← Eesti

1-17-4213/19

1-17-4213 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november 2017, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-17-4213 Kohtukoosseis Andres Parmas, Ivi Kesküla, Sten Lind Kriminaalasi Vladimir Martõnenko süüdistus § 121 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. juuli
  3. a otsus, üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Süüdistatav Vladimir Martõnenko (ik: 37608102717), elukoht XXX Prokurör Ringkonnaprokurör Eve Soostar Kaitsja Vandeadvokaat Kari-Paavo Koch RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Harju Maakohtu
  5. juuli
  6. a otsus osaliselt, s.o Vladimir Martõnenko süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi, temalt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises ning temalt VÕS § 128 lg 1 ja lg 5; § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 1050 alusel RT kasuks 500 euro väljamõistmises.
  7. Mõista Vladimir Martõnenko süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi õigeks.
  8. Jätta rahuldamata RT tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmises.
  9. Muus osas jätta Harju Maakohtu
  10. juuli
  11. a otsus muutmata.
  12. Apellatsioon rahuldada. EDASIKAEBAMISE KORD 1 1-17-4213 Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Vladimir Martõnenkole esitati süüdistus KarS § 263 lg 1 p 1 järgi selles, et
  14. veebruari
  15. a hommikul tungis ta Tallinna linnas XXX ja XXX asuvate majade juures tänaval, s.o. avalikus kohas KorS § 54 mõttes, kallale RT-le, lüües viimast rusikaga vasaku oimu piirkonda ning korduvalt rusikatega näkku, misjärel paiskas RT viimasest kinni haarates maha tänavale ja kägistas maas pikali olevat RT kõrist. Nende tegudega tekitas ta RT-le füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Sellega rikkus V. Martõnenko KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud keeldu avalikus kohas teist isikut lüüa, kakelda ning käituda vägivaldselt. Kohtuvaidluste ajal palus prokurör süüdistuse ümber kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi.
  16. Harju Maakohtu
  17. juuli
  18. a otsusega mõisteti V. Martõnenko KarS § 263 lg 1 p 1 järgi õigeks. V. Martõnenko tunnistati süüdi KarS § 121 lg 1 järgi. Teda karistati rahalise karistusega 60 päevamäära s.o 2017,8 eurot. Maakohus rahuldas osaliselt, s.o mittevaralise kahju nõudes RT tsiviilhagi, mõistes V. Martõnenkolt RT kasuks välja 500 eurot. Ülejäänud osas jättis maakohus tsiviilhagi rahuldamata, leides, et see on tõendamata. Ühtlasi mõistis maakohus V. Martõnenkolt menetluskuluna välja sundraha 705 eurot. Kohus rahuldas ka asitõendiga seonduva küsimuse. 3.
  19. Maakohus leidis, et V. Martõnenko süü on tõendatud. Seda kinnitavad esmalt kannatanu ütlused, millest nähtuvalt oli tal
  20. veebruaril 2016 jutuajamine V. Martõnenko abikaasa OMga seoses liiklussituatsiooniga. Sõites järgmisel päeval perega autos, märkas ta tahavaatepeeglist, et keegi vilgutab tuledega. Selle peale ta peatus ja väljus autost. Tekkis vaidlus V. Martõnenkoga eelmise päeva liiklussituatsiooni üle. Kui kannatanu mõistis, et V. Martõnenko tema selgitusi ei kuula, siis püüdis ta lahkuda, kuid V. Martõnenko lõi teda pea piirkonda ja seejärel veel mõned korrad näkku. Kannatanu püüdis end löökide eest kaitsta, nägu kätega kattes. Need kanntanu ütlused riimuvad maakohtu hinnangul tunnistaja VT ütlustega, kes on samuti kinnitanud, et RT oli ründe ajal passiivne ega rünnanud süüdistatavat. Maakohtu hinnangul puudub alus kannatanu ja tunnistaja omavahel riimuvates ütlustes kahelda, seda enam, et need on kooskõlas tervisekahjustustega, mis on meditsiinidokumentide alusel RT puhul tuvastatud. Terviskahjustuste paiknemine ja iseloom on näha ka kannatanust tehtud fotodel ja kajastatud isiku läbivaatuse protokollis. Maakohtu osutas, et tunnistaja IS nägi küll pealt konflikti kannatanu ja OM vahel, kuid kuriteosündmuse kohta ta teavet ei andnud. V. Martõnenko ütlused selle kohta, et kannatanu tõukas teda esimesena rindu, on paljasõnalised ja eluliselt ebausutavad. Kohus osutas, et initsiatiiv suhete klaarimiseks tuli süüdistatavalt ja kannatanu soovis kindlasti endaga kaasas olevat abikaasat ja last ebameeldivustest säästa. Ka osutas kohus sellele, et V. Martõnenko ei ole politseisse pöördunud ega enda väidetavaid vigastusi kusagil fikseerinud. Samas pidas maakohus siiski ilmselgeks, et ka V. Martõnenkol 2 1-17-4213 tekkisid mingid vigastused. Vigastuste olemasolu ja iseloomu on mh kinnitanud tunnistaja NS. V. Martõnenko oli see isik, kes kangekaelselt otsis kannatanuga kontakti, et asja klaarida. Tema sõitis kannatanule järele, sundis teda sõiduki tulede vilgutamisega peatuma. Asjaolu, et kannatu võttis üleriided sõidukist väljudes seljast, ei ole kohtu hinnangul õige tõlgendada kannatanu soovina kakelda. Süüdistatava ütlusi kummutab mh kannatanu tehtud videosalvestist, millest nähtuvalt oli V. Martõnenko ärritunud ja väljendas ennast kannatanu suhtes ebasündsate sõnadega. Tunnistaja TK ütlusi, kes enda sõnutsi nägi möödasõitva auto roolis olles, kuidas kannatanu süüdistatavat tõukas, pidas maakohus ebausaldusväärseteks, sest kohtu arvates ei ole usutav, et möödasõitvat autot juhtides olnuks võimalik aru saada, mida teevad kaks meest teeserval. Ütluste ebausaldusväärsust suurendab veel ka see, et tunnistaja ei pidanud kinni ega läinud enda tuttavale V. Martõnenkole appi ega ka kutsunud abi. Kokkuvõttes ei nähtu maakohtu hinnangul tõenditest, et kannatanu oleks esimesena või üleüldse V. Martõnenkot löönud. Maakohtu hinnangul pani V. Martõnenko talle süüks arvatud teo toime vähemalt kaudse tahtlusega, sest lüües kannatanut rusikaga pea piirkonda, pidas ta vähemalt võimalikuks ja möönis tervisekahjustuse tekkimist. V. Martõnenko teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 3.
