RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 21356825 Otsuse kuupäev Tartu, 24. jaanuar 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Koht

§ 656lgst 1 ei hinnanud ringkonnakohus kõiki apellatsioonkaebuses esitatud väiteid.

Maakohus rikkus oluliselt põhjendamiskohustust ja kohaldas valesti materiaalõigust üürniku ülesütlemise eelduste hindamisel. Maakohus ei hinnanud, kas 27.08.2013 e-kirjas või muu tahteavaldusega määras hageja kostjale puuduse kõrvaldamiseks tähtpäeva. Maakohus leidis ekslikult, et sellist kohustust VÕS § 279 lgst 1 üürnikule ei tulene. Ka VÕS § 279 lg 1 juhul kohaldub VÕS § 196 lg 2, mille kohaselt, kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist, v.a VÕS § 116 lg 2 pdes 2–4 sätestatud juhtudel. Maakohtul tuleb hinnata, kas üürnik andis tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ning kas leping öeldi üles enne määratud tähtaja lõppu. Lisaks on VÕS § 279 kohaldamiseks vaja tuvastada, kas üüritud asjal tekkinud puudus või takistus välistas asja sihtotstarbelise kasutamise või piiras kasutamist olulisel määral. Selleks tuleb tuvastada konkreetsed puudused ja ka sihtotstarve, milleks üüripinda kasutati. Maakohus ei ole hinnanud kostja vastuväiteid, mh väidet, et põrandate korrashoid oli üürniku kohustus. Maakohus tuvastas valesti pandiõiguse raames kinnipeetud asjade hariliku väärtuse eksperdi arvamuse alusel. Asjade tegelik väärtus selgub pärast panditud asjade müüki. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole välistatud, et varal puudub väärtus, kui enampakkumised vara müügiks ebaõnnestuvad. Lisaks ei saa üürnik valida, milliseid kinnipeetud asju ta tagasi ei soovi, ja nõuda nende hariliku väärtuse hüvitamist pandipidajalt. 4

§ 652

lgt 5, kuna asus uurima ja hindama tõendiks olevat e-kirja ilma apellandi taotluseta. Ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõigust, kuna jättis tähelepanuta, et hageja ütles üürilepingu üles lepingupunkti, mitte võlaõigusseaduse sätete alusel. Ringkonnakohtu seisukohad pandiõiguse kohta on vastuolus Riigikohtu otsusega asjas nr

1. Riigikohtu seisukohast nähtuvalt tuleb asjade väärtust hinnata pandiõiguse teostamise hetkel. Lisaks tuleneb Riigikohtu lahendist, et kui üürnik on sunnitud mõnede äravõetud asjade asemele ostma tegevuse jätkamiseks uued ning tal puudub huvi asjade väljaandmise vastu, siis võib ta nõuda nende väärtuse hüvitamist.
2. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

11. Hageja esitas hagi pandiõiguse raames ära võetud asjade tagasisaamiseks, osa asjade eest hüvitise saamiseks ja kahju hüvitamiseks. Kostja esitas vastuhagi, milles palus tuvastada üürilepingu kehtivuse kuni 01.02.2014 ning mõista hagejalt välja üürilepingust tulenev võlgnevus koos viivistega. Asjas on lahendatud järgmisi nõudeid: • maakohus rahuldas hagi osaliselt ning nõudis kostjalt hageja kasuks tingimuslikult välja pandiõiguse teostamise raames ära võetud asjad. Kohus jättis hagi rahuldamata pandiõiguse teostamise käigus äravõetud asjade eest hüvitise ja kahjuhüvitise saamiseks; • maakohus rahuldas vastuhagi osaliselt ja mõistis hagejalt välja üürilepingust tuleneva võlgnevuse 927,10 eurot ning viivise. Vastuhagi jäi rahuldamata üürilepingu lõppemise tuvastamiseks seisuga 01.02.2014, ülejäänud üürivõla ja viivise nõudes. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Seega ei ole apellatsioonkaebust esitatud hagiavalduses toodud nõuete kohta ning vastuhagi rahuldatud osa kohta. Ringkonnakohus rikkus

§ 651

lgs 1 toodud asja lahendamise piire, kui võttis seisukoha kogu maakohtu otsuse kohta ja tühistas selle tervikuna. Ringkonnakohus viitas otsuses, et lahendab apellatsioonkaebuse

§ 646alusel. Nimetatud paragrahv sätestab, et kohus võib otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, 5

§ 656lõige 1).

Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. See tähendab, et ringkonnakohtul ei olnud kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (

§ 641

lg 1) ega arutada asja kohtuistungil (

§ 648

). Ringkonnakohtul ei olnud kohustust analüüsida ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (

§ 656lg 1).

Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu aga sellele, et ka

§ 646

alusel asja lahendamisel on ringkonnakohus seotud eelkõige sellega, kas maakohtu otsuse peale on kaebus esitatud. Ilma apellatsioonkaebuseta ei saa maakohtu otsust tühistada. Praegusel juhul ei kajastu ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis, millises osas on ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistanud, arvestades apellatsioonkaebuse piire. Et kohtuotsuse resolutsioon oleks üheselt arusaadav, tuleks ringkonnakohtul täpselt nimetada, milline osa maakohtu otsusest on

§ 456lg 2 p 1 kohaselt jõustunud.

