Obsah (7)

§ 329§ 657§ 651§ 331§ 652§ 277§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-15

§ 329

lg 2 ja § 331 lg 1 alusel hagejate poolt päev enne kohtuistungit ja kohtuistungil esitatud uusi asjaolusid, mida varem menetluses ei olnud esitatud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused nii hagejad kui kostja I.
2. Hagejad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osas, milles kohus jättis hagejate nõude tunnustamata, ning paluvad teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostjate kanda. Apellatsioonkaebuses esitasid hagejad mh taotluse võtta asja materjalide juurde nende poolt
3. mail 2017 esitatud tõendi, s.o võlgniku
4. juunil 2013 koostatud dokumendi, mille asja juurde võtmisest maakohus
5. mai 2017 istungil keeldus. Tõend oli ühe leheküljeline ning selle menetlusse võtmine ei oleks saanud põhjustada menetluse viibimist. Antud dokumendis võlgnik tunnistab oma võlgnevust hagejate ees 2013 ning seetõttu katkes nõuete aegumine ning algas uuesti. Tõendit arvestades ei ole
6. detsembril 2010 ja
7. detsembril 2011 sissenõutavaks muutunud osamaksete osas nõuded aegunud, samuti ei ole aegunud nimetatud osamaksetest tulenevad intressi- ja viivisenõuded. Lisaks nähtub tõendist, et hagejad on nõudnud võlgnikult leppetrahvi tasumist. Maakohus on ekslikult leidnud, et mõistlik aeg leppetrahvist teavitamiseks oli kaks nädalat. Kohus on jätnud arvestamata, et tegemist oli pikaajalise lepinguga, samuti ei saa leppetrahvist teavitamise mõistlikku tähtaega siduda viivise nõudeõiguse olemasoluga. Kuna
8. juuni 2013 dokumendis palub võlgnik trahve mitte nõuda, on eluliselt usutav, et hagejad nõudsid temalt juba enne seda leppetrahvi ning seega ei ole nad kaotanud õigust nõuda leppetrahvi.
9. Kostja I palub maakohtu otsuse tühistada ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi maakohtule. Menetluskulud palub kostja I jätta hagejate kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on vaidlustatud otsus olulisel määral põhjendamata ning kohtu järeldused tuginevad vaid hagejate esitatud ebausaldusväärsetele tõenditele. Asjaolu, et kohtuekspert ei saa ekspertiisi teostada, ei tähenda, et laenuleping oleks usaldusväärne dokumentaalne tõend. Kostja I hinnangul on oluline, et laenu saamist ja väljastamist ei ole ettevõtte raamatupidamises dokumenteeritud, mis muudab ebausaldusväärseks hagejate seisukoha laenu andmisest ettevõtte kaudu. Samuti puudub loogiline põhjendus laenu andmiseks ettevõtte kassast, kui laenulepingu pooleks on eraisikud. Asjaolu, et I. Tanilsoo kontolt on
10. oktoobril 2007 kantud 700 000 krooni OÜ MP & PUITMEISTER kontole, ei saa tõendada laenu andmist võlgnikule. Samuti ei tõenda laenu andmist sellele eelnenud ajal hagejate pangakontodel suuremate summade liikumised. Ekslik on kohtu seisukoht, et ainuüksi asjaolu, et OÜ MP & PUITMEISTER majandusaasta aruandes ei kajastu I. Tanilsoolt 700 000 krooni suuruse laenu tagasimaksmist ega laenu saamist, ei muuda tehingu tegemist ebausutavaks. On ebaselge, millist tehingut on kohus silmas pidanud – kas laenulepingut OÜ MP & PUITMEISTER ja I. Tanilsoo vahel või väidetavalt võlgnikuga 4 sõlmitud laenulepingut. Kohus ei ole OÜ MP & Puitmeister
11. a majandusaasta aruannet sisuliselt hinnanud. Nimetatud tõendist nähtub, et OÜ MP & Puitmeister on saanud
12. aastal laenu, aga ei ole
13. aastal tagasi maksnud ei sel aastal ega varem saadud laene. Kassa order
14. oktoobri 2007 suuremahulise tehingu kohta ei ole ettevõtte raamatupidamises kuidagi kajastatud. 700 000 krooni suurune tehing peaks nähtuma ettevõtte
15. a raamatupidamises ja rahavoogude aruandes. I. Tanilsoo on OÜ MP & Puitmeister juhatuse liige ning ta on orderi allkirjastanud juhatuse liikmena kui ka väljamakse saajana. Need asjaolud kinnitavad, et kassa order on ebausaldusväärne tõend ning kinnitab kogu vaidlusaluse nõude aluseks oleva õigussuhte näilikkust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-45-17 asunud seisukohale, et seda, et majandustehing, vaatamata selle dokumenteerimata jätmisele, tehti, peab tõendama pool, kes sellisele väitele tugineb. Ekslik on maakohtu seisukoht, et vaidlusese puudutas ainult hagejate dokumentide võltsitust. Olukorras, kus ekspertiis on võimatu, tuleb kohtul ka tehingut sisuliselt hinnata, st hinnata, kas tegemist on näiliku tehinguga. Kohtul tuleb pankrotimenetluse raames toimuvas tunnustamismenetluses vastava kahtluse olemasolul iseseisvalt kontrollida tehingu näilikku iseloomu. Ebaõige on kohtu järeldus, et tehing on näilik ainult siis, kui pooled ei soovi tehingu tagajärgi. Kui pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust, siis soovivad nad üldjuhul ka tehinguga kaasnevaid osalisi õiguslikke tagajärgi, eelkõige suhetes kolmandate isikutega. Asjaolu, et nõue on esitatud alles pankrotimenetluses, viitab, et laenulepingu versioon on loodud vaid pankrotimenetluse tarbeks. Hagejate soov jätta esitamata tõendid (hagejate pangakontode väljavõtted), mis võivad laenusuhet tõendada, viitab kogumis näilikule tehingule.
16. Hagejad vaidlevad kostja I apellatsioonkaebusele vastu.
17. Kostja I vaidleb hagejate apellatsioonkaebusele vastu.
18. Kostja II leiab, et apellatsioonkaebused on põhjendamatud ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19. Ringkonnakohus leiab, et hagejate apellatsioonkaebus ja kostja I apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
20. juuni 2017 otsus