  21. Kuna prokurör loobus kohtuvaidluste ajal süüdistusest KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning palus süüdistuse ümber kvalifitseerita KarS § 121 lg 1 järgi, tuleb isik KarS § 263 lg 1 p 1 järgi õigeks mõista ning KarS § 121 lg 1 järgi süüdi mõista. 3.
  22. V. Martõnenkole karistust mõistes märkis maakohus, et süüdistatava süü on väike, sest tegemist oli ühe kuriteoepisoodiga, millega ei kaasnenud tõsiseid tagajärgi. Karistust kergendava asjaoluna arvestas maakohus V. Martõnenko väljendatud kahetsust konflikti toimumise üle. Kohus arvestas, et V. Martõnenkot ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Neil asjaoludel pidas kohus võimalikuks karistada teda rahalise karistusega sanktsiooni alammäärale lähedases määras. 3.
  23. RT tsiviilhagi varalise kahju osas pidas maakohus põhjendamatuks, sest hagi juurde ei ole esitatud kahju tekkimist kinnitavaid tõendeid. Mittevaralise kahju nõuet pidas maakohus osaliselt põhjendatuks ja mõistis süüdistatavalt kannatanu kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 500 eurot. Mittevaralise kahju aluseks on asjaolu, et kannatanu peksmine toimus avalikus kohas, tema lapse juuresolekul, kes nuttis seetõttu lakkamatult ning peksmine ise oli väga alandav ja šokeeriv. Kohtu hinnangul on kahju tekitatud õigusvastaselt, kahju on õigusvastase teoga põhjuslikus seoses ja V. Martõnenko on kahju tekitamises süüdi. Kahju suuruse osas asus maakohus seisukohale, et seda ei ole võimalik täpselt tuvastada, kuid õiglane hüvitis oleks 500 eurot, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 3 1-17-4213
  24. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule V. Martõnenko kaitsja vandeadvokaat Kari-Paavo Koch, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja V. Martõnenko õigeksmõistmist, RT tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldamata jätmist ja menetluskulude riigi kanda jätmist. 4.
  25. Apellandi hinnangul on maakohus kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, leides, et süüdistatava teo puhul puudub õigusvastatust välistav asjaolu. Kaitsja leiab, et maakohus on andnud tõenditele ebaõige hinnangu. Süüdistuses kirjeldatud teo puhul ei olnud tegemist ühe isiku õigusvastase ja karistatava ründega teise isiku vastu, vaid kahe isiku omavahelise kaklusega, millest osavõtmiseks andsid mõlemad osapooled oma konkludentse nõusoleku. Selline nõusolek enesekahjustamiseks välistab kehalise väärkohtlemise õigusvastasuse ja kummagi isiku vastutusele võtmise KarS § 121 lg 1 alusel, samuti vastutuse kahju tekitamise eest VÕS § 1034 ja VÕS § 1045 lg 1 p 2 alusel. Kaitsja arvates on RT kakluses allajäämise järgselt kuriteokaebuse esitanud kättemaksuks ning maakohus on ebaõigesti pannud V. Martõnenko kogu konflikti eest vastutama. Tulenevalt kohtupraktikast puudub aga alus sellises kakluses osalenud isikutele karistusõiguslike etteheidete tegemiseks. 4.
  26. RT väljendas oma konkludentset nõusolekut kakluses osalemiseks mitme käitumisaktiga, mida tuleb hinnata kogumis. Nendeks käitumisaktideks on RT otsus peatada V. Martõnenko auto tuledega antud märguande peale enda auto; RT otsus väljuda enda autost konfliktiolukorra lahendamiseks; RT otsus kasutada V. Martõnenko suhtes ebatsensuurseid sõnu; RT otsus võtta pärast autost väljumist ja V. Martõnenko enda tutvustamist hoolimata talvisest ajast seljast ära mantel; RT otsus tõugata V. Martõnenkot rindu; RT otsus võtta konflikti käigus auto pagasiruumist metallist tala. Apellant juhib tähelepanu sellelegi, et RT
  27. veebruari
  28. a käitumise põhjal saab järeldada, et ta on emotsionaalne ja kergelt ärrituv isik, kellele on iseloomulik lahendada konflikte agressiivsel moel. 4.
