← Eesti

2-16-2254/51

Obsah (13)§ 88§ 113§ 142§ 76§ 29§ 153§ 145§ 233§ 116§ 101§ 135§ 127§ 67

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 15. detsember 20

) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest.

  1. Hageja tõi hagi alusena esile järgmised asjaolud:  kostja I sõlmis OÜ-ga Deebet Agent (edaspidi „üürileandja“)
  2. detsembril 2012 tähtajatu allüürilepingu nr 2012-12-18-1 (edaspidi „allüürileping“), mille alusel sai kostja I allüürile äriruumi üldpinnaga 1 38,41 m² Tallinnas aadressil Väike-Karja 1 / Sauna 1 (edaspidi „äriruum“);  kostja I ja üürileandja leppisid täiendavalt kokku, et üürileandja müüb kostjale I äriruumis asuvad vallasasjad (inventar ja seadmed), mille loetelu sisaldub allüürilepingu lisas 3 (edaspidi „inventar“). Inventari ostuhinnaks lepiti 22 000 eurot, mille kostja I kohustus tasuma maksegraafiku alusel 12 kuu jooksul. Kostja I tasus ainult ühe osamakse summas 1 500 eurot;  allüürilepingu p-s 2.14 leppisid üürileandja ja kostja I kokku, et omand inventarile läheb üle pärast viimase osamakse, st kogu ostuhinna tasumist;  üürileandja ja kostja I leppisid lisaks kokku, et kui kostja I ei täida maksekohustusi tähtaegselt, on üürileandjal õigus nõuda viivist 0,5% inventari ostuhinnast iga viivitatud päeva eest;  üürileandja sõlmis
  3. jaanuaril 2013 kostjatega II ja III käenduslepingu, millega käendajad kohustusid tagama solidaarselt kostjaga I allüürilepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate kostja I kohustuste kohase ja täieliku tagamise. Käendatavaks summaks lepiti kokku 22 000 eurot;  üürileandja ja kostja I sõlmisid
  4. aprillil 2013 kokkuleppe (edaspidi „lisakokkulepe“) allüürilepingu lõpetamiseks alates
  5. märtsist 2013 seoses kostja I rahaliste kohustuste mittetäitmisega; 2

(10) lisakokkuleppe kohaselt kehtib allüürileping inventari väljaostukohustuse osas edasi ja see lõppeb siis, kui kostja I tasub kogu ostuhinna või üürileandja müüb asjad edasi. Viimasel juhul peab kostja I kompenseerima uue lepingu järgse ostuhinna ja varem kokkulepitud maksumuse (22 000 eurot) vahe. Lisaks leppisid üürileandja ja kostja I kokku, et tasutud tagatisrahast arvestatakse maha rendimaksed ja tarbitud kommunaalteenused, eelisjärjekorras kustutatakse vastavalt lepingule viivised;  üürileandja müüs vastavalt lisakokkuleppele inventari
  1. aprillil 2013 WWR Systems OÜ-le (edaspidi „ostja“) 5 000 euro eest;  üürileandja loovutas
  2. oktoobril 2014 kõik allüürilepingust, lisakokkuleppest ja käenduslepingutest tulenevad nõuded kostjate vastu hagejale.
  3. Hagiavalduses sisustas hageja oma rahalised nõuded järgmiselt:  üürileandja väljastas kostjale I arved
  4. märtsil 2013 kõrvalkulude eest (1 689,70 eurot);
  5. märtsil 2013 viivisarve varasemate arvete järgi (390,63 eurot);
  6. aprillil 2013 märtsi kõrvalkulude eest (2 240,63 eurot);
  7. aprillil 2013 viivisarve
  8. märtsi 2013 arve tasumisega viivitamisest (126,73 eurot) – kokku summas 4 447,69 eurot;  üürileandja arvestas kostja I tasutud tagatisraha (4 152,30 eurot) kostja I võlgnetavate viiviste ja kõrvalkulude katteks. Seega võlgnes kostja I üürileandjale
  9. aprilli 2013 seisuga 295,39 eurot ( = 4447,69 – 4152,30), millele lisandub viivis;  arvestades, et kostja I tasus inventari maksumusest 1 500 eurot, on ostuhinnast tasumata veel 20 500 eurot ( = 22000 – 1500);  tasumata summalt on üürileandjal õigus nõuda viivist 0,5% inventari ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Alates
  10. veebruarist kuni
  11. aprillini 2013 on sissenõutavaks muutunud viivis 5 022,50 eurot;  pärast inventari realiseerimist
  12. aprillil 2013 võlgnes kostja I üürileandjale lisakokkuleppe alusel 22 522,50 eurot, millest 22 500 eurot on lisakokkuleppe järgne võlgnevus ja 22,50 eurot viivis. Lisaks võlgnes kostja I üürileandjale allüürilepingu järgi kõrvalkulud 295,39 eurot.
  13. Hageja täpsustas
  14. veebruari 2017 arvamuses oma nõuete kujunemist järgmiselt:  kostja I oli alates
  15. veebruarist 2013 viivituses inventari kuumaksete tasumisega, mistõttu oli üürileandjal õigus nõuda kostjalt I viivist allüürilepingu p 2.15 alusel 0,5% ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Alates
  16. veebruarist kuni
  17. aprillini 2013 muutus sissenõutavaks viivis 4 612,50 eurot ( = 20500 × 45 päeva × 0,5% päevas);  edasi arvestas üürileandja viivist seaduses ette nähtud määras. Ajavahemikul
  18. kuni
  19. aprillini 2013 muutus sissenõutavaks viivis summas 13,06 eurot ( = 20500 × 3 päeva × 7,75% aastas : 365 päevaga aastas);  eelneva kahe taande kokkuvõttena oli üürileandja viivisnõue kostja I vastu
  20. aprilli 2013 seisuga 4 625,56 eurot ( = 4612,50 + 13,06);  üürileandja arvestas inventari müügist
  21. aprillil 2013 laekunud raha summas 5 000 eurot

