← Eesti

2-17-7455/15

Obsah (7)§ 101§ 102§ 109§ 96§ 100§ 105§ 108

Tsiviilasi nr: 2-17-7455 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-7455 Otsuse tegemise aeg ja koht 14.12.2017, Tallinn Kohtukoosseis Ee

) § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras alates hagi esitamisest. Samuti palusid hagejad kostjalt välja mõista elatisevõlg tagasiulatuvalt ühe aasta eest alates hagi esitamisest. 2

(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7455
  1. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja hagejatele elatist tasunud alates juunist 2014, s.o ajast, millal kostja ja SK (ema) kooselu lõppes. Hagejate ema sissetulekuks on töövõimetuspension ja lastetoetus. Hagejate vajadused on 235 eurot kummagi lapse kohta kuus. Kostja vastuväited
  2. Kostja vaidles hagile vastu.
  3. Laste ema on kostjale
  4. a-l kirjalikult kinnitanud, et ei soovi temaga vara jagamist ega nõua lastele elatist. Kostja on keskmise puudega pensionär, kelle sissetulekuks on pension 329 eurot 83 senti kuus ja puudetoetus 12 eurot 79 senti kuus. Kostja tarvitab pidevalt ravimeid ja
  5. a oktoobris on tulemas põlveliigese operatsioon. Igakuulised regulaarsed kulutused on ca 316 eurot 40 senti. Nendele lisanduvad veel ootamatud kulutused, mis on seotud kostja tervisliku seisundiga, näiteks arstide visiiditasud ja haiglakulutused. Allesjääv raha igakuuliselt on ca 26-30 eurot, mida kostja saaks tasuda elatiseks.
  6. Kostja taotles elatise vähendamist alla

§ 101lg 1 sätestatud määra.

Arvestades enda rasket tervislikku seisundit ja varalisest olukorda, palus kostja määrata igakuulise elatise tasumise summaks mitte üle 25-30 euro lapse kohta, s.o kokku 50-60 eurot. Samas palus kostja kohtul arvestada, et igakuised kulutused ravimitele võivad koheselt suureneda pärast põlveoperatsiooni. Kostja palus kohtul kaaluda ka võimalust teda elatise tasumisest üldse vabastada. Tagasiulatuva elatise ühe aasta eest palus kostja jätta välja mõistmata, kuna ta ei suuda oma tervisliku seisundi ja majandusliku olukorra tõttu seda tasuda. Maakohtu otsus

  1. Pärnu Maakohus rahuldas 31.08.2017 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja igakuise elatise 40 eurot kummagi lapse kohta alates 01.09.2017 kuni laste täisealiseks saamiseni ning võlgnevuse 625 eurot 80 senti kummagi lapse kasuks, s.o kokku 1251 eurot 60 senti, tagasiulatuvalt ajavahemiku 12.05.2016 kuni 31.08.2017 eest. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
  2. Maakohus leidis, et kuivõrd hagejad nõuavad elatis miinimummääras, ei ole vajalik kohtupraktikas juurdunud põhimõtte järgi tõendada lapse vajadusi. Sellisel juhul saab muus ehk väiksemas summas elatist välja mõista vaid

§ 102lg-s 2 nimetatud juhtudel.

8. Vastuseks kostja väitele, mille kohaselt on hagejate ema kinnitanud, et ta ei soovi lastele elatist, selgitas maakohus, et

§ 109kohaselt on kokkulepe, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse täitmine tulevikus või piiratakse ülalpidamiskohustust ebamõistlikult, tühine. 3

(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7455 9. Maakohus asus seisukohale, et alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitmisest ei ole kostjat võimalik vabastada, kuid leidis, et praegusel juhul on alus

§ 102

lg 2 alusel vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 nimetatud määra.

Maakohus tuvastas, et kostja on keskmise puudega pensionär, kes vajab regulaarset kõrvalabi hügieenitoimingutel, liikumisel, juhendamist, ning tema puue põhjustab lisakulusid hooldusele ja transpordile. Arvestades kostja sissetulekut 342 eurot 62 senti kuus ja tervisliku seisundit (ravimite vajadust, kõrvalabi vajadust, lisakulude vajadust) ning tema pensioniealisust, ei olnud maakohtu hinnangul kostjal töötamisega lisasissetulekute teenimine võimalik. Kostjal ei ole muud vara peale elukohaks oleva korteriomandi ning tal puuduvad säästud arvelduskontol. Kõike eelnevat arvestades asus kohus seisukohale, et

§ 102

lg 2 kohaselt on olemas mõjuv põhjus vähendada kostja poolt hagejatele makstavat elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Maakohus mõistis kostjalt välja kummagi hageja kasuks igakuise elatise 40 eurot alates 01.09.2017 kuni hagejate täisealiseks saamiseni.