  29. Maakohus on ebaõigesti sedastanud, nagu otsinuks V. Martõnenko kangekaelselt kannatanuga kontakti, et asja klaarida ja nagu sundinuks ta RT enda auto peatama ja jutuajamiseks autost väljuma. Nii V. Martõnenko, RT kui VT on kinnitanud kohtuistungil, et V. Martõnenko üksnes vilgutas RT auto taga sõites tuledega, üritades nii saada tähelepanu. RT väitis, et peatas sõiduki, kuivõrd arvas, et oli teinud liikluses vale manöövri. Samas sootuks tunnistaja VT on kohtuistungil kinnitanud, et nad peatasid auto, kuivõrd nad teadsid, et tuledega vilgutas just OM eksabikaasa, kes ilmselt soovib rääkida
  30. veebruari
  31. a konfliktist. Seega oli auto peatamine RT teadlik ja vabatahtlik otsustus ning ka omapoolne soov asja klaarida. 4.
  32. Kaitsja osutab, et füüsilisele konfliktide eelnes verbaalne konflikt osapoolte vahel, mille toimumist on kohtuistungil kinnitanud nii süüdistatav kui ka kannatanu, kuid vestluses erimeelsusi selgeks rääkida ei õnnestunud. RT heitis mantli seljast verbaalse konflikti käigus, andes seega nõusoleku enda õigushüve kahjustamiseks enne selle kahjustamise algust. 4.
  33. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldustega, nagu püüdnuks RT konflikti vältida, nagu oleks ta konflikti ajal olnud passiivne ja nagu ei oleks tema V. Martõnenkot löönud. Need 4 1-17-4213 järeldused on asjas uuritud tõenditega vastuolus. Süüdistatav on andnud ütlusi, et RT sõimas teda ebatsensuursete sõnadega. Nii süüdistatava kui ka tunnistaja TK sõnutsi tõukas RT V. Martõnenkot rinnust. Samuti on nii RT, VT kui ka süüdistatav kohtuistungil andnud ütlusi, et konflikti kestel võttis RT autost raudkangi. V. Martõnenko ütluste kohaselt ähvardas RT tal sellega jalaluud murda. VT andis aga ütlusi, et ta oli sunnitud raudkangi kannatanu käest koheselt ära võtma, et vältida teisi probleeme. 4.
  34. Tõendatud on ka see, et RT oli kakluses aktiivne ja tekitas ka V. Martõnenkole vigastusi. See nähtub nii süüdistatava ütlustest, kui ka tunnistajate VT, TK ja NS ütlustest. See, et RT süüdistatavat lõi, nähtub ka tal Ida-Tallinna Keskhaiglas fikseeritud käe pindmistest vigastustest. 4.
  35. Maakohus, leides et südatalvel -20 kraadise külmaga konfliktiolukorras demonstratiivselt mantli seljast heitmine ei signaliseeri nõusolekut kakluseks, ei põhjendanud sisuliselt oma seisukohta ega esitanud ühtki muud loogilist ega eluliselt usutavat seletust RT käitumisele. Seega ei kõrvaldanud maakohus kahtlust õigusvastasust välistava asjaolu esinemises, kuid tõlgendas seda kahtlust aga vastupidiselt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttele süüdistatava kahjuks. Kaitsja arvates ei eksisteerigi RT niisugusele käitumisele ühtki muud loogilist põhjust kui tema poolt kaklemise soovi väljendamine. RT enda kohtuistungil antud selgitused mantli seljast heitmise kohta on ebakindlad ja hüplikud, kuid maakohus ei ole neid ütlusi sisuliselt hinnanud. 4.
  36. Kaitsja hinnangul viitavad RT kohtuistungil antud ütlused sellele, et kuriteokaebust ei esitanud ta mitte põhjusel, et talle tekitati kehavigastusi või valu, vaid tema au riivamise tõttu ja frustratsioonist kakluses kaotajaks jäämise üle. See ei ole aga vastastikusel nõusolekul toimunud kakluse korral põhjendatud. 4.
  37. Alternatiivselt leiab kaitsja, et isegi kui V. Martõnenko käitumises puudus õigusvastasust välistav asjaolu, pidanuks maakohus kohaldama KarS § 31 lg-t 1, millest nähtuvalt ei ole tegu tahtlik tegu õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Nimelt kui ka RT ise tõepoolest ei käsitanud mantli seljast võtmist nõusoleku väljendamisena kakluseks, siis süüdistatava kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et tema RT tegevust kõiki konflikti asjaolusid arvesse võttes just nõnda mõistis. Ka objektiivne pealtvaataja võinuks eelnevat verbaalset konflikti arvestades külmal talvehommikul üleriiete seljast võtmist tõlgendada üksnes kui valmistumist füüsiliseks konfliktiks ja vastava signaali teisele poolele andmist. 4.
  38. Kaitsja hinnangul on ka mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine V. Martõnenkolt põhjendamatu, sest kahju tekitamine ei olnud kannatanu nõusoleku tõttu õigusvastane. 4.
  39. Samas isegi juhul, kui asuda seisukohale, et RT poolt mantli seljast heitmisel oli muu seletatav põhjus ning ta ei andnud nõusolekut füüsiliseks konfliktiks, siis on maakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 139 lg 1, mille kohaselt siis, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, 5 1-17-4213 vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama sätte lg 3 näeb ette, et isiku tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist nimetatud paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Arvestada tuleb asjaolusid, et kogu konflikt sai alguse sellest, et RT sõimas ebatsensuursete sõnadega ja karjus V. Martõnenko eksabikaasa peale viimase lapse kuuldes ning RT ise eskaleeris verbaalset konflikti V. Martõnenkot solvates ja tõugates ning tekitas kakluse käigus talle valu ja kehavigastusi.
