Obsah (6)

§ 121§ 49§ 47§ 43§ 158§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 30. juuni 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-16-487 Kohtuasi A.K. kaebus Vi

§ 121

lg 1 p-le 4 ja lg 2 p-le 1 tuginedes kaebuse põhjusel, et see pole tuvastamisnõude osas kaebeõiguse puudumise ega kaebaja õiguste seisukohalt tõhusama tühistamisnõude osas kohustusliku kohtueelse korra läbimata jätmise tõttu lubatav. 08.03.2016 saabus Jõhvi kohtumajja nimetatud kohtuasjale 06.03.2016 koostatud täiendus (tl 1-3), mille kohus registreeris haldusasjana nr 3-16-487 ja võttis iseseisva kaebusena menetlusse. Kaebaja teatas, et pole rahul 07.01.2016 käskkirja nr 6-3-/8 kohta 29.02.2016 tehtud vaideotsusega ning soovib nimetatud käskkirja tühistamist. Ta väitis, et vangla ei arvesta kinnipeetavate paigutamisel nende vanust, terviseseisundit ja iseloomu, on teda laimu ja pealekaebamise abil süüdistanud konfliktis A. Bašinskiga, mida tegelikult pole aset leidnud ning on võltsinud topeltkaristuse. Veel väitis kaebaja, et ei püüa karistusest kõrvale hiilida ja on valmis vastutama rikkumiste eest, kui selliseid oleks. 10.04.2016 kahe haldusasja kohta esitatud ühises avalduses (tl 103) märkis kaebaja veelkord, et A. Bašinski ja tema vahel pole toimunud mingit konflikti, et julgeolekukaalutlustel polnud vanglal üldse õigust nimetatud kinnipeetavat tema psüühilise seisundi tõttu kellegi juurde kambrisse paigutada ning, et pärast kaebuse esitamist on surve talle. 30.05.2016 koostatud täienduses (tl 111-113) väitis kaebaja uuesti, et ta paigutati meelega ühte kambrisse temaga nii füsioloogiliselt kui psüühiliselt täiesti erineva A. Bašinskiga, kelle haiguse tõttu intsident toimus, kuid faktiliselt mingit konflikti polnudki. Veel väitis ta, et ühe distsiplinaarrikkumise eest tohib kohaldada vaid ühe karistuse ja selle peab määrama vangla direktor, kuid tema paigutati erinevate ametnike käskkirjadega VangS § 69 lg 2 järgi eraldatud lukustatud kambrisse, allutati käskkirjaga nr 6-3/8 teistkordsele karistusele ning alates 09.03.2016 VangS 69 lg 2 alusel ka kolmandale karistusele. Kaebaja palus, et kohus tühistaks vangla poolt võltsitud haldusaktid ja määraks talle enda äranägemisel õiglase kompensatsiooni. Täienduse lisaks olevas eraldi vormistatud avalduses (tl 131) kirjeldas ta vastustaja tegevuse läbi tekkinud kannatusi ning määratles soovitud hüvitise suuruseks 15 000 eurot. 2 3. Vastustaja palus oma vastuses (tl 74-75) kaebust mitte rahuldada märkides, et tal puudub alus kahelda teabe- ja uurimisosakkona peaspetsialisti ettekande õigsuses ja selles osakonnas kogutava teabe tõele vastavuses. Seejuures leiti, et kaebaja möönab ka ise konflikti kambrikaaslasega, kuigi teeb seda ennastõigustavalt ja eesmärgiga vabaneda vastutusest ning lisati, et kuna kinnipeetavate vahelised konfliktid ohustavad vangla julgeolekut, reageeritakse neile keskmisest rangemalt. Veel juhiti tähelepanu kaebaja varasematele korduvatele rikkumistele ning peeti seda kinnituseks vaidlusaluse rikkumise ja ettekannetes kirjeldatu usutavuse kohta. 17.06.2016 täienduses (tl 141-142) märkis vastustaja, et peab kaebust jätkuvalt põhjendamatuks ja kordas üle mõned varasemad seisukohad. Kaebaja 30.05.2016 täienduses sisalduvate täiendavate nõuete osas ta mingeid menetluslikke ega sisulisi vastuväiteid ei esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED 4. Käesolevas asjas on vaja lahendada küsimus, kas kaebuse muutmine kaebaja 30.05.2016 täiendusest tulenevate uute nõuetega on lubatav. Sisulises osas on vaidluse all küsimused, kas vastustajal olid olemas piisavad alused selleks, et kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja teda vangla kodukorras sisalduva nõude rikkumise eest karistada ning kas vastavad menetlused viidi läbi vastavuses kõigi seaduses ette nähtud nõuetega. 5.

