Obsah (10)

§ 418§ 113§ 114§ 64§ 68§ 34§ 56§ 35§ 86§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 17. oktoober 2017 Kriminaalasja number 1-16-6312 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtuistungi sek

§ 418

lg 1, § 113 lg 1 -§ 25 lg 1ja § 114 lg 1 p-de 2,4 järgi üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava R.P. kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel, apellatsioon Kohtuistungil osalesid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Tikk Süüdistatav R.P. ja tema kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel Süüdistatav R.P. . Isikukood: XXX, elukoht: XX. Töökoht: ilma kindla töökohata. Varasemalt kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkend: vahistamine alates 17. aprillist 2016 (kinnipidamine alates 15. aprillist 2016) Kohtuistungi toimumise aeg 15. august 2017 RESOLUTSIOON: 1. Tühistada Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 6. aprilli 2017. a otsus osaliselt, s.o osas millega maakohus: 1.1 tunnistas R.P. süüdi

§ 113lg 1 - § 25 lg 1 ja mõistis talle karistuse; tunnistas R.P.

süüdi § 114 lg 1 p-de 2,4 järgi ja mõistis talle karistuse ning

§ 113

lg 1 § 25 lg 1; § 114 lg 1 p-de 2,4 ja § 418 lg 1 järgi § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse osas; 2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 2.1 mõista R.P.

§ 114lg 1 p 2 järgi õigeks; 2.2 tunnistada R.P.

süüdi

§ 114lg 1 p 4 - § 25 lg 2 järgi; 2.3 mõista R.P.

le

§ 114

lg 1 p 4 - § 25 lg 2 järgi karistuseks 14 (neliteist) aastat vangistust; 2.4 lugeda R.P. le Tartu Maakohtu 6. aprilli 2017. a otsusega

§ 418

lg 1 järgi mõistetud karistus – 2 aastat vangistust, kaetuks raskeima karistusega ning mõista R.P. le liitkaristuseks 14 aastat vangistust.

1. Muus osas jätta Tartu Maakohtu otsus muutmata.
2. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
3. Määrata advokaadibüroole Mati Senkel apellatsioonimenetluses R.P. le osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja riigi õigusabi kulu (sõidukulu) hüvitise suuruseks 373,20 eurot, sh käibemaks 62,20 eurot.
4. Jätta menetluskulud riigi kanda. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Tartu Maakohtus anti üldmenetluses kohtu alla R.P. süüdistatuna

§ 418lg 1 järgi selles, et tema 15.

aprillil

1. a kella 12:00 paiku, olles eelnevalt ostnud Viljandi linnas Bauhofist ketaslõikuri ja lõiketerad, läks oma elukohta Viljandi linnas XX, korter XX, kus lõikas ketaslõikuriga katki seal asunud relvakapi ukse. Vastavat relvaluba omamata, võttis relvakapist A.R. nimele registreeritud seadusliku tulirelva Nagan nr I3205 koos padrunitega. Seejärel läks R.P. trepikotta, kus tulistas vähemalt kolmel korral läbi suletud korteriukse XX korterisse nr XX. Kella 12:20 paiku tulistas ta sama relvaga Viljandi linnas XXX kortermaja trepikojas M.A. ja A.M., kes olid tulistamise hetkel teise ja kolmanda korruse vahel.
2. Lisaks süüdistati R.P. i

§ 113lg 1 - § 25 lg 1 järgi selles, et tema 15.

aprillil

1. a kella 12:00 paiku, olles eelnevalt ostnud Viljandi linnas Bauhofist ketaslõikuri ja lõiketerad, läks oma elukohta Viljandi linnas XX, korter XX, kus lõikas ketaslõikuriga katki seal asunud relvakapi ukse. Vastavat relvaluba omamata, võttis relvakapist A.R. nimele registreeritud seadusliku tulirelva Nagan nr I3205 koos padrunitega. Seejärel läks R.P. trepikotta, kus tulistas vähemalt kolmel korral läbi suletud korteriukse XX korterisse nr XX, kus sel hetkel viibis A.V. oma 8 kuu vanuse lapsega. Tulistamise tagajärjel nägi korteris viibinud A.V. , kuidas kuul purustas tema silme all esikuseina ja uksest lendas puidukilde. A.V. it ei tabanud kuul juhuse tõttu. Kuritegu jäi lõpuni viimata, kuna A.V. koos lapsega ei viibinud tulistamise hetkel korteris selles kohas, mida tabasid kuulid.
2. R.P. i süüdistati

§ 114lg 1 p-de 2,4 järgi selles, et tema, olles eelnevalt 15.

aprillil 2016 kella 12:00 paiku püüdnud tappa Viljandi linnas XX korteris XX elavat A.V. it ja tema 8 kuu vanust last, tulistas tapmise eesmärgil sama relvaga mitu korda kella 12:20 paiku Viljandi linnas XX kortermaja trepikojas M.A. ja A.M. , kes olid tulistamise hetkel teise ja kolmanda korruse vahel. Üks kuul tabas A.M. selga, tekitatud vigastuse tõttu suri A.M. sündmuskohal. Surma põhjuseks oli kehatüve peetuslasuvigastus siseorganite (kops, suured veresooned) vigastusega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus. 4. Tartu Maakohtu 6. aprilli 2017. a otsusega tunnistati R.P. talle esitatud süüdistuses süüdi. Teda karistati

§ 418

lg 1 järgi vangistusega 2 aastat,

§ 113

lg 1 - § 25 lg 1 järgi vangistusega 7 aastat ja

§ 114

lg 1 p-de 2,4 järgi vangistusega 14 aastat.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti karistuseks 14 aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg R.P.

i karistusaja hulka ning tema karistuse kandmise aja alguseks loeti kinnipidamise aeg

1. aprill
2. Tõkend vahistamine tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel. Maakohus mõistis R.P. ilt välja menetluskulud. Samuti rahuldati kannatanu M.A. u tsiviilhagi ning lahendati asitõenditega seotud küsimused.
3. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud R.P. i tegude kvalifitseerimist

§ 418

lg 1 ja

§ 113lg 1 - § 25 lg 1 järgi.

Edasikaebuse keskne tees on, et R.P. ile inkrimineeritud tegu

§ 114lg 1 p-de 2,4 on valesti kvalifitseeritud.

Samuti on edasikaebuse tinginud kaitsja veendumus, et R.P. oli tegusid toime pannes süüdimatus seisundis. Taotletud on ka 2 karistuse vähendamist. 6. Maakohtu seisukoht R.P. i tegude kvalifitseerimise osas

§ 114lg 1 p-de 2,4 järgi oli järgmine.

6.1 R.P. tulistas isikute suunas 3- korruselise 6 korteriga maja trepikojas. Üldohtliku viisi korral seatakse ohtu kolmanda isiku elu ja tervis. Riigikohus on leidnud, et tapmisega üldohtlikul viisil on tegemist, kui tuli-või laskerelva rakendatakse kohas, kus see võib tabada ohvri asemel või temale lisaks kolmandat isikut (RKKKo

1. mai 1994, nr III-1/1-22/94). Seejuures tuleb arvestada ka tulistaja oskusi tulirelva käsitseda, nagu ka muid asjaolusid, millest võib sõltuda kolmanda isiku tabamise tõenäosus (RKKKo
2. juuni 2009 nr 3-1-1-36-09, p 13.1). Kohus leidis, et R.P. lõi tulirelva käsitsemisega trepikojas ohu, et lisaks ohvri tabamisele või ohvri tabamise asemel, tabatakse kolmandaid trepikojas asuvaid isikuid või nende külalisi. Üldkasutatavates siseruumides võib väljalastud kuul takistuste tõttu suunda muuta, tabades rikošetina mistahes objekte, sh inimesi. 6.2 Samuti on R.P. ile objektiivselt omistatav tapmine vähemalt teist korda. Kvalifikatsiooni mõttes ei ole nõutav, et esimene tapmine oleks lõpuni viidud. Kohus tuvastas, et R.P. A.V. i ukse tulistamisega pani toime tapmise katse, seega on tegemist tapmisega vähemalt teist korda. Kohus ei nõustunud kaitsja argumentidega, et teises ja kolmandas episoodis kirjeldatud tegude puhul oleks tegemist jätkuva kuriteoga. Viimane eeldaks mh sama objekti vastu suunatud tegu, mida antud juhul tuleb eitada.
3. Kohtu seisukoht R.P. i süüdivuse küsimuses oli järgmine. 7.1 R.P. ile on tehtud statsionaarne kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis, mille
4. juunil 2016 koostatud ekspertiisiakti nr 9/11 (I kd, tl 138-197) järelduste kohaselt R.P. il ei esine ning ei ole esinenud ka varasema elu jooksul psüühikahäireid, mis oleksid hõlmatavad määratlusega „vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“, „nõdrameelsus“ või „raske psüühikahäire“. R.P. il esinev psüühika- ja käitumishäirete kogum – segatüüpi ärevushäire (F41.3) ja sõltuvus rahustitest (F13.2) – ei takista ega piira temal ümbrusest ja oma käitumise iseloomust ning võimalikest tagajärgedest arusaamist ega sihipärast arutlemist ja käitumist. Temale inkrimineeritavate tegude toimepanemise ajal
5. aprillil 2016 ei olnud R.P. il oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolt takistusi ega piiranguid ümbrusest ja oma käitumise iseloomust arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Samuti ei olnud ekspertide hinnangul R.P. il takistusi ega piiranguid oma tegude iseloomust, sh nende sotsiaalsest tähendusest, ja võimalikest tagajärgedest arusaamiseks. R.P. oli suuteline sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks kooskõlas reaalsete väliste stiimulite ning oma lähemate ja kaugemate eesmärkidega. Tal ei esinenud sellist erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks temal takistanud oma tegude iseloomust aru saamist. R.P. suudab teha sihipärase valiku oma mälestuste, teadmiste ja kujutluste hulgast ja on suuteline oma mälestusi väljendama suulises kõnes ja kirjalikult. Psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamiseks R.P. i suhtes puudub meditsiiniline näidustus. Temal püsivalt esinevast segatüüpi ärevushäirest tingitud võimalikud vaevused on leevendatavad ambulatoorse raviga ja ei ole alust prognoosida tema psüühilise seisundi halvenemist viibimisel tugevalt kontrollitud tingimustes. R.P. il ei esine selliseid psüühikahäireid ega kognitiivsete funktsioonide häireid, mis põhjustaksid temal tahtest olenematut, teda ennast või teisi isikuid ohustavat käitumist. R.P. il ei esine isiksusehäiret. 7.2 Tulenevalt kohtule tõendina esitatud
6. augusti
7. a SA Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktis nr 98 ja Tartu Maakohtu
8. septembri
9. a tsiviilasjas tehtud määruses ning kriminaalasjas määratud ekspertiisi erinevusest, määras kohus täiendava kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi.
10. veebruaril 2017 koostatud ekspertiisiakti nr 3/4 (II kd, tl 34-48) järeldustest nähtub, et tervishoiuteenust osutava arsti ja eksperdiarvamust andva eriteadmistega isiku tegevused on reguleeritud erinevate seadustega, millest tulenevad arsti ja eksperdi tegevuse eesmärkide, õiguste ja kohustuste erinevus, mistõttu need arvamused ei ole vaadeldavad konkureerivate 3 arvamustega, vaid tegemist on põhimõtteliselt erinevate arvamustega. Kriminaal- ja tsiviilasjades tehtud ekspertiisiaktide erinevused on tingitud ekspertiisiliikide erinevusest (psühhiaatriaekspertiisil ei ole võimalik hinnata psühholoogilisi aspekte, sh kognitiivsete funktsioonide taset) ning olulistest erinevustest eksperdiarvamuse aluseks olnud andmestiku ulatuses ja selle analüüsi kvaliteedis. Sealhulgas tõid eksperdid K. Eino ja T. Kompus täiendava eksperdiarvamuse põhjendustes välja, et esmases kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis antud eksperdiarvamuse järeldus tuleneb oluliselt põhjalikuma andmestiku (dokumentide loetelu sisaldub akti sissejuhatavas osas) uurimisest ning analüüsist (andmeid R.P. i tervisekaebuste, ravi ja toimetuleku, erinevate tasandite kohta on analüüsitud nii psühhiaatri kui psühholoogi eriteadmisi kasutades ühtses ajalises järjestuses), millele lisandusid
11. aprillil 2016-21.06.2016 statsionaarse jälgimise tingimustes läbi viidud uuringute andmed. Täiendava ekspertiisiakti sissejuhatavast osast nähtub, et selle aluseks on mh Tartu Vangla isiklik toimik R.P. i kohta, vangla meditsiiniosakonna tervisekaart R.P. i kohta, psühhiaatriatalituse haiguslood ning Tartu Vanglas perioodil
12. jaanuar -
13. veebruar 2017 statsionaarselt läbi viidud psühholoogiliste ja psühhiaatriliste intervjuude, jälgimise ja uuringute käigus kogutud andmed. 7.3 Esialgse kompleksekspertiisakti kirjeldavas osas (I kd, tl 192) on eksperdid mh välja toonud, et R.P. i poolt esitatud väga erinevad ja omavahel seostumatud vaevused ei ole iseloomulikud skisofreeniale, tema poolt väidetavad kuulmismeelepetted on hinnatavad simulatsioonina. Samale hinnangule on eksperdid jäänud ka täiendavas kompleksekspertiisi aktis, märkides, et vanglas oldud ajal on uuritav R.P. kahel korral aktiivselt avaldanud kuulmismeelepetete esinemist, mille aktiivne pakkumine, nende otsene seostamine inkrimineeritava teoga ning suutmatus kirjeldada nende omadusi (samas oma kehalise tervisega seotud vaevusi kirjeldab väga täpselt) on iseloomulik simulatsioonile (II kd, tl 11). Samuti ei nähtu ekspertidele meelepetteliste elamuste ega luulumõtete esinemisele omast käitumist uuritava kohta kogu jälgimisperioodi vältel, sealhulgas ka vangla tavatingimustes viibimise perioodil dokumenteeritud andmetest. R.P. i käitumine erineva režiimiga vangla keskkonnas (kartser, tavarežiim, haiglatingimused) on püsinud sihipärasena ja protestireaktsioonid on vallandunud vastuseks reaalsetele välistele stressoritele. Seega nähtub kohtule eeltoodust muuhulgas, et vanglatingimustes on R.P. i statsionaarsetes tingimustes reaalselt kaameraga jälgitud kokku üle kahe kuu (kaks kuud ja 3 nädalat). 7.4 Kohus märkis, et R.P. i mistahes diagnoos ei tingi automaatselt hinnangut, et ta on sellest meditsiinilisest diagnoosist tingituna süüdiv või mittesüüdiv. 7.5 Kohtu hinnangul on kriminaalasjas tehtud statsionaarse kompleksekspertiisiakt ning täiendav statsionaarne kompleksekspertiisiakt usaldusväärsemad kui kaitsja esitatud eestkosteasjas tehtud ambulatoorne ekspertiisiakt ning kohtuistungil üle kuulatud kaitse tunnistaja, R.P. i ühe raviarsti, A. Veikeni, tunnistused (II kd, tl 154-163). Kohtu hinnangul on usutav, et põhjalike objektiivsete vaatlusandmete ning muude kogutud ja järjestatud arvuka ekspertiisimaterjali andmete pinnal said eksperdid K. Eino ja T. Kompus jõuda kriminaalmenetluses R.P. i suhtes teistsuguse meditsiinilise diagnoosi ja järelduseni. Kohus leidis, et kriminaalasjas tehtud põhjalik statsionaarne psühhiaatriline-psühholoogiline kompleksekspertiis ja selle täiendus on usaldusväärsem kui tsiviilasjas tehtud ambulatoorne psühhiaatriline ekspertiis. Esiteks jälgitakse statsionaarse ekspertiisi tingimustes uuritavat pidevalt pikema aja jooksul, tehakse mitmeid üle tunni kestvaid intervjuusid mõlema eksperdi poolt ning rakendatakse erialaseid teadmisi. Teiseks leidis kohus, et statsionaarne kompleksekspertiisi akt ja selle täiendus loob R.P. ist kui isikust terviklikuma ja objektiivsema pildi kui ambulatoorses psühhiaatrilises ekspertiisis väljendatu. Kohtu arvamust ei kummutanud ka tunnistajana üle kuulatud süüdistatava ema M.P. ütlused, milles ta oli tõsikindlal veendumusel, et tema poeg põeb skisofreeniat. Sellisele teadmisele jõudmine nõuab meditsiinilisi eriteadmisi, ka tunnistaja K.P. ütlustest ei saa usaldusväärset objektiivset teavet R.P. i tervisliku seisundi kohta
14. aprillil 2016 ning tunnistaja ütlused tuginevad R.P. i 4 lähedaste isikute subjektiivsetele hinnangutele. Samas nähtub K.P. ütlustest, et eestkoste seadmise ajendiks olid eelkõige materiaalsed põhjused (R.P. i võlgadega tegelemine). 7.6 Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus ekspertiisiaktides ja ekspertide K. Eino ja M. Kompuse väljendatud seisukohtadega ja eksperdi järeldustega, ei anna alust seada kahtluse alla kompleksekspertiisiakti ja selle täienduse ning ekspertide ütluste usaldusväärsust ning objektiivsust. Asjaolu, et R.P. oma kohtus antud ütlustes hakkas tuginema asjaolule, et teda juhtisid kuritegude toimepanemisel „hääled“ ei ole usaldusväärne ja võib olla tingitud tema valitud kaitsetaktikast. Samuti nähtub R.P. i ülekuulamisest, et ta suutis istungil jälgida tunnistusi andnud isikute ütlusi ning teha sellest omad järeldused, mis samuti ei viita meditsiinilisest diagnoosist tulenevale puudulikule arusaamisvõimele. Kohus ei tuvastanud antud juhul

§ 34p-des 1-5 loetletud süüdimatuse meditsiinilisi tunnuseid.

Andes hinnangut süüdistatava käitumisele kuriteo toimepanemisel, enne seda ja pärast kuriteo toimepanemist ei tuvastanud kohus ka omalt poolt asjaolusid, mis kinnitaksid R.P. i süüdimatust. Muuhulgas olid ka tema emotsionaalsed reaktsioonid kuritegude toimepaneku ajal olukorrale vastavad. Objektiivselt võib mõista, et R.P. koges magamatuse tõttu viha ülemiste naabrite, kasuisa ning võimalik, et kogu ümbritseva maailma suhtes ning tema viha kandus üle ka toimepandud kuritegudele. On üldteada, et magamatusest on isikute ärrituvuslävi madalam. Samuti on eksperti K. Eino sõnutsi ärevushäirega inimestele omane, et neid häirivad erinevad asjad (II kd, tl 150). Naabrite mitmeid teda häirivaid tegevusi kirjeldas R.P. ka kohtuistungil ütlusi andes. Samuti tundis ta täiesti adekvaatse emotsioonina hirmu, kui märkas pärast tulistamist toa aknast politseinikke, kartes, et nood lasevad ta maha ning ka kahetsust, millist oma sõnade kohaselt tundis juba pärast tegu trepist alla joostes (II kd, tl 52). 7.7 Ka kaitsja seisukoht, et R.P. i poolt aastate jooksul tarbitud ravimite toimed ja kõrvaltoimed omasid mõju süüdistatava psüühikale ja kindlasti põhjustas see ka

1. aprillil ja sellele eelnenud päeval isikul süüdimatusseisundi, on ümber lükatud ekspert K. Eino ütlustega, mille kohaselt ei manustatud kuriteosündmusele eelneval ajal ega kirjutatud R.P. ile ravimeid nii suures koguses, et tal oleks ilmnenud neist kõrvaltoimed (II kd, tl 153-154). Ekspert K. Eino viitas samuti asjaolule, et R.P. suutis
2. ja
3. aprillil 2016 toimunud sündmusi meenutada 24 tundi hiljem üksikasjadena ka hilisematel küsitlustel ning see ei tekita kahtlust, et seal võis ravimite mingi mõju toimeks olla. Ekspert tõi välja, viidates kuriteole eelneval ajal R.P. ile välja kirjutatud ravimitele, et ainuke toime, mis neil sai olla, oli rahustav toime. Ja ka rahustite üledoos ei takista inimest tema tegudest aru saamast. Ravimite mittetarbimisel kõrvaltoimeid ei esine, pigem esineb kõrvaltoimeid siis, kui ravimiannus on suur. Samuti viitas kaitsja oma kõnes, et R.P. il siiski esines
4. a ajukahjustus, kuigi kriminaalasjas on eksperdid jõudnud vastupidisele järeldusele, märkides, et R.P. il tuvastati 2009.a, pärast tema suhtes toimepandud rünnakut, mitte peatrauma, vaid näokoljutrauma ehk siis tegelikku ajukahjustust sellega ei kaasnenud (I kd, tl 177). Samuti ei saanud R.P. il vahetult enne kuritegusid esineda kaitsja poolt viidatud stuporoosset (tardumuslikku) seisundit, kuna ekspert K. Eino selgituste kohaselt on tegemist väga raske seisundiga (isik ei ole võimeline jooma ega sööma, vedelik manustatakse infusioonraviga), millest patsient tuuakse välja ravimite või elekterimpulssraviga (II kd, tl 153). Kaitsja poolt R.P. ile nö meditsiinilisele eksperdile omaselt omistatud kuritegude eelne seisund ei ole eksperdi seletustest lähtuvalt kohtule eluliselt usutav, vaid pigem oli tegemist R.P. i enda tahtest kantud seisakuga. Kohtu hinnangul ei saa vastavate eriteadmisteta kohtukoosseis ja kaitsja seada kahtluse alla meditsiinilise spetsiifilise eriteadmistega isikute antud ütlusi ravimite toime ja kõrvaltoimete kohta ning tervisekahjustuse olemasolu või puudumise kohta ja teha selle kohta meelevaldselt objektiivselt ja teaduslikult põhjendamata järeldusi või oletusi. Lisaks on mõistmatu kaitsja järeldus, et kui diagnoosiks on ravimisõltuvus, siis eeldab see ravimite pikaajalist mõju patsiendile. Kohus on seisukohal, et sõltuvust kui sellist iseloomustab eelkõige patsiendi tungiv füüsiline ja/või psühholoogiline vajadus ravimi järgi, mitte selle ravimi toime pikaajalisus. Kohtu hinnangul on üldteada, et suukaudsete ravimite mõju ei ole pikaajaline ning selle lühiajalise mõju tõttu sõltlased vajavadki järjekordset ravimidoosi, et oma enesetunnet parandada. 5 7.8 Kohtu hinnangul ei muuda tsiviilasjas tehtud ekspertiisi usaldusväärsemaks see, et tsiviilasjas ekspertiisi teinud ekspert on küsitlenud mh uuritava ema. Kohus nõustub kriminaalasjas ekspertiisi teinud ekspertidega osas, milles nood pidasid ekspertiisiakti objektiivsuse huvides lubamatuks R.P. ile lähedaste isikutega ja raviarstidega vestlemist, tuginedes üksnes uuritava kohta kogutud rohkele kirjalikule materjalile ning tema vahetule jälgimisele ja intervjueerimisele. Ekspertuuringute objektiivsuse nõue tuleneb otseselt KrMS § 98 lg 2 p-st
5. Samas nähtub ekspertiisiakti kirjeldavast osast, et ekspertidel oli iseenesest teada, millist rolli ema R.P. i elus on omanud. Muuhulgas on nt
6. a. dokumenteeritud, et R.P. il esineb õpitud abitust, ta on ema poolt ülehooldatud ning ema on klammerdunud poja külge (I kd, tl 143). Lisaks on R.P. avaldanud juba
7. aastal, et soovib minna hooldekodusse, kuna kodus on halvad suhted ja halb õhkkond (I kd, tl 165). Kirjeldusest 2009.a aprillis võib lugeda, et R.P. elab küll emaga ühes korteris, kuid ema ei tea pojast midagi, tal on „oma elu“ (I kd, tl 175), septembris 2009.a. jällegi soovis pöörduda psühhiaatriakliinikusse ööbimiskoha saamise eesmärgil, kuna kartis kasuisa ega julgenud koju minna, ema alkoholilembene elukaaslane ajab närvi, segab õppimist, mistõttu kavatseb kodust ära kolida (I kd, tl 180, 181). Eeltoodu pinnalt saab asuda seisukohale, et igasugune kirjeldus pereliikme kohta saab olla üksnes kirjeldaja subjektiivne hinnang, mis ei pruugi peegeldada objektiivset meditsiiniliselt hinnatavat tegelikkust ning kirjeldatud isiku sisemisi toimetulekuressursse ja reaalseid aistinguid. 7.9 Kokkuvõtvalt ei tuvastanud kohus süüdistatava R.P. i poolt toime pandud kuritegudega seonduvalt tema süüdivuse eeldust ümberlükkavaid ehk süüd välistavaid asjaolusid.
8. Karistuse mõistmisel lähtus kohus karistusraamidest ning

§ 56

lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise põhimõtetest ning kohtupraktikast.

§ 418

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo osas luges kohus karistust kergendavaks asjaoluks varasema karistuse puudumist. Isiku süüd suurendab tulirelva kasutamise eesmärk, s.o teistele isikutele kahju tekitamine ning ka surma põhjustamine. Tapmiskatse eest karistust mõistes arvestas kohus isiku süü suuruse hindamisel seda, et tegemist on varem kriminaalkorras karistamata isikuga, kelle tahtlus avaldus kaudse tahtluse vormis. Samuti arvestas kohus, et kuul ei tabanud korteris viibivaid inimesi. Põhjendatud ei ole karistuse kohaldamine alla alammäära, ent karistus tuleb mõista alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 7 aastat vangistust.

§ 114

lg 1 p-de 2,4 järgi karistust mõistes arvestas kohus süü suuruse hindamisel tahtluse liiki ja teo tehiolusid. Raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samuti ei arvestanud kohus kergendava asjaoluna kahetsust, kuna R.P. avaldas viimases sõnas kahetsust vaid selle üle, et ta ravimeid ei võtnud mitu kuud. Kohus leidis, et R.P. i tuleb karistada sanktsiooni keskmise karistusega, s.o 14 aastat vangistust. Kergemad karistused tuleb lugeda raskeimaga kaetuks. Kohus ei tuvastanud, et R.P. oleks olnud piiratult süüdiv

§ 35mõttes.

Piiratud süüdivus tuleks kõne alla, kui R.P. i puhul oleks tuvastatav mõni

§ 34

p-des 1-5 loetletud psüühikahäire, kuid see ei ole sel määral intensiivne, mis oleks välistanud tema arusaamis- ja otsustusvõimet. Kuna kohus tuvastas, et R.P. on psüühikahäirega isik, kuid teda ei vaevanud teo toimepaneku ajal raske psüühikahäire

§ 34

p 2 või p 5 mõttes ega võimetus oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida, tuleb R.P. i käsitleda täielikult süüdiva isikuna ning puudub alus tema karistuse kergendamiseks lähtuvalt

§-st 35 koostoimes

§-ga

1. APELLATSIOON
2. Apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja R.P. i suhtes

§ 86järgi psühhiaatrilise sundravi kohaldamist.

Alternatiivselt taotletakse süüdistatava karistuse vähendamist. Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette R.P. i süüvõime ebaõiget hindamist, süütegude ebaõiget kvalifitseerimist ning karistust kergendavate asjaolude arvestamata jätmist. Kokkuvõtlikult on apellatsiooni väited järgmised. 6 9.1 R.P. oli teo toimepanemise ajal süüdimatus seisundis. Kui ta aga süüdimatus seisundis ei olnud, siis tuleks tema seisundit arvestada kergendava asjaoluna, kuna süütegu pandi toime raske isikliku olukorra mõjul. Ekspertiisiakti nr 9/11 järeldused on diametraalses vastuolus süüdistatavat 16 aastat skisofreeniat ravinud 6 psühhiaatri seisukohaga. R.P. i ravimisel kasutati 45 erinevat psühhofarmakoni (apellatsioonis kajastatud ravimite nimetused ja nende ühekordsed annused koos kõrvalmõjudega ning viidetega internetilehekülgedele, kus asub ravimi infoleht). Ekspertide järelduse kohaselt tekkis R.P. il ravimitest sõltuvus. Kaitsja hinnangul tekkis R.P. il meeltesegadus, mis takistas tal 14. aprillil 2016. a üles leidmast haigla sissepääsu ning 15. aprillil 2016 seisund, mis takistas tal aru saada oma tegude tähendusest ja neid juhtida. Kuivõrd R.P. il ei olnud skisofreeniat, puudus ka nende ravimite toime ning esinesid ainult kõrvalmõjud. Seega manustati R.P. ile 16 aasta jooksul pidevalt ravimeid, mis tekitasid kõrvalmõjudena agressiivsust, depressiooni, teadvusehäireid, hallutsinatsioone jm. ravimite kõrvalmõjusid möönis ka tunnistaja A. Veiken. 9.2 Kohus kvalifitseeris R.P. i teo ebaõigesti

§ 114lg 1 p-de 2,4 järgi.

Antud juhul ei ole tegemist süüteo toimepanemisega üldohtlikul viisil. Üldohtlikuks ei saa pidada viisi, kui tulistatakse läbi ukse, sest sellisel juhul on vähetõenäoline, et kuul tabab korteris viibijat. Lasu suund oli ülevalt alla (kuul läbis ukse 1 m kõrguselt ja tabas seina 30 cm kõrguselt). Kui süüdistataval olnuks tahe korterisviibijaid tappa, suunanuks ta lasu kõrgusele, kus asuvad inimkeha elutähtsad organid. Süüdistatava teost ei ilmne, et ta pidas võimalikuks korteris oleva inimese tapmist ja möönis seda. Tegemist oli vaid hirmutamisega. R.P. i tegu ei ole käsitatav kahe eraldi süüteona, vaid ühe jätkuva teona, mistõttu on selle kvalifitseerimine

§ 114lg 1 p 4 järgi väär.

R.P. pani toime jätkuva süüteo, kuivõrd mitu tegu olid ajaliselt lähedased, sama objekti vastu suunatud ja sarnasel viisil toime pandud ning kantud ühest tahtest. Objektiivsele kõrvaltvaatajale näisid süüdistatava teod ühe teona. 9.3 Kahtlused süüdistatava süüdivuses tõlgendas kohus R.P. i kahjuks. R.P. il on 16 aastat ravitud skisofreeniat. Tsiviilasjas tuvastas ekspert, et R.P. ei suuda kestvalt aru saada oma tegude, sh tehingute tagajärjest. Tsiviilasjas oli kaasatud ka R.P. i ema. Kriminaalasjas ei pidanud eksperdid vajalikuks kaasata ei R.P. i ema ega teisi psühhiaatreid. Ekspertide väitel ei kaasatud nimetatud isikuid, sest see oleks kallutanud eksperte valedele järeldustele. Kaitsja leiab, et tähtis on igasugune uuritavat puudutav informatsioon ning põhimõtteline arvamuste paljusus tekitab kahtlusi nii süüdistatava süüdivuses kuriteo toimepanemise hetkel, kui ka kohtupidamise ajal. Kõik kahtlused tuleks aga tõlgendada süüdistatava kasuks. Eksperdid Kompus ja Eino jätsid täiendekspertiisis ja kohtus vastamata küsimusele, kas süüdistataval R.P. il raviti aastail 2000-2016 haigust, mida tal ei esinenud. Vastuseks oli vaid, et Viljandi haigla diagnoos oli skisofreenia, eksperdiarvamuses aluseks olnud andmetest skisofreenia esinemist ei järeldu. Kohtul oleks pidanud tekkima kahtlusi ka seetõttu, et R.P. sündis enneaegselt ja tal oli peatraumad. Ekspertide hinnangul esines R.P. il lühiajalisi neuroloogilisi kõrvalnähte ja kognitiivsete funktsioonide ajutist halvenemist. Kaitsja arvates nähtuvad R.P. il sagedased neuroloogilised kõrvalnähud, mille tõttu vahetati tihti ravimeid ja muudeti ravimidoose. Kahtlused tulenevad ka ekspertiisiaktist ja ekspertide ütlustest. Nimelt on eksperdid vastanud, et raviarstide ja ekspertide arvamused antud asjas erinevad seetõttu, et raviarsti ja eksperdi tegevus on reguleeritud erinevate seadustega. Kaitsja ei leidnud erinevatest seaduste regulatsioonidest mingeid põhimõttelisi erinevusi raviarsti ja eksperdi tegevuse osas, mis puudutab uuritavale ekspertiisi määramist. Nõustuda ei saa täiendekspertiisiaktis ekspertide vastuses märgituga, et raviarstide ja ekspertide arvamuse näol on tegemist mitte konkureerivate, vaid põhimõtteliselt erinevate arvamustega. Kaitsja arvates on tegemist küll diametraalselt erinevate arvamustega, 7 kuid mitte põhimõtteliselt erinevate arvamustega põhjusel, et juhinduti erinevatest seadustest. Kaitsja leiab, et tsiviilasjas tehtud ekspertiis oli põhjalikum, kuna ekspert küsitles süüdistatava ema, kes on elanud koos R.P. iga kogu elu ja oskab tema käitumist kõige paremini iseloomustada. 9.4 Psühholoog T. Kompuse ütlused on eksitavad, ebausaldusväärsed ja vastuolus teiste tunnistajate ja süüdistava ütlustega. Psühholoog T. Kompus eksitas kohut väites, et tervishoiukorralduse seadus, võlaõigusseaduse

1. peatükk ja kohtuekspertiisiseadus justkui reguleeriksid erinevalt diagnoosi panekut ja arsti/eksperdi käitumist/suhtumist patsienti/uuritavasse. Viidatud seadused ei reguleeri isiku psühhiaatrilise seisundi hindamist erinevalt. Ka psühholoog T. Kompuse väitega, et andmestik, mida uurisid eksperdid ja mida uurib raviarst diagnoosi panemisel, on erinevad. Kaitsja leiab, et peamiseks andmestikuks on antud asjas ekspertide jaoks süüdistatava haiguslugu, mis on kättesaadav ka raviarstidele. Psühholoog T. Kompuse ütlused on ebausaldusväärsed. Kaitsja ei leidnud mingisugust toetust kohtuekspertiisiseadusest selle kohta, et tsiviilasja ekspert oleks käitunud R.P. i ema küsitledes seadusevastaselt, nagu leidis T. Kompus. Vastates prokuröri küsimusele, väitis T. Kompus algul, et süüdistatav suutis sihipäraselt käituda ja tuli hästi toime, mistõttu ta ei saanud skisofreeniat põdeda, hiljem aga väitis, et ükski diagnoos iseenesest ei sega sihipärast käitumist ega toimetulekut. Ekspert leidis, et
2. a R.P. ile tekitatud koljuluumurdude tagajärjeks ei olnud ajukahjustust. Sellised väited ei ole eluliselt usutavad, kuna nii süüdistatav ise, tema ema kui tunnistaja V. on öelnud, et pärast peksasaamist muutus R.P. i käitumine halvemuse suunas. T. Kompuse väitel tegi ta järelduse algdokumentide põhjal. Kaitsja leiab, et on eluliselt usutav, et ajupõrutus võib ajutegevusele mõju avaldada ka aastaid pärast traumat. Kui lähtuda tunnistaja T. Kompuse seisukohast, et ekspert peab lähtuma vaid dokumenteeritud andmetest, siis muudab see eksperdi käsutuses oleva andmestiku piiratumaks. Eksperdi ütlused on vastuolus tunnistajate V. ja P. ütlustega selles osas, mis puudutav süüdistatava kognitiivseid muutusi viimase 16 aasta jooksul. T. Kompus väidab, et need ei ole muutunud, teised tunnistajad aga vastupidist. Süüdistatava käitumine oli ka põhjuseks, miks M. P pöördus viimases hädas sotsiaalosakonda R.P. i sundravile paigutamiseks, sest ta oli muutunud pereliikmetele ohtlikuks. Tunnistaja M. Kompuse ütluste järgi ei vaja süüdistatav vältimatut ravi, ent kui jälgida
3. ja
4. aprilli
5. a sündmusi, on kaitsjale selge, et kui M. P oleks
6. aprillil
7. a sellist abi saanud, oleks A.M. elus. 9.5 Kaitsja arvates ei tee ekspert Eino arvamust usaldusväärseks see, et tal oli rohkem aega uuritavat jälgida. Eksperdil oli teoreetiliselt võimalik jälgida uuritavat 2 kuud, selle aja jooksul kohtuti 4 korda a 1,5 tundi. Samas oli raviarstidel võimalik R.P. i jälgida 16 aasta jooksul, sh 50 nädala jooksul, mil R.P. statsionaarsel ravil viibis ning teda erinevate tervishoiutöötajate poolt jälgiti. 9.6 Kohus pole analüüsinud süüdistatava käitumist
8. aprillil
9. Süüdistatav oli juba
10. aprillil
11. a seisundis, kus ta ei saanud aru oma tegude tähendusest ega suutnud neid juhtida, mida mh kinnitab see, et ta ei leidnud üles haigla akuutosakonna õiget ust, kellanuppu ega tervishoiutöötajat. Seda, et R.P. haiglasse pöördus kinnitas ka tunnistaja V.. 9.7 Kohus hindas ebaõigesti süüdistatava käitumist enne tulistamist
12. aprillil
13. Kaitsja leiab tunnistaja L. ütlusi R.P. i seisundist analüüsides, et tegemist oli stuupori seisundiga, mis kirjanduse andmeil seisneb liigutuste osalises või täielikus pidurdumises, mis võib ulatuda kuni kujutaolise liikumatuseni. Seisund esineb peamiselt skisofreenia korral. Ekspert Eino arvates võib stuupori seisund esineda nii skisofreenia, depressiooni kui ka meeleoluhäirete korral. See asjaolu seab kahtluse alla ekspertide Eino/Kompuse diagnoosi ning tõendab süüdistatava mittesüüdivat seisundit teo toimepanemise ajal. Ekspert T. Kompuse ütluste 8 kohaselt on stuupori seisundi näol tegemist väga raske psüühikahäirega. 9.8 Kohus on ebaõigesti hinnanud ekspert Eino vastuolulisi ütlusi kohtuistungil, tõlgendades neid süüdistatava kahjuks. Kaitsja arvates puudub tervishoiuteenuse korraldamise seaduses säte, mis sätestaks arsti töö kriteeriumiks patsiendi heakskiidu. Kohtus väitis Eino, et raviarsti küsimused süüdistatavale olid suunavad ja seetõttu andis patsient n-ö soovitud vastuseid. Selliseid andmeid ekspertiisiakt aga ei sisalda, samuti ei ole see asjaolu ühegi muu tõendiga kinnitust leidnud. Kaitsja hinnangul on ravimite mõju ja kõrvalmõjusid uuritud vaid väheste ravimite puhul ja üsna pealiskaudselt, mis ei anna kohtule võimalust otsustada, milline oli kümnete ravimite kõrvalmõju süüdistatavale kompleksselt. Ekspert väitis, et psühhoosivastased ravimid on süüdistatava seisundit halvendanud, samas aga väitis ta ka, et see on viimase 16 aasta jooksul olnud stabiilne. Eksperdi seisukoht on vastuoluline ka ravimite füüsilise mõju osas süüdistava ajule. Vastates selleteemalisele küsimusele leidis dr Eino, et füüsilist mõju ei ole ja kui on olnud, on see olnud lühiajaline. Samas on ekspert määranud diagnoosiks ravimisõltuvuse, mis eeldab pikaajalist mõju. Eksperdiakti usaldusväärsuse kasuks ei räägi seegi, et eksperdi ütluste kohaselt ei ole tal varem olnud olukorda, kus 15 aastat tagasi pandud diagnoos oleks ära muudetud. 9.9 Kaitsja leiab, et R.P. ei olnud teo toimepanemise hetkel süüdiv. Ta on alates
14. aastast põdenud skisofreeniat ning tema teole ei ole ühtegi mõistlikku ega adekvaatset seletust. Süüdimatusele viitab ka teo objektiivne külg, s.o süüteo toimepanemise ebatavaline viis, motiivide ja eesmärkide ebaharilikkus, nende mittevastavus teo raskusele, nende seostamatus teo tagajärgedega. Kui R.P. i eesmärgiks oli tappa võõrasisa, pidi ta aru saama, et kannatanute näol ei ole tegemist tema võõrasisaga ning sellist arusaamist sai tekitada vaid mittesüüdiv seisund. Isegi kui nõustuda ekspertide seisukohaga diagnoosi osas, siis oli R.P.
15. aprillil
16. a süüdimatus seisus. Ekspertiisiaktist ja süüdistatava enda ütlusest nähtub, et R.P. 1,5 kuud enne
17. aprilli
18. a sündmusi ei tarvitanud ravimeid. Kaitsja arvates võivad ka võõrutusnähud ja ärevus olla nii piinavad, et põhjustavad süüdimatusseisundit. Kui kohus leiab, et süüdistatav oli süüdiv, tuleks kohtul kaaluda

§ 35

kohaldamist, sest süüdistataval on varasemal eluperioodil ilmnenud isiksusehäired, mis piirasid oluliselt tema arusaamist teo keelatusest ja oma käitumise juhtimist. 9.10 Kaitsja taotleb täiendava ekspertiisi teostamist KrMS § 95 lg 4 alusel ning lisaks ekspertidelt Kompus ja Eino küsitud küsimustele esitada eksperdile veel üks küsimus: milline oli süüdistatava poolt aastatel 2000-2016 tarbitud ravimite mõju ning kas ravimite tarbimine põhjustas või võis põhjustada süüdistataval

1. aprillil 2016 seisundi, mille puhul ta ei suutnud aru saada oma tegude tähendusest või neid juhtida. KANNATANUTE SEISUKOHT
2. Maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Otsus on põhjendatud, tugineb istungil uuritud tõenditele ja on kooskõlas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Kohtu järelduste kujunemine on selgelt jälgitav. 10.1 R.P. i süüdivusküsimus on põhjendamatult kahtluse alla seatud. Kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisi akt, täiendav kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt ning ekspertide ülekuulamisel saadud informatsioon kinnitab süüdistuse versiooni selle kohta, et R.P. i pani teod toime süüdivususeisundis. 10.2 Taotlus täiendava ekspertiisi teostamiseks tuleb jätta rahuldamata. Teostatud on kompleksekspertiis ja täiendav kompleksekspertiis, samuti üle kuulatud eksperdid. 9 PROKURÖRI SEISUKOHT
3. Prokurör leiab, et R.P. i kaitsja M. Senkeli apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning selles toodud väited ei anna alust Tartu Maakohtu otsuse tühistamiseks ning karistuse vähendamiseks. Maakohus on teinud uuritud tõendite pinnalt veenvalt argumenteeritud otsuse, mistõttu puuduvad alused kaitsja apellatsiooni rahuldamiseks. 11.1 Prokurör nõustub maakohtu järeldustega tõendite hindamisel ja materiaalõiguse kohaldamisel. Apellatsioon kordab juba maakohtus esitatud seisukohti, millised on kohtuotsuses ümber lükatud. 11.2 Taotlus täiendava ekspertiisi teostamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kriminaalasjas on tehtud kohtueelsel uurimisel äärmisel põhjalik kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis. Samuti on kohus määranud kaitsja taotlusel täiendava kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiisi, mille tegemiseks menetlusosalised esitasid ekspertidele täiendavaid küsimusi. Eksperdid on andnud kohtus ütlusi sh põhjalikke vastuseid ja selgitusi kaitsja poolt apellatsioonis välja toodud küsimustele. 11.3 Apellatsioonis on liialt suurt rõhku asetatud ravimite kõrvaltoimetele, sh ravimimürgistusele. Nii ekspertiisiaktist kui ka R.P. i ütlustest nähtub, et süüdistatav ei olnud juba pikka aega enne neid sündmusi ravimeid tarvitanud. Teades, et suukaudsete ravimite mõju ei ole pikaajaline, võib järeldada, et ka nende ravimite oletatav kõrvalmõju ei ole kestev. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
4. Apellatsioonikohtus
5. augustil
6. a toimunud istungil jäi apellant apellatsiooni juurde, prokurör leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata.
7. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud edasikaebusega võtab esmalt seisukoha süütegudele antud õigusliku hinnangu osas (I), seejärel vaeb kaitsja taotlust mõista R.P. õigeks (II) ja analüüsib alternatiivset vähendada R.P. i karistust (III) ning menetluskuludega seonduvat (IV) ja võtab lõpuks kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (V). I
8. Arutatavas kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et R.P. süüdistuses nimetatud asjaoludel kella 12:00 paiku tulistas Valukoja 22 korterisse nr 12, kus viibis A.V. koos 8-kuuse lapsega ning keda kuul ei tabanud juhuse tõttu. Vaidlus puudub ka selles, et R.P. süüdistuses nimetatud asjaoludel kella 12:20 paiku samas maja trepikojas tulistas mitu korda M.A. u ja A.M. suunas, viimane suri R.P. i tulistatud relvast saadud kuulitabamusest vigastuste (kehatüve peetuslasuvigastus siseorganite (kops, suured veresooned)) vigastus, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus) tõttu sündmuskohal.
9. Kaitsja leiab, et R.P. i tegevuse kvalifitseerimine üldohtliku viisina kujutab endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Ringkonnakohus nõustub, et antud juhul ei saa süüdistatavale ette heita teo toimepanemist üldohtlikul viisil ning ta tuleb mõista

§ 114lg 1 p 2 järgi õigeks.

10 16. Üldohtlikul viisil tapmisega on tegemist olukorras, kus isiku tapmiseks kasutatakse kolmandatele isikutele ohtlikku viisi. Üldohtlikku viisi iseloomustab kaks tunnust: 1) oht määramata arvule isikutele; 2) toimepanija ei valitse (ei kontrolli) tapmisviisist tulenevat ohtu ega saa välistada kolmandate isikute kahjustamise võimalikust. Kuna teoviis peab olema „üldohtlik“, ei vasta sellisele tunnusele tapmistegu, millega võib lisaks sihiks võetud isikule kahjustada konkreetset kolmandat isikut. Samuti ei ole tapmisega üldohtlikul viisil iseenesest tegemist ka olukorras, kus teo toimepanija tahtlus ongi suunatud mitme konkreetse inimese surma põhjustamisele. Sellisel juhul võib olla tegemist kahe või enama isiku tapmisega (

§ 114p 3).

Tapmist tulirelvaga, isegi kui see toimub avalikus kohas, ei saa iseenesest pidada tapmiseks üldohtlikul viisil, sest tulirelva mõju on oma olemuselt piiratum, isegi arvestades möödalaskmise võimalusega. Ohvri tulistamine olukorras, kus on võimalik ka ühe asjassepuutumatu kolmanda isiku tabamine, ei ole iseenesest üldohtlik viis. Küll on seda huupi tulistamine või automaadivaling, mille puhul laskja ei kontrolli saabuvat tagajärge (vt ka Elina Elkind. Üldohtlik viis, kahe või enama isiku tapmine ja omakasu motiiv kui mõrva tunnused. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-36-

1. Juridica 2009, V, lk 329).
2. Maakohus on antud teo üldohtlikku toimepanemist põhistanud sellega, et R.P. tulistas kortermaja trepikojas isikute suunas. Samuti lõi ta tulirelva käsitsemisega trepikojas reaalse abstraktse ohu, et lisaks ohvri tabamisele või tema tabamise asemel tabatakse kolmandaid isikuid (trepikojas elavaid inimesi või nende külalisi) ning leidis, et kuul võib takistuste tõttu muuta suunda, tabades rikošetina mistahes objekte, sh inimesi.
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu tõlgendus üldohtlikku viisi sisustamisel on ülemäära lai. Kuriteo toimepanemist üldohtlikul viisil ei iseloomusta üksnes vahend, mille abil tegu toime pannakse, vaid on vaja, et selle vahendi kasutamise viis oleks antud tingimustes üldohtlik. Iseenesest muidugi ei saa välistada, et ka kortermaja trepikojas huupi tulistamisel, olukorras, kus laskja ei kontrolli kindlalt saabuvat tagajärge ning juhusliku tabamuse võivad saada trepikojas viibivad kolmandad isikud, võib olla tegemist üldohtliku viisiga. Küll aga peab oht, et tapmistegu võiks suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua ka teiste isikute surma või tervise kahjustamise (isegi kui mingil põhjusel selline tagajärg ei saabunud), olema reaalne (praegusel juhul on maakohus pidanud ohtu „reaalselt abstraktseks“, mis on juba iseenesest teineteist välistavad mõisted).
4. Süüdistust lugedes jääb arusaamatuks, milles konkreetselt seisnes R.P. i teo üldohtlik viis ning kuidas M.A. u ja A.M. suunas tulistatud lasud ohustasid kõrvalisi isikuid (süüdistus seisneb selles, et R.P. i: „tulistas tapmise eesmärgil sama relvaga mitu korda kella 12:20 paiku Viljandi linnas, Valukoja pst 22 kortermaja trepikojas sellel hetkel teise ja kolmanda korruse vahel viibinud M.A. u ja A. M suunas“). Maakohus on üldohtlikuks viisiks lugenud asjaolu, et R.P. tulistas isikute suunas kortermaja trepikojas (otsuse lk 17). Subjektiivsest küljest pani R.P. teo toime otsese tahtlusega, sest kui ta „nägi, et ülemisest korterist tulid kaks inimest, mees ja naine, ta lasi neid, kuna tahtis, et nad pihta saaksid“ (otsuse lk 17). Nagu eespool öeldud, ei saa lugeda üldohtlikuks teguviisi, kus teo toimepanija tahtlus ongi suunatud mitme konkreetse inimese surma põhjustamisele ning tegu ei muuda iseenesest üldohtlikuks ka selle toimepanemise koht (kortermaja trepikoda) ega vahend (tulirelv) kui täitmata on ülejäänud üldohtliku viisi sisustamise tunnused. Antud kaasuse tehiolusid arvestades ei saa väita, et toimepanija ei valitsenud tapmisviisist tulenevat ohtu ega saanud välistada kolmandate isikute kahjustamise võimalikust. Tuvastamist leidnud asjaolude pinnalt võib öelda, et R. P ei tulistanud huupi – s.o tema lasud kortermaja trepikojas olid suunatud konkreetsetelt M.A. ule ja A.M. le („Meie poole, absoluutselt“ M.A. u ütlused, kohtuistungi protokoll, II kd lk 97). Samuti ei kujutanud R.P. i tegevus ohtu määramata arvule isikutele. Kriminaalasjas ei tuvastatud, et trepikojas oleks teo toimepanemise ajal (lõunane aeg, lukustatud trepikoda) 11 viibinud kolmandaid isikuid. Seega ei saa ka väita, et R.P. oleks pidanud vähemalt võimalikuks pidama või möönma, et ta võib valitud tapmisviisi kasutamisel kahjustada teisi isikuid. Järelikult ei saa väita, et täidetud oleks ka subjektiivne koosseis (ühe isiku tapmisteo toimepanemisel üldohtlikul viisil on täideviijal kaudne tahtlus teiste isikute surma suhtes, kuna sellise viisi valimisega peab ta võimalikuks teiste isikute surma ja möönab seda). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja näited kohtupraktikas üldohtliku viisi sisustamiseks on küll asjakohased, ent tema kaitseväited (st et R.P. soovis korteris viibivaid inimesi vaid hirmutada) kvalifikatsiooni ümberlükkamiseks ei ole asjakohased, kuivõrd süüdistatavale ei ole üldohtliku viisina ette heidetud tulistamist läbi ukse korterisviibijate tabamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud tapmise katse I episoodis ning ümber lükanud kaitseversiooni, mille kohaselt oli süüdistatava eesmärk vaid hirmutada.
5. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et tapmise raskendava tunnusena on R.P. ile omistatav teo toimepanemine vähemalt teist korda. Kohus tuvastas, et R.P. pani A.M. tapmisteole eelnevalt toime A.V. i ukse pihta tulistamisega tapmise katse. Käsitamaks tegu korduva teona, peab olema tuvastatud, et erinevad teod on objektiivse vaatleja jaoks ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga teo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et R.P. i teod on suunatud erinevate inimeste vastu ning kantud ka erinevast tahtlusest. Maakohus on I episoodis leidnud, et R.P. pani toime tapmiskatse. Seejuures oli tal läbi ukse tulirelvast tulistades ükskõik, kas korteris viibivad inimesed võivad pihta saada. Seega möönis ta ka surma põhjustamist tagajärjena, sest on üldteada, et ka üksiku kuuli tabamus võib olla fataalsete tagajärgedega. Kohus arvestas ka seda, et R.P. käis juba varasemalt samal päeval relvaga naabrite ukse taga sooviga lasta ukse pihta, ent oli laadinud relva tühjade padrunitega. Tõendamist leidis ka A.M. surm R.P. i õigusvastase tegevuse tulemusena.
6. Kohtukolleegium märgib, et R.P. i teole maakohtu poolt antud õiguslik hinnang on väär. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et R.P. ile ei saa mõrvatunnusena omistada üldohtlikku viisi. Praegusel juhul on maakohus kvalifitseerinud teod

§ 113

lg 1 - § 25 lg 1 ja

§ 114lg 1 p-de 2,4 järgi ning mõistnud R.P.

ile mõlema teo eest ka eraldi karistuse. Kohtukolleegium märgib, et kuna süüteokatse neeldub lõpuleviidud süüteos, ei pea viitama süüteokatset reguleerivale paragrahvile. Ringkonnakohus leiab, et tegu ei saa kvalifitseerida ka lõpuleviidud mõrvana.

§ 114lg 1 p 4 eeldab, et tapmine oleks toime pandud vähemalt teist korda.

Seega eeldab sätte objektiivne koosseis, et isik oleks enne viimase tapmise toimepanemist pannud toime vähemalt ühe tapmise, s.o teo, mille tagajärjeks on teise inimese surm. Kriminaalasjas leidis tuvastamist, et oma tegudega põhjustas R.P. küll A.M. surma, ent sellele eelnev tegu jäi katse staadiumi. Kuna

§ 114lg 1 p 4 objektiivne koosseis on täitmata, tuleb R.P.

i tegu kvalifitseerida süüteokatsena

§ 114lg 1 p 4 - § 25 lg 2 järgi.

II

1. Edasi vaeb apellatsioonikohus küsimust, kas R.P. oli süüvõimeline. Apellatsiooni kohaselt on R.P. vaimselt haige inimene, kelle peaks kriminaalvastutusest vabastama ning psühhiaatrilisele sundravile suunama. Kaitsja hinnangul on kohus R.P. i süüvõime hindamisel oluliselt rikkunud KrMS § 7 lg-t 3, mis on viinud ebaõige materiaalõiguse normi kohaldamiseni.
2. Esmalt peatub ringkonnakohus ekspertiiside küsimusel, s.o kaitsja ei ole apellatsioonis läbivalt nõus ekspertide K. Eino ja T. Kompuse poolt R.P. ile tehtud ekspertiisi meetodite ja järeldustega ning leiab, et kõrvaldamata kahtlused tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja leiab, et R.P. ile kriminaalasjas ja tsiviilasjas tehtud ekspertiiside arvamuste paljusus 12 tekitab kahtlusi süüdistatava süüdivuses teo toimepanemise hetkel ning ka kohtupidamise ajal.
3. Süüdimatuse meditsiiniline kriteerium on isiku vaimne haiguslik seisund ning selle tunnused sisalduvad

§ 34p-des 1-5.

25. Kriminaalasja kohtueelses menetluses on menetleja tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks määranud R.P. ile kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi. Ekspertidele esitati küsimused: kas isik põeb vaimuhaigust, on tal vaimutegevuse ajutine rike, on ta nõrgamõistuslik, nõdrameelne või esineb tal muu haiguslik seisund; kas isikul esines talle inkrimineeritava teo toimpanemise ajal seisund, mis mõjutas olulisel määral isiku teadvust ja käitumist ning takistas tal adekvaatselt oma tegudest aru saada ja seda juhtida; kas isik oli talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal süüdivusseisundis, st kas ta oli talle süüksarvatud teo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma tegude keelatusest, võimeline oma tegudest aru andma ja neid juhtima; kas isik on oma vaimse seisundi poolest võimeline osalema uurimistoimingutes, andma menetluse käigus tõepäraseid ütlusi, esinema kohtus ja kandma karistust; juhul, kui isik ei ole võimeline osalema uurimistoimingutes, esinema kohtus ja kandma karistust, siis millist meditsiinilist mõjutusvahendit tema suhtes kohaldada; kas isik võib olla oma psüühikahäire tõttu ohtlik endale või ühiskonnale; kas isikul esineb isiksuse häireid; kui isikul esineb isiksuse häireid, siis kuidas seda nimetatakse, milles see väljendub ja kas temal esinev isiksusehäire on ravitav; kas isikul esineb psühholoogilisi iseärasusi, mis on mõjutanud tema käitumist. Nendele küsimustele on eksperdid isiku kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiis aktis ka vastanud (kd 1, lk 158-216). Ekspertiisimääruse täitmine tehti ülesandeks riiklikult tunnustatud ekspertidele: T. Kompusele ja K. Einole, kes on vannutatud vastavalt kohtuekspertiisiseaduse §-le 17 ja teadlikud

§-st

2. Viljandi Maakohtu kohtunik määras lisaks täiendava ekspertiisi, milles ekspertidele T. Kompusele ja K. Einole esitati järgnevad küsimused: kas süüdistataval R.P. il raviti aastail 2000-2016 haigust, mida tal tegelikkuses ei esinenud; kui see nii oli, siis kas ebaõigetest diagnoosidest tulenevalt kasutas R.P. ebaõigeid ravimeid ja kui ta seda tegi, siis kas see võis põhjustada psüühikahäireid ja milliseid; millest tingituna erinevad R.P. i raviarsti (sh tsiviilasjas nr 2-16-7718) ja kriminaalasjas (nr 1-16-6312) statsionaarse kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia läbi viinud ekspertide arvamused R.P. i tervisliku seisundi kohta; kas R.P. on oma tervisliku seisundit silmas pidades võimeline
3. a novembri seisuga osa võtma tema kriminaalasja arutamisest
4. a märtsis, sh andma kohtus ütlusi.
5. Nõuded, millele ekspertiisiakt kriminaalmenetluses peab vastama, näeb ette KrMS §
6. Selle esimeses lõikes antakse loetelu andmetest, mis märgitakse ekspertiisiakti sissejuhatuses. Kolmas lõige sätestab, et ekspertiisiakti põhiosas esitatakse uuringute kirjeldus (p 1) ning uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (p 2). Sama paragrahvi kuuendast lõikest tulenevalt esitatakse ekspertiisiakti lõpposas uuringutele tuginev eksperdiarvamus. Käesolevas asjas koostatud ekspertiisiaktides on loetletud ekspertidele esitatud dokumendid, ekspertiisimääruses sisaldunud andmed ja ekspertidele esitatud küsimused. Seejärel sisalduvad ekspertiisiaktides väljavõtted ekspertidele esitatud meditsiinialastest ja muudest dokumentidest, erialaste uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamine, eksperdiarvamuse põhjendus ning eksperdiarvamus. Seega vastavad R.P. ile kriminaalasjas teostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis ja täiendav kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis kriminaalmenetluse seadustikus ekspertiisile sätestatud nõuetele.
7. Maakohus leidis, et R.P. ile tsiviilasjas tehtud ekspertiis on tõendina samaväärselt arvestatav, nagu muud asjassepuutuvad tõendid. Maakohus hindas tsiviilasjas tehtud ekspertiisi siiski vähemusaldusväärseks arvestades selle pikkust ning asjaolu, et selle käigus toimus üks 13 vestlus R.P. iga, mille kestus on täpsustamata ning selle aluseks on uuritava emalt, ambulatoorselt kaardilt ning haiguslugude kokkuvõttest saadud teave.
8. Apellatsioonikohtu hinnangul välistab R.P. ile tsiviilasjas tehtud ambulatoorse psühhiaatrilise ekspertiisi (II kd lk 46-48) käsitlemise kohtukõlbliku tõendina asjaolu, et eksperti hinnang ei vasta KrMS-i nende sätete nõuetele, millega on reguleeritud ekspertiisi määramise ja läbiviimise kord ning ekspertiisiaktile esitatavad nõuded. Maakohus ei ole analüüsinud, kas tsiviilasjas tehtud ekspertiis vastab kriminaalmenetluse seadustiku järgi ekspertiisile esitatavatele nõuetele. Samuti on kohus vastuollu läinud, kui möönis, et ema ütlusi R.P. i tervisliku seisundi kohta ei saa arvestada, kuivõrd esitatud ei ole dokumente, et tegemist oleks meditsiiniharidust omava isikuga (kohtuotsuse lk 21), ent aktsepteeris tsiviilasjas tehtud ekspertiisi, milles tugineti ema selgitustele. Kassatsioonikohtu praktikas on leitud, et KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi tegemisel. Eksperdiarvamuse aluseks on eksperdi uuringud, mille pinnalt kujuneb järelduslikult arvamus. Seetõttu ei ole arvamust võimalik käsitleda lahus selleni viinud uuringute käigust ja tulemustest. Uuringute kirjelduse ja nende tulemuste kaudu saavad nii menetlejad kui kohtumenetluse pooled kontrollida eksperdi poolt arvamuseni jõudmise käiku (3-1-1-32-09). Praegusel juhul puuduvad tsiviilasjas tehtud ekspertiisis nii uuringutulemuse hindamise andmed kui ka eksperdiarvamuse põhjendus. Väärib märkimist, et nimetatud ekspertiisis tehtud järeldused jäid segaseks ka kriminaalasjas ekspertiisi teinud eksperdile („See psüühilise seisundi kirjeldus oli antud aktis nii segane – see sisaldas hinnanguid, ema kirjeldusi, mida iganes ja igal juhul ei saanud seda hinnata psüühilise seisundina“ ekspert K. Eino ütlused, II kd lk 141). Seega on ka erialateadmisi omava isiku jaoks jäänud tsiviilasjas ekspertiisi läbi viinud eksperdi arvamuseni jõudmise käik. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-79-10 leidnud, et kui ekspertiis ei vasta KrMS § 107 lg-s 3 sätestatud nõuetele, siis on ka ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus kohtukõlbmatu oma järelduste kontrollimatuse tõttu ning taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
9. Kuna eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga - kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu (nr 3-1-1-79-10, p-s 12.2), siis puudus maakohtul vajadus tõendile hinnangut anda, mh hinnata tsiviilasjas tehtud ekspertiisi usaldusväärsust.
10. Kohtukolleegium leiab, et kuna tsiviilasjas tehtud ekspertiis on tõendina kohtukõlbmatu, muutuvad sisutühjaks ka kaitsja vastuväited, millega püütakse ringkonnakohut veenda, et tsiviilasjas tehtud ekspertiis on tõendina kaalukam (sest selles on põhjalikult küsitletud M.P. , diagnoosi panemisel kaasatud patsiendi perekonnaliikmeid, kasutatud andmestikku, mis ei erinenud kriminaalasjas ekspertiisi teinud ekspertide andmestikust) kriminaalasjas tehtud ekspertiisidest. Kaitsja apellatsiooni üks läbivaid etteheiteid kriminaalasjas tehtud ekspertiisidele seisneb selles, et nende tegemisse ei kaasatud teisi psühhiaatreid ja uuritava perekonnaliikmeid. Ringkonnakohus märgib, et selliselt ei oleks tagatud ekspertiisi sõltumatus ja kompetentsus, mis on aga KrMS § 95 lg-s 3 sätestatu esmane eesmärk. Ka ekspert T. Kompus on istungil selgitanud, et ekspert lähtub ainult varem dokumenteeritud andmetest, sest eksperdi ülesandeks on igakülgse täielikkuse ja teadusliku põhjenduse tagamine. Suhtlemisel arsti ja psühholoogi ning teiste isikutega, sh emaga, luuakse aga uued objektiivsed andmed ning kui neid ekspertiisi tegemisel arvesse võtta, siis toimuks juba tõendi kunstlik loomine, mis ei ole aga lubatav (II kd lk 132).
11. Eksperdiarvamuse põhjenduse ja järeldused lükkavad kaitsja hinnangul ümber R. P ema ja teda 16 aastat ravinud arstide arvamused süüdistatava diagnoosi kohta. 32.1 Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas tehtud ekspertiise ei lükka ümber ka kaitsja 14 taotlus tunnistada usaldusväärsemaks R.P. i ema M.P. kohtuistungil antud ütlused poja haigusliku seisundi kohta. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste tuvastamisel teaduslikult põhjendatud eksperdiarvamusele eelistada eriteadmisteta isiku selgitusi. 32.2 Kohtukolleegiumi jaoks ei lükka kriminaalasjas tehtud ekspertiisiakte ümber ka kaitseväited selle kohta, et M.P. on 16 aastat ravitud teise diagnoosi järgi. Raviarsti arvamus ei kummuta ekspertide poolt tehtud järeldusi M.P. süüdivuse küsimuses. Kohtuistungil üle kuulatud raviarst ei olnud oma patsiendiga ambulatoorselt pikemalt vestelnud aastast 2009, ei mäletanud täpselt raviplaani (A. Veikeni ütluste järgi sai R.P. enam vähem ühte ravimit (II kd lk 158), samas kui ekspertiisiaktist nähtub, et R.P. ile kirjutati välja kümneid erinevaid ravimeid) ning möönis, et aastate tagust diagnoosi nad maha ei võta (II kd tlk 159). 32.3 Tuleb märkida, et kaitsja apellatsiooniväited on suuresti suunatud kriminaalasjas tehtud ekspertiisi ümberlükkamisele seoses ekspertide poolt R.P. ile antud diagnoosiga. Nagu ekspert T. Kompus õigesti on märkinud, ei olnud praeguses asjas tehtud ekspertiisi eesmärgiks võtta seisukoht raviarsti hinnangute osas, selleks tuleks teha tervishoiuteenuse kvaliteedi suhtes ekspertiis (II kd lk 128). Küll aga saab väita, et ka nt paranoilise skisofreenia puhul ei tähenda vaid diagnoos iseenesest, et isik on süüdimatu, mida on kinnitanud kõik eriteadmisi omavad tunnistajad: A. Veiken, T. Kompus ja K. Eino (II kd lk 160, 130 ja 141). Ainuüksi diagnoosile tuginedes ei saa ekspertide ega arsti ütlusi arvestades teha õiguslikku järeldust, et isik oleks võimetu ümbrusest aru saama ja oma käitumist sellele vastavalt juhtima. Selleks ongi vaja määrata ekspertiis, et selgitada välja, kas isiku käitumises teo toimepanemise ajal esinesid

§ 34

p-des 1-5 sisalduvad tunnused, s.o antud juhul on tõendamiseseme asjaoluks just R.P. i süüdivuse küsimus.

1. Seonduvalt kaitsja etteheidetega, milliseid andmeid oleks eksperdid pidanud koguma, märgib ringkonnakohus, et ekspertiisi läbiviimise metoodikasse ei saa (ega tohigi) kohus sekkuda. Kassatsioonikohus on märkinud, et ekspertiisiakti põhiosas kirjeldatavad uuringud on konkreetse ekspertiisiliigi spetsiifiline küsimus. Uuringute ja nende metoodika valimisel on ekspert vaba, kuid tal on kohustus neid ekspertiisiaktis kirjeldada (RKKKo 3-1-1-32-09). Kohtuekspertiis on menetlusasjas eksperdiks määratud isiku erialane tegevus. Kohtuekspertiisi eesmärk on uurida esitatud materjali ja anda ekspertiisiülesandest lähtudes teaduslikult põhjendatud eksperdiarvamus (KES § 2). Kaitsjal ja teistel menetluspooltel on mõistagi õigus eksperte ekspertiisi läbiviimise metoodika osas küsitleda ning sellist õigust on ka kasutatud. Eksperdid on kohtuistungil selgitanud, milliseid andmeid ekspertiisiks kogutakse, erialaste uuringute tegemisest, kuidas uuringutulemusi hinnatakse ning kuidas kujuneb eksperdiarvamus ning selle järeldused. Ainuüksi asjaolu, et kaitsja usaldab diagnoosi osas raviarsti ning R.P. i ema selgitusi, ei kummuta ringkonnakohtu jaoks kriminaalasjas tehtud ekspertiiside õigsust.
2. Ekspertiisiakt saab tugineda üksnes järelduslikele teadmistele ning sellist seisukohta on eksperdid ka istungil rõhutanud (II kd lk 126, 139). Järelduslik teadmine erineb põhimõtteliselt nendest teadmistest, mida me saame vahetult meeleorganitega tajutu põhjal, s.o see ei kajasta silmaga nähtavat, vaid tegemist on täiesti uue teadmisega. Järelduslik teadmine saab olla tõendina lubatav vaid siis, kui selline teadmine on tekkinud kindlal viisil – kui see on saadud võimalikult maksimaalselt vastava teadusvaldkonna tänapäevast taset arvestava uurimistegevusega, mille käik on seaduses sätestatud nõuete kohaselt dokumenteeritud (KrMSKomm. E. Kergandberg 2012, lk 208). Ehkki kaitsja leiab, et lähtuma oleks pidanud nii ema kui teiste R.P. i tundnud ja ravinud arstide arvamusest, nõustub ringkonnakohus eksperdi kohtus antud selgitustega, et ekspertiisi tehes ei lähtuta teistest arvamustest, vaid ainult isiku psüühilise seisundi dokumenteeritud kirjeldusest (II kd lk 141). Ekspert T. Kompus on kohtuistungil selgitanud, et R.P. i ekspertiisi teostamisel koguti algandmeid isiku psüühilise 15 seisundi kohta toimikust aga ka dokumentidest, sh meditsiinidokumentidest ning sotsiaalset toimetulekut kirjeldavatest dokumentidest. Seejärel hinnati psüühilist seisundit ja isiku toimetulekut ning analüüsiti terve elukäik läbi, et häiritud toimetuleku korral vastata küsimusele, kas tegu on psühhiaatrilise või kognitiivsete funktsioonide probleemiga (II kd lk 124). Seega nähtub ekspertide selgitustest, et ekspertiisi tehes arvestatakse dokumenteeritud psüühilise seisundi kirjeldust, mis peaks olema objektiivne seisund sel ajahetkel. Igasugused muud arvamused (sh huvitatud isikute, raviarsti, teiste ekspertide arvamused) jäetakse kõrvale, sest need andmed ei ole objektiivsed (nt võib patsient oma vaevusi võimendada või pisendada ning anda raviarsti suunavatele küsimustele soovitud vastuseid II kd lk 141). Ringkonnakohus leiab, et ekspertide selgitusi ekspertiisi uuringute kirjelduse ja nende seostamise kohta uuringutulemuste hindamise andmetega, tuleb pidada igati asjakohasteks.
3. Kaitsja on leidnud, et eksperdid on väga vabalt tervishoiuteenuse korraldamise seadust, võlaõigusseadust ning kohtuekspertiisiseadust ning eksitasid kohut, sest viidatud seadused ei reguleeri isiku psüühilise seisundi hindamist erinevalt, nagu väitsid eksperdid. Ringkonnakohus märgib, et isiku ravimisel ning tema psüühilise seisundi hindamisel on nii raviarsti kui kohtueksperdi eesmärgiks panna diagnoos õigesti. Selles osas ei erine eespool nimetatud seadused tõepoolest oma eesmärgi osas. Samas erinevad eespoolnimetatud seadused diagnoosi kindlakstegemise meetodi poolest. Kohtukolleegium leiab, et ekspertide eesmärgiks ei olnud kohut eksitada (nagu leiab kaitsja), vaid nagu nähtub ka eksperdiarvamuse põhjendusest, juhindusid eksperdid kohtuekspertiisiseaduses ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud nõuetest eriteadmiste kasutamise kohta menetlusasjas, mis erinvad oluliselt sellest seadusega sätestatud õiguslikust raamistikust, milles toimub tervishoiuteenuse osutamine raviarsti poolt (võlaõigusseadus, tervishoiuteenuse korraldamise seadus, II kd lk 47). Ekspert T. Kompus on kohtuistungil ka selgitanud, millises õiguslikus raamistikus toimub ekspertiisi tegemine ja millises inimese ravi ning milliseid erinevusi see kätkeb. Lühidalt kokkuvõetuna osutatakse tervishoiuteenust patsiendi huvides, võlaõigusseaduse järgi sõlmitakse patsiendiga vaikimisi leping, mis seab kohustusi nii patsiendile kui arstile. Samas kohtuekspertiisiseadus, kriminaalmenetluse seadustik ja eksperdi vanne nõuavad, et ekspert oleks erapooletu, st ekspertiis ei toimu ekspertiisialuse huvides (erinevalt tervishoiuteenuse korraldamise seadusest) ning ekspertiisialusel ei ole vaja teha eksperdiga koostööd (erinevalt võlaõigusseadusest). Eksperdi kasutuses on samas hulgaliselt võimalusi saada täiendavaid andmeid, ning tema kohustuseks on tagada igakülgsus, täielikkus, teaduslik põhjendus (II kd lk 127). Põhimõtteliselt sama on kinnitanud ka R.P. i raviarst A. Veiken, kelle ütluste kohaselt lähtub raviarst kaebustest, põhiliselt on jutuajamine ja jälgimine, patsiendil on õigus ravist loobuda, haiged on kliendid, kelle huvides arst töötab ning oluline on patsiendi rahulolu tagamine (II kd lk 159-160).
4. Kaitsja leiab, et ekspert T. Kompus on kohut eksitanud ja tema ütlused on vastuolulised ning eluliselt mitteusutavad. T. Kompuse ütluste vastuolulisus seisneb kaitsja hinnangul selles, et ta pidas ühelt poolt eksperdi ülesandeks uuritava elukäigu kohta võimalikult igakülgsete andmete kogumist, teiselt poolt aga väitis, et tsiviilasjas tehtud ekspertiisis kasutatud ema ütlused olid täiesti lubamatud ja vastuolus kohtuekspertiisi seadusega. Lisaks väitis T. Kompus, et süüdistav suutis sihipäraselt käituda ja tuli hästi toime (sellepärast ei saanud ta põdeda skisofreeniat), hiljem aga väitis, et ükski diagnoos iseenesest ei sega sihipärast toimetulekut ja käitumist. Vastuolu näeb kaitsja ka T. Kompuse ütlustes võrreldes tunnistajate A. Veikeni ja M.P. ütlustega puutuvalt süüdistatava kognitiivsete võimete muutusega viimase 16 aasta jooksul. T. Kompus kinnitas, et kognitiivsed võimed ei ole muutunud, A. Veiken ja ema aga vastupidist. Just kognitiivsete muutuste tõttu pöörduski M. P viimases hädas sotsiaalosakonda, et R.P. paigutataks sundravile. Samuti leidis M. Kompus, et R.P. ei vaja sundravi, ent kui talle oleks õigeaegselt
5. aprillil
6. a osutatud vältimatut abi, oleks R. M terve ja elus. Elulise 16 usutavuse osas heidab apellant ette seda, et T. Kompuse väitel ei tekitatud
7. a koljuluumurdudega ajukahjustust. Kaitsja hinnangul on aga eluliselt usutav, et ajupõrutus võib ajutegevusele avaldada mõju alles aastaid peale traumat. 36.1 KrMS § 63 lg 1 kohaselt on eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Ringkonnakohtu jaoks T. Kompuse ütlused vastuolu ei kujuta. Vastuolu tõendis esineb juhul, kui ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, ütlustes on vastuolu teiste asjas kogutud tõenditega või kui ütlused on eluliselt ebausutavad. 36.2 Kohtukolleegiumile leiab, et T. Kompus on ammendavalt selgitanud ekspertiisi läbiviimise metoodikat, sh eksperdile ja ekspertiisile esitatavaid nõudeid. Mingitki vastuolu ei näe ringkonnakohus ka T. Kompuse selgitustes, et süüdistav suutis sihipäraselt käituda ja tuli hästi toime, väites samas, et ükski diagnoos iseenesest ei sega sihipärast toimetulekut ja käitumist. Ekspert on selgitanud, et diagnoos iseenesest ei häiri inimese toimetulekut, vaid sellega kaasnev sümptomaatika (II kd lk 130). Vastuolu ei näe ringkonnakohus ka T. Kompuse ütlustes seoses süüdistatava kognitiivsetele võimetele antud hinnanguga. Nagu eespool öeldud, saab ekspertiisiakt tugineda üksnes järelduslikele teadmistele. T. Kompus on istungil veenvalt põhjendanud, kuidas kujunes eksperdi arvamus sellest, et R.P. il temale inkrimineeritud tegude toimepanemise ajal ei esinenud kognitiivsete funktsioonide ega psüühilise seisundi poolt takistusi ega piiranguid oma ümbrusest arusaamiseks ning sihipäraseks käitumiseks ja arutlemiseks. Ekspert T. Kompuse ütlused on kooskõlas ekspertiisis tehtud järeldustega ka selles osas, et T. Kompuse hinnangul ei vaja R.P. sundravi. Ekspertiisiaktis arvamuslikus osas on eksperdid jõudnud järeldusele, et R.P. il ei esine selliseid psüühikahäireid, mis põhjustaksid temal tahtest olenematut, teda ennast või teisi isikuid ohustavat käitumist (II kd lk 215). Mis puudutab kaitsja väiteid, et
8. a tekitati R.P. ile koljuluumurdudega ajukahjustus, mis võib välja lüüa aastaid pärast traumat, siis antud osas on ekspert andnud ütlusi, et
9. kriminaalasjas, kus R.P. oli kannatanu peksmises, tehti talle ka aju kompuuteruuring ajuvigastusi ei tuvastatud. Järelikult oli tegemist näokolju traumaga, millega ei kaasnenud ajukahjustust. Ka kliinilises pildis ei tuvastanud eksperdid muutusi. Ekspert selgitas, et kindlasti tekitas näokoljutrauma valu, aga selle järgselt mingeid muutusi R.P. i käitumises ja psüühilises seisundis eksperdid ei tuvastanud (II kd lk 131 ja 144). Seega on praegusel juhul eksperdid välistanud, et R.P. il üleüldse oli
10. a peksmise tagajärjel ajukahjustus. Järelikult ei saa aktualiseeruda ka kaitsja kahtlus, et ajukahjustuse võimalikud mõjud võivad end ilmutada aastate möödumisel, mistõttu puudub vajadus hinnata nn elulise usutavuse kriteeriumi, kuivõrd kliiniline pilt ei kinnita ajukahjustuse olemasolu. Samuti ei saa väita (nagu seda teeb kaitsja), et enneaegsetel lastel on rohkem probleeme psüühilise tervisega, sest selliseid arvandmed kohtul puuduvad. Praegusel juhul on ekspert aga kinnitanud, et läbi on analüüsitud kogu R.P. i arengulugu ning püsivat arenguhäiret ei ole süüdistataval seoses enneaegse sünniga täheldatud (II kd lk 132 ja 144).
11. Tulles tagasi süüdimatuse tuvastamise I tasemele (süüdivuse meditsiiniline tuvastamine), siis

§ 34p-des 1-5 nimetatud tunnuseid eksperdid ei tuvastanud.

Ekspertiisi arvamusest nähtub, et R.P. il ei esine vaimuhaigust, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega rasket psüühikahäiret. Temal esinev psüühika- ja käitumishäirete kogum – segatüüpi ärevushäire ja sõltuvus rahustitest ei takista ega piira ümbrusest ja oma käitumise iseloomust ning võimalikest tagajärgedest arusaamist ega sihipärast arutlemist ja käitumist. Temale inkrimineerivate tegude toimepanemise ajal, s.o

1. aprillil 2016, ei olnud R.P. il oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolt takistusi ega piiranguid ümbrusest ja oma käitumise iseloomust arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks, sh nende sotsiaalsest tähendusest ja võimalikest tagajärgedest arusaamiseks. Ta oli suuteline sihipäraseks arutamiseks ja käitumiseks kooskõlas reaalsete väliste stiimulite ning oma lähemate ja kaugemate eesmärkidega, R.P. il ei olnud ka sellist erilist emotsionaalset seisundit, 17 mis oleks temal takistanud või piiranud oma tegude iseloomust, sh nende sotsiaalsest tähendusest ja võimalikest tagajärgedest arusaamist. Ka käesoleval ajal ei ole R.P. il oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolest takistusi ega piiranguid ümbrusest arusaamiseks ja sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks, sh menetlustoimingutes osalemiseks. (I kd lk 195).
2. Tuvastanud isiku vaimse haigusliku seisundi, saab kohus rakendada õiguslikku kriteeriumi (§ 34 lg 1 ja alt 2) ning tuvastada isiku kontrollivõime, st otsustada, kas organismi seisundi tõttu oli isik võimeline aru saama oma teo keelatusest (intellektuaalne külg) ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima (voluntatiivne külg).
3. Kohtule on kaitsjal järgmised etteheited: kohus pole hinnanud R.P. i käitumist
4. aprillil 2016 ning on ebaõigesti hinnanud tema käitumist enne tulistamist
5. aprillil
6. Samuti on kohus ebaõigesti hinnanud ekspert K. Eino vastuolulisi ütlusi kohtuistungil, tõlgendades need süüdistatava kahjuks.
7. Selleks, et kontrollida isiku võimet normikuulekalt käituda, lasub kohtul kohustus selgitada välja süüdivuse juriidilised tunnused, s.o teha kindlaks, kas isikul tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Kohus toetub seejuures ekspertiisiaktis või eksperdi selgitustele ekspertiisiakti kohta, mis selgitavad eriteadmistele toetudes, millise psüühilise häirega oli tegemist ning kas ja mil määral see moonutab isiku võimet tegelikkust adekvaatselt tajuda ning kas antud teo toimepanemine oli ajendatud haiguslikust seisundist või mitte.
8. Maakohus leidis, et R.P. on süüdiv. Kohus leidis, et R.P. i emotsionaalsed reaktsioonid kuritegude toimepanemise ajal olid olukorrale vastavad. Kuriteo asjaoludest nähtuvalt oli R.P. i viha kantud nii ülemistele naabritele, kasuisale kui ümbritsevale maailmale ning see kandus üle toimepandud kuritegudele. Üldteada asjaoluks luges kohus, et magamatusest on inimeste ärrituvuslävi madalam ja ka ekspert K. Eino ütluste kohaselt on ärevushäiretega inimestele omane, et neid häirivad erinevad asjad. Ka ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile ei jää antud asjas mingitki kahtlust, et R.P. oli teo toimepanemise ajal süüdiv. Apellatsioonikohtule ei jää ekspertiisiaktist ja ekspertide kohtuistungil antud selgitustest kahtlust, et R.P. oli talle inkrimineeritavate tegude toimepanemise ajal
9. aprillil
10. a õigesti orienteeritud ning tegutses sihipäraselt, millele viitab tema käitumine teole eelneval ajal, kui tema eesmärgiks oli saada enda kasutusse kasuisa relv, mille kättesaamiseks ta sooritas järjestikuste käitumisaktide jada: tellis takso, sõitis sellega kauplusesse, kust ostis ketaslõikuri ja lõikekettad, naasis elukohta, seadis töökorda ostetud tööriista ja avas sellega relvakapi. Samuti tegutses ta eesmärgipäraselt ning sihipäraselt relva laadimisel, suundumisel üles naabrite ukse taha, lasu sooritamisel, seejärel saades aru, et laskemoon on kõlbmatu, uuesti relva laadimisel ning uute laskude sooritamisel, sihipärasel liikumisel oma korterisse ning uute laskude sooritamisel trepikojas liikunud inimeste suunas. R.P. i jätkas seejärel sihipärast käitumist kui otsustas majast lahkuda, olles eelnevalt pakkinud esmatarbeesemed. Kinnipidamise järgselt oli ta võimeline suhtlema, sai aru, mida talle räägiti ja käitus adekvaatselt, mida on kinnitanud R.P. i kinni pidanud politseiametnik J. Kuusk (II kd lk 108). Ka 24 tundi hiljem sai ta aru toimunust, kirjeldas enda ja teiste isikute käitumist. Seejuures olid tema mälestused pidevad terviklikud tajuelamused ning kooskõlas objektiivselt toimunud andmetega. Ekspert T. Kompus on kohtuistungil selgitanud, et selline sihipärane tervest seeriast sihipärastest käitumisaktidest koosnev jada ei oleks võimalik, kui kuskil esineks kognitiivsete funktsioonide defitsiit. Viimase esinemisel ei teaks inimene, mis ta teeb, mida teha järgmisena. Ka see, et inimene räägib nt nädal või aasta hiljem sündmustest objektiivsel viisil ning kirjeldades, kuidas ta sel ajal käitus ja mida koges, ei viita psüühikahäiretele (II kd lk 134). Ekspert K. Eino on kinnitanud, et analüüsides R.P. i käitumist teo ajal, sh tema kognitiivseid võimeid, arusaamist ja mälestusi, 18 siis need olid niivõrd terviklikud, et ka ravimite mõju ei saanud olla probleemiks (II kd lk 154). Maakohus on osundanud sellelegi, et R.P. il olid ka kohtuistungil täpselt meeles üksikasjad varasematest sündmustest naabritega ja probleemid üleval elava teismelisega, mis teda vihastasid ja ärritasid (II kd lk 150).
11. Kohtukolleegium leiab eelmises punktis käsitletut arvestades, et R.P. i käitumises ei ilmne asjaolusid, mis viitaksid sellele, et ta ei olnud oma organismi seisundi tõttu võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima. Sellist arvamust ei kõiguta ka apellatsiooniväited R. P käitumise kohta päev enne sündmust, s.o
12. aprillil
13. Nimetatud päeva osas on ekspert K. Eino andnud ütlusi, et arsti poole pöördumine oli taolises olukorras (s.o kui kodus tekkis probleeme ja ütlemisi) R.P. i puhul tavapärane. Kõikidel kordadel pöördus ta ise ja läks ka haiglast ära siis, kui ise soovis (II kd lk 146). Seega ei saa sellest, et süüdistatav
14. aprillil
15. a pöördus haiglasse ning väidetavalt ei leidnud üles õiget kellanuppu ega tervishoiutöötajat, teha järeldust, et ta ei saanud nimetatud kuupäeval aru oma tegude tähendusest ega suutnud neid juhtida. Ringkonnakohut ei veena ka kaitsja argumendid, et R.P. il esines
16. aprillil
17. a stuupori seisund. Kaitsja osundab tunnistaja L. ütlustele, mille kohaselt oli R.P. liikumatult ilmega ja kangestunud olekus trepikoja ees. Ringkonnakohus tugineb siinkohal ekspert K. Eino selgitustele ja möönab, et mõneminutiline kangestunud olek ei tähenda stuupori seisundit. Ekspert on selgitanud, et stuupori seisundist inimene reeglina ise välja ei tule. Tegemist on pidurdusseisanguga, kus inimene on jäik, rigiidne ning ei suuda end liigutada. Reeglina tuuakse inimene sellest seisundist välja ravimite või elekterimpulssraviga (II kd lk 153).
18. Kaitsja on veendumusel, et R.P. võis tegutseda ravimite kõrvalmõjude toimel. Nii on kaitsja lisanud kaebusele loetelu R.P. ile aastate jooksul välja kirjutatud ravimitest ning lisanud lingid ravimi infolehele. Kohtukolleegium peab põhjalikuks maakohtu otsuse seda osa, mis käsitleb tarbitud ravimite mõju R.P. ile ja tema 14.-
19. aprilli
20. a seisundile. Ringkonnakohus kasutab õigust jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata (KrMS § 342 lg 3 p 1). Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgmist. Ekspert K. Eino on ravimite sõltuvust selgitades kinnitanud, et see võib olla isikule piinav, ent ei piira tema võimet aru saada ümbrusest ega pane teda tahtevastaselt mingeid tegusid tegema. Ekspertiisiga ei tuvastatud, et segatüüpi ärevushäire ja sõltuvus rahustitest ning uuritava poolt toimepandud tegude vahel oli põhjuslik ja sümptomaatiline seos (II kd lk 141). Eksperdid jõudsid täiendavas kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisis järeldusele, et tervishoiuteenuse osutamisel R.P. ile määratud psühhoosivastase toimega ravimite manustamisel esines tal lühiaegseid neuroloogilisi kõrvalnähte ja kognitiivsete funktsioonide ajutist halvenemist. Püsivaid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite R.P. il ravimitest tingituna ei tekkinud. Seejuures on eksperdid ekspertiisi tehes arvestatud R.P. ile välja kirjutatud ravimite ja nende kõrvalmõjudega. Ekspert on selgitanud ekspertiisiaktis kujunenud arvamust ning väitnud, et R.P. ei võtnud ühtegi ekspertiisis nimetatud ravimit sellises annuses, et tal oleks olnud meeltesegadust. Ka neuroloogilist kõrvalmõju esines tal mõnel korral, aga mingisuguseid segadusseisundeid tema dokumentatsioonis ei nähtu (II kd lk 149-150).
21. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et süüdistatav oli süüdiv

§ 34

mõttes, siis taotleb kaitsja

§ 35kohaldamist.

Kohtukolleegium märgib, et piiratult süüdival isikul peab olema diagnoositud üks

§ 34nimetatud psüühilistest seisunditest.

Kuna eksperdid ei ole R.P. il tuvastanud süüdimatuse meditsiinilisi tunnuseid, siis ei saa tema puhul rääkida piiratud süüdivusest

§ 35tähenduses.

1. Ringkonnakohtus taotles kaitsja võtta kriminaalasja materjalide juurde
2. mai
3. a käskkiri, millega vangistusseaduse § 100 lg 1 p 3 alusel karistati R.P. i Tartu Vangla kodukorra 19 p 1.6.3 süülise rikkumise eest kartserisse paigutamisega 6 ööpäevaks. Samuti esitas kaitsja protokolli, millega otsustatakse täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise jätkamise vajalikkuse üle. Tõenditega soovib kaitsja väita, et kuna R.P. i on juba 16 korral 2 kuu jooksul distsiplinaarkorras karistatud, siis on tegemist isikuga, kellel on kas vaimuhaigus või psüühiline häire, sest ükski normaalne inimene ei laseks end 16 korral kahe kuu jooksul karistada. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tähenda üksnes kaitsja hinnang seda, et R.P. oleks süüdimatu. R.P. i käitumist vanglas on seoses talle tehtud täiendava ekspertiisiga analüüsitud, mistõttu on see hästi dokumenteeritud (II kd lk 34-48). Ekspert T. Kompus andis ekspertiisi selgitamisel ütlusi, et R.P. i käitumine vanglas oli samasugune nagu psühhiaatria statsionaaris, st ta tuli hästi toime tavalistes vanglatingimustes, orienteerus distsipliininõuetes ja võimalustes, sai kasutada kaasasolnud raha (II kd lk 128). Ka ekspert K. Eino ütluste kohaselt tuli R.P. vanglas väga hästi toime, suutis kiiresti omandada oskused, kuidas süüa hankida, raha kasutada, endale vajalikud asjad muretseda ning lõpetas ajalehetellimuse, kui raha hakkas otsa saama. Käe- ja jalaraudu kasutati tal põhjusel, et ta protestis mingisugustele piirangutele, nõudis üht ja teist ning mittesaamisel väljendus solvavalt. Kuid psühhoosiavaldusi tal selle tulemusena ei ilmnenud. Need olid pigem protestireaktsioonid- ja käitumine (II kd lk 144). Kohtukolleegium leiab, et süüdivuse küsimuse hindamisel ei saa lähtuda nn normaalse inimese kriteeriumist. Praegusel juhul ei tuvastanud eksperdid R.P. i käitumises vangistuses psüühilisi ega kognitiivseid defitsiite ja arvestades R.P. i käitumist tervikuna, ei jää ka kohtukolleegiumil kahtlust, et distsiplinaarrikkumiste toimepanemine seaks kuidagi kahtluse alla R.P. i süüvõime.
4. Kaitsja leiab apellatsioonis, et kohus on süüvõime hindamisel rikkunud KrMS § 7 lg 3 põhimõtet, mis on viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele. Apellatsioonikohus juhib siinkohal tähelepanu kassatsioonikohtu praktikale, kus on leitud, et väide, et isik oli teo toimepanemise ajal süüdimatusseisundis, on olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest (RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 17-19). Praegusel juhul ei tekkinud ringkonnakohtul kõrvaldamata kahtlusi, mida tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtukolleegium leiab, et kaitseväited süüdistatava süüdivusest on kummutatud usaldusväärsete tõendite: kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi ja täiendava ekspertiisiga ning ekspertide antud ütlustega ekspertiisi selgitamisel. Apellatsioonikohus leiab, et neid tõendeid ei lükka kuidagi ümber õigusteadmisteta isiku (ema) ütlused ega tsiviilasjas tehtud ekspertiis, mis on tõendina kohtukõlbmatu, samuti ei saa isiku süüdivuseküsimuse hindamisel tugineda raviarst A. Veikeni ütlustele. Vaatamata menetluses püstitatud kaitseteesile, et süüdistuses näidatud tagajärje põhjustas süüdistatava süüdimatusseisund, osundab ülejäänud tõendikogum ühemõtteliselt sihipärasele ning tahteliselt suunatud käitumisele. Seega ei ole R.P. i puhul alust rääkida KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud kõrvaldamata 20 kahtlusest, mis tuleks vältimatult tõlgendada süüdistatava kasuks. III
5. Kaitsja on vaidlustanud ka R.P. ile mõistetud karistuse ning taotlenud selle vähendamist. Kohus peaks arvestama süüdistatava raske isikliku olukorra ja puhtsüdamliku kahetsusega. 47.1 Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Selliseid asjaolusid on maakohus otsust tehes arvestanud. Kohus arvestas, et R.P. on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata isik, kes on pannud toime rasked isikuvastased ja üldohtliku süüteo. R.P. i karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke täidab vaid reaalne vangistus.

§ 418lg 1 järgi arvestas kohus kergendava asjaoluna varasema karistuse puudumist.

Isiku süü suurust aga iseloomustab teistele kahju tekitamine ja surma põhjustamine. Kohus leidis, et isiku süüle vastavaks karistuseks on 2 aastat vangistust. Ringkonnakohus nõustub karistuse liigi ja määraga. 47.2 Isikuvastaste süütegude osas arvestas kohus tapmiskatse puhul tahtluse liiki ning süü suuruse juures seda, et kuritegu jäi lõpule viimata juhuse tõttu. Mõrva enamohtliku koosseisu juures ei tuvastanud kohus kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Süü suuruse juures arvestas kohus tahtluse liiki (otsene tahtlus), R.P. i teoeelset ja –järgset käitumist. Kohus mõistis R.P. ile karistuse keskmises määras – s.o 14 aastat. Karistused liitis kohus absorbtsioonipõhimõttel, lugedes kergemad karistused (

§ 418

lg 1 järgi mõistetud vangistuse 2 aastat ja

§ 113

lg 1 - § 25 lg 1 järgi mõistetud vangistuse 9 aastat) kaetuks raskeima karistusega –

§ 114lg 1 p-de 2 ja 4 eest mõistetud karistusega, milleks on 14 aastat vangistust.

47.3 Kohtukolleegium ei nõustunud maakohtus R.P. i teole antud õigusliku hinnanguga ja kvalifitseeris selle ümber (vt otsuse p 21). Arvestades kaitsja väiteid, annab ringkonnakohus järgnevalt hinnangu süüdistatavale mõistetud karistusele. 47.4