  40. Prokurör esitas apellatsioonile vastuse, milles ta taotleb maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Prokuröri hinnangul on maakohus piisava põhjalikkusega ja jälgitavalt põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes tuleb asuda seisukohale, et V. Martõnenko pani toime talle süüks arvatud teo. Samuti on kohtuotsuses põhjendatud, millistele objektiivselt tuvastatud asjaoludele tuginedes saab järeldada, et tema teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Prokurör ei nõustu apellandiga, nagu olnuks V. Martõnenko ja RT vaheline konflikt vastastikune kaklus, milleks mõlemad osapooled andsid oma konkludentse nõusoleku. Tema hinnangul puudub alus väiteks, et RT esitas kuriteokaebuse eelkõige enda au riivamisest ja isiklikust solvumisest tulenevalt kättemaksuks. See, et RT oleks kasutanud ebatsensuurseid väljendeid või nagu oleks ta tõuganud V. Martõnenkot, pole tõendamist leidnud. Samuti pole tõendamist leidnud asjaolu, nagu oleks RT-le iseloomulik konfliktide lahendamine agressiivsel moel ja nagu olnuks ta kakluses V. Martõnenkoga aktiivne ja tekitanuks süüdistatavale kehavigastusi. Apellandi tõlgendus RT mantli seljast võtmise tähendusest on meelevaldne ja vastuolus kannatanu selgitusega selle kohta. Prokuröri arvates ei saa mingist eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus V. Martõnenko puhul rääkida, sest puudusid igasugused asjaolud, mille ekslik ettekujutamine võinuks välistada teo õigusvastasuse. Kohus on põhjendatult rahuldanud osaliselt kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude, samuti on põhjendatult jäetud menetluskulud V. Martõnenko kanda ja tema välja mõistetud sundraha. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
  41. Kriminaalkolleegium, olles läbi vaadanud apellatsiooni ja prokuröri vastuse sellele, samuti olles tutvunud maakohtu vaidlustatud otsuse ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada.
  42. Kriminaalkolleegium jõuab maakohtuga võrreldes diametraalselt teistsugustele järeldustele sama tõendikogumi pinnalt ning seetõttu näitab kolleegium alljärgnevalt ära ka vead, mida maakohus on tõendeid hinnates teinud ning mis on toonud kaasa V. Martõnenko põhjendamatu süüditunnistamise ning tsiviilhagi ebaõige rahuldamise.
  43. Peamine tõendite hindamise probleem arutatavas asjas on olnud see, et kohus ei ole tõenditesse suhtunud erapooletult ning neile ette kindlaks määramata jõudu andes. Seetõttu on kohus esmalt teatud isikute ütlusi käsitlenud valikuliselt, eelistades neist viidata üksnes sellistele osadele, mis kinnitavad süüdistuse versiooni, kuid maha vaikides ütlustes kajastatud 6 1-17-4213 faktid, mis süüdistuse versiooni kahtluse alla seavad. Selliselt on maakohus jätnud hinnangu andmata sisemistele vastuoludele kannatanu ja tunnistaja VT ütlustes, samuti vastuoludele nende isikute räägitu ja muudest tõenditest nähtuva vahel. Tunnistajate IS ja NS ütlusi on maakohus küll refereerinud, kuid pole neid teiste tõenditega kogumis hinnanud, vaid teinud nende tõendite kohta järeldused isoleeritult ja ühekülgselt. Samuti on maakohus süüdistatava ning tunnistaja TK ütlused ebausaldusväärseks lugenud ilma arusaadavate põhjendusteta, milles seisneb nende ütluste ebausaldusväärsus. Kolleegium peatub sellel küsimusel allpool veel pikemalt. Kokkuvõttes on maakohtu minetused toonud kaasa selle, et kohtu tuvastatud pilt
  44. veebruaril 2016 toimunust on olulises osas moonutatud.
  45. Hinnates kannatanu ja tunnistaja VT ütlusi, ei ole maakohus tähelepanu pööranud olulistele vastuoludele nende ütlustes. 9.