§ 49

lg 1 võimaldab kaebajal oma nõuet või kaebuse alust kuni kohtuvaidluseni või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni muuta, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks lubatav. Kaebaja poolt 30.05.2016 koostatud täienduses sisalduvad väited 09.03.2016 käskkirjaga nr 6-4/184 kohaldatud täiendava karistuse kohta ning nõuded, et võltsitud aktid tühistataks ja määrataks õiglane kompensatsioon, viitavad selgelt soovile, et kohus tühistaks lisaks distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjale ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks antud käskkirja ja mõistaks välja kompensatsiooni eest talle tekitatud psüühiliste ja füüsiliste kannatuste eest. 09.03.2016 käskkirja nr 6-4/184 tühistamise nõuet saab pidada kaebaja eesmärgi saavutamisel otstarbekaks ja ka lubatavaks, sest vastustaja poolt 04.05.2016 koostatud vaideotsus nr 6-12/57-4 kinnitab nii VangS § 1’ lg-st 5 tuleneva kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist kui nõude tähtaegsust. 6. VangS § 1’ lg 8 tulenevalt võib kinnipeetav vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks kohtusse pöörduda üksnes tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ja see on tagastatud, rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jäetud.

§ 47

lg-s 1 on kehtestatud, et kui seadus näeb mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku kohtueelse menetluse, võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud sellest korrast kinni ning ainult ulatuses, milles tema nõuet ei ole tähtaegselt rahuldatud. Sama seadustiku § 121 lg 1 p 4 kohaselt peab kohus kaebuse tagastama, kui kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Täiendavas avalduses ära nimetatud 23.12.2015 käskkirja nr 6-3/1644 alusel määratud karistusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue on juba võetud haldusasjana nr 3-16-99 registreeritud kaebuses kohtu menetlusse.

§ 43lg 1 p 3 ei luba niisugusel juhul uuesti sama nõuet esitada.

Menetlusosaliste poolt esitatud väidetest ja toimikusse kogutud dokumentaalsetest tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud vastustajale taotlust käskkirjade 07.01.2015 nr 6-3/8 ja 09.03.2016 nr 6-4/184 või mistahes muu tema täienduses kirjeldatud vastustaja tegevuse läbi tekkinud kahju hüvitamiseks. Seega on tal nende osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, hüvitamisnõue ei ole lubatud, kohus ei saa võimaldada kaebust selle esitamise läbi muuta ning peab jätma vastava nõude eelnevalt juba viidatud alustel läbi vaatamata. 3 7. Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud.

§ 158

lg 3 tulenevalt saab kohus uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud HMS §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vorminõuetega vastavuses.

