RIIGIKOHUS ÜLDKOGU RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 21517249 Otsuse kuupäev 25. jaanuar 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Peeter Jerofejev, Henn J

) § 35 lg 2 p 12 alusel koostoimes

§ 32lgga 5.

Määruskaebuses viidatud kohtutäituri seaduse sätteid ei saa tõlgendada põhitasu vähendamist võimaldaval viisil. Sissenõudja nõuet ei rahuldatud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ega täitemenetluse väliselt, mis võimaldaks kohaldada

§ 41lgt 2. 4

§ 35

lg 2 p 12 koostoimes

§ 32lgga 5.

Võlgnikult sissenõutav kohtutäituri põhitasu kujutab endast talle PS § 32 lgga 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet. Kohtutäituri tasu ja eespool nimetatud omandipõhiõiguse riive eesmärk on finantseerida vabakutseliste kohtutäiturite tegevust, kelle pädevusse on antud täitemenetluse korraldamine täitemenetluse seadustiku alusel. Täitemenetlus aitab tagada sissenõudjate õigustatud huvide kaitset ning teisalt vältida võlgnike huvide rikkumist täitedokumentide „eraviisilise sundtäitmise“ (st ilma riikliku süsteemita) kaudu.

1. Sekkumine täitemenetluse võlgniku omandiõigusesse ei pruugi olla mõõdukas, arvestades tasuda tulnud summa suurust. Kolleegium viitas siinkohal oma varasemale praktikale (vt Riigikohtu
2. detsembri
3. a määrus tsiviilasjas nr 32110815, pd 27 ja 28), mille kohaselt sarnaneb kohtutäituri põhitasu olemuselt lõivule, mis on mõeldud konkreetse avalik-õigusliku soorituse kulude hüvitamiseks, ja lisas, et avalik-õigusliku soorituse kulude hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka kohtutäituri ja tema büroo töötajate töötasu, mis tuleb kanda eelkõige kohtutäituri põhitasu arvel. Kolleegium kordas samast lahendist veel, et kohtutäiturite tasusüsteem ei tohi viia selleni, et sellega riivatakse ebaproportsionaalselt mh vara omanike, võlgnike ja võlausaldajate omandiõigust. Kui kohtutäituri tasu on ebaproportsionaalselt suur, väheneb vastavalt vara müügist võla kustutamiseks saadu, mis omakorda tähendab võlgniku jaoks suurema võla säilimist vaatamata vara sundmüügile. Kolleegium taunis ka olukorda, mil hüpoteekidega koormatud kinnisasjade müümise menetluses saadavate tasude arvel subsideeritakse neid täitemenetlusi, milles seadusandja on kehtestanud oluliselt madalamad tasumäärad. Kuigi niisugune ristsubsideerimine on võimalik, ei ole see vabadus siiski põhiseaduslikult piiramatu.
4. Ka vaidlusaluses asjas on tegemist hüpoteegiga koormatud kinnisasja müümisega. Müük toimus täitemenetluses, kuid tehingu vormistas lõplikult notar ning sellisele asja müümise viisile andis nõusoleku kohtutäitur TMS § 102 alusel. Kõnealuses summas tasu maksmine vähendab oluliselt võlgniku vara ja takistab selle vaba kasutamist, arvestades n-ö vastutasuks saadud avalik-õigusliku soorituse ulatust ja mahtu. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
5. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et vaidlusalused sätted on põhiseadusega kooskõlas. Kohtutäituri tasu maksmine vähendab võlgniku vara ja takistab selle vaba kasutamist, mistõttu riivab tasu maksmise kohustus võlgniku PS § 32 lgga 2 tagatud omandipõhiõigust.
6. Kohtutäituri tasu eesmärk on motiveerida võlgnikku täitma oma kohustusi tähtaegselt ning vältida täitemenetlust. Täitemenetluse reeglid on loodud eelkõige sissenõudja omandipõhiõiguse kaitseks. Kohtutäituri tasud on kehtestatud kohtutäiturite tegevuse piisavaks rahastamiseks. Tasusüsteem on rajatud selliselt, et osa tasusid töömahukate täitetoimingute eest on nii madalad, et need ei pruugi katta täitetoimingutega seotud kulusid, kuid osa tasusid võivad olla täitetoimingutega seotud kuludest suuremad. Kuna riik täiturile tasu ei maksa, hoiab tasude süsteem kokku riigieelarvelisi vahendeid ja aitab sellisena kaasa riigi tõhusale toimimisele. Kohtutäituri tasud on sobivad ja vajalikud eesmärkide saavutamiseks.
7. Tegemist on mõõduka piiranguga. Pole põhjust pidada meedet võlgniku suhtes ülemäära intensiivseks, võttes arvesse, et põhivõla suurenedes väheneb kohtutäituri põhitasu protsentuaalne määr võrreldes põhinõude suurusega. Võlgnikul on piisava hoolsuse korral võimalik astuda 5

§ 35

lg 2 p 12 koostoimes

§ 32

lgga 5 vastuolus PS §ga 32, kuna see ei võimalda vähendada tasumisele kuuluvat märkimisväärset summat ka juhul, kui kohtutäituri töö mahukus ja keerukus on minimaalsed.

1. Kõrge kohtutäituri põhitasuga riivatakse eeskätt võlgniku omandiõigust PS § 32 mõttes. Tasu maksmise kohustuse eesmärk on kaitsta erinevaid põhiseaduslikke väärtusi. Nendeks on õigusemõistmise toimimine ja kohtulahendite täitmine, nagu ka eesmärk kasutada otstarbekalt maksumaksja raha, pidades üleval väikeriigi jaoks mõistlikku kohtutäiturisüsteemi, mida rahastatakse täielikult täitetasudest ja mis põhineb erinevate täitetoimingute ristsubsideerimisel. Kehtestatud tasumäärad on nende eesmärkide saavutamiseks sobivad ja vajalikud.
2. Samas ei kaalu taotletav eesmärk kõigil vaadeldavate normide kohaldamisalasse jäävatel juhtudel üles põhiõiguste võrdlemisi intensiivset riivet. Riive intensiivsuse juures tuleb arvestada, et vaidlusaluste sätete puhul läheneb finantsiline mõju ka alammäära korral 10 000 eurole. Oluliselt ei vähenda riive intensiivsust ka asjaolu, et tulenevalt täitemenetluse eripärast on menetluse kulukus kohe võlgnikule teada ning mistahes kulu on üldjuhul ärahoitav. Vaidlusaluste sätete mõjualasse võivad sattuda ühtviisi sotsiaalabist elav inimene või äriühing, aga ka täiesti erinevad juhtumid – nii elatisnõue kui ka maksuvõlg. Need sätted kohalduvad ka juhtumeile, mil nõude rahuldamiseni viis võlgniku, mitte täituri aktiivne tegevus ning täituri põhitasu on tema tegelike kulutustega võrreldes selgesti proportsioonist väljas, koormates võlgnikku ülemäära. Samas on kohtutäiturile täitemenetluse alustamisel tekkivate esmaste vajalike kulutuste hüvitamiseks, mida ei muuda täituri hilisem aktiivsus menetluses, juba ette nähtud kindel täitemenetluse alustamise tasu. Kas ka vaidlusaluses täitemenetluses oli tegemist olukorraga, kus täituri reaalne tegevus ja kulud olid selges ebaproportsioonis määratud põhitasuga, ei ole tähtis. Oluline on, et kõigil normi kohaldamisjuhtudel peab olema võimalik tagada üksikjuhtumil õiglane ja põhiseaduspärane tasu. Seadus seda praegu ei võimalda.
3. Kokkuvõttes ei ole piirang mõõdupärane, kuna kohtutäituri põhitasu regulatsiooni vaidlusalused sätted ei luba ka märkimisväärsete summade puhul ühelgi juhul arvestada kohtutäituri tegelike tegevuste ning kulutustega ning samal ajal võlgniku PS § 32 põhiõiguse riivet puudutavate muude 6

§ 32

lg 5 ja § 35 lg 2 p 12 on põhiseadusega kooskõlas.

§ 35

eesmärk on tagada täitemenetluse kättesaadavus ja efektiivsus, motiveerides kohtutäitureid rahaliselt kandma suurte nõuete puhul tekkivat vastutust ning võlgnikke täitma kohustust enne täitemenetlust.

§ 32

lg 5 eesmärk on motiveerida kohtutäitureid tegema pingutusi võlasumma sissenõudmiseks ja kindlustada põhinõude rahuldamine võimalikult suures ulatuses. Need eesmärgid on legitiimsed ja vaidlustatud sätetega kehtestatud meetmed nende saavutamiseks sobivad ja vajalikud. 38. Tegu on võlgniku jaoks intensiivse omandipõhiõiguse riivega.

§ 35

lgte 1 ja 2 järgi tuleb võlgnikul tasuda kohtutäituri põhitasu suhteliselt suures ulatuses võrreldes põhivõla suurusega. Tasu maksmise kohustus suurendab võlgniku võlakoormust märkimisväärselt. See omakorda võib vähendada võlgniku suutlikkust tasuda võlgnevused täies ulatuses. 39. Võlgnikul on aga võimalik võla õigeaegse tasumisega ennetada oma põhiõiguse intensiivset riivet. Nimelt

§ 32

lg 4 järgi pole võlgnik kohustatud maksma kohtutäituri põhitasu (varem vabanes võlgnik poolest põhitasust), kui ta täidab täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Lisaks kaitseb võlgnikku TMS §

2. Täitemenetluse üleriigiline kättesaadavus ja efektiivsus on samas äärmiselt olulised eesmärgid tagamaks võlausaldajate omandipõhiõiguse kaitset. Täitemenetluse puudumise korral oleks tegemist põhiseadusvastase olukorraga võlausaldajate vaatepunktist. Kehtiv täituritasude süsteem on just selliselt üles ehitatud, et tagada nende eesmärkide saavutamine. Kõnesolevate eesmärkide saavutamiseks on vaja praegune tasusüsteem säilitada. Täituritasude süsteemis on osa toimingute eest kehtestatud kindlad põhitasu määrad (vt

§d 36 ja 37), mis on seotud miinimumpalga suurusega. Nende toimingute tegemine on eelduslikult kulukam kui selle eest ette nähtud tasu. Sama kehtib ka väiksemate võlgade menetlemise kohta. Vaidlusaluste sätetega on aga kehtestatud suuremate nõuete jaoks nõude suurusest sõltuvad tasud. Nendega on tagatud võimalus katta fikseeritud tasumääradega toimingute tegemisest ja väikevõlgade menetlemisest tekkinud kulu. Kui see poleks nõnda, siis poleks täiturid motiveeritud tegelema pigem kulusid põhjustavate täiteasjadega. Samuti on vaidlusaluste tasumäärade puhul oluline motiveerida täitureid tegelema suurte ja potentsiaalselt suurt isiklikku varalist vastutust kaasa toovate täiteasjadega, mille puhul võimalik kahju ületab täituri ametikindlustuse summat. Täituritasude (sh

§ 35

lgs 2 sätestatud tasude) vähendamise korral ei pruugi olla tagatud piisav täiteteenuse kättesaadavus väiksemates maakondades kohtutäiturite arvu vähenemise ja kohtutäiturite koondumise tõttu. Täitesüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks on vajalik kohtutäituritele eelkõige kindlustada tasu, mis tagaks neile konkurentsivõimelise sissetuleku ka väikestes maakondades, kus täitemenetlusi on vähe ja täituri tulu seetõttu väiksem.

1. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja hinnangul on vaidlusalused sätted põhiseadusega kooskõlas.
2. Sundtäitemenetlus riivab võlgniku omandipõhiõigust. Vaidlusaluste sätete eesmärk on rahastada isemajandavat täitemenetlussüsteemi, mis hoiaks tööjõukulude ja süsteemi ülalpidamiskulude arvel 7

§ 32

lgst 4 järeldub, et võlgnik saab võla õigeaegse tasumisega vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ennetada oma põhiõiguse intensiivset riivet. Teiseks kaitseb võlgnikku TMS §

2. Sätete eesmärgi juures tuleb meeles pidada, et tõhusa täitemenetlussüsteemi jätkusuutlikkus on riigi toimimiseks ülioluline. Seetõttu ei tuleks vaadelda mitte kitsalt üht tasumäära, vaid tasusüsteemi tervikuna, sh asjaolu, et kohtutäituritele on

§ 5lgs 1 kehtestatud muu tulu teenimise piirangud.

Koja esindaja märgib sisuliselt, et täitemenetlussüsteemi jätkuvaks toimimiseks on tasumäärade hoidmine kehtestatud tasemel koos ristsubsideerimisega vältimatu. Seda kinnitab ka kohtutäiturite tegevuse majanduslik kontekst. Nõudeid esitatakse täitmisele järjest vähem (

1. a 20,2% vähem kui
2. a) ja valdav osa nõudeid on väikesed. Kohtutäiturite igakuised arvukad kulud on jäänud aga samaks või suurenenud. Justiitsministeeriumis koostatud analüüsi põhjal on kulude osakaal kohtutäituri tasust 75%. Suur osa nõuetest rahuldatakse pika aja jooksul või möödudes, kuid tegevuskulud tuleb kohe kanda. Seejuures võib tekkida vajadus algselt suuremana määratud tasu vähendada ja ka tasu enda kättesaamisega võib esineda probleeme. Muudatused kohtutäituri tasustamise alustes, mis jõustusid
3. jaanuarist 2017, on vähendanud täiturite sissetulekuid. Samas on kohtutäiturite tasude koormus ühiskonnale viimastel aastatel sissetulekute tõusu arvestades niigi langenud. Justiitsministeeriumis koostatud analüüsi järgi oli maksustamisele minev tulem kohtutäituri kohta
4. aastal 6340 eurot 58 senti, mis annab kohtutäituri keskmiseks netosissetulekuks 3685 eurot 40 senti. Samas näitavad Maksu- ja Tolliameti andmed, et veerandi kohtutäiturite puhul tehti
5. aastal maksuvõla ajatamise otsuseid ja et maksuvõla summa on nelja aasta jooksul kasvanud. Lisaks ei tohi sissetulekut hinnates unustada kohtutäiturite ametiga kaasnevaid majanduslikke riske ja isiklikku varalist vastutust kogu varaga.
6. Piisava suurusega tasu motiveerib paremini nõudeid täitma. Kui kohtutäituri tasumäär võrreldes võlasummaga on väga väike ja märkimisväärseid kulusid võlgnikule ei kaasne, vaatamata kohtutäituri tehtavate toimingute mahule, siis puudub ka võlgnikul motivatsioon nõuet tasuda. Seejuures tuleb arvestada, et täitemenetluse ajal ei ole võimalik nõuda maksmata summalt intressi, mille tõttu on võlgniku jaoks tegemist sisuliselt soodsa intressita laenuga.
7. Kui aga anda kohtutäituritele tasude suuruse määramisel kaalutlusõigus, siis tekib oht, et võlgnike vaidlustused tasu suuruse kohta tõstavad nii kohtutäiturite kui ka kohtute koormust. Seetõttu on mõistlik jääda kindlate seaduses kehtestatud tasumäärade juurde.
8. Avaldaja Inessa Kovaljova leiab, et

§ 35

lg 2 p 12 koostoimes

§ 32lgga 5 on vastuolus PS §dega 11 ja 32.

Sekkumine tema omandipõhiõigusesse ei olnud mõõdukas. 48. Kohtutäitur Elin Vilippuse hinnangul on

§ 32

lg 5 ning

§ 35

lg 2 p 12 põhiseadusega kooskõlas.

§ 35

eesmärk on tagada kohtutäiturile tasu tehtud töö eest ja tagada täitemenetluse efektiivsus, motiveerides võlgnikke täitma nõuet vabatahtlikult enne täitemenetluse alustamist või vahetult pärast selle alustamist ja motiveerides kohtutäitureid piisava tasustamisega. Samuti on tasude eesmärk säilitada täitemenetluse kättesaadavus. 49. Vaidlustatud sätted on ka sobilikud, vajalikud ja mõõdukad. Riigi jaoks on oluline tagada täitemenetluse kättesaadavus kõigile, tagades ühtlasi kohtutäituri võimalus kohustuslikke 8

§d 36–37) ja ei kata kohtutäituri tegelikke bürookulusid. Samas on kohtutäitur kohustatud täitemenetluse algatama ehk kohtutäituril sisuliselt puudub võimalus nõude täitmisest keelduda. Selliste menetlustega seotud kulud kaetakse osaliselt suuremate nõuete kõrgemate tasudega, kuna kohtutäiturile piisavate sissetulekute kindlustamiseks on kohtutäiturite põhitasu seatud vastavusse võlasumma suurusega. Suurema võlgnevuse korral on ka kohtutäituri põhitasu suurem. Ühest küljest on see põhjendatud sellega, et suurema nõude täitmisega kaasneb kohtutäiturile üldjuhul suurem töömaht ja suureneb kohtutäituri võimalik vastutus. Teisest küljest tagab see kohtutäiturile võimaluse tegeleda ka nõuetega, mis ei ole majanduslikult tasuvad. See annab kohtutäiturile muu hulgas võimaluse subsideerida kahjumlike ametitoimingute tegemist ja jätkata vajalike teenuste pakkumist vajalikul määral.

1. Täitemenetluse toimetamisega kaasneb kohtutäituri isiklik vastutus täitemenetlusest tekkida võiva kahju eest. See õigustab tasu sõltumist tehinguväärtusest. Praktikas on suuremate nõuete puhul kaebuste esitamise võimalus oluliselt suurem ning samuti on suurem võimalus ka võlgniku pankrotiks vahetult enne tulemi jaotamist. Ka kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuste lahendamist peab kohtutäitur finantseerima ise. Halvimal juhul peab täitur lisaks võimalikule hüvitisele tasuma ka võlgniku või sissenõudja menetluskulud.
2. Liialt madalad täitekulud võivad viia selleni, et täitemenetluse algatamine ja venitamine muutub võlgniku jaoks odavamaks, kui nõude rahuldamine. See omakorda rikuks aga sissenõudjate põhiõigusi.
3. Tasude puhul on oluline tähele panna, et neid ei saa pidada automaatselt kohtutäituri sissetulekuks. Sellest peab kohtutäitur tasuma käibemaksu ja muud maksud, tagama büroo lahtioleku, maksma palka endale ja büroo töötajatele, tasuma menetluse toimetamise ja büroo pidamisega seotud kulud, kindlustusmaksed (nii kahju kui ka tervise kaitseks) ja liikmemaksud, ennast koolitama ning investeerima IT-süsteemide arendamisesse, et tagada tõhus täitemenetlus. Samuti peab täitur pidevalt arvestama võimaliku isikliku vastutusega.
5. jaanuaril 2017 kehtima hakanud muudatuste tõttu tasumäärades ja vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise tõttu on tasude vähenemine kohtutäituri büroos olnud 23,03% võrreldes eelneva regulatsiooni tasudega. Seejuures menetlusse antavate toimikute arv samuti väheneb, kuid kulud suurenevad. VAIDLUSALUSED SÄTTED
6. Kohtutäituri seaduse (RT I 2009, 68, 463; RT I, 26.06.2017, 17) § 32 lg 5 sätestab: „§
7. Kohtutäituri tasu sissenõudmine [---]

§ 35

lg 2 pst 12 lähtudes arvutatud põhitasu

§ 32

lg 5 alusel vähendades (vt arvutuskäigu kohta täpsemalt eespool ps 22 viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määruse p 14.1).

1. Riigikohtu üldkogu nõustub kohtutega, et kohustus maksta põhitasu vaidlusaluses summas tulenes viidatud sätetest ja et kohtutäituri seaduses ei ole alust selle tasu vähendamiseks. Avaldaja ei rahuldanud nõuet vabatahtliku täitmise tähtajal ega täitemenetluse väliselt. Kohtutäituri seadust pole võimalik tõlgendada nõnda, et põhitasu saaks vähendada mõnel muul põhjusel (vt eespool pd 13, 18 ja 23). Avaldaja oli seega kohustatud maksma kohtutäituri põhitasu 10 562 eurot 60 senti.
2. Avaldajat vaidlusaluses summas kohtutäituri põhitasu maksma kohustanud regulatsiooni põhiseaduspärasuse on kahtluse alla seadnud nii avaldaja ise kõigis kohtuastmetes kui ka Riigikohtu tsiviilkolleegium. Järgnevalt selgitab üldkogu, milliste sätete põhiseadusele vastavust praeguses asjas tuleb kontrollida (I), milles seisneb nendest sätetest tingitud põhiõiguste riive ja kas riivel on põhiseaduspärased eesmärgid (II) ning edasi hindab riive proportsionaalsust (III). Seejärel lahendab üldkogu otsuse jõustumist (IV) ja määruskaebuse menetlemist puudutavad küsimused (V). I
3. Eespool punktides 57 ja 58 sedastatut arvestades on

§ 35

lg 2 p 12 asjassepuutuv säte ehk säte, mille põhiseadusele vastavust Riigikohus on õigustatud kontrollima (vt asjassepuutuvuse kriteeriumi kohta Riigikohtu üldkogu

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3411000, p 10;
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 341502, p 15). Just see säte oli aluseks vaidlustatud põhitasu arvutamisele. Selle põhiseaduspärasuse korral tuleks jätta kaebus rahuldamata ja kohtutäituri otsus tasu kohta muutmata. Sätte põhiseadusvastasuse korral oleks aga võimalik kaebus rahuldada ja tasu vähendada.
5. Praeguses asjas ei saa üldkogu hinnangul siiski piirduda kitsalt

§ 35lg 2 ps 12 sisalduva tasumäära põhiseaduspärasuse kontrollimisega.

Selles sättes sisaldub vaid üks paljudest põhitasu määradest, mis on kehtestatud

§ 35lgga 1 võrreldes suuremate rahaliste nõuete kohta.

Ülejäänud tasumäärad sisalduvad

§ 35lg 2 pdes 1–11 ja 13–18 ning lgs 3.

Tegemist on tervikliku regulatsiooniga, mille kehtestamisel on lähtutud samast põhimõttest, et põhitasu suuremate nõuete sissenõudmise eest kataks ka kulusid, mis kaasnevad väiksemate nõuete sissenõudmise ja fikseeritud tasumääraga täitetoimingutega. Üldkogu hinnangul on alust kahelda kõigi

§ 35

lgtes 2 ja 3 sätestatud tasumäärade põhiseaduspärasuses samadel põhjustel, mis tekitasid kahtlusi Riigikohtu tsiviilkolleegiumis (vt eespool pd 25 ja 26). 62. Kui üldkogu hindaks sellises õiguslikus olustikus kitsalt ühe põhitasu määra põhiseadusele vastavust, jääks kohtutäituritel, võlgnikel, võlausaldajatel ja kohtutäituri tasu puudutavaid vaidlusi lahendavatel kohtutel püsima kahtlused ülejäänud tasumäärade põhiseaduspärasuses. Nõnda võiks kujuneda õigusselgusetu olukord, kus normi adressaatidel puuduks kindlus kehtiva õiguse sisus ja lõppastmes ka selle õiguse kohaldatavuses. Niisuguses olukorras oleks vältimatud vaidlused küsimuses, kas erinevatele nõude summadele vastavad tasumäärad on põhiseaduspärased. Sellised vaidlused koormaksid nii võlgnikke ja võlausaldajaid kui ka kohtutäitureid ja kohtuid. 63.

§ 35

lgte 2 ja 3 kui terviku põhiseaduspärasuse kontroll võimaldab vältida õigusselgusetu olukorra kujunemist, ennetada samasisulisi vaidlusi ja tagada seeläbi isikute põhiõiguste parema kaitse, hoides ühtlasi kokku kohtute ja menetlusosaliste aega ja kulusid. Neil põhjustel peab üldkogu 11

§ 35lg 2 pd 1–11 ja 13–18 ning lg 3 (vt ka Riigikohtu üldkogu 26.

aprilli

1. a otsus asjas nr 3214015, pd 36–38; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3412013, pd 43–46). Lisaks on ka menetlusosalised oma arvamustes käsitlenud tasumäärasid laiemalt kui määr, mida konkreetses asjas tuli kohaldada.
4. Üldkogu ei jaga kahtlusi

§ 32lg 5 põhiseadusvastasuse kohta.

Säte ei sisalda iseseisvat tasumäära. See üksnes kohustas kohtutäiturit

§ 35

lg 2 ps 12 sisalduva tasumäära alusel arvutatud põhitasu vähendama, kuna tegelikult sisse nõutud summa osutus väiksemaks algselt täitmiseks esitatud nõude summast. Sätet tuli seega küll kohaldada lõplikult tasuda tuleva summa arvutamiseks, kuid avaldajale soodsas suunas ja alles pärast seda, kui põhitasu suurus oli juba

§ 35lg 2 p 12 alusel paika pandud.

65. Üldkogu hindab seega järgmisena

§ 35lgte 2 ja 3 vastavust põhiseadusele.

II

1. Kohtutäituri tasu maksmise kohustus riivab ehk mõjutab ebasoodsalt tasu maksma kohustatud isiku PS §ga 32 tagatud omandipõhiõigust. PS § 32 on üldine varalisi õigusi kaitsev norm, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele. Sealhulgas hõlmab terminiga „omand“ tähistatav mõiste ka raha (vt Riigikohtu üldkogu
2. juuni
3. a otsus asjas nr 32114303, p 18). Seega kujutab

§ 35

lgte 2 ja 3 alusel võlgnikult nõutav kohtutäituri põhitasu endast võlgnikule PS § 32 lgga 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet (vt ka kohtutäituri lisatasu maksmise kohustuse kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 341907, p 22).
3. Kuigi praegune kohtuasi on võrsunud võlgniku kaebusest kohtutäituri põhitasu suuruse peale ja puudutab tema põhiõiguste kaitset, märgib üldkogu täiendavalt, et tasumäärad võivad riivata ka sissenõudjate omandiõigust. Täituri põhitasu koos muude täitekuludega arvatakse täitemenetluse tulemusena saadud summast maha eelisjärjekorras (vt TMS § 106 lg 2 teine lause ja § 174 lg 2). Kuigi eelisjärjekorras maha arvatava põhitasu ulatuses jääb sissenõudjale alles nõue võlgniku vastu, võib nimetatud nõude sissenõudmine lõplikult ebaõnnestuda võlgnikul vara puudumise tõttu.
4. Kuna vaidlusalused sätted riivavad eelkõige võlgniku omandipõhiõigust, siis tuleb PS § 11 kohaselt hinnata, kas piirang on kooskõlas põhiseadusega ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega moonuta omandipõhiõiguse olemust. Kooskõla põhiseadusega PS § 11 mõttes tähendab ka formaalset põhiseaduspärasust ehk seda, et sätte on vastu võtnud pädev organ kohases menetluses, järgides vorminõudeid ja seadusereservatsiooni põhimõtet, ning säte on õigusselge (vt nt eespool viidatud otsus asjas nr 3214015, p 40). Üldkogu hinnangul on vaidlusalused sätted nende nõuete osas põhiseadusega kooskõlas. Demokraatlikus ühiskonnas vajalik PS § 11 mõttes on piirang siis, kui see on kehtestatud põhiseadusega lubatava ehk legitiimse eesmärgi saavutamiseks ja on selleks proportsionaalne abinõu (vt nt Riigikohtu üldkogu
5. mai
6. a otsus asjas nr 32113416, p 43).
7. Vaidlusaluste tasumäärade kehtestamise ja seeläbi ka riive eesmärkidena on menetlusosalised näinud vajadust tagada täitemenetluse kättesaadavus ja rahastada selleks isemajandavat kohtutäiturite süsteemi riigieelarvelisi vahendeid kasutamata. Kitsamalt on konkreetsete tasumäärade taga nähtud eesmärki motiveerida võlgnikke vabatahtlikult täitma oma kohustusi ja täitureid pingutama selle nimel, et sissenõudjate nõuded saaksid täidetud võimalikult suures ulatuses. 12

§ 35

lgd 2 ja 3 legitiimseid eesmärke silmas pidades, saab nendest tingitud omandipõhiõiguse riivet pidada põhiseaduspäraseks vaid siis, kui see on proportsionaalne ehk eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas (vt selle kohta nt eespool viidatud otsus asjas nr 32113416, pd 43–47).

1. Ükski menetlusosalistest pole kahtluse alla seadnud vaidlusaluste sätete sobilikkust või vajalikkust eesmärkide saavutamiseks. Üldkogu peab neid sätteid samuti eesmärkide saavutamiseks sobivateks ja vajalikeks ning hindab järgmisena riive mõõdukust. Täpsemalt on küsimus selles, kas vaidlusalused tasumäärad on nende kehtestamise eesmärke arvesse võttes liiga kõrged.
2. Vaidlusalused tasumäärad ulatuvad 566 eurost 40 sendist koos käibemaksuga (vt

§ 32

lg 3) 3201eurose nõudesumma korral 27 609 euro 60 sendi ja suuremate summadeni 575 000 eurose ja suurema nõudesumma puhul. Vaidlusalused tasumäärad on üldkogu hinnangul kõrged, arvestades üldist majanduslikku konteksti ja eelkõige sissetulekuid iseloomustavaid näitajaid. Keskmine brutokuupalk ja mediaanväljamakse

1. aastal olid vastavalt 1065 ja 807 eurot (vt Maksu- ja Tolliameti andmed mediaanväljamakse kohta: https://www.emta.ee/et/kontaktid-jaametist/maksulaekumine-statistika/mediaanvaljamakse; Statistikaameti statistika keskmise brutokuupalga kohta: https://www.stat.ee/stat-keskmine-brutokuupalk).
2. aasta kolmandas kvartalis olid samad näitajad vastavalt 1201 eurot ja 909 eurot. Kuutasu alammäär
3. aastal oli 390 eurot ja
4. aastal on 500 eurot (vt ka Riigikohtu lahendeid, kus riigilõivude suuruse põhiseaduspärasuse hindamisel lähtuti samadest näitajatest lisaks tsiviilasja keskmisele arvestuslikule kulule kohtus: Riigikohtu üldkogu
5. märtsi
6. a otsus asjas nr 3216711, pd 26.2 ja 27.2; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3411512, pd 32 ja 35;
9. detsembri
10. a otsus asjas nr 3412509, p 27). Tasumääradega sätestatud ulatuses tasude maksmine vähendab oluliselt võlgnike vara ja kujutab endast seetõttu intensiivset omandiõiguse riivet.
11. Mis puudutab võrdlust konkreetse nõude täitmise kuluga, siis Riigikogu ja justiitsminister on oma arvamustes kinnitanud, et vaidlusalused tasumäärad on kehtestatud nii, et need ületavad sissenõudmise tegelikke kulusid. Üldkogul pole põhjust selles kahelda. Seda tõdemust ei kõiguta ka menetlusosaliste viidatud asjaolu, et üksikul juhul võib mõne täiteasja lahendamise kulu ületada saadava täitetasu. Sellisel puhul võib kohtutäituril olla võimalik

§de 43–47 alusel saada lisatasu (tasu saamise tingimuste kohta vt eespool viidatud määrus asjas nr 32110815, pd 22–26).

1. Avaldaja puhul tuleb lisaks tähele panna, et tema vastu esitatud nõue rahuldati kinnisasja müügi teel TMS §s 102 sätestatud korras kohtutäituri kontrolli all. Lisaks kohtutäituri tasule pidi ta seetõttu maksma notaritasu ja riigilõivu. Samuti tasus ta maakleritasu kinnisasjale ostja leidnud maaklerile (vt eespool p 6).
2. Menetlusosalised on leidnud, et tasumäärade suurusest põhjustatud riive mõju vähendab asjaolu, et täitemenetluse kulu on üldjuhul ette teada ja ennetatav. Kuigi täitemenetluse kulu võib olla 13

§ 32

lg 4 alusel suurest osast täitekuludest ei vähenda üldkogu hinnangul oluliselt vaidlusaluse riive intensiivsust. Kuigi vabatahtliku täitmise tähtaega on võrreldes

1. aastal kehtinud 10–30-päevase tähtajaga pikendatud alates
2. jaanuarist 2017 vähemalt 30 päevale (TMS § 25 lg 1), võib see üldkogu hinnangul siiski osutuda liiga lühikeseks. Tähtaja pikendamine sõltub aga sissenõudjast, kes ei pruugi olla huvitatud oma nõude rahuldamise venimisest.
3. Riive intensiivsusele ei ole mingit mõju TMS §s 45 sätestatud võimalusel peatada või ajatada sissenõutava kohtutäituri tasu maksmist. See ei võimalda sissenõutavat põhitasu summat vähendada ega selle tasumisest vabastada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
4. juuni
5. a määrus asjas nr 3217912, p 11, milles tsiviilkolleegium rõhutas TMS §le 45 tuginemise erandlikkust ja seda, et ajataminegi on võimalik vaid mõneks kuuks, mitte aastateks).
6. Tasumäärade kehtestamise eesmärgid (vt eespool pd 69 ja 70) on üldkogu hinnangul kahtlemata olulised. Riigi kohustus on luua täitesüsteem, pidada seda ülal vahetult riigieelarvest või muul viisil ja tagada, et konkreetses asjas oleks võimalik täitemenetlust korraldada. Täitemenetluse delegeerimine vabakutselistele kohtutäituritele ei vabasta riiki vastutusest süsteemi toimimise eest. Praegune täitesüsteem, milles on täitemenetluse korraldamise ülesanne pandud enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena avalik-õiguslikku ametit pidavatele kohtutäituritele, kes saavad oma töö eest seadusega kehtestatud tasu ja kelle tegevust riik ei rahasta, on end põhijoontes õigustanud ning võrreldes varasema riiklikel kohtutäituritel põhineva süsteemiga täitemenetluse tõhusust suurendanud. Seda on soodustanud ka kohtutäitureid motiveeriv tasusüsteem. Siiski pole kõnesolevate eesmärkide toel üldkogu hinnangul võimalik õigustada vaidlusaluste tasumäärade suurust.
7. Isemajandava täitesüsteemi rahastamise juures on oluline tähele panna, et kohtutäituri põhitasu on lõivule sarnanev avalikõiguslik kohustus, mille eesmärk on eelkõige katta konkreetse avalikõigusliku soorituse kulud (vt kohtutäituri lisatasu kohta eespool viidatud otsus asjas nr 341907, p 24 ja põhitasu kohta eespool viidatud määrus asjas nr 32110815, p 27). Nende kulude hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka kohtutäituri ja tema büroo töötajate mõistlik töötasu ning muud mõistlikud ja vajalikud kulutused, millele on viidanud ka kohtutäitur oma arvamuses (vt eespool p 52).
8. Täitemenetluste ristsubsideerimine ehk täitemenetluse või -toiminguga kaasneva kulu katmine muu täitemenetluse või -toimingu eest saadavast tulust on siiski lubatav (vt selle kohta notari tasude kontekstis Riigikohtu üldkogu
9. juuni
10. a määrus asjas nr 32116912, p 56). Seadusandjal on võimalik kehtestada tema arvates sobiv tasusüsteem. Üldkogu on samas ühte meelt Riigikohtu tsiviilkolleegiumiga selles, et võimalus rakendada ristsubsideerimise põhimõtet ei ole põhiseaduslikult piiramatu (vt eespool p 25). See tähendab, et põhitasu määrad ei tohi olla ülemäära kõrged võrreldes vastavate nõuete täitmise eeldatavate kuludega. Vaidlusalused tasumäärad aga on üldkogu hinnangul selgelt kõrgemad võrreldes menetluse eeldatavate kuludega.
11. Vaidlusaluste tasumäärade eesmärgina on menetlusosalised näinud ka täiturite motiveerimist. Praegu kehtivate tasumäärade ja üldisemalt tasustamise süsteemi puhul on aga tasu saamine tagatud 14

§ 35

lgd 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt arvates otsuse jõustumisest. Edasiulatuv kehtetuks tunnistamine on põhjendatud PS §st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega ja eelkõige vajadusega kaitsta kohtutäitureid juba täidetud tasuotsuste tagasitäitmise eest. Seda toetab ka vajadus vältida kohtutäiturite ja kohtute koormamist vaidlustega täituritasude tagastamise üle. IV 87.

§ 35

lgte 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamise jõustumise lükkab üldkogu PSJKS § 58 lg 3 alusel edasi kuue kuu võrra arvates otsuse kuulutamisest. Kui otsus jõustuks selle kuulutamisest, ei oleks enam vaidlusalustes sätetes loetletud nõuete puhul võimalik kohtutäituri põhitasu määrata ega sisse nõuda. Niisuguses olukorras võib praktikas osutuda keeruliseks uute täitemenetluste korraldamine. Kahjustada saaks kohtutäiturite õigus tasule ja sissenõudjate huvi nõuete täitmise vastu. Vältimaks selle olukorra kujunemist ajavahemikul, mis kulub Riigikogul põhiseadusele vastava normistiku vastuvõtmiseks, tuleb otsuse jõustumine edasi lükata. 88. Kuni otsuse jõustumiseni kehtivad

§ 35

lgd 2 ja 3 endisel kujul ja neid tuleb kohaldada kohtutäituri põhitasu määramisel ning tasu puudutavate vaidluste lahendamisel. Vajadus hoida ära sätete kohese kehtetuks tunnistamisega tekkida võiv olukord kaalub praegusel juhul üles ebaõigluse, mida võlgnikud võivad tajuda, kui nende juhtumil kohaldatakse sätteid, mida Riigikohus on pidanud põhiseadusega vastuolus olevateks. Seadusandjal on aga võimalik kehtestada uus regulatsioon ka tagasiulatuvalt isikutele, kes olid praeguse otsuse kuulutamise ajaks vaidlustanud kohtutäituri tasu suuruse ja kelle suhtes vaidlus oli pooleli ehk kohtulahendid olid jõustumata, ja isikutele, kelle suhtes tehakse kohtutäituri tasu määramise otsus pärast üldkogu otsuse kuulutamist. 15

§ 35

lg 2 p 12 või seda asendava normi uus sisu koostoimes

§ 32lgga 5. Praeguse otsuse tegemise hetkel sellist selgust pole. Seepärast teeb üldkogu analoogia alusel Ts

MS §st 450 juhindudes osaotsuse

§ 35lgte 2 ja 3 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistamise küsimuses.

Määruskaebuse lahendamist jätkab üldkogu pärast selles küsimuses otsuse jõustumist kuue kuu möödumisel otsuse kuulutamisest. Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Peeter Roosma, Malle Seppik, Tambet Tampuu 16