  46. Need vastuolud algavad juba kaklusega päädinud konflikti tekkepõhjuse kirjeldamisest. Nii RT kui ka VT on nimelt
  47. veebruari
  48. a intsidendi kohta, kus toimus vestlus süüdistava eksabikaasa OM ja RT vahel, andnud ütlusi, et vestlus toimus rahulikult ja kulges tavapäraselt, mingit konflikti ei olnud (vt RT ütlusi maakohtu istungi protokollist lk-delt 2-3 ja lk 6 ning VT ütlusi lk-delt 10 ja 12). Samas tunnistaja IS on
  49. veebruari
  50. a sündmuste kohta andnud hoopis teistsuguseid ütlusi, rääkides kaitsja küsimustele vastates alljärgnevat. Kaitsja: Milles seisnes konflikt OM ja RT vahel? Tunnistaja: Sel päeval juhtus nii, et me jõudsime lasteaia ette ühel ajal, Martõnenko abikaasa sõitis lasteaiale lähemale, mina parkisin taha poole, järgmisel hetkel nägin, kuidas lähenes kiiresti kannatanu auto ja ta parkis oma auto O sõiduki taga. Järgmine mida nägin, tahtsin enda last välja võtta autost ja kuulsin, kuidas kannatanu hakkas karjuma naisterahva peale, see oli agressiivselt. Kaitsja: Mis sõnu ta kasutas? Tunnistaja: Ma ei saa täpselt öelda. Kaitsja: Mis teile meelde jäi, kas see oli viisakas suhtlus? Tunnistaja: Ei, see oli absoluutselt ebaviisakas, kahe inimese vaheline suhtlus, kes üksteist ei tunne ja lasteaia territooriumil, kõrgendatud toonidel. O üritas last välja võtta autost ja sel hetkel R karjus O peale, et kuhu sa tormad, täpselt seda ei tea, aga see oli ebaviisakaks ja agressiivne. Kaitsja: Kes alustas seda dialoogi? Tunnistaja: Kannatanu alustas, järgmine mida kuulsin oli see, kuidas O ütles, et kuidas te räägite naisterahvaga, ta kordas seda mitu korda, aga kannatanu jätkas karjumist. Kuna tol hetkel ma ei olnud V.Martõnenkot näinud, siis ma ei teadnud, et see on tema abikaasa, ma mõtlesin, et see mees on O abikaasa, et on isiklikud motiivid. Kaitsja: Kaua see vestlus kannatanu ja OM vahel aset leidis? Tunnistaja: Võib-olla 4-5 minutit, kogu selle aja jooksul laps nuttis ja kutsus ema. Kaitsja: Millega vestlus lõppes? Tunnistaja: Kannatanu sõitis ära ja O viis lapse ära lasteaeda. (Vt maakohtu istungi protokolli lk-d 7-8). Edasiselt on tunnistaja vastanud veel ka prokuröri küsimustele. 7 1-17-4213 Prokurör: Millest see kannatanu agressiivsus täpsemalt seisnes, kas hääletoonis või veel milleski? Tunnistaja: Esilagu olid sõnad ebaviisakad võõra inimese kohta, ta koguaeg vehkis kätega, laps karjus ja ta nägi seda. Me kõik käime lasteaias, seal ei käituta nii. Juhtuda võib mida iganes, aga nii hirmutada last. Prokurör: Vahetut füüsilist kontakti ei olnud? Tunnistaja: Ei. Prokurör: Kas nägite kannatanu ja OM suhtlust algusest kuni lõpuni? Tunnistaja: Jah. Prokurör: Te ütlesite, et see kestis 4-5 minut, miks otsustasite seda pealt vaadata algusest lõpuni? Tunnistaja: Ma olin eemalt, tahtsin enda last välja võtta autost ja see võtabki aega, riideid võtta. (Vt maakohtu istungi protokolli lk 8). Maakohus on IS ütlusi refereerinud poole lausega ja seejärel konstateerinud, et kuriteosündmuse kohta ta teavet ei andnud. Viimase järeldusega tuleb kahtlemata nõustuda, kuid kolleegiumi hinnangul nähtub IS ütlustest vähemalt kaks olulist asjaolu. Esiteks selgitab see
  51. veebruaril 2016 toimunu fooni ja annab selle mõistmiseks olulise konteksti. Kui kõik olnuks nii, nagu seda rääkisid kannatanu ja tunnistaja VT, puuduks igasugune loogiline seletus, miks olnuks
  52. veebruaril 2016 vaja V. Martõnenkol tulla lasteaia juurde midagi klaarima – RT ja OM mittekonfliktse vestluse järgselt ei oleks seda toimunud. Seega
  53. veebruaril 2016 ilmselgelt pidi olema aset leidnud konflikt, midagi tavapäratut, et järgmisel päeval oli põhjust V. Martõnenkol kohale tulla ja püüda asjaolusid selgitada. Seega suhtlus RT ja OM vahel oli ilmselgelt pingestatud ja konfliktne, nagu seda on kirjeldanud tunnistaja IS. Teiseks saab eelneva järelduse pinnalt teha üksnes ühe järelduse tunnistaja VT ja kannatanu ütluste kohta puutuvalt
  54. veebruari
  55. a sündmustesse – nad on valetanud. Niisugune tõdemus ei pruugi tähendada, et nende isikute kõik kohtus väljendatud seisukohad tuleks automaatselt valeks hinnata, kuid kahtlemata on see oluline asjaolu, mida silmas pidada kannatanu ja tunnistaja VT ütluste usaldusväärsuse hindamisel ja mida maakohus on täielikult eiranud. 9.