§ 88

lg 8 alusel kõrvalkulude (295,39 eurot), seejärel viiviste (4 625,56 eurot) ja lõpuks 79,05 eurot inventari ostuhinna katteks;  pärast inventari realiseerimist 5. aprillil 2013 võlgnes kostja I lisakokkuleppe alusel üürileandjale 20 420,95 eurot ( = 22000 – 1500 – 79,05), mis on inventari ostuhinna tasumata osa; 3

(10) lisaks võlgneb kostja I perioodi
  1. aprill 2013 –
  2. veebruar 2017 eest põhinõudelt summas 20 420,95 eurot arvestatud seadusjärgse viivise summas 6 445,01 eurot ja kokku on tema võlg 26 865,96 eurot ( = 20420,95 + 6445,01);  käendajad vastutavad eeltoodud summast 22 000 euro tasumise eest, aga lisaks peavad maksma viivist alates hagi esitamisest.
  3. Kostja II vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:  hageja ei esitanud üleandmise akti, millega äriruum ja asjad oleksid kostjale I üle antud. Seega on tõendamata, et valdus on üle antud. Seetõttu ei tekkinud kostjal I kohustust tasuda üürilepingust tulenevaid makseid;  üürileandja ei ole ka inventari valdust üle andnud ja kostja I ei ole valdust saanud. Seega ei tekkinud kostjal I kohustust tasuda inventari eest;  eluliselt ei ole usutav, et kostja I oli valmis üüripinnal asuvaid osaliselt integreeritud asju ostma, sest üürileping lõpetati
  4. aprillil
  5. Mõistlik isik ei osta asju, mille kasutamise võimalus tal puudub;  hageja viidatud arved ei tekita kostjale tasumise kohustust, sest kohustus tekib üksnes lepingu või seaduse alusel, mitte arvetest, mis on vaid raamatupidamisdokumendid;  kuna allüürileping lõpetati
  6. aprillil 2013, ei saa viivisemäära alates sellest kuupäevast võtta allüürilepingust vaid seadusest. Kui kohus leiab, et hageja põhinõue on õigustatud, on hageja viivisemäär ebamõistlikult suur. Arvestades, et allüürileping kehtis ca kolm kuud ja hageja ei andnud ruumi ega inventari valdust kostjale I üle, on tegemist liialt suure viivisemääraga. Viivise määra tuleb vähendada mõistliku suuruseni.
  7. Kostja III vaidles samuti hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:  allüürilepingus lepiti kokku, et üürileandja müüb kostjale I äriruumis asuva inventari ja omand sellele läheb üle peale viimase osamakse tasumist. Seega sisaldas allüürileping ka müügilepingut (omandireservatsiooniga müük). Inventari eest tasumise kohustust (müügilepingut) käendasid kostjad II ja III. Vaidlus puudub selles, et ükski kostja ei saanud inventari omanikuks. Inventari omand oli kuni selle müümiseni üürileandjal;  kuivõrd kostja I inventari ostuhinda ei tasunud, sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt inventari väljaostukohustus pidi lõppema alles siis, kui kostja I selle täidab või üürileandja müüb inventari edasi ja sellisel juhul kuulub kompenseerimisele realiseerimishinna ja allüürilepingus kokkulepitud maksumuse (22 000 eurot) vahe;  kostjal III ei ole mingit isiklikku ega majanduslikku seost põhivõlgnikuga (kostjaga I), st tema antud käendus on tarbijakäendus;  kostja I ja üürileandja lisakokkulepe ei tulene ega ole seotud allüürilepinguga, vaid loob iseseisva kohustuse kostjale I (vahe hüvitamise ehk kahju hüvitamise kohustus). Lisakokkulepet ei saa siduda üürileandja ja kostja III vahelise käenduslepinguga, vaid see lõpetas allüürilepingu ja viimasega seotud käendusleping lõppes hiljemalt