1. VangS § 67 p-s 1 sätestatust tulenevalt peab kinnipeetav julgeoleku tagamiseks täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju. Viru Vangla direktori 23.01.2013 käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud „Viru Vangla kodukorra“ (edaspidi kodukord) punkti 1.12.7 kohaselt on kinnipeetaval keelatud kasutada füüsilist ja/või vaimset vägivalda teiste kinnipeetavate, vanglateenistujate ning teiste isikute suhtes. Kaebaja pole väitnud, et talle ei ole vangla kodukorda tutvustatud ning ta ei tea seetõttu endal lasuvaid keelde ja kohustusi.
2. VangS § 63 lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü vägivalla kasutamises seisnenud kodukorra punkti 1.12.7 nõude rikkumises on tõendatud teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialisti 09.12.2015 ettekandega. Selles sisalduva kohaselt laekus nimetatud osakonnale info, et tal oli oma kambrikaaslasega 08.12.2015 sõnavahetus, mille käigus haaras ta teda rinnust ja oli valmis ka lööma, kuid selleks ajaks sekkusid teised kinnipeetavad, kelle liikumine nähtus asjaolude uurimisel vaadeldud videosalvestiselt. Ettekande tõele vastavuses kahtlemiseks puudub vähimgi alus. Konflikti olemasolu kinnitab ka kaebaja kambrikaaslase 09.12.2015 selgitus, milles nimetab ta mitmete probleemide tõttu tekkinud olukorda väga keeruliseks, kuigi väidab selle olnud lühiajalise. Kaebaja enda 09.12.2015 ja 16.12.2015 selgituste väited viitavad samuti piisavalt selgelt sellele, et tema ja ta kambrikaaslase vahel oli tekkinud teekannu kambrisse saamisest lähtuv sõnavahetus, mille lahendamise käigus avaldas ta kambrikaaslasele survet ja toimus ka füüsiline kokkupuude. Selgituste väited, et hoopis hüsteeriliseks muutunud kambrikaaslane võttis tal kätest kinni, mistõttu pidi ta end haardest vabastama ja kambrikaaslast hüsteeriast vabastamiseks õlgadest raputama, viitavad selgelt vastutusest vabanemise soovile ega saa teda kuidagi süüst vabastada. Konflikti tegelikule toimumisele, enda tagantjärele õigustamisele ja seeläbi vastutusest vabanemise soovile viitavad ka kaebuses ja selle arvukates täiendustes sisalduvad kaebaja halvustavad väited oma kambrikaaslase kohta ning arvamus, et neid poleks tohtinud üldse ühte kambrisse paigutada. Olenemata sellest, kas kinnipeetav peab oma kambrikaaslase mingit konkreetset tegevust õigeks ning kas talle meeldib tema käitumisviis, kõnetoon, iseloom või mistahes muu asjaolu, tuleb tal endal viisakaks jääda ja hoiduda nii füüsilisest kui vaimsest vägivallast, sest vastupidine seisukoht raskendaks distsipliini tagamist vanglas ja tekitaks ohu sealsele julgeolekule.
3. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kaebaja puhul järgitud kõiki VangS § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded. Teda on teavitatud menetluse algatamisest ning antud võimalus selle ajal ennast seletuste abil kaitsta. Menetluse käik on protokollitud VSkE § 97 lg 2 kehtestatud nõuetele vastavalt ning karistus on määratud VSkE § 17 lg-s 1 inspektor-kontaktisikule antud pädevuse ja seaduses ettenähtud tähtaja piires. Seejuures on piisava ulatusega käsitletud nii süüteo asjaolusid, kaebaja ja tema kambrikaaslase seletusi kui seda, miks üldse ja millise konkreetse karistusega on vaja teda karistada. Kuna VangS § 63 lg 1 neljas punktis sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kinnipeetavale mitut liiki karistust, sealhulgas ka kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saab kümne ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine arvestada nii vägivalla kasutamises seisnenud rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule kui varasemate rikkumiste olemasolu, pole ülemäära suure raskusega ja võib võrreldes teiste karistusvahenditega kõige tõhusamalt kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide 4 saavutamisele tema suhtes. Miski ei tõenda ka õiguse üldiste põhimõtete või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete rikkumist distsiplinaarmenetluse käigus.
4. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seonduvat reguleerib VangS §