  57. veebruaril 2016 toimunu kohta on tunnistaja VT maakohtu istungil andnud ütlusi, et märgates V. Martõnenko poolt tuledega antud märguannet, teadsid nad (RT ja VT), et märguandja oli just V. Martõnenko ja samuti oskasid nad oletada, mis põhjusel tuledega märku anti (vt maakohtu
  58. juuni
  59. a istungi protokoll, lk 10). Nii kannatanu kui ka tunnistaja VT ütlustest on üheselt selge, et kui RT väljus autost, et V. Martõnenkoga vestelda, siis oli tal mantel seljas ja mantli võttis ta seljast vestluse käigus, kuid enne kakluse algust (vt maakohtu
  60. juuni
  61. a istungi protokollist lk-delt 4, 8 ja 10). Samas on RT aga ilmselgelt püüdnud oma ütlusi mantli seljast võtmise kohta kohandada. Nimelt on ta prokuröri küsimustele vastates väitnud, et ta sõidab autos alati üleriieteta. Seejärel on ta väitnud, et võttis mantli seljast pärast autost väljumist ja prokuröri täpsustavale küsimusele, et kas tal oli siis autos mantel seljas on ta vastanud, et ei teagi, kuidas sellele vastata (vt maakohtu
  62. juuni
  63. a istungi protokoll, lk 4). Niisugustest ütlustest nähtub ilmselgelt, et RT ei ole mantli äravõtmise fakti ja selle põhjuste kohta andnud vastuoludeta ütlusi, ometi pole maakohus neile vastuoludele mingit tähelepanu pööranud. Kolleegium pöörab siinjuures veel tähelepanu RT ütlustes väljenduvale seletamatule ebaloogikale. Nimelt on ta väitnud, et sõidab autos alati üleriieteta. Samuti on ta 8 1-17-4213 väitnud, et võttis mantli seljast, kuna see oli raske ja ebamugav. Nii kannatanu kui ka tunnistajate ütlustest nähtub samas üheselt, et mantli võttis RT seljast pärast seda, kui ta väljus autost, et V. Martõnenkoga suhelda. Väärib tähelepanu, et sündmuse toimumise ajal oli südatalv ja väljas oli ca 20 kraadi külma. Kolleegiumi hinnangul on täiesti ebaloogiline ning eluliselt ebausutav, et mõistlik inimene käituks niisugusel viisil – sõidaks külma ilmaga autos nii, et mantel on tal seljas ja autost välja minnes võtaks mantli seljast, sest see on ebamugav. See vastuolu on arutatava kriminaalasja kontekstis eriti kõnekas, sest just konflikti käigus ebaharilikel asjaoludel üleriiete seljast heitmine on ilmselgelt asjaolu, millega manifesteeritakse konflikti vastaspoolele enda valmisolekut konflikti jätkata ja edasi arendada. Tuleb märkida, et arutataval juhul ei ole ümberlükkamatult tõendatav see, et RT mantlit seljast võttes tõepoolest soovis end kakluseks ette valmistada, kuid oluline on see, et esiteks jätab eeltoodu muude tõendite valguses õhku kõrvaldamatu kahtluse selles, et V. Martõnenko võis mantli seljast võtmist nõnda tõlgendada. Teiseks aga tähendab see vältimatult, et süüdistuse versioon toimunust ei ole väljaspool mõistlikku kahtlust tõendatud.
  64. Tunnistaja TK ütlused on maakohus ebausaldusväärseteks lugenud ja tõendite kogumist kõrvale jätnud täiesti arusaamatult ning igal juhul alusetult. 10.
  65. Nimelt on maakohus nende ütluste kõrvalejätmist põhjendanud sellega, et suhteliselt kiirelt sündmuskohast möödudes on väga ebausutav, et ta sai kõike seda näha, mida ta on väitnud end olevat näinud. Samuti seadvat tema ütluste usaldusväärsust kahtluse alla asjaolu, et ta ei peatunud ega läinud V. Martõnenkole appi. Kolleegium juhib esmalt tähelepanu sellele, et ütluste sisu interpreteerimisel saab kohus lähtuda infost, mida need ütlused sisaldavad. Ristküsitlusel toimub ütluste andmise selliselt, et esmalt küsitleb tunnistajat üks pool, tohtimata seejuures tunnistaja ütlusi suunata, vaid eesmärk on lasta just tunnistajal väljendada seda, mida ta on ülekuulatavate asjaolude kohta ise tajunud. Seejuures on teisesküsitlejal võimalik esmasküsitlusel vabalt antud ütluste sisu paikapidavust kontrollida, seda suunavate küsimuste ja muude võtete abil kahtluse alla seada, et testida ütluste paikapidavust. Lõpuks võimaldab KrMS § 288 lg 6 aga ka kohtul pärast ristküsitlust tunnistajale küsimusi esitada. Arutataval juhul ei ole tunnistaja TK esmasküsitlusel antud ütluste tõeväärsust teisesküsitlusel millegagi kahtluse alla suudetud seada. Ta on teisesküsitlusel prokuröri küsimustele vastates andnud samasisulisi ütlusi, mis nähtuvad esmasküsitlusest ja need ütlused langevad kokku ka süüdistatava kirjeldusega toimunust, samuti kohtuistungil uuritud tõendite põhjal tuvastatud faktidega selle kohta, kus, millal ja üldjoontes mil viisil konflikt RT ning V. Martõnenko vahel toimus (seejuures fakt, et kannatanu oli üleriieteta, sviitri väel). TK on täiesti arusaadavalt selgitanud ka põhjust, miks ta ei pidanud vajalikuks peatuda ja süüdistatavale appi minna (vt maakohtu
  66. juuni
  67. a kohtuistungi protokolli lk-delt 14-16). Prokuröril ei ole ilmselgelt TK ütluste tõeväärsuses ses osas, kas ta oli võimeline tajuma enda kirjeldatud asjaolusid, kahtlusi tekkinud, sest ta on tunnistaja vastustega sellekohastele paarile küsimusele rahule jäänud ega pole püüdnud näidata, et tunnistaja ütlused ses osas olnuks valed. Ka kohus ise, kui talle jäid mingid asjaolud arusaamatuks või ebausutavaks, ei ole TK-le täiendavaid küsimusi esitanud. Niisugusel taustal on täiesti kohatu teha järeldust, nagu oleks tunnistaja ütlused ebausaldusväärsed, sest kohus lihtsalt ei soovi neid ütlusi uskuda. Tõendeid hinnates ei saa kohus käituda viisil, et ebamugavad ja kohtule ebameeldivad tõendid vaikitakse lihtsalt maha 9 1-17-4213 või sildistatakse need ebausutavaks. Tõendile antud hinnang peab põhinema kohtu äratuntud ja otsuses arusaadaval viisil analüüsitud asjaoludel. TK ütlusi hinnates on maakohus aga justnimelt heitnud ütlused kõrvale pelgalt põhjusel, et need ei meeldi kohtule. Etteheited selle kohta, et ta ei saanud sündmustikku selliselt näha, nagu ta väitis, ei rajane mitte millelgi muul kui kohtu eelarvamusel, mis on lubamatu. 10.
