Obsah (5)

§ 3§ 1§ 5§ 7§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Aleksandr Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht 18.10.2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-13078 Tsiviilasi Xxxx(Eisberg) hagi OÜ Xxxxva

§ 3

sätestab, et tööleping võib olla sõlmitud suuliselt, kirjalikult või elektroonselt. Soome Töö- ja Majandusministeeriumi poolt koostatud selgituse kohaselt võib tööleping olla sõlmitud ka konkludentselt, kui tööandja laseb töötajal tööd teha (vt https://tem.fi/documents/1410877/2918935/Employment+Contracts+Act/b0fca473-f224-46b9974c-acd153587680). Hageja on esitanud tõendid, et ta on asunud tegema tööd juba 23.11.

1. Seda kinnitab hageja poolt esitatud tabel, mis on koostatud sõiduraportite ja sõidumeerikute alusel ja millest nähtub, et hageja alustas tööd juba 23.11.2015 (TVK toimiku lk 67 – 68, lk 73 – 98, lk 131 – 138). Hageja poolt esitatud sõiduraportid, autojuhikaardi väljavõte ja sõidumeerikud on seostatavad hagejaga, juhikaardi väljavõttel ja sõidumeerikutel on märgitud hageja nimi. Seetõttu on sõiduraportites ja sõidumeerikutel märgitud teave usaldusväärne tõendiallikas. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta vaidles vastu sellele, et hageja alustas tööd 23.11.
2. Seega aktsepteeris kostja, et hageja asub tööle 23.11.2015 ja sellega avaldas ta konkludentselt nõusolekut sõlmima hagejaga töölepingu juba alates 23.11.
3. Lisaks avaldas kostja esindaja 26.04.2017 istungil, et tema hinnangul alustas hageja tööd 23.11.2017 (lk 119 – 121). Hageja poolt 09.10.2017 kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et hageja alustas tööd kostja juures 23.11.
4. Eeltoodud tõenditega loeb kohus tõendatuks, et pooltevaheline tööleping oli sõlmitud 23.11.
6. Kostja väidab, et tema tegeleb tööjõu vahendamisega ja et kostja vahendas hageja tööle Soome äriühingusse XxxxOY. Kostja väitel on hagejal õigus nõuda töötasu Soome äriühingult XxxxOYlt. 26.04.2017 kohtuistungil kinnitas kostja, et ta lähetas hageja Soome tööle autojuhina enda nimel ja juhtimisel Soome äriühinguga sõlmitud lepingu alusel. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda töötasu maksmist kostjalt, sest hageja sõlmis töölepingu kostjaga ja asjaolu, et kostja lähetas hageja Soome tööle enda nimel ja Soome äriühinguga sõlmitud lepingu alusel ei anna alust väita, et hagejal oli sõlmitud tööleping Soome äriühinguga. Selliseks järelduseks ei anna alust ka see, et töökorraldusi jagas hagejale Soome äriühing, kelle juurde tööle kostja hageja lähetas. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal oli sõlmitud tööleping Soome äriühinguga. Kostja on ise korduvalt väitnud, et hagejal oli tööleping temaga. Seda kinnitas kostja ka 26.04.2017 kohtuistungil, kus kostja esindaja avaldas, et kuigi kostja oli vahendusfirma, kes aitas hageja tööle Soome, sõlmis hageja töölepingu kostjaga ja hageja asus kostja juurde tööle poolhaagisauto juhina (lk 119 – 121). Lisaks on hageja poolt 09.10.2017 kohtuistungil antud ütlustega tõendatud, et hageja sõlmis töölepingu kostjaga, kes lähetas teda Soome ja et hageja alustas tööd kostja juures 23.11.
7. Lisaks maksis 4 kostja hagejale töötasu vaidlusalusel perioodil (TVK toimiku lk 50 – 57) ja lõpetas hagejaga sõlmitud töölepingu 19.04.2017 ülesütlemisavaldusega. Eeltoodu kinnitab, et hagejal oli sõlmitud tööleping kostjaga ja hagejal on õigus nõuda töötasu ja muude hüvitiste maksmist kostjalt.
8. Kostja väitel vahendas ta hageja tööle Soome enda nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mille ta oli sõlminud Soomes tegutseva äriühinguga. Seetõttu kohaldub asjas direktiiv 96/71 EÜ ja Soome lähetatud töötajate seadus, mis on kehtestatud direktiivi 96/71 EÜ alusel töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega. Selliseks järelduseks annab alust see, et hageja oli lähetatud töötaja direktiivi 96/71 EÜ art 2 lg 1 tähenduses. Märgitud direktiivi kohaldamist toetab ka direktiivi 96/71 art 1 lg 1 ja art 1 lg 3 p „a“ ning Soome Vabariiki lähetatud töötajate seaduse 1.

