääras, mis praegu on 235 eurot kuus. Maakohus on rikkunud menetlusõigusnorme ja tuvastanud ebaõigesti asjaolud, jätnud hindamata enamuse tõendeid ja tuvastamata lapse vajadused. Kohus ei arvestanud, et hageja esitas hulgaliselt ostutšekke jm tõendeid, millel ei ole asjas tähtsust, kuna tõendid ei ole perioodi kohta, mille eest elatist nõutakse. Asjaolu, et laps käib muusikaringis, on tuvastatud
2. a tõendi alusel, millel aastanumber 6 on asendatud numbriga
3. Seega ei saa leping olla sõlmitud
4. a, mis nähtub ka numbrist 16-3396 ega tõendada lapse vajadusi
5. a. Maakohus on tõdenud, hageja on kulutusi üle paisutanud, kuid samas ei selgu, milliste kuluartiklite kohta seda on väidetud. Kohus on rikkunud TsMS § 232 lg 2 nõuet. Kohus ei ole arvestanud peretoetusega, kuigi kostja on sellele menetluses tähelepanu juhtinud ja viidanud vastavale Riigikohtu lahendile. Kohus ei arvestanud õigesti kostja varalise seisundiga. Kostja selgitusel on tema nimel kaks kinnisasja seetõttu, et vahetuse korras vanemate elukohaks olev kinnisasi on jäänud tema nimele. Samuti ei arvestanud kohus, et kostjal on püsiv töövõimetus 60% ulatuses ja ta elatub ainult töövõimetusspensionist ning laene ja elatist aitab maksta tema vanem. Ka on umbes 10 aasta vanune sõiduk tarbeese, mida kostja vajab oma osalise töövõimetuse tõttu. Kostja leiab, et hageja on lapse kulutusi näidanud tegelikust suurematena ja lapse vajadused on kaetud kahekordse elatise miinimumääraga, milles kostja maksab poole, mida ta on teinud. Vastus apellatsioonkaebusele
6. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles 3 maakohus mõistis kostjalt välja elatise miinimummäära (käesoleval hetkel 235 eurot) ületavas osas. Maakohtu otsus on edasi kaebamata jõustunud osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja elatise alates hagi esitamisest 15.02.2017 kuni 26.09.2030 igakuiselt 235 eurot kuus hageja kasuks ja määras otsuse täitmise korra ja viivise. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas. Maakohtu otsus kuulub vaidlustatud osas tühistamisele menetlusnormi olulise rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p 5 ning § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

§ 96esimese lause ja § 97 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama.

Hageja elab koos emaga. Kostja elab alates 16.01.2017 hagejast ja tema emast eraldi. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (vt ka Riigikohtu 8.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Ülalpidamise ulatus määratakse

§ 99lg 1 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele

§ 101

lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määruse nr 139 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 1 järgi kehtis alates 01.01.2017 kuutasu alammäärana täistööajaga töötamise korral 470 eurot. Miinimumelatise nõude puhul ei ole vaja hagejal tõendada lapse vajadusi (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt nt Riigikohtu 16.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Maakohus ei ole kindlaks teinud, millised on hageja vajadused ning kas ja kuivõrd peab elatis olema tema tavalisest elulaadist tulenevalt esmavajaduste rahuldamiseks tavapärasest suurem (

§ 99lg-d 1 ja 2).

Kostjalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras (370 eurot) peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (

§ 101lg 1).

Vaidlust ei ole, et kostja on miinimumelatist tasunud, samuti on ta tasunud hageja lasteaia tasu ja vastavad tõendid esitanud (tlk 32-36;42-54). Hagejal tuleb praeguses asjas lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust tõendada ja kohtul vajalike kulude suurus tõendite alusel kindlaks teha (vt nt Riigikohtu 8.01.2014a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi kaasa vaidlustatud osas ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Käesolevas asja on maakohus rikkunud TsMS §-s 351 sätestatud selgitamiskohustust ja jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded. Käesolevas asjas on hageja esitanud hulgaliselt tõendeid, neid hagi asjaoludega sidumata. Nimetatud puudus tuleb uuel asja lahendamisel kõrvaldada. 4 Riigikohus on leidnud, et elatise suurust määrates tuleb kohtul arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega (Riigikohtu 25.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16). Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p‑d 11 ja 13). Kostja on 14.04.2017 kirjalikus seisukohas ja 14.09.2017 kohtuistungil antud seletuses nimetatud asjaolule tuginenud ja selgitanud, et hageja on jätnud arvestamata talle makstavad toetused (tlk 71, 84). Kohtuotsust ei ole vaidlustatud mh osas, milles kohustati kostjat kandma elatis hageja ema arvelduskontole selgitusega „Sara elatis“ ning määrati, et emal on õigus elatist käsutada. Riigikohus on seoses sellega märkinud, et emale elatise käsutamise õiguse otsuse resolutsioonis nimetamine on iseenesest sisutu ja võib olla ka eksitav, kuna elatist peab ema

§ 100

lg 2 teise lause järgi kasutama hageja ülalpidamiseks ja tema huvides, mitte aga vabalt. Ülalpidamiseks kulutatava raha kasutamiseks ei ole vajalik kohtu luba (vt

§ 130

). Täitemenetluses raha kostjalt sissenõudmiseks piisab raha hageja esindajaks oleva ema kontole maksmise tingimusest. Seega võib ema tema kontole lapse elatisena laekunud raha käsutada, kuid ta peab seda tegema lapse huvides (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17, p 13.4). Kuivõrd maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata, tuleb maakohtu otsus vaidlustatud ulatuses tühistada ja saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulude jaotus 7. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 5