  68. Kolleegium leiab eelnevale tuginedes, et süüdistusele hinnangu andmisel tuleb tugineda teiste tõendite hulgas ka tunnistaja TK kohtus antud ütlustele. Neist ütlustest nähtub, et TK nägi V. Martõnenko ja kannatanu konflikti. Ta nägi, et kannatanu žestikuleeris süüdistatava suhtes ja samuti nägi ta oma auto paremast küljepeeglist kannatanut sooritamas süüdistatava suhtes tõukeliigutust (vt maakohtu
  69. juuni
  70. a istungi protokolli lk-delt 14 ja 15-16). Hinnates neid ütlusi kontekstis teiste tõenditega (eeskätt süüdistatava ütlused, ka tunnistaja VT ütlused), nähtub, et RT ei olnud konfliktis V. Martõnenkoga rahulik, vaid oli agressiivne, samuti nähtub sellest, et ka temal oli aktiivne roll verbaalse konflikti ülekasvamisel kakluseks. Seega kinnitavad TK ütlused selle versiooni tõenäosust, et toimus just nimelt V. Martõnenko ja RT vastastikusel konkludentselt väljendatud nõusolekul kaklus.
  71. Kolleegiumi hinnangul on ka süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks lugemine ja tõendite kogumist kõrvale jätmine ebaõige ja selleski väljendub pelgalt maakohtu eelarvamus, mitte erapooletu hinnang nimetatud tõendile. 11.
  72. V. Martõnenko ütlusi kinnitavad teised tõendid (rindu tõukamise osas TK ütlused; ses osas, et ka RT osales kakluses aktiivselt tunnistaja VT ütlused; vigastuste saamise osas tunnistaja NS ütlused; konflikti tekkepõhjuste ja RT käitumismaneeri osas tunnistaja IS ütlused). Seega langevad V. Martõnenko ütlused suures osas muude tõenditega kokku ja peamine, mille alusel on maakohus neis ütlustes kahelnud, on esiteks kannatanu ning tunnistaja VT ütluste eelistamine ja teiseks asjaolu, et V. Martõnenko ei ole ise avaldusega politseisse pöördunud ega enda vigastusi fikseerinud. Kolleegium on eelpool juba selgitanud enda hinnangut, et kannatanu ning tunnistaja VT ütlused toimunu kohta on olnud ilmselgelt ebaõiged, mistõttu on maakohus neid tõendeid aprioorselt eelistades lihtsalt eksinud. Erinevalt kannatanu ja tunnistaja VT ütlustest, langevad V. Martõnenko ütlused toimunu kohta kokku mitmest erinevast, teineteisest sõltumatust allikast tuleneva tõendusteabega, tema ütlustes puuduvad sisemised vastuolud ja seetõttu on need kolleegiumi hinnangul usaldusväärsed. Pelgalt see, et V. Martõenenko luges konflikti enda jaoks sündmuskohalt lahkudes lõppenuks ega pidanud vajalikuks seda riigivõimu vahendusel jätkata, ei anna tunnistust sellest, nagu peaks tema ütlusi lugema ebausaldusväärseteks. Ta on täiesti mõistlikult ning veenvalt selgitanud, miks ta ei pidanud vajalikuks teemaga edasi tegeleda (vt maakohtu
  73. juuni
  74. a istungi protokoll, lk 20). 11.
  75. Kolleegium peab V. Martõnenko ütlusi usaldusväärseks tõendiks ja leiab, et neid ütlusi tuleb üheskoos teiste tõenditega kogumis hinnata. V. Martõnenko ütlusi selle kohta, et konfliktis RT-ga oli kannatanu agressiivne, kinnitavad TK eelpool käsitletud ütlused selle kohta, kuidas ta nägi kannatanu žestikuleerimist süüdistatava suhtes ja süüdistatava tõukamist. Ütlusi mantli äravõtmise fakti kohta, samuti selle kohta, et kakluses oli ka RT aktiivne osapool, 10 1-17-4213 kinnitavad muu hulgas tunnistaja VT ütlused. Mantli äravõtmist on aga kinnitanud ka kannatanu ise, ehkki ta ei ole osanud anda sellele asjaolule mingisugust mõistlikku selgitust. Vigastuste tekkimist süüdistataval tõendavad tunnistaja NS ütlused, (mida maakohus ei ole ebausaldusväärseteks lugenud). Kui V. Martõnenkol tekkisid konflikti käigus sellised vigastused, mida tunnistaja NS kirjeldas (silm oli verine, marrastus kõrva taga, hematoom peas), siis on täiesti välistatud kannatanu RT versioon toimunust, mille kohaselt V. Martõnenko peksis teda, aga tema ainult kaitses end käsi näo ette pannes. Hoopis tõenäolisem on aga see, et sündmus toimus süüdistatava kirjeldatud viisil, s.t vastastikuse kaklusena, kus lööke sooritasid mõlemad osapooled.
  76. Kakluse vastastikkusele viitab ka nii V. Martõnenko kui tunnistaja VT ütlustega tuvastamist leidnud asjaolu, et kui ta V. Martõnenko ja RT lahutas, siis ei püüdnud väidetavalt endale ootamatult rünnatud RT lahkuda, vaid hoopis otsis autost rauast eseme, millega ta asus süüdistatavat ähvardama ning konflikti edasise eskaleerumise suutis jälle ära hoida eeskätt tunnistaja VT tegevus, kes võttis „selle kohe ära, et ei oleks teisi probleeme tekkinud“ (vt maakohtu
  77. juuni
  78. a istungi protokoll lk 11). Kolleegiumi hinnangul ei viita niisugune teguviis näljadieedi tõttu nõrgestatud ja endale ootamatult peksmise ohvriks langenud isiku käitumisele, vaid vastupidi ise agressiivselt meelestatud ning konfliktist huvitatud isiku käitumisele, mis veelgi seab kahtluse alla süüdistuse versiooni tõsiselt võetavust.
  79. Puutuvalt V. Martõnenko saadud vigastustesse on seda kinnitanud nii süüdistatav ise kui ka tunnistaja NS. Maakohus ongi tuvastanud, et V. Martõnenko ilmselgelt mingeid vigastusi sai, ometi ole maakohus vaevunud sellest tõdemusest lähtuvalt tegema mingisuguseidki edasisi järeldusi.
  80. Eelneva kokkuvõtteks asub kolleegium seisukohale, et V. Martõnenko poolt kuriteo toimepanemine on tõendamata. Täpsemalt esineb kõrvaldamata kahtlus, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, selles, et V. Martõnenko poolt vägivalla tarvitamine RT suhtes tugines RT konkludentselt väljendatud eelneval nõusolekul osaleda vastastikuses kakluses. Seetõttu oleks aga välistatud süüdistuses kirjeldatud teo õigusvastasus. Seetõttu tuleb V. Martõnenko talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.
  81. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada ka tsiviilhagi osalise rahuldamise osas. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine V. Martõnenkolt RT kasuks on põhjendamatu, sest kahju tekitamine ei olnud kannatanu nõusoleku tõttu õigusvastane.
  82. Obiter dictum korras selgitab kolleegium järgnevat. KrMS § 287 lg 1 ja § 288 sätete kohaselt toimub tunnistaja ülekuulamine kohtuistungil üldjuhul ristküsitlusena. Seejuures küsitleb tunnistajat esimesena see pool, kelle taotlusel on tunnistaja kohtusse kutsutud. Seejärel saab teisesküsitlusel tunnistajale küsimusi esitada vastaspool. Teisesküsitlusel võib erinevalt esmasküsitlusest esitada tunnistajale ka suunavaid küsimusi, eesmärgiga kontrollida esmasküsitlusel antud ütlusi. Sellises tunnistaja ülekuulamise korras väljendubki ristküsitluse mõte, kus esmalt lastakse tunnistajal esitada enda versioon toimunust ja seda võimalikult minimaalse küsitleja poolse suunamisega – oluline on välja selgitada just see, mida tunnistaja 11 1-17-4213 ise tõendamiseseme asjaolude kohta öelda oskab. Seejärel, teisesküsitluses on aga vastaspoolel võimalik suunavate küsimuste, sh teiste tõenditele ja tunnistaja varasemas etapis antud ütluste põhjal kontrollida seda, kas tunnistaja ütlustes leidub sisemisi vastuolusid või vastuolusid muudest tõenditest nähtuvaga. See on omakorda vajalik selleks, et välja selgitada tunnistaja antud ütluste usaldusväärsus. Maakohtus
  83. juunil 2017 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt on tunnistaja VT esmasküsitlenud prokurör. Seejärel on tunnistajale küsimusi esitanud kaitsja. Kaitsja küsitlusvooru ajal on aga prokurör korduvalt küsimustele vastamisele vahele seganud ja takistanud kaitsjal ristküsitluse läbiviimist. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et niisuguse käitumisega vastandub prokurör tunnistaja ristküsitlemise mõttele ja on takistanud arutatavas asjas tõendusteabe korrakohast kogumist. Kuivõrd kaitsja ei ole maakohtu istungil prokuröri sellisele tegevusele vastuväiteid esitanud, ei näe kolleegium põhjust lugeda ristküsitluse reeglite rikkumist praegusel juhul kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, vaid piirdub pelgalt osutusega sellele, et ristküsitlus eeldab nii kaitsjalt kui ka prokurörilt esmasja teisesküsitluse reeglistiku järgimist selleks, et niisugune tõendi kogumise vorm ei kaotaks enda mõtet.
  84. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab kolleegium kaitsja apellatsiooni rahuldades Harju Maakohtu
  85. juuli
  86. a otsuse osaliselt, s.o V. Martõnenko süüditunnistamises KarS § 121 lg 1 järgi ja temalt RT kasuks mittevaralise kahju hüvitisena VÕS § 128 lg 1 ja lg 5; § 1045 lg 1 p 2 ja VÕS § 1050 alusel 500 euro väljamõistmises. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, mõistes V. Martõnenko KarS § 121 lg 1 järgi õigeks ja jättes RT tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitise nõudes rahuldamata. Muus osas jätab kolleegium maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.