5. Selle lõike kaks punktides 1, 2, 3, 4 ja 5 kehtestatu võimaldab vanglateenistusel kohaldada kuni asjaolude äralangemiseni vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise või kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja ohjeldusmeetmete kasutamist raske õiguserikkumise ärahoidmiseks või kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega või on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Riigikohtu halduskolleegium on lahendites nr 3-3-1-33-10 ja 3-3-1-63-09 väljendanud seisukohta, et VangS § 69 lg 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal kaalutlusõiguse alusel võimalik otsustada julgeolekuabinõu kohaldamise vajaduse üle ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud abinõudest. Seega on tegemist kaalutlusotsustusega, mille puhul on kohtulik kontroll piiratud. Kohus saab hinnata üksnes seda, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamisel või meetme valikul esines kaalumisvigu või mitte, kuid ei saa seejuures kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust ja hinnata, millist meedet tuli kohaldada ja kas konkreetse meetme rakendamine oli otstarbekas või mitte. Viimati nimetatud lahendis on leitud veel, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada ka preventiivsel või tõkestaval eesmärgil, et seejuures antakse tulevikku suunatud prognoosi ja piiratud teabe alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele, kahjustuse hilisem tegelik saabumine pole oluline, julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav üksnes see, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises ning ta ei saa õigushüve kahjustust ootama jääda, vaid peab selle tõenäosuse puhul ennetavaid meetmeid kasutama.
6. Kaebaja suhtes 09.03.2016 koostatud käskkiri nr 6-4/184 on antud 09.12.2015 käskkirjaga nr 64/644 kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude jätkamiseks. Käskkirjast nähtuvalt põhjustas täiendavate julgeolekuabinõude esmase kohaldamise kambrikaaslasega 08.12.2015 toimunud konflikt, varasemad konfliktolukorrad kaaskinnipeetavatega, kaebaja võime kergesti ärrituda, tema väga emotsionaalne käitumine ning tahe kehtestada kambris oma reeglid ilma kambrikaaslaste soovidega arvestama. See kõik on andnud aluse järeldada, et tegemist on kinnipeetavaga, kes ei saa viibida koos teiste kinnipeetavatega avatud osakonnas ja on ohuks vangla julgeolekule ning edasiste õiguserikkumiste ennetamiseks ja turvalisuse tagamiseks teistest isoleerimist. Samad järeldused on põhjustanud ka täiendavate julgeoleku meetmete jätkamise. Kaebaja ise tugineb oma kaebuses ja selle täiendustes üksnes üldsõnalistele väidetele vastustaja omavoli ja mitmekordse karistamise keelu kohta ning on viidanud ka käskkirja koostamiseks vajaliku pädevuse puudumisele, kuid ei ole esitanud vaides ega kohtumenetluses midagi niisugust, mis saaks vaidlustatud käskkirjas toodud väited kahtluse alla seada või hoopis ümber lükata. Käskkirjas kirjeldatud käitumisega on ta tõestanud, et tema puhul pole konfliktid ja võimalik vägivald teiste kinnipeetavate ja vanglaametnike suhtes välistatud. Vaideotsuses osundatud asjaolu, et tal on olnud konflikt kaaskinnipeetavaga ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal aga kinnitab, et valitud abinõude kohaldamine oli vajalik ning temast tulenev oht Viru Vanglas viibivate kinnipeetavate ja vanglateenistuse ametnike elule ja tervisele polnud käskkirja andmise ajaks ära langenud või vähemalt olulisel määral vähenenud.
7. Kinnipeetavast tulenevate julgeolekuriskide hindamine on üksnes vastavate vanglateenistuse ametnike pädevuses. Käesoleval juhul on tegemist ennetavat eesmärki kandvate meetmete rakendamisega. Seega sai vastav hinnang rajaneda vaid varem toimunu ja kaebaja isikust tuleneva analüüsile. Kuna tema ise pole pädev oma käitumist ja sellest tulenevaid ohte hindama, ei saaks ta ametnike poolt antud hinnangut enda väidete ja arvamustega ümber lükata ega kuidagi väita, et 5 nende poolt antud hinnang polnud õige ja alused ennetavat laadi julgeolekumeetmete jätkuvaks rakendamiseks üldse puudusid.