  1. Maakohus leidis, et kuna kostja ei ole elatist ühe aasta jooksul enne hagi esitamist üldse tasunud, kuid on saanud sissetulekuna pensioni, siis tuleb elatis välja mõista ka tagasiulatuva perioodi eest. Maakohus tuvastas, et Maksu- ja Tolliameti 29.08.2017 teatise kohaselt oli kostja pension alates maist
  2. a-l kuni märtsini
  3. a-l 313 eurot 87 senti kuus ja alates aprillist
  4. a-l 329 eurot 83 senti kuus. Seega esines maakohtu hinnangul alus vähendada

§ 102

lg 2 alusel ka tagasiulatuvat elatist ning kohus mõistis kummagi hageja kasuks välja elatise võlgnevuse tagasiulatuvalt ajavahemiku 12.05.2016 – 31.08.2017 eest 625 eurot 80 senti. Apellatsioonkaebus

  1. Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, millega kostjalt mõisteti kummagi hageja kasuks välja elatis ühekordse summana 625 eurot 80 senti ajavahemiku 12.05.2016 kuni 31.08.2017 eest (otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 6). Alternatiivselt palub kostja teha uue otsuse, millega jätta otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 6 muutmata summade osas, kuid anda kostjale tasumiseks mõistlik tähtaeg. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.
  2. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnanud. Kohus arvestas kostja esitatud tõendeid ja tegi jooksva elatise maksmise kohta kostja arvates õiglase otsuse, kuid kohus tegi ebaõiglase otsuse osas, mis puudutab tagasiulatuva elatise maksmist ühe aasta eest. Maakohtu otsuse kohaselt tuleks kostjal tasuda elatist korraga kokku 1251 eurot 60 senti.
  3. Lähtudes kogutud tõenditest, on kohtu selline otsus ilmselgelt ebaõiglane ja paneb kostja väga raskesse majanduslikku olukorda. Ainuke vara, mis kostjale kuulub, on korteriomand, kus ta elab. Kohus oleks pidanud lähtuma asjaolust, et hagejad esitavad jõustunud kohtuotsuse koheselt sundtäitmisele. Kuna kostjal ei ole võimalik 1251 eurot 60 senti korraga tasuda, paneb kohtutäitur korteriomandile keelumärke ja müüb selle avalikul enampakkumisel, jättes nii kostja kodust ilma. 4

(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7455
  1. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kuivõrd kostja sai pensioni, oleks ta pidanud igakuiselt ka elatist maksma. Esiteks, kostjal reaalselt puudub võimalus hagejaid ülal pidada ja neile elatist maksta, kuna ta ise vajab ülalpidamist. Tehes suuri mööndusi oma elus, saaks kostja 25-30 eurot kuus lapse kohta tasuda (kostja nõustub ka kohtu poolt määratud 40 euroga). Teiseks, kuigi
  2. a-l hagejate ema antud kinnitus, et lapsed ei soovi elatist, on tühine (sellega kostja nõustub), siis lihtinimesena kostja siiski arvestas sellega ja ei säästnud rahalisi vahendeid, et mingigi summa lastele igakuuliselt tasuda. Arvestada tuleb ka seda, et hagi esitati alles
  3. a-l, kui üks laps saab kohe täisealiseks (novembris 2017) ja teine saab täisealiseks 26.06.
  4. Hagejate seaduslik esindaja ei ole suutnud põhjendada, miks alles
  5. a-l on laste vajadused oluliselt suurenenud võrreldes varasema ajaga.
  6. Alternatiivselt oleks võinud kohus oma otsuses anda elatise võla maksmiseks lõpptähtaja, arvestades just kostja majanduslikku seisu ja tema üldist olukorda (puudega pensionär) või siis kehtestada tasumiseks mõistlik maksegraafik. Vastustajate seisukoht
  7. Hagejad ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht
  8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kostjalt mõisteti hagejate kasuks välja elatis ajavahemiku alates 12.05.2016 kuni 11.05.2017 eest (s.o elatis tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist), ning teha uus otsus, millega jätta hagejate nõuded elatise saamiseks nimetatud ajavahemiku eest rahuldamata. Ajavahemikku alates hagi esitamisest (12.05.2017) kuni 31.08.2017 puudutava elatisenõude rahuldamise osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
  9. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole praegusel juhul vaidlustatud osas, millega maakohus hagejate nõude igakuise elatise väljamõistmiseks alates 01.09.2017 rahuldas. Samuti ei ole hagejad vaidlustanud hagi osalist rahuldamata jätmist. Nimetatud osades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud. Apellatsioonkaebus on esitatud maakohtu otsuse peale osas, millega maakohus mõistis elatise välja ajavahemiku 12.05.2016 – 31.08.2017 eest, sh tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist.
  10. Maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja elatisevõla ajavahemiku alates 12.05.2016 kuni 31.08.2017 eest 625 eurot 80 senti kummagi lapse kasuks, s.o kokku 5
(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7455 1251 eurot 60 senti. Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ja kostja majandusliku olukorra arvesse võtmata jätmist elatisvõla väljamõistmisel. 20.