lg 1. Nimetatud direktiivi kohaldatakse art 1 lg 1 järgi liikmesriigis asuvate ettevõtjate suhtes, kes riikidevahelise teenuste osutamise tõttu lähetavad töötajaid art 1 lg 3 kohaselt liikmesriigi territooriumile. Direktiivi 96/71 EÜ art 1 lg 3 p „a“ järgi kohaldatakse direktiivi mh juhul, kui ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi territooriumile oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud lähetava ettevõtja ja kõnealuses liikmesriigis tegutseva lepinguosalise vahel, kellele teenused on mõeldud, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töölepingu. Lähetatud töötaja on direktiivi art 2 lg 1 järgi töötaja, kes piiratud aja jooksul teeb tööd muu liikmesriigi territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötab. Sama tuleneb Soome Vabariiki lähetatud töötajate seaduse 1.

§ 1lg 1.

10. Direktiivi 96/71/EÜ art 3 lg 1 kohustab liikmesriike tagama, et art 1 lg-s 3 sätestatud tööandjad, kes lähetavad oma töötajaid liikmesriigi territooriumile, kindlustavad lähetatud töötajatele töötingimused (sh töötasu alammäära), mille on kehtestanud liikmesriik, kus tööd tehakse. Direktiivi art 3 lg-s 1 sätestatud töötingimused peavad sama sätte järgi olema kehtestatud töötamise koha riigi õigusnormidega ja/või üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingute või vahekohtu otsustega. Väljend „üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingud või vahekohtu otsused" hõlmab art 3 lg 8 kohaselt kollektiivlepinguid ja vahekohtu otsuseid, mida peavad täitma kõik ettevõtjad, kes asuvad vastavas geograafilises piirkonnas ning tegutsevad asjaomasel kutsealal või asjaomases tööstusharus. Hageja Soomes töötamise ajal kehtinud lähetatud töötajate seaduse 1.

§ 5

lg 1 kohaselt makstakse lähetatud töötajatele töötasu Soome töölepingu seaduse 2.

§-s 7 nimetatud kollektiivlepingus ettenähtud määras. Juhul kui see kollektiivleping töösuhet ei reguleeri, makstakse lähetatud töötajale tavalist mõistlikku tasu, kui tööandja ja töötaja kokkulepitud tasu on väiksem. Soome töölepingu seaduse 2.

§ 7

järgi peab tööandja järgima vähemalt üleriigilise, vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu (üldkohalduva kollektiivlepingu) sätteid töötingimuste kohta, mis on seotud töötaja tööga või samaväärse tööga. Töölepingu tingimus, mis on vastuolus üldkohalduva kollektiivlepingu vastava sättega, on tühine ja selle asemel tuleb järgida üldkohalduva kollektiivlepingu sätet. Eeltoodust nähtub, et hagejal on õigus nõuda töötasu autovedude valdkonnas kehtiva üldkohalduva kollektiivlepinguga ettenähtud määras. Üldkohalduvad kollektiivlepingud on Soome Vabariigis siduvad kõigile selle valdkonna tööandjatele sõltumata sellest, kas tööandja kuulub tööandjate liitu ja töötajad kuuluvad ametiühingusse (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-179-12, p 14). Seega ei oma tähendust kostja väide, et selleks, et nõuda tasu kollektiivlepinguga ettenähtud summas peab hageja olema Soome Auto- ja Transpordiala töötajate liidu liige ja maksma makse. Kostja on kohustatud järgima Soomes kehtivat üldkohalduvat kollektiivlepingut ja maksma töötajale töötasu kollektiivlepinguga ettenähtud määras. Samuti ei oma asjas tähendust kostja väide, et pooled leppisid kokku töötasu suuruses 500 eurot (bruto). Kostja poolt esitatud 01.12.2015 juhatuse otsus (lk 87) ei ole usaldusväärne tõend. Kostja juhatuse 01.12.2015 otsus on allkirjastamata. Hageja ei ole märgitud otsusega nõustunud ega seda allkirjastanud ja seega ei ole see hagejale siduv. Isegi 5 juhul, kui kostja oleks tõendanud, et pooled leppisid kokku töötasus 500 eurot (bruto) oleks vastav kokkulepe tühine Soome töölepingu seaduse 2.