  8. aprillil 2013 inventari uuesti müümisega;  kostja III ei saanud tarbijana ette näha sellist hinnavahe hüvitamise kohustust, milles kostja I ja üürileandja kokku leppisid ning millel puudub majanduslikult mõistlik sisu. Ka ei ole kostja III poolt sõlmitud käenduslepingus sisalduda võiv tulevane kohustus (hinnavahe hüvitamise kohustus) kostja III jaoks piisavalt määratletud;  allüürilepingu lõpetamisega poolte kokkuleppel lõppes ka kostja III inventari väljaostmise käendamise kohustus. Üürileandja ja kostja I sõlmisid uue kokkuleppe, mida kostja III enam ei käendanud; 4
(10) isegi kui asuda seisukohale, et kostja III käendus laienes ka lisakokkuleppele, ei ole kokkuleppel majanduslikku sisu ja tarbijast käendaja (kostja III) hageja ees sellise kokkuleppe alusel ei vastuta;  lisakokkuleppega lõpetati allüürileping ja kuna allüürileping sisaldas müügilepingut, võib kokkulepet käsitleda müügilepingust taganemisena. Kostjal I ei olnud võimalik inventari omanikuks kunagi saada ja kostja I ei saanud realiseerida ega nö lõpetada ka väljaostmiskohustust. Üürileandja müüs inventari ise edasi ajal, mil ta oli jätkuvalt inventari omanik;  puudub põhjendus, miks üürileandja müüs inventari nii madala hinnaga. Allüürilepingu sõlmimise ajal oli inventari hinnaks 22 000 eurot ja kõigest neli kuud hiljem oli inventari hind langenud 5 000 euroni. Kostja III tarbijana ei näinud ega pidanud ette nägema sellise kokkuleppe võimalikkust, nagu üürileandja ja kostja I sõlmisid. Kostja III ei pidanud ette nägema ka seda, et lisakokkuleppe alusel müüakse inventar nii madala hinnaga kahjustades kostjat I;  hageja ei saa nõuda viivist allüürilepingus sätestatud määras, sest lisakokkuleppega allüürileping lõpetati. Kostja III ei käendanud allüürilepingust tulenevaid kõrvalkulusid ega kõrvalkuludest tulenevaid viiviseid. Viivisemäär 0,5% päevas on ebamõistlikult suur ning vastuolus heade kommetega, seega tühine. Nõustuda ei saa ka hageja viivisenõudega inventari ostuhinna vahelt. Viivisemääras pooled kokku ei leppinud;  hageja ei põhjendanud ega tõendanud viivisenõuet seadusjärgses määras käenduslepingutest tuleneva rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Tõendamata ja põhjendamata on, milles seisneb käendajast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamine ning mis alusel nõuab hageja kostjalt III seadusjärgset viivist alates 11. veebruarist 2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni. Käendus on lõppenud;  kui kohus leiab, et põhinõue ja viivisenõue on põhjendatud, tuleb viivist vähendada mõistliku suuruseni. MAAKOHTU OTSUS 7. Maakohus rahuldas 21. juuni 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt, mõistis hageja kasuks välja kostjatelt II ja III solidaarselt 295,39 eurot ning viivise 4. mai 2017 seisuga 29,07 eurot ja alates 21. juunist 2017 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg-s 1 ettenähtud ulatuses.