§ 96ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama.

Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (vt nt Riigikohtu 23.04.2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p 10; 09.03.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 16, ja 16.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16). Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal (vt Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 13). Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes.

Seejuures tuleb elatist maksta

§ 100

lg 4 järgi iga kalendrikuu eest ette (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11). Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema vastava kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi peavad vanemad eelduslikult pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisu korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16). Seega tuleb hagejate ülalpidamisnõude lahendamisel anda mh hinnang vanemate võimalustele last üleval pidada. 21. Ringkonnakohus märgib esmalt, et üldjuhul saab õigustatud isik elatist nõuda alates hagi esitamisest, kuid

§ 108

alusel võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Maakohus on otsuse resolutsiooni vaidlustatud osaga mõistnud välja elatise ühekordse summana ajaperioodi 12.05.2016–31.08.2017 eest. See ajavahemik hõlmab nii perioodi üks aasta enne hagi esitamist kui ka ajavahemikku alates hagi esitamisest kuni maakohtu otsuse tegemiseni. Ringkonnakohtu arvates on iseenesest põhjendatud märkida otsuse resolutsioonis otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutnud elatise võlg konkreetse summana, kuid TsMS § 442 lg 5 nõudeid arvestades peaks olema resolutsiooni põhjal ka eristatav, millise osa koguvõlast moodustab

§ 108alusel välja mõistetud nn tagasiulatuv elatis.

Maakohtu otsuse resolutsioon sellist eristust praegusel juhul ei sisalda, kuid apellatsioonkaebuse ulatust arvestades on ringkonnakohtul võimalik nimetatud puudus kõrvaldada. 22. Mõistes välja elatise tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne elatise hagi kohtule esitamist on maakohus jätnud kolleegiumi hinnangul piisava tähelepanuta

§ 108rakendamist puudutava kohtupraktika.

See on viinud ka viidatud sätte ebaõige kohaldamiseni.

§ 108eesmärk on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut 6

(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7455 tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p-d 11-12). Riigikohtu tsiviilkolleegium on samas lahendis leidnud, et teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Nimetatud asjaolu tuleb arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates. Eeltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (vt Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 32-1-35-16, p 20). Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 14). Riigikohus on jäänud eeltoodud seisukohtadele ka hilisemates lahendites (vt nt Riigikohtu 25.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p-d 19-20). 23. Maakohus tuvastas, et kostja on keskmise puudega pensionär, kelle sissetuleku on vaidlusalusel perioodil moodustanud pension ja puudetoetus, kokku ligikaudu 342 eurot 62 senti kuus. Kostja igakuised kulutused on ca 316 eurot 40 senti (tl 34). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus nende asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on kolleegiumi arvates ka õigesti nentinud, et arvestades kostja tervislikku seisundit ja pensioniealisust ei ole kostjal võimalik täiendavat sissetulekut teenida. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjaolusid arvestades ka ette näha, et kostja ülalpidamisvõime paraneks lähiajal. 24. Maakohtu tuvastatud asjaolusid arvestades on ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul põhjendatud jätta hagejate nõuded elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist rahuldamata. Elatise väljamõistmine selle ajavahemiku eest asetaks kostja äärmiselt raskesse olukorda ning oleks talle ebamõistlikult koormav. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

§ 108

alusel elatise väljamõistmine õiglane olukorras, kus 960 euro (12 kuud * 40€ * 2) suuruse elatisenõude rahuldamiseks võib olla vajalik müüa kostja eluasemeks olev korter täitemenetluses. Seejuures arvestab ringkonnakohus ka sellega, et hagejad ei ole enne hagi esitamist kostjalt elatist nõudnud. Vastupidi, hagejate seaduslik esindaja on 2014. a suvel kostjale avaldanud, et elatise maksmist hagejad ei soovi (tl 22). Kuigi hagejate ema selline avaldus hagejate suhtes siduv ei ole, saab viidatud asjaolu kolleegiumi hinnangul