§ 7järgi ja rakendada tuleks üldkohalduva kollektiivlepingu sätet.

Samuti ei ole hageja tõendanud oma väidet, et poolte kokkuleppel oli hageja töötasuks 25% töö tegemiseks kasutatud veoki kilomeetri- või tunnitasust, mida veose tellinud klient tööandjale tasub. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda töötasu maksmist Soomes autovedude valdkonnas kehtivas üldkohalduvas kollektiivlepingus sätestatud määras.

1. Hageja poolt esitatud autovedude valdkonnas 01.02.2014 – 31.01.2017 kehtinud üldkohalduva kollektiivlepingu järgi oli poolhaagisauto juhi tunnitöötasu 13,36 eurot (lk 32 – 46). Kohus eeldab, et kollektiivlepingus on märgitud töötasu brutosummas. Hageja poolt 09.10.2017 kohtuistungil antud ütlustega vande all on tõendatud, et ta töötas poolhaagisauto juhina (lk 150 – 151). Hageja on esitanud ka autojuhikaardi väljavõtte (TVK toimiku lk 131 – 135) ja sõidumeerikud (TVK toimiku lk 136 – 148), millised kasutatakse veoauto juhi sõiduaja/tööaja fikseerimiseks. Autojuhikaardi väljavõte ja sõidumeerikud teevad usutavaks, et hageja töötas vaidlusalusel perioodil poolhaagisauto juhina. Hageja ütlustega vande all ja tema poolt esitatud tõenditega on lükatud ümber kostja väide, et hageja töötas Soomes sõiduauto juhina. Lisaks on kostja ise 26.04.2017 kohtuistungil avaldanud, et hageja asus tema juurde tööle poolhaagisauto juhina. Seega on hagejal õigus nõuda poolhaagisauto juhile makstavat tasu üldkohalduvas kollektiivlepingus sätestatud määras 13,36 eurot tunnis.
2. Hageja leiab, et maksmisele kuuluva töötasu arvestamisel tuleb lähtuda eeldusest, et hageja tööpäeva kestvus oli 8 tundi. Seejuures viitas hageja Eesti töölepinguseaduse § 43 lg-le
3. Kohus on korduvalt selgitanud hagejale, et asjas kohaldub Soome õigus ja juhul, kui hageja soovib tugineda seaduses sätestatud tööaja eeldatavale kestvusele, tuleb tal tugineda asjakohasele Soome õigusnormile. Hageja ei ole põhistanud, et Soome õigusaktide alusel eeldatakse tööpäeva kestvust 8 tundi. Kohus ei ole ka vastavat sätet tuvastanud. Seega ei nõustu kohus hageja väitega, et tuleb eeldada, et hageja tööpäev kestis 8 tundi. Samas ei ole kohtu hinnangul põhjendatud lähtuda seaduses sätestatud võimalikust tööpäeva kestvuse eeldusest olukorras, kus on esitatud tõendid töötaja tegeliku tööaja kestvuse kohta. Seetõttu ei arvesta kohus hageja poolt esitatud tööaja arvestust, kus hageja arvestab tööaega, lähtudes eeldusest, et tööpäev kestab 8 tundi (lk 9 – 10).
4. Hageja on esitanud sõiduraportite ja sõidumeerikute alusel koostatud tabeli (TVK toimiku lk 67 – 68, lk 73 – 98, lk 131 – 138), millega on tõendatud, et hageja töötas kostja juures 23.11.2015 – 08.04.2016 ja märgitud perioodil on hageja töötanud 217,9 töötundi. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud tööaja arvestus on kontrollitav esitatud sõiduraportite (TVK toimiku lk 73 – 98), autojuhikaardi väljavõtte (TVK toimiku lk 131 – 135) ja sõidumeerikute (TVK toimiku lk 136 – 148) alusel. Seetõttu ei nõustu kohus kostja väitega, et hageja teeb tööaja osas juurdekirjutusi ja et hageja soovib näidata tööaega tegelikust suuremas mahus. Hageja tööaja arvestuse osas ei võta kohus arvesse kostja poolt koostatud hageja tööaja tabelit (lk 83, lk 141) ja 09.10.2017 istungil esitatud tabelit (lk 148). Tabelitest jääb ebaselgeks milliseid andmeid on kostja võtnud aluseks tabelite koostamisel, mistõttu ei ole tabelites märgitud arvestus jälgitav. Hagejal on õigus nõuda kostjalt töötasu maksmist 2 911,14 eurot (bruto) (217,9 töötundi x 13,36 eurot tund). Hageja ja kostja on esitanud tõendid (TVK toimiku lk 50 – 57, lk 86) ja pooled ei vaidle, et perioodil 23.11.2015 – 08.04.2016 on kostja maksnud hagejale töötasu summas 2 341,07 eurot (neto), mis teeb bruto 3 065,75 eurot (brutotasu suuruse määramisel kasutab kohus arvestust TVK 28.07.2017 otsusest). Eeltoodust nähtub, et kostja on maksnud hagejale välja kogu töötasu vaidlusaluse perioodi eest. Kuivõrd kostja on hagejale kogu töötasu välja maksnud, tuleb jätta rahuldamata hageja nõue välja mõista kostjalt saamata jäänud töötasu.
5. Hageja nõuab kostjalt hüvitise väljamõistmist seoses töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisusega. 6 Soome TLS 12.

