Obsah (7)

§ 175§ 445§ 177§ 663§ 659§ 657§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-16-123200 Määruse tegemise aeg ja koht 4. jaanuar 2018, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu Tsiviilasi

§ 175lg 1).

Kohus peab oluliseks, et käesoleva tsiviilasja hinnaks nii maakohtus kui ringkonnakohtus oli 240 eurot. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul ei tohiks hüvitatavate menetluskulude suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda ning et asja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (Riigikohtu 06.05.

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). 08.05.2017 määruses nr 3‑2‑1‑29‑17 p-s 13.1 täpsustas Riigikohus, et menetluskuludena tuleb selles kontekstis mõista esmajoones esindajakulusid, st mitte arvestada seejuures nt hüvitatavat riigilõivu, mida tuleb tasuda seaduses sätestatud suuruses. 2 Riigikohtu hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu.
2. Maakohus leidis, et ka käesolevas asjas ei ole õigustatud määrata kostja lepingulise esindaja kulude rahalise suurusena kindlaks suuremat summat kui 240 eurot. Käesoleva tsiviilasja puhul ei olnud tegemist eriliselt keeruka ega suuremahulise vaidlusega. Maakohus lahendas asja lihtmenetluses ning asjaolu, et kostja oli valmis panustama sisult tavapärasesse vaidlusesse ebaproportsionaalselt palju ressurssi, ei muuda vaidlust veel eriliselt keerukaks. Jõustunud kohtuotsusega jäeti kostja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 44 % ulatuses hageja kanda. Kuna kohus peab kostja põhjendatud ja vajalike õigusabikulude suuruseks kokku 240 eurot, tuleb hagejal kostjale hüvitada 44% nimetatud summast, st 105,60 eurot. Lisaks tuleb hagejal kostjale hüvitada 44% kostja poolt tasutud riigilõivust summas 75 eurot, st 33 eurot, kuivõrd kostja on tasunud apellatsioonikaebuse esitamisel riigilõivu 75 eurot (II kd, tl 25). Kokku tuleb hagejal kostjale hüvitada menetluskulud summas 138,60 eurot (105,60 + 33). Ülejäänud osas jääb kostja avaldus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks rahuldamata. 8.

§ 445

lg 1 teise lause kohaselt tasaarvestatakse kohtulahendi resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Lähtudes eeltoodust tasaarvestab kohus hageja ja kostja vastastikused väljamõistetavad menetluskulud vastavalt summas 42 eurot ja 138,60 eurot, mille tulemusena mõistab kohus hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud summas 96,60 eurot (138,60 – 42). Vastavalt

§ 177

lg 4 märgib kohus kostja avalduse alusel, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (96,60 eurot) tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Määruskaebus

1. 24.11.2017 esitas kostja Harju Maakohtu 09.11.2017 määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas, milles tema menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jäi 2122 euro ulatuses rahuldamata ning teha uus määrus, millega mõista see summa välja.
2. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga menetluskulude määramisel sõltuvalt hagihinnast.

§ 175

lg 1 ei sätesta, et menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta hagi hinda. Kuna hageja valib, kas ja kelle vastu nõuet esitada, siis peab hageja olema valmis kandma suuremaid menetluskulusid kui hagihind. Samuti tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada asja keerukust ning menetlustoimingute sisu ja mahtu. Antud juhul oli tegemist keskmisest keerukama vaidlusega nii tõendite kui ka õigusliku küsimuse poolest. Kuna maakohus pidas lepingulise esindaja tunnitasu 120-130 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks, siis võib järeldada, et kohus on pidanud õigusabile kulunud aega vajalikuks kahe tunni ulatuses, millega ei saa nõustuda. Vastus määruskaebusele 11. Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 3 Edasine menetluse käik 12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 13.

§ 659

ja § 651 lg 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu määruse osas, milles tema menetluskulud jäeti 2122 euro ulatuses hagejalt välja mõistmata. Seega kontrollib kolleegium maakohtu määrust nimetatud osas. 14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

§ 659

ja § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning ei pea neid vajalikuks korrata. Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Kostja on palunud määruskaebuses hagejalt välja mõista täiendavalt esindajakulud 2122 euro ulatuses. Kolleegium selgitab, et Tallinna Ringkonnakohtu 02.05.2017 otsusega jäeti kostja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda 44 % ulatuses. Seega ei saa juba ainuüksi seetõttu määruskaebus kuuluda täielikult rahuldamisele.
2. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti pidanud kostja esindajakulu põhjendatud suuruseks 240 eurot, millest hagejal tuleb hüvitada 44 %. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175

lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. 17. Maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel põhjendatult arvestanud asja hinnaga, samuti keerukuse ja mahuga. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175

lg 1 alusel tuleb mh ka kaaluda, kas menetlusosaliselt on põhjendatud mõista lepingulise esindaja kulu välja rohkem, kui oli tema nõude suurus (vt Riigikohtu 27.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 14). Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (vt Riigikohtu 06.05.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). 18. Seega saab Riigikohtu selgituste kohaselt esindajakulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Maakohtus ja ringkonnakohtus oli hagi hinnaks 240 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei olnud käesolev vaidlus eriliselt keerukas ja suure mahuga. Pooled vaidlesid parkimislepingutest tulenevate leppetrahvinõuete üle. Kuigi parkimislepinguid oli mitu, ei vaielnud kostja erinevatele leppetrahvinõuetele vastu erinevate väidetega. Kostja esitas vastuväited üldistatult kujul, st kõikidele leppetrahvinõuetele vaieldi vastu samade väidetega. Vaidluse sisu ei saa pidada eriliselt keeruliseks. Kostja esitas maakohtu menetluses vastuväiteid hagile kahes 4 menetlusdokumendis (vastuväidete sisuline osa ca 2,5 lk ja 2 lk) ning ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse ja täiendavad seisukohad (vastavalt ca 6 lk ja 2 lk). Kostja koostatud menetlusdokumentide maht ei ületa tavapärast mahtu selliste vaidluste puhul. Ka hageja esitatud menetlusdokumentide maht ja tõendite hulk ei olnud eriliselt suur. Eeltoodule tuginedes on maakohus, ringkonnakohtu hinnangul, menetluskulude kindlaksmääramisel järginud Riigikohtu juhiseid, ning määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. 19.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 5