§ 108rakendamisel siiski arvesse võtta. Seetõttu ei ole kostja enda niigi piiratud rahaliste võimaluste juures osanud hagi esitamiseni mõistlikult ette näha 7

(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7455 vajadust säästa hagejatele elatise maksmiseks. Hagejate vanust arvestades ei ole nende vajadused ajavahemikul aasta enne hagi esitamist võrreldes hagi esitamise ajaga oluliselt muutunud. Seda ei ole hagejad menetluses ka väitnud.
  1. Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse väited elatise ebaõige väljamõistmise kohta tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist on põhjendatud ja annavad alust jätta hagejate nõuded vastavas ulatuses rahuldamata.
  2. Nõude elatise saamiseks ajavahemiku eest alates hagi esitamisest kuni maakohtu otsuse tegemiseni (31.08.2017) on maakohus kolleegiumi hinnangul aga põhjendatult osaliselt rahuldanud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Seda ajaperioodi hõlmav nõue ei ole tagasiulatuva elatise nõue

§ 108mõttes.

Vähemalt alates hagi esitamisest pidi kostja arvestama, et hagejate jaoks positiivse lahendi korral tuleb tal hakata elatist maksma ja kostja pidi hakkama teadlikult säästma oma kohustuse täitmiseks. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt võimaldab kostja varaline seisund tema enda hinnangul oma kulutuste kõrvalt säästa hagejate vajaduste tarbeks 25-30 eurot kuus (tl 64 pöördel).

  1. Seega ajavahemikul alates 12.05.2017 kuni maakohtu otsuse tegemiseni 31.08.2017 tuli kostjal täita igakuise elatise maksmise kohustust kummalegi hagejale 40 eurot. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, et kostja oleks nimetatud perioodil ülalpidamiskohustust täitnud, mistõttu eeldab kolleegium, et kostjal tuleb nende kuude eest tasuda tagantjärgi. Arvestades maakohtu poolt kummagi hageja kasuks väljamõistetud elatisevõla kogusummast (625 eurot 80 senti) maha ajavahemiku eest aasta enne hagi esitamist väljamõistetud elatisevõla osa 480 eurot (12*40), on kostjal kohustus tasuda ajavahemikul 12.05.2017 – 31.08.2017 kummagi hageja ees tekkinud kohustuste katteks 145 eurot 80 senti.
  2. Kostja on apellatsioonkaebuses mh taotlenud, et ringkonnakohus annaks maakohtu otsuse muutmata jätmisel ajavahemiku 12.05.2016 – 31.08.2017 eest väljamõistetud elatise tasumiseks mõistliku tähtaja. Kolleegium käsitleb seda TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohase taotlusena otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramiseks.
  3. Ringkonnakohus jätab nimetatud taotluse rahuldamata. Kolleegium leiab, et sellise taotluse esmakordne esitamine apellatsioonimenetluses ei ole praegusel juhul lubatav. Vähemalt üldjuhul tuleb poolel TsMS § 329 järgi esitada kõik taotlused eelmenetluses maakohtule (vt ka Riigikohtu 22.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 57). Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg-st 1 lähtuvalt apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, sama paragrahvi teise lõike kohaselt on poolel õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Seega ei saa menetlusosaline ringkonnakohtu menetluses esitada taotlusi, millised ta on jätnud maakohtu menetluses mõjuva põhjuseta esitamata (erandi näeb TsMS ette ainult aegumise vastuväite osas). Kolleegiumi hinnangul käesolevas asjas kostjal selliseid mõjuvaid põhjuseid TsMS § 445 lg 1 8

(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7455 kohase taotluse õigeaegseks esitamata jätmiseks ei esine. Apellatsioonkaebuses ei ole selliste põhjuste olemasolu ka väidetud. Menetluskulude jaotus
  1. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Hagi osalise rahuldamise tõttu on maakohus jätnud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel õigesti poolte endi kanda. Vaatamata asjaolule, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, ei ole kolleegiumi hinnangul alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.
  2. Ringkonnakohus peab põhjendatuks jätta ka apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Sellist menetluskulude jaotust on taotlenud apellatsioonkaebuses ka kostja. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd hagejad ei ole apellatsioonimenetluses menetlustoiminguid teinud, siis eelduslikult neil hüvitamisele kuulunud menetluskulusid tekkinud ei ole. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.