4-17-5118/11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2017.a, Tallinn Väärteoasja number 4-17-5118 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Koik, Urmas Reinola Väärteoasi Aleksandr Lavrentjevi väärteoasi NPALS § 151 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 24.oktoobri
2. a. otsus Apellant menetlusalune isik Aleksandr Lavrentjev (ik 38312220286) RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsus väärteoasjas nr 4-17-5118 muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu 24.10.
6. a otsusega väärteoasjas nr 4-17-5118 tunnistati A.Lavrentjev NPALS § 151 lg 1 järgi süüdi ning talle mõisteti karistuseks 7 päeva aresti. Maakohus leidis, et isiku süü on väärteo toimepanemises tõendamist leidnud ja vastavalt toimepandule tuleb menetlusalust isikut karistada. A. Lavrentjev on varem samalaadse väärteo toimepanemise eest korduvalt karistatud, viimati Politsei- ja Piirivalveamet Põhja prefektuur Ida-Harju politseijaoskonna Patrulltalituse poolt rahatrahviga 400 eurot. Maakohus leidis, et karistust raskendavad asjaolud menetlusaluse isiku käitumises puuduvad, tema karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Isik on süüvõimeline ning süüd välistavad asjaolud puuduvad. Maakohus asus seisukohale, et menetlusalune isik ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud ja jätkab väärtegude toimepanemist. Karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse, et karistusregistri väljavõtte kohaselt on A. Lavrentjevit karistatud NPALS § 151 lg 1 järgi kvalifitseeritavate rikkumiste eest ainuüksi 2017 aastal 7 1 1 korral. Nendest 6 korral on A. Lavrentjev’ile mõistetud karistuseks rahatrahvid vahemikus 100800 eurot, mis kõik on tasumata. Arvestades, et A. Lavrentjevit on karistatud rahatrahvidega, mis on isikul tasumata, isik jätkab õiguskorra rikkumist, siis ei pidanud maakohus enam võimalikuks karistada menetlusalust isikut talle etteheidetud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga, kuna rahatrahvi mõistmine temale karistuseks oleks ilmselgelt eesmärgitu. Samuti ole rahatrahvid avaldanud menetlusalusele isikule mõju hoidumaks uute samalaadsete tegude toimepanemisest. Ühel korral on A. Lavrentjev’it
7. aastal karistatud NPALS § 151 lg 1 rikkumise eest ka 5 päeva pikkuse arestiga, mis on asendatud üldkasuliku tööga, kuid ka see pole suutnud hoida menetlusalust isikut eemal uute samalaadsete rikkumiste toimepanemisest. Nendel põhjustel leidis kohus, et A.Lavrentjev’i suhtes tuleb kohaldada raskemaliigilist karistust, s.t aresti, mis jääb vahemikku 1-30 päeva ehk sanktsiooni keskmine oleks 15 päeva aresti. Karistusregistri kohaselt on A.Lavrentjev’il 6 kehtivat kriminaalkaristust ning 27 kehtivat väärteokaristust. Kohus on eelnevalt juba märkinud, et eripreventsioonist lähtuvalt on karistusregistrist nähtuvatele andmetele tuginedes praegusel juhul A. Lavrentjev’i puhul rahatrahv end ammendanud, mistõttu tuleb isikut karistada arestiga. APELLATSIOON
8. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik Aleksandr Lavrentjev, kes vaidlustab kohtuotsust karistuse osas ja palub asendada arest üldkasuliku tööga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus, olles tutvunud väärteoasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooniga, leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd maakohtu otsuse muutmiseks mõistetud karistuse osas alust ei ole. VTMS § 146 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus väärteoasja esitatud kaebuse piires. Menetlusaluse isiku apellatsioonist lähtuvalt vaidlustab A.Lavrentjev maakohtu otsust vaid mõistetud karistuse osas, ta taotleb aresti asendamist üldkasuliku tööga.
10. Ringkonnakohus märgib, et süüdlase nõusolek ei kohusta kohut asendama karistust üldkasuliku tööga. Kohtul on kaalutlusõigus, kas asendada karistus üldkasuliku tööga ning kohus arvestab isikut iseloomustavaid erinevaid aspekte. Kohtupraktika kohaselt peab kohus asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist kaaludes välja selgitama, kas isik on asenduskaristuseks sobiv: isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-87-08, p 13). Ringkonnakohus märgib, et karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb arvestada isiku süüd, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse eesmärgi püstitamisel on maakohus asjakohaselt arvestanud sellega, et A.Lavrentjev on varasemalt korduvalt karistatud väärteokorras, sh rahatrahvidega, mis on A.Lavrentjevil tasumata, ning ta jätkab õiguskorra rikkumist. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et rahatrahvi mõistmine oleks ilmselgelt eesmärgitu. Maakohus on ka asjakohaselt märkinud, et ühel korral on A.Lavrentjevit karistatud 2017.a. NPALS § 15 1 lg 1 rikkumise eest 5 päeva pikkuse arestiga, mis on asendatud üldkasuliku tööga, kuid ka see pole suutnud hoida menetlusalust isikut eemale uute samalaadsete rikkumiste toimepanemisest. Ringkonnakohus märgib, et A. Lavrentjevil on 4 kehtivat kriminaalkaristust ja 23 kehtivat väärteokaristust, millest 16 korral on teda karistatud NPALS § 15 1 eest. Käesoleval aastal on 2 2 A. Lavrentjevit NPALS § 151 lg 1 järgi kvalifitseeritavate rikkumiste eest karistatud ainuüksi 10 korral. Kolleegium leiab, et üldkasuliku töö kohaldamine ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes, st võimalust mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süütegude, sh samalaadsete süütegude toimepanemisest. Eelnimetatu näitab, et mõistetud karistused ei ole A. Lavrentjevit suunanud õiguskuulekale teele ning ainuvõimalik karistuse liik on arest. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt kohtupraktikast olukorras, kus isik hoolimata varasematest karistustest jätkab samalaadsete väärtegude toimepanemist, saab tema eripreventiivne mõjutamine olla võimalik vaid siis, kui iga järgmise seadusest üleastumise korral karistatakse teda karmimalt võrreldes eelnevate karistustega. Seetõttu on maakohtu poolt mõistetud 7-päevane reaalne arest eesmärgipärane.
11. Seega tuleb A. Lavrentjevi senise käitumise pinnalt asuda seisukohale, et kergema karistusega ei ole võimalik karistuse eripreventiivset eesmärki saavutada. A. Lavrentjevile maakohtu poolt mõistetud karistus – arest 7 päeva – vastab tema süü suurusele, samuti on maakohus jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, A. Lavrentjevile mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
12. Eelnevast lähtudes ja tuginedes VTMS § 147 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 3 3