  1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:  üürileandja ja kostja I sõlmisid
  2. detsembril 2012 tähtajatu allüürilepingu äriruumi üürile andmiseks;  lepingu p-s 2.12 sisaldub kokkulepe, et üürileandja müüb kostjale I äriruumis asuva inventari, mille loetelu on lepingu lisas 3 (dokument „Inventari nimekiri“, milles on asjade nimetused ruumide/asukohtade (teenindussaal, köök, terrass) järgi);  lepingu p 2.13 kohaselt on inventari ostuhind 22 000 eurot, mille kostja I kohustus tasuma üürileandjale maksegraafiku alusel hiljemalt 12 kalendrikuu jooksul ning ostuhinna osamaksete tasumiseks esitab üürileandja vastava arve. Esimese osamakse tasumise tähtajaks lepiti kokku
  3. detsember 2012;  lepingu p-s 2.14 leppisid üürileandja ja kostja I kokku, et inventari omand läheb üle kostjale I peale viimase osamakse, st kogu ostuhinna tasumist; 5

(10) üürileandja sõlmis kostjatega II ja III käenduslepingu, millega käendajad kohustusid tagama solidaarselt allüürilepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevaid kohustusi. Käendatavaks summaks on 22 000 eurot;  kostja I kokkulepitud ostuhinda üürileandjale ei tasunud ja üürileandja müüs inventari ostjale 5 000 euro eest.
  1. Maakohus leidis, et allüürileping sisaldab üürilepingu ja müügilepingu tingimusi, kuna kokku lepiti nii äripinna üürimine kui ka inventari müümine.
  2. Müügilepingut hinnates jõudis kohus järeldusele, et hinnavahe hüvitamise nõue on alusetu. Hageja ei tõendanud ega põhjendanud, millisel alusel vastutavad kostjad II ja III asjade lepingusse märgitud hinna (22 000 eurot) ja müügihinna (5 000 eurot) vahe eest. Hageja ei tõendanud vara müümist madalama hinnaga, kui oli kirjas allüürilepingus. Seega ei ole hageja tõendanud asjaolusid, millele tugineb tema nõue müügihinna vahe saamiseks kostjatelt II ja III.
  3. Üürilepingut hinnates tugines maakohus

§-le 145 ja leidis, et kostjad II ja III peavad hagejale tasuma 295,39 eurot. Hagiavalduse kohaselt võlgnes kostja I üürileandjale kõrvalkulud 1 689,70 eurot vastavalt

  1. märtsi 2013 arvele ja 2 240,63 eurot vastavalt
  2. aprilli 2013 arvele ning viivised 390,63 eurot vastavalt
  3. märtsi 2013 arvele ja 126,73 eurot vastavalt
  4. aprilli 2013 arvele. Viivise määraks on arvetes märgitud 0,5%. Kostjad II ja III ei ole arvetes märgitud kohustusi vaidlustanud. Kostja II, kes oli kostja I seaduslik esindaja, ei ole ka väitnud, et kostjal I oli vastuväiteid nimetatud arvetes esitatud nõuetele. Eeltoodust tulenevalt on käendajate vastutuse suuruseks kostja I kohustuste eest 4 447,69 eurot vastavalt arvetele. Arvestades kostja I tasutud tagatisraha, on kostjate II ja III kohustuse suuruseks 295,39 eurot.
  5. Viivise arvestamisel lähtus maakohus

§ 113lg-s 1 sätestatust. 13. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 163 lg 1 alusel menetluskulud 74% ulatuses hageja kanda ning 26% ulatuses kostjate II ja III kanda solidaarselt. Maakohus määras kindlaks poolte hüvitatavad kulud rahaliselt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada osas, milles jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja palub uue otsusega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja panna kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 14.
  2. Maakohus jättis tõendina hindamata allüürilepingu lisakokkuleppe ning tähelepanuta asjaolu, et kostjad II ja III käendasid lisakokkuleppest tulenevaid kostja I rahalisi kohustusi üürileandja ees. Seega kohaldas kohus ebaõigesti

§ 142lg 1 ja § 145 lg 1.