8. Haldusakti õiguspärasuse eeldused sisalduvad HMS §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Täiendavate julgeolekuabinõude puhul piiratakse kinni peetava isiku õigusi ja abinõude pikaajalisel kohaldamisel on riive eriti piirava iseloomuga. Seetõttu peavad nende rakendamiseks esinema olulised põhjused ning meetmete kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega, olema taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalik ja mõõdukas. Kaebaja puhul see nii ka on, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tingis algselt ta enda konfliktne varasem käitumine, konkreetne tegu teise kinnipeetava suhtes toime pandud ründe näol ning nende jätkamise vangla veendumus, et sarnase käitumise oht pole vaatamata piirangutele veel möödas. Vaidlustatud käskkirjas sisalduva kohaselt on vangla enne vastava otsustuse tegemist hinnanud kaebaja käitumist läbi aegade, lähtunud otsuse langetamisel ta varasemate rikkumiste ja iseloomuga seotu kogumist ning andnud talle võimaluse omapoolse arvamuse esitamiseks. Selle kõige tulemusel on tekkinud veendumus, et valitud abinõud aitavad kõige tõhusamal viisil ära hoida kokkupuuteid teiste isikutega ja välistada seeläbi uusi konflikte nii teiste kinnipeetavate kui vangla personaliga ning on seega nende elu ja tervise säilitamise huvides igati vajalikud ja mõõdukad ning kaaluvad üles kaebaja enda vaba liikumise, suhtlemise ja kehakultuuriga tegelemise õigustele rakenduvad piirangud. Seega on toimunud nii asjaolude kontrollimine kui kaalumine ning ei nähtu, et sellejuures oleks ületatud kaalutluse piire. Käskkirja on andnud VangS § 69 lg 4 ja VSkE § 12 lg 1 sätestatud otsustuspädevust järgides ning miski kohtule esitatust ei kinnita menetlusnormide või halduse üldiste põhimõtete rikkumist.
9. Eelnevalt juba käsitletu kohaselt on VangS § 69 lg-s 2 loetletud täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine ette nähtud selleks, et ennetada võimalikke rikkumisi ja konkreetsest kinnipeetavast tulenevaid ohte ning kaitsta seeläbi vangla üldist julgeolekut ja seal viibivaid isikuid. Kohaldatavad meetmed ei oma karistuslikku iseloomu ning neid ei ole kuidagi võimalik samastada VangS § 63 lg 1 alusel määratavate distsiplinaarkaristustega. Seega pole alust kaebaja väidetel, juskui oleks tegemist tema korduva karistamisega. Vastav keeld tuleneb põhiseaduse §-st 23 ega luba kedagi teist korda kohtu alla anda ja karistada teo eest, milles teda on lõplikult süüdi või õigeks mõistetud. Antud juhul niisugust teist korda karistamist toimunud ei ole.
10. Kinnipeetava paigutamine on reguleeritud VangS §-s 11, kuid selles sätestatust reguleerib peaasjalikult vanglate vahelist paigutamist ega näe peale kambrisse või tuppa paigutamise ette midagi konkreetset vanglasisese paigutamise suhtes. Ka VSkE § 6 lg-s 1 on sätestatud üksnes see, et vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse. HMS § 107 lg 2 lubab haldusorganil toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja määrata oma äranägemisel. Seega saab iga vangla ise kaalutlusõiguse alusel otsustada, mismoodi ta kinnipeetavaid vanglasiseselt paigutab ning seejuures tuleb arvestada vaid VangS § 12 lg-s 1 sisalduvaid printsiipe, mis sätestavad meeste ja naiste, alaealiste ja täiskasvanute, kinnipeetavate ja vahistatute ning ametialase tegevuse tõttu kättemaksu ohus olevate või karistusjärgsete kinnipeetavate eraldi hoidmise nõude. Käesoleval juhul ei nähtu, et vastustaja oleks kaebaja paigutamisel neid nõudeid rikkunud. Vangistusalased õigusaktid ei anna kinnipeetavatele õigust valida endale kambrit või isikut, kellega seda jagada. Seetõttu ei saa asjaolu, et kaebajale polnud tema kambrikaaslane meelepärane, kuidagi õigustada tema distsiplinaarkorras karistamise tinginud rikkumist ega anda alust pidada talle kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude jätkamist põhjendamatuks. Sellekohasest käskkirjast nähtuvalt on tal olnud probleeme ka oma teise kambrikaaslase ja õppepraktika kaaslasega, mis viitab selgelt ta enda konfliktsele iseloomule ja kinnitab vajadust teiste kinnipeetavatega kokkupuutumise võimaluste piiramise järele. 6
11. Eeltoodud järeldustel jääb kaebuse täienduses sisalduv kahjunõue läbi vaatamata ja kaebus koos täiendava tühistamisnõudega täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused

§ 109lg-st 1 tulenevalt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 7