§ 2

lg 1 sätestab, et kui tööandja ütleb töölepingu üles vastuolus seaduses sätestatud alustega, peab ta maksma hüvitist töölepingu alusetu ülesütlemise eest. Hüvitis peab minimaalselt vastama tasule kolme kuu eest ja maksimaalselt 24 kuu eest. TVK on 28.07.2016 otsusega tuvastanud, et töölepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt 19.04.2016 ülesütlemisavaldusega on tühine. Sellega on tõendatud, et kostja ütles töölepingu vastuolus seaduses sätestatud alustega ja Soome TLS § 12.

§ 2lg 1 alusel peab ta maksma hagejale hüvitist.

Hüvitise suuruse arvestamisel on põhjendatud võtta aluseks hageja keskmine töötasu vaidlusalusel perioodil. Kohus teeb arvestust hageja poolt TVK-le esitatud tabelis (TVK toimiku lk 67 – 68) märgitud töötundide alusel. Perioodil 23.11.2015 – 04.12.2015 oli hageja töötasu 725,44 eurot (54,3 töötundi x 13,36 eurot tunnis), perioodil 04.01.2016 – 06.02.2016 oli hageja töötasu 1 286,56 eurot (96,3 töötundi x 13,36 eurot tunnis), perioodil 06.02.2016 – 03.03.2016 oli hageja töötasu 344,68 eurot (25,8 töötundi x 13,36 eurot tunnis), perioodil 07.03.2016 – 31.03.2016 oli hageja töötasu 391,44 eurot (29,3 töötundi x 13,36 eurot tunnis), perioodil 01.04.2016 – 08.04.2016 oli hageja töötasu 167 eurot. Kostja keskmine palk vaidlusalusel perioodil oli 583,02 eurot. Kohus leiab, et hagejale tuleb maksta hüvitis kolmekuise tasu suuruses. Seejuures võtab kohus arvesse TLS 12.

§ 2

lg-s 2 märgitud asjaolud, mida tuleb arvestada otsustades hüvitise suuruse üle ja seda, et hageja ise nõuab kostjalt hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus ei ole tuvastanud, et esinevad alused välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis miinimumist suuremas summas. Hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist seoses töölepingu ülesütlemisega ilma seadusliku aluseta kokku 1 749,06 eurot (583,02 eurot x 3 kuud). TVK on mõistnud kostjalt hageja kasuks välja hüvitise seoses töölepingu ülesütlemise tühisusega 1 500 eurot, milline summa tuleb arvestada maha hageja nõudest. Kostjalt tuleb Soome TLS 12.

§ 2

lg 1 alusel mõista hageja kasuks välja hüvitis seoses töölepingu ülesütlemisega ilma seadusliku aluseta 249,06 eurot (1 749,06 eurot – 1 500 eurot).

1. Kohus ei arvesta asja lahendamisel järgmiseid tõendeid: päevarahade arvestus (lk 11- 12), kostja juhatuse 14.04.2016 otsus (lk 88, 130), kostja äriregistri väljavõte (lk 129), sest need ei oma asjas tähtsust. Samuti ei arvesta kohus poolte väiteid hagejale makstud/makstava päevara osas ja päevaraha suuruse osas. Hageja ei ole käesolevas vaidluses nõudnud kostjalt päevaraha väljamõistmist, mistõttu ei puutu asjasse poolte vastavasisulised väited. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagiavaldus rahuldatakse osaliselt. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel. Kuivõrd menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei määra kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks. TsMS § 178 lg-st 1 nähtub, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Aleksandr Kondrašov Kohtunik 8