Käendatav põhivõlg oli 13. veebruari 2017 seisuga 26 865,96 eurot, kostjate II ja III vastutuse maksimumsumma oli 22 000 eurot. Esiteks tuvastas maakohus, et vaidluse all ei ole, et allüürilepingus leppisid kostja I ja üürileandja kokku inventari ostuhinnas 22 000 eurot, et kostja I kokkulepitud ostuhinda üürileandjale ei tasunud ning et üürileandja müüs inventari vastavalt lisakokkuleppele kolmandale isikule 5 000 euro eest. Teiseks jättis maakohus tähelepanuta, et lisakokkuleppes leppisid üürileandja ja kostja I kokku, et allüürileping kehtib allüürilepingust tuleneva inventari väljaostukohustuse osas edasi ning see lõppeb alles siis, kui kostja I kohustuse täidab või üürileandja müüb inventari edasi. Viimasel juhul kuulub kostja I poolt kompenseerimisele uue hinna ja allüürilepingus kokkulepitud inventari maksumuse vahe. 6

(10)Kolmandaks tuli lisakokkuleppest nähtuvalt lähtuda kostja I kohustuste arvestamisel just inventari realiseerimishinnast (müügihinnast), mitte nende turuhinnast. Puuduvad tõendid, et inventari müügihind oli teistsugune, kui üürileandja ja ostja vahelisest müügilepingust nähtuv 5 000 eurot. 14.2. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 76

lg 1, kuna kostja I võttis endale kohustuse ja seda tuleb ka täita, sõltumata sellest, kas kostja I sai vallasasjade omandõiguse või mitte. Üürileandja ja kostja I ei leppinud allüürilepingus ega lisakokkuleppes kokku, et kohustuse täitmise eeldus on omandiõiguse üleminek kostjale I. Ühtlasi ei ole kohtu pädevuses hinnata küsimust, kas lepinguline säte on mõistlik või mitte olukorras, kus kaks majandustegevuses tegutsenud äriühingut on seda enda jaoks mõistlikuks pidanud. Seda enam, et kostjal I oli alates allüürilepingu sõlmimisest kuni asjade võõrandamiseni seaduslik õigus ja võimalus üürileandjale kuuluvat inventari kasutada.

  1. Käendajad vaidlevad hageja apellatsioonkaebusele vastu.
  2. Kostja III esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud palub kostja III panna hageja kanda. Maakohus on valesti välja mõistnud kostjatelt 259,39 eurot põhikohustuse katteks koos lisanduvate viivistega. Nimetatud summa ei tulene kostjate käendatud müügilepingu järelmaksu kohustusest, vaid on kostja I võlgnevus üürilepingust tulenevate kõrvalnõuete eest, millist kohustust kostjad II ja III ei käendanud.
  3. Hageja vaidleb kostja III vastuapellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel osaliselt tühistada ja saata asi hageja nõude lahendamata jäävas osas maakohtule uuesti läbivaatamiseks. Maakohtu otsus on edasi kaebamata jõustunud osas, milles kostjalt II mõisteti hageja kasuks välja 295,39 eurot ja sellelt summalt viivis. Kuigi käendajad on solidaarvõlgnikud, siis ei ole nad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes ja kostja III esitatud kaebus ei mõjuta kostja II suhtes tehtud lahendit (Riigikohtu
  5. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176, p 14 teine lõik).
  6. Ringkonnakohus lahendab esmalt vastuapellatsioonkaebuse. Sellega vaidlustas kostja III temalt 259,39 euro ja sellelt summalt viivise väljamõistmise. 19.
  7. Maakohus eristas õigesti üürilepingut ja müügilepingut, mis mõlemad sisalduvad allüürilepingu dokumendis. Lepingute sõlmimisega seonduvad asjaolud on ka õigesti tuvastatud ja neid ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud. Samuti ei ole vaidlusalune nõuete loovutamine hagejale. 19.
  8. Maakohtu põhjenduste järgi vastutavad kostjad II ja III summa 295,39 eurot tasumise eest käendajatena, sest põhivõlgnik ei täitnud selles summas üürilepingust tulenevaid rahalisi kohustusi. Ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ei nõustu. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et käenduslepinguga ei käendanud kostjad II ja III üürilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmist. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 19.3.

§ 142

lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Järelikult on käenduslepingu üheks osaks kokkulepe või vähemalt käendaja tahteavaldus selle kohta, millist põhivõlgniku kohustust käendatakse. 7

(10)

§ 29

lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.

§ 29

lg 5 loetleb asjaolud, millega tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada, nende hulka kuuluvad lepingu sõlmimise asjaolud, sh lepingueelsed läbirääkimised (p 1) ning lepingu olemus ja eesmärk (p 4).