Kolleegiumi arvates võib maakohtu otsus olla jõustunud osas, millega maakohus nõudis OÜ-lt Kawe Invest välja õigusliku aluseta teostatud pandiõiguse raames ära võetud asjad, jättis rahuldamata hageja nõude 11 345 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks ning 1400 euro suuruse kahjuhüvitise saamiseks. Lisaks võib olla jõustunud maakohtu otsus hagejalt kostja kasuks 927,10 euro suuruse võla väljamõistmise kohta. 12. Ringkonnakohus on viidanud

§ 656

lgle 4, mis sätestab, et kui menetlusõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa tühistada. Riigikohus on varem oma otsuses

§ 656

lgt 4 analüüsides selgitanud, et ka ringkonnakohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud. Vastasel korral oleks apellatsioonikohtul igas asjas võimalik maakohtu otsus tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. See ei vastaks aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile. Riigikohus on selgitanud, et

§ 656

lg 4 võimaliku kohaldamise näitena võib tuua olukorra, mil maakohus on

§ 173

rikkudes jätnud otsustamata menetluskulude jaotuse poolte vahel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 32112008, p 14). Seega on ringkonnakohus üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning

§ 656lg 4 kasutamist tuleb põhjendada.

Ringkonnakohus on maakohtu otsuse tühistanud tervikuna menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning toonud põhjendusena, et maakohus rikkus põhjendamiskohustust. Samas nähtub ringkonnakohtu otsuse tekstist, et maakohtule heidetakse ette eelkõige materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Sätte kohaldamise argumendiks ei saa olla see, et maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohus on jätnud rahuldamata hageja kahjunõude ja hageja ei ole seda otsustust vaidlustanud. Samuti ei ole poolte jaoks olnud probleem see, et maakohus jättis täpsustamata esemed, mille väljaandmisest võib hageja keelduda.

§ 656

lg 4 kohaldamise argumendiks ei saa olla ringkonnakohtu nimetatud seisukoht, et „Käesolev asi on tervikuna seotud“ (ringkonnakohtu 06.06.2017 otsuse lehekülg 11). 13. Ringkonnakohtul tuleb apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada sellega, et maakohus jättis küll hageja nõude 11 345 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata, kuid luges nende asjade väärtuseks, mida hageja ei soovinud tagasi saada, 5005 eurot ning tasaarvestas selle kostja nõudega hageja vastu. Kostja on apellatsioonkaebuses tasaarvestusele vastu vaielnud. Seega tuleb ringkonnakohtul kostja nõuet lahendades võtta seisukoht ka tasaarvestuse võimalikkuse kohta. 6

§ 445

lg 1 alusel võimalik muuta ka maakohtu otsuse resolutsiooni punktis 3 nimetatud summa suurust.

1. Kolleegium loeb ebaõigeks ringkonnakohtu juhise, mille kohaselt üürileandja valdusse võetavate pandiesemete väärtus selgub alles nende müümisel, s.o pandi realiseerimisel. Ringkonnakohus tõlgendas VÕS § 307 lgt 1 ekslikult. Riigikohus on varem selgitanud, et sellest sättest tuleneb, et üürileandja valdusse võetavate asjade väärtust tuleb hinnata asjade kinnipidamise (üürileandja valdusse võtmise) aja seisuga (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.03.2008 otsus tsiviilasjas nr 321808, p 16). Vaidlusaluste kaupade omanikul on õigus nõuda AÕS § 80 kohaselt kaupade väljaandmist, kusjuures üürileandja võib AÕS § 83 lg 1 kohaselt keelduda kaupade väljaandmisest ulatuses, milles tal on VÕS § 307 lgst 1 tulenev pandiõigus (vt samas, p 18). Lisaks tuleneb seadusest, et pandiõiguse alusetult teostamise korral on üürnikul esmajoones õigus nõuda asjade väljaandmist AÕS § 80 alusel, ent kui üürileandja sellest keeldub ning üürnik kaotab viivituse tõttu asjade tagastamise vastu huvi, võib ta nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lgte 2 ja 3 alusel (vt samas, p 21). Seega tuleb esemete väärtust hinnata enne nende realiseerimist.
2. Kolleegium loeb põhjendamatuks kassatsioonkaebuse etteheite, et ringkonnakohus asus ebaõigesti ja

§ 652lgt 5 rikkudes uurima ja hindama tõendiks olevat e-kirja (II kd, tl 19).

Ringkonnakohus juhtis maakohtu tähelepanu sellele, et asja lahendamisel tuleb hinnata, kas hageja määras nimetatud e-kirjas või muu tahteavaldusega kostjale puuduse kõrvaldamiseks tähtpäeva. Ringkonnakohus pole seejuures andnud tõendile sisulist hinnangut.

1. Põhjendamatu on ka hageja väide, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja ütles üürilepingu üles üürilepingu, mitte võlaõigusseaduse sätete alusel. Ringkonnakohus ei teinud asjas sisulist lahendit, vaid saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Seejuures andis ringkonnakohus maakohtule juhiseid VÕS § 279 lg 1 tõlgendamiseks. VÕS § 279 lg 1 annab üürileandjale mõistliku tähtaja puuduste kõrvaldamiseks alates hetkest, kui üürileandja puudusest teada sai või pidi teada saama. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tulenevalt VÕS § 279 lgst 4 ja VÕS § 279 lgst 1 võib lepingu etteteatamistähtajata üles öelda ka juhul, kui puuduse tõttu on asja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud ning üürileandja teab asjal esinevast puudusest. Sellises olukorras ei ole vajalik, et üürnik annaks veel täiendava tähtaja lisaks seaduses juba antud tähtajale. Kolleegium selgitab, et see seisukoht kehtib ainult üüritud asja kasutamist oluliselt takistava või kasutamist välistava puuduse korral.
2. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

18. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Malle Seppik 7