§ 657

lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt maakohtu õiguslikke põhjendusi.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hagejad on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata ning kostja I on edasikaebuse esitanud osas, milles hagi rahuldati. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust tervikuna. Ringkonnakohus on seisukohal, et ükski apellatsioonkaebustes esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. 12. Vastuseks hagejate apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 12.1. Apellatsioonkaebuses tuginevad hagejad asjaolule, et maakohus keeldus menetlusnormi rikkudes nende poolt 30. mail 2017 kohtule esitatud tõendi (s.o võlgniku 22. juunil 2013 koostatud dokumendi) vastuvõtmisest

§ 329

lg 2 ja § 331 lg 1 alusel.

§ 329

lg 2 kohaselt kui kohus korraldab eelmenetluses korraldava kohtuistungi, peab menetlusosaline esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited selliselt, et need saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne eelistungit, kui kohus ei ole määranud teisiti. Teise menetlusosalise vastuavaldus ning sellega seotud taotlused, tõendid ja 5 vastuväiteid tuleb esitada kohtule selliselt, et need saaks teisele menetlusosalisele edastada mõistliku aja jooksul enne eelistungit, kui kohus ei ole määranud teisiti. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hagejate esindaja maakohtule 30.05.2017 taotluse võtta tõendina vastu võlgniku

1. juunil 2013 koostatud dokumendi (II kd tl 39-40). Tõendi hilinemisega esitamist on hagejad põhjendanud asjaoluga, et nende arvates ei olnud tegemist olulise tõendiga ja seetõttu ei esitanud nad seda varem. Maakohus jättis taotluse
2. mai 2017 kohtuistungil rahuldamata, kuna tõend esitati hilinemisega, hilinemiseks puudub mõjuv põhjus ning tõendi vastuvõtmine põhjustaks menetluse lahendamise viibimist (II kd tl 51). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigustatult keeldunud hagejate poolt esitatud tõendi vastuvõtmisest (menetlemisest), sest hagejad on esitanud võlgniku
3. juunil 2013 koostatud dokumendi

§ 329

lg-s 2 sätestatut rikkudes ning tõendi vastuvõtmine oleks põhjustanud menetluse lahendamise viibimist ja hagejad ei ole põhistanud, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus (

§ 331lg 1).

12.

1. Asjakohatu on hagejate väide, et kuna tõend oli üheleheküljeline, siis selle menetlusse võtmine ei oleks saanud põhjustada menetluse viibimist. Olenemata tõendi pikkusest peab olema teistele menetlusosalistele tagatud võimalus esitada seoses hilinemisega esitatud tõendiga omapoolseid vastuväiteid, taotlusi ja tõendeid ning seetõttu juba põhjustab hilinemisega esitatud tõend (olenemata selle pikkusest) menetluse viibimist. Samuti ei ole hagejatel tõendi hilinemisega esitamiseks mõjuvat põhjust. Mõjuvaks põhjuseks ei ole hagejate esindaja poolt väidetu, mille kohaselt hagejad ei esitanud tõendit seetõttu, et ei pidanud seda oluliseks. Hagejaid on esindanud kogu menetluse vältel (alates hagiavalduse esitamisest 05.11.2015) lepinguline esindaja ning arvestades menetluse pikkust oli hagejate esindajal piisavalt aega selleks, et esitada nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks tõendeid. 12.
2. Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti kohaldanud hagi aegumist ja leidnud, et
3. detsembril 2010 ja
4. detsembril 2011 sissenõutavaks muutunud osamaksete tasumise nõue oli enne pankrotimenetluses nõude esitamist aegunud, samuti on aegunud nimetatud osamaksetest tulenevad intressi- ja viivisenõuded. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 6, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. 12.
5. Maakohus on õigustatult jätnud rahuldamata leppetrahvi nõude ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on põhjendused seoses leppetrahvi nõudega esitanud vaidlustatud otsuse p-s 8, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. 12.
6. Kuna maakohus ei ole võlgniku
7. juunil 2013 koostatud dokumendi asja materjalide juurde võtmata jätmisega rikkunud menetlusõiguse normi, siis puudub

§ 652

lg 3 p-s 2 sätestatud alus rahuldada hagejate taotlus ja võtta asja materjalide juurde koos apellatsioonkaebusega esitatud võlgniku

1. juunil 2013 koostatud dokument.
2. Vastuseks kostja I apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 13.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et
4. oktoobril 2007 hagejate ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud laenuleping ei ole näilik tehing TsÜS § 89 mõttes ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohus on ebaõigesti asunud kontrollima laenulepingu võltsitust

§ 277mõttes.

Kostja I ei ole iseenesest vaidlustanud seda, et laenuleping on poolte poolt allkirjastatud. Asjaolu, et laenuleping on kostja I väitel poolte poolt koostatud ja allkirjastatud hiljem lepingus märgitud kuupäevast, ei muuda laenulepingut võltsituks. Samuti ei 6 muuda laenulepingut võltsituks see, kas hagejad andsid reaalselt laenu pankrotivõlgnikule või mitte. TsÜS § 89 lg 1 alusel näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Sama paragrahvi lg 2 järgi on näilik tehing tühine. Antud juhul tugineb kostja I asjaolule, et pooled ei ole soovinud üldse mingeid õiguslikke tagajärgi saavutada ja näilik laenuleping on tehtud ainult õigusnäivuse, st sellekohase mulje loomiseks, nagu oleks tehing tehtud. 13.

1. Laenulepingu kohaselt andsid hagejad pankrotivõlgnikule laenu 700 000 krooni (s.o 44 738 eurot 15 senti). Laenulepingu p 1.1.
2. järgi andsid laenuandjad laenusumma laenusaaja kasutusse ja käsutusse lepingu sõlmimisel (I kd tl 6-10). Maakohus on siinkohal õigesti tuvastanud, et hagejatel oli laenulepingu sõlmimise ajal piisavalt rahalisi vahendeid selleks, et anda pankrotivõlgnikule laenu lepingus märgitud ulatuses. Kuna kostja I väite kohaselt on laenuleping näilik ning hagejad ei ole pankrotivõlgnikule laenu andnud, siis pidi kostja I tõendama seda, et hagejad ei andnud reaalselt laenusummat pankrotivõlgnikule ja et tegemist oli näiliku tehinguga. Antud juhul hagejad väidavad laenu andmist võlgnikule ning asjas puuduvad tõendid, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et hagejad reaalselt laenu ei andnud ja laenuleping oli näilik, s.o et pooled ei soovinudki laenulepingule omaseid õiguslikke tagajärgi. Ringkonnakohtu arvates laenu üleandmist (s.o laenulepingu reaalset sõlmimist) kinnitab muuhulgas võlgniku pankrotiavaldus maakohtule 16.12.2014 (I kd tl 174-176), millest nähtuvalt on võlgnik kandnud võlausaldajate nimekirja hagejad ning võlasummaks on märgitud 44 738 eurot. 13.
3. Kostja I väitel oli laenuleping näilik ning laenulepingu näilikkust ei lükka ümber hageja I. Tanilsoo konto väljavõte, millest nähtuvalt ta 30.10.2007 kandis OÜ MP & Puitmeister kontole 700 000 krooni ega ka kassa väljamineku order 30.10.2007 (I kd tl 192), mille kohaselt hageja I. Tanilsoo sai laenu tagasimaksena 30.10.2007 OÜ MP & Puitmeister kassast sularahana 700 000 krooni. Ringkonnakohus ei nõustu kostja I eelnimetatud väitega, samuti ka kostja I seisukohaga, et kuna kassa orderil on vaid I. Tanilsoo allkiri, siis on sellist tõendit võimalik luua igal ajahetkel ning tõend on ebausaldusväärne. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendusega, et laenulepingu näilikkus ei sõltu sellest, kas OÜ MP & Puitmeister majandusaasta aruandes on kajastatud hageja I. Tanilsoolt laenu saamine ja 700 000 krooni suuruse laenu tagasimaksmine, s.o ettevõtte raamatupidamises laenu saamise ja tagasimaksmise väidetav dokumenteerimata jätmine ei tõenda hagejate ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu näilikkust. Usutav on hagejate selgitus, et kuna võlgnik tahtis laenu sularahas, siis kandsid nad laenusumma algselt OÜ MP & Puitmeister kontole ning seejärel võttis hageja I. Tanilsoo osaühingu kontole kantud summa kassast sularahana välja. Asjaolu, et 30.10.2007 kassa orderil sularaha väljamakse kohta on vaid hageja I. Tanilsoo allkiri, ei muuda tõendit ebausaldusväärseks. Hageja I. Tanilsoo väite kohaselt oli order kajastatud osaühingu raamatupidamises, kuid kuna raamatupidamise algdokumente tuli säilitada seitse aastat, siis ei ole enam võimalik esitada nimetatud asjaolu tõendamiseks tõendeid. Maakohus on vajalikus ulatuses hinnanud tõendina OÜ MP & Puitmeister
4. a majandusaasta aruannet ning kostja I vastuoluline väide, et maakohus „/…/ei ole tõendit sisuliselt hinnanud ja on sellele tõendile andnud ebaõige hinnangu /…/“ on alusetu. 7 13.
5. Põhjendamatu on kostja I väide, et menetluses puuduvad igasugused tõendid laenulepingu sõlmimise kohta. Asjas on esitatud hagejate ja võlgniku poolt allkirjastatud laenuleping, hagejad on kinnitanud laenu andmist ja võlgnik oma pankrotiavalduses 16.12.2014 on tunnistanud laenulepingust tulenevat võlgnevust hagejatele. Asjaolu, kas hagejad on võlgnikule varasemalt täitmisnõuet esitanud või mitte, ei näita laenulepingu sõlmimist või mittesõlmimist. Lähtudes eeltoodust ei ole
6. oktoobri 2007 laenuleping näilik ega tühine. Alusetu on kostja I väide, et hagejate poolt nõude esitamine alles pankrotimenetluses viitab laenulepingu näilikkusele. Hagejad laenulepingu pooltena on õigustatud valima, millal ja milliseid õiguskaitsevahendeid nad kasutavad laenulepingust tulenevate õiguste kaitseks.
7. Kuna nii hagejate apellatsioonkaebus kui kostja I apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, siis jätab ringkonnakohus

§ 171lg 1 alusel menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.

Pankrotihaldur Anne Tammeri menetluskulud ringkonnakohtus jäävad solidaarselt hagejate kanda ning kuna pankrotihaldur Anne Tammeri menetluskulude nimekirja ei ole esitanud, siis jätab ringkonnakohtus menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson