Obsah (7)

§ 111§ 112§ 110§ 2§ 251§ 249§ 252

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-17-2830 Määruse kuupäev 03.01.2018 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Roman Gavrontšuki esialgse õiguskaitse taotlus seoses Tartu Vanglas suit

) § 104 lg 1 esimesele lausele tuleb riigilõivu esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda seaduse kohaselt. Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus menetlusabina isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu kulude kandmisest.

§ 111

lg 1 sätestab, et menetlusabi taotlejale antakse menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. R. Gavrontšuki vanglasisese isikukonto väljavõttest taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kohta (20.08.2017-19.12.2017, tl 19) nähtub, et tema laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on ebapiisav, lähtudes

§ 112lg 1 p-st 1 ja Riigikohtu üldkogu 12.04.2016 kohtuotsusest nr 3-3-1-35-15.

Kohus leiab, et riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused on täidetud.

§ 111

lg 3 kohaselt ei anta isikule menetlusabi, kui tema menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohtu hinnangul ei saa R. Gavrontšuki esialgsele õiguskaitse taotlusele eelhinnangut andes, lugeda seda ilmselgelt perspektiivituks. Eeltoodust tulenevalt vabastab kohus R. Gavrontšuki

§ 110

lg 1 p 1 alusel täielikult riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. 6. Kohus lähtub esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel

§ 2

lg-st 4, mille kohaselt peab kohus tõlgendama menetlusosaliste avaldusi ja lähtuma nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kohus mõistab esitatud taotlust selliselt, et R. Gavrontšuk palub esialgse õiguskaitse korras kohustada Tartu Vanglat

§ 251

lg 1 p 3 alusel tegema toiminguid, mis võimaldaksid temal suitsetada Tartu Vanglas.

1. Tartu Vanglas on 21.12.2017 registreeritud R. Gavrontšuki vaie nr 1-11/680-1 (tl 18) Tartu Vangla keelduva 15.12.2017 vastuse nr 6-24/9742-2 peale. Tartu Vangla 15.12.2017 otsusega (tl 16-17) jäeti R. Gavrontšuki 22.11.2017 esitatud taotlus suitsetamiseks loa saamiseks ja sigarettide ostmiseks vangla kaupluse vahendusel rahuldamata. Taotleja märgib vaides, et rikutud on tema õigusi ja vabadusi, mis tulenevad vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-st 2, põhiseaduse §-dest 19, 26 ja 32 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 8 (lisa protokoll nr 1 art 1).
2. Seega, kuna

§ 249

lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada ka vaidemenetluse ajal, on taotluse esitamise formaalsed eeldused täidetud (

§ 249lg 5).

Kohus ei välista põhivaidluse eduväljavaateid. Seetõttu võtab kohus sisulise seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse vajaduse osas ning kaalub vastanduvaid huve.

§ 249

lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

1. Kohus möönab, et suitsetamisest loobumisel võivad kaasneda teatud ebamugavused, kuid see ei too automaatselt kaasa pöördumatuid tagajärgi või nende saabumise ohtu, mis on esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamise eelduseks. Seda kinnitab ka Tartu Ringkonnakohtu 06.12.2017 määruses haldusasjas nr 3-17-1449, p-s 23 väljendatud seisukoht, millega halduskohus nõustub. Tartu Ringkonnakohus leidis, et ei välista küll teatud võõrutusnähtude esinemise võimalikkust teatud juhtudel, kuid need ei põhjenda õigust jätkata suitsetamist, vaid üksnes õigust saada 2 võõrutusnähtude esinemisel asjatundlikku ravi. R. Gavrontšuk ei ole taotluses ega vaides välja toonud ühtegi asjaolu, mis õigustaks esialgse õiguskaitse kohaldamist tema suhtes. R. Gavrontšuk soovib saavutada olukorda, kus tal oleks Tartu Vanglas võimalik suitsetada. Ühtegi põhjendust, missugused tagajärjed talle saabuvad, kui ta oma eesmärki ei saavuta, pole taotluse esitaja märkinud. Seetõttu ei pea kohus lubatavaks esialgse õiguskaitse kohaldamist.
2. Kohus märgib, et esialgse õiguskaitse korras põhivaidluse tulemuse ette ära otsustamine ei ole üldiselt lubatav.

§ 249

lg-st 1 tulenevalt on esialgset õiguskaitse kohaldamise eelduseks taotlejale kohtumenetluse või vaidemenetluse ajal tekkida võivad pöördumatud tagajärjed. Praegusel juhul ei nähtu ning R. Gavrontšuk ei ole kohtule esitanud ühtegi sellekohast väidet ega tõendit, et taotlejale võiks vanglas kehtiv suitsetamiskeeld põhjustada tagajärgi, mille kõrvaldamine kohtuotsusega osutuks oluliselt raskendatuks või võimatuks.

1. Tartu Ringkonnakohus analüüsis 06.12.2017 määruses haldusasjas nr 3-17-1449 p-s 25 põhjalikult, kuidas suitsetamine kujutab endast teaduslikult tõestatud tõsist ohtu suitsetajate endi tervisele, kahjustades südame-veresoonkonda, hingamis-, seede-, kuse-suguelundkonda ja meeleelundeid ning on paljude haiguste tekkepõhjuste hulgas olulisim välditav ohutegur. Samuti peetakse tubakasuitsetamist ennast sõltuvushaiguseks, millest on ohustatud kõik suitsetajad ja mittesuitsetajad, kes tubakasuitsust saastatud õhku sisse hingavad, ning mida sooviksid 70% suitsetajatest maha jätta. Suitsetamisest tingitud terviseriskid on märksa tõsisemad kui võimalikud võõrutusnähud nende kogumis.
2. Kohus nõustub ka viidatud ringkonnakohtu määruse p-des 25-28 märgituga, et kuna kinnipeetav ei rahasta vajaminevaid tervishoiuteenuseid ise, ei saa tal olla õigust langetada ainuisikuliselt suitsetamisest loobumise või suitsetamise jätkamise otsust. Suitsetamisest loobumine vähendab märkimisväärselt tubakasuitsust tingitud haigustesse suremuse riski nagu ka muid suitsetamisest tingitud terviseriske. Kuna suitsetajate tervishoid on kallim kui mittesuitsetajate tervishoid, võimaldab suitsetamise keeld kasutada otstarbekamalt maksumaksja raha. Lisaks, olukord, kus vanglates kehtib kõigile suitsetamise keeld ning ainult mõne üksiku kinnipeetava suhtes on kohtud kohaldanud esialgset õiguskaitset, tekitab vanglas pingeid ning võib omakorda ohustada vangla julgeolekut. Tartu Ringkonnakohus tühistas 06.12.2017 määrusega Tartu Halduskohtu 11.09.
3. a määruse resolutsiooni p 3 haldusasjas nr 3-17-1449, ning tegi uue määruse, millega jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
4. Seega teatud ebamugavuste talumine ei tähenda esialgse õiguskaitse vajadust ning väidetav põhiõiguste riive ei kaalu üles olulist avalikku huvi ja ettenähtavaid tagajärgi Tartu Vangla jaoks. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus R. Gavrontšuki esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
5. Esialgse õiguskaitse küsimuses tehtud määruse peale võib menetlusosaline esitada määruskaebuse kõrgemalseisvale kohtule, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole edasi kaevatav (

§ 252lg 7).

(allkirjastatud digitaalselt) Roby Koik kohtunik 3