§ 29

lg 6 näeb ette, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Käenduslepingus on põhivõlgnikku nimetatud järelmaksu saajaks ja üürileandjat järelmaksu andjaks. Käenduslepingu p 1 sõnastuse järgi tagavad käendajad just järelmaksu saaja kohustuste täitmist ja käendatavaks summaks lepiti 22 000 eurot, st inventari ostuhind. Käenduslepingu dokumendis sisalduva tabeli päises on viide, et 22 000 eurot on „inventari väljaostu kohustuse kogusumma“. Kuigi kõnealuses tabelis lepiti maksegraafik kokku mõneti erinevalt võrreldes allüürilepingu p-st 2.13, siis tervikuna on lepingutest nende koosmõjus aru saada, et käendajate ja ka üürileandja tahe käenduslepingu sõlmimisel oli suunatud müügilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamisele. Üürilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamise tahe käenduslepingust ei nähtu. Eelmises lõigus viidatud sätted ei võimalda käsitleda käenduslepingu viidet allüürilepingule sellisena, et käendajad soovisid käendada kõiki selles lepingudokumendis märgitud põhivõlgniku kohustusi. 19.

  1. Neil kaalutlustel on maakohus põhjendamatult mõistnud käendajatelt välja 295,39 eurot ja sellelt summalt viivise, sest hageja märgitud asjaoludel oli see summa võlg üürilepingust tulenevate kohustuste osas.
  2. Lisaks on maakohus vastuapellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses hagi rahuldades ületanud nõude piire. 20.
  3. Hageja avaldas
  4. veebruari 2017 arvamuses, et ta nõuab kostjatelt II ja III põhivõlana 20 420,95 euro maksmist, mis on inventari eest tasumata summa. Lisaks nõudis hageja käendajatelt kuni nende vastutuse piirmäärani (22 000 eurot) viivist kostja I viivituse eest, samuti aga viivist 22 000 eurolt alates hagi esitamisest. Seega ei nõudnud hageja enam käendajatelt üürilepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmist, sh osasummas 295,39 eurot. Selle summa luges hageja

§ 88lg 8 alusel tasutuks enne kohtusse pöördumist (vt hageja arvamuse p 3.4).

20.

  1. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse põhjendava osa teises lõigus õigesti, et eeltoodu ei ole hagi muutmine. Sellegi poolest tuli pärast
  2. veebruari 2017 kohtul lähtuda hageja nõudest ja selle aluseks olevatest asjaoludest nii nagu hageja need arvamuses esile tõi. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kui hageja ei nõudnud enam üürilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste katteks tasumist, siis ei oleks maakohus tohtinud ka selles osas nõuet rahuldada.
  3. Punktides 19 ja 20 esitatud kaalutlustel tuleb maakohtu otsus kostjalt III üürilepingust tuleneva võla ja sellelt summalt viivise väljamõistmise osas tühistada. Kuna hageja ei nõudnud kostjatelt II ja III sellise summa maksmist, siis ei saa kõnealuse osasumma kohta teha ka otsust hagi rahuldamata jätmise kohta. Kostja III apellatsioonkaebus on edukas.
  4. Järgmiseks tuleb lahendada hageja kaebus. Võttes arvesse eespool p-s 19.3 esitatud põhjendusi tuleb hageja kaebuse ja ka hagi lahendamisel vastata küsimustele, kas ja kui suures ulatuses vastutavad käendajad müügilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest.
  5. Maakohus ei rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud ka ebaõigesti materiaalõigust, kui leidis sisuliselt, et käendusleping on kehtiv. Õige ei ole kostjate arusaam, et
  6. aprilli 2013 lisakokkulepe lõpetas käendatud kohustuse ja seeläbi

§ 153lg 1 p 1 alusel ka käenduse.

Viidatud kokkuleppest ei nähtu, et põhivõlgnik ja üürileandja oleksid kokku leppinud inventari väljaostukohustuse tingimusteta lõppemises. 8

(10)24. Samas ei ole õige hageja arusaam, et käendajad vastutavad nende kohustuste täitmise eest, mis kostja I võttis lisakokkuleppega. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt. 24.1.

§ 145

lg 4 kohaselt tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Sellest reeglist ei saa

§ 142

lg 6 tõttu kõrvale kalduda, sest lisakokkulepe ei vasta ka

§ 142lg 2 teises lauses ette nähtud piisava määratletuse reeglile.

Seega tuleb esmalt kontrollida, kas lisakokkulepe laiendas põhivõlgniku kohustusi. 24.

  1. Üürileandja ja kostja I vahel oli mh omandireservatsiooniga müügileping. Vastavalt lisakokkuleppele sai üürileandja tagasi müügilepingu esemeks olnud asjade valduse ja nähtuvalt
  2. aprilli 2013 lepingust (I kd tl 32) andis selle üle ostjale.

§ 233

lg 2 järgi on omandireservatsiooniga müüdud asja müüja valdusesse tagasinõudmise eeldus müügilepingust taganemine. Ringkonnakohus leiab, et üürileandja taganes müügilepingust konkludentselt (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 3), kui võttis tagasi lepingu esemeks olnud asjade valduse. Üürileandjal oli

§ 116

lg 1, lg 2 p 4 ja lg 3 järgi õigus lepingust taganeda, sest vaidlustamata asjaoludel kostja I rikkus ostuhinna tasumise kohustust kahe osamakse ulatuses. 24.3. Kehtiva taganemise tulemusel võis üürileandja nõuda kostjalt I välja inventari, aga pidi tagastama saadud ostuhinna (1 500 eurot). Lisaks võis üürileandja

§ 101

lg 2 mõtte kohaselt ja

§ 135lg 1 alusel nõuda kahju hüvitamist hinnavahena.

24.4. Hinnavahe hüvitamise eelduseks

§ 135

lg 1 järgi on mh asendustehingu tegemine mõistliku aja jooksul ja mõistliku hinnaga. Kostja I ja üürileandja 2. aprilli 2013 lisakokkuleppe järgi võttis kostja I endale aga kohustuse hüvitada hinnavahe ka muul juhul, st tal tekkis laiem kohustus võrreldes

§ 135

lg-s 1 ettenähtuga.

§ 145lg 4 kohaselt käendajad selle laiendatud kohustuse eest ei vastuta.

25. Järelikult saab hageja esitada käendajate vastu sellise kahju hüvitamise nõude, mis üürileandjal oli kostja I vastu tulenevalt müügilepingust taganemisest ka ilma lisakokkuleppeta. Käendajad vastutavad

§ 145

lg 2 alusel mh kahju hüvitamise eest, mis tekkis üürileandjal kostja I kohustuse rikkumise tagajärjel. 25.1. Hageja nõude ulatuse saab määrata kas

§ 135

lg-te 1 või 2 või kahju hüvitamise üldnormide (

§ 127lg 1 jj) järgi.

Mõlemal juhul ei ületa nõue põhivõlana summat, mis üürileandjal jäi müügilepingu järgi saamata. Vaidlustamata asjaoludel sai üürileandja inventari eest kostjalt I summa 1 500 eurot ja ostjalt 5 000 eurot – kokku 6 500 eurot. Müügilepingu järgi võlgnes kostja I üürileandjale ostuhinna 22 000 eurot ja selle maksmise kohustuse täitmist tagasid käendajad (vt eespool p 19.3). Kuna käendajad ei vastutanud üürilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, siis ei saanud üürileandja vähemalt käendajate suhtes lugeda eelnevas märgitud 6 500 euro arvelt tasutuks üürilepingu alusel võlgnetavat rahasummat. 25.2. Vastavalt

§ 145lg-le 1 vastutavad põhivõlgnik ja käendajad võlausaldaja ees solidaarselt.

Seetõttu toetab eelmises p-s 25.1 kirjeldatud käsitlust ka

§ 67

lg 2, mille kohaselt iga solidaarvõlgnik võib esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad solidaarkohustusest või tema enda õigussuhtest võlausaldajaga. 25.

  1. Neil põhjendustel võivad käendajad vastutada kahju hüvitamise eest summas kuni 15 500 eurot ( = 22000 – 6500).
  2. Lisaks võivad käendajad

§ 145lg 2 alusel vastutada viivise tasumise eest.

Siinjuures tuleb eristada käendajate kohustust täita põhivõlgniku viivise maksmise kohustust ja tasuda viivist nende endi viivituse eest (vt Riigikohtu

  1. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-13, p 12 kolmas lõik, ja selles viidatud
  2. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15).
  3. Vahekokkuvõttena saab märkida, et hageja apellatsioonkaebus on osaliselt edukas, st maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega jäi hageja nõue rahuldamata 15 500 euro ja sellelt summalt viivise saamiseks. 9

(10)
  1. Siiski ei saa ringkonnakohus vaidlust ise sisuliselt lahendada. Maakohus ei ole hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni pooltega arutanud ega selgitanud, millised asjaolud peaks hageja oma nõude edukuseks esile tooma ja tõendama. Seetõttu on maakohtu otsus olulises osas ka põhjendamata. Suures ulatuses asjaolude esimest korda esitamine alles apellatsioonimenetluses ei taga pooltele piisavalt võimalusi seisukohtade põhjendamiseks ja väidete tõendamiseks. Pooltel on üksnes piiratud võimalus vaidlustada ringkonnakohtu otsust asjaolude tuvastamisel.
  2. Eelnevast tuleneb, et maakohus peab hageja nõude osaliselt uuesti läbi vaatama. 29.
  3. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kontrollida, kui suures ulatuses vastutavad kostjad II ja III käendajatena müügilepingust tulenevate kostja I rahaliste kohustuste täitmata jätmise, täpsemalt müügilepingu rikkumisega hagejale põhjustatud kahju hüvitamise eest. Kahjunõude põhisumma ei saa olla suurem kui 15 500 eurot (vt p 25.3), aga käendajad võivad vastutada ka viivise tasumise eest nii enne kui pärast hagi esitamist vastavalt hageja nõude ulatusele (vt p 26). Enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivise osas tuleb võtta arvesse müügi- ja käenduslepingus kokku lepitud osamaksete tasumise tähtaegu. Samuti on vaja hinnata hageja väidet, et ka maksegraafiku kehtivuse ajal tuli viivist tasuda lähtudes kogu tasumata ostuhinnast. 29.
  4. Apellatsioonimenetluses selgus, et pooled vaidlevad inventari turuhinna üle
  5. aasta aprilli alguse seisuga. See võib omada tähtsust eelkõige juhul, kui hageja nõuet lahendada

§ 135lg 2 alusel.

Enne inventari turuhinna väljaselgitamist on vaja luua selgus küsimuses, mis oli müügilepingu ese, st millistest esemetest vaidlusalune inventar koosneb. Kostjad vaidlustasid hageja väite, et hagi lisa nr 1 koosseisus esitatud asjade nimekiri (I kd tl 19–20) oli allüürilepingu lisa. Maakohus sedastas, et nimekiri on allüürilepingu lisa, aga ei vastanud kostjate vastuväidetele, et lisa on allkirjastamata ega ole ka muul viisil lepinguga seostatav. Samas nentis maakohus, et hageja ei tõendanud inventari müümist algsest müügilepingust erineva hinna eest, aga samas on hageja esitanud

  1. aprilli 2013 lepingu sellise asjaolu tõendamiseks. Kuigi maakohus rikkus menetlusõigust, jättes oma hinnangud põhjendamata, siis ei tarvitse käesoleva juhtumi asjaoludel hageja esitatud allkirjadeta nimekiri ja arve olla piisavad kõnealuste asjaolude tõendamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejale anda võimalus tuua esile ja vaidluse korral tõendada kahju hüvitamise nõude rahuldamist võimaldavad asjaolud (vt nt Riigikohtu
  2. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 16). 29.
  3. Ringkonnakohus ei saa tuvastada asjaolusid käesoleva otsusega, sest selles osas ei oleks otsus maakohtule asja uuel läbivaatamisel siduv (vt nt Riigikohtu
  4. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 30 teine lõik). 29.
  5. Maakohus saab asja uuel läbivaatamisel lahendada kostja III taotluse hagi tagamise abinõu tühistamiseks. Põhimõtteliselt oleks seda pidanud osaliselt tegema juba vaidlustatud otsusega, sest hagi kostja III suhtes rahuldati väga väikeses ulatuses. Siiski ei ole ringkonnakohtul praegu võimalik hagi tagamise osas seisukohta võtta, sest
  6. veebruari 2016 määruse alusel seatud kohtulik hüpoteek summas 27 000 eurot võib menetlusse jäävat nõuet arvestades olla põhjendatud. Lisaks maksimaalselt 15 500 euro suurusele põhivõlale tagab hüpoteek hageja nõuet kostja I võlgnetud viivise saamiseks (kuni käendajate vastutuse piirmääramini 22 000 eurot), aga ka käendajate endi viivitusest tuleneva viivise nõuet alates hagi esitamisest, st menetluse ajal järjest suurenevat nõuet. Samuti on kohtuliku hüpoteegiga tagatud hageja menetluskulude hüvitamise nõue (vt nt Riigikohtu
  7. juuni 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12, p 11 kolmas lõik).
  8. Kuna maakohtul tuleb asja uuesti läbivaatamisel teha sisuline lahend, siis jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ja kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 6 järgi maakohtu otsustada. Vaidlustatud otsuses menetluskulude kohta tehtud otsustused tuleb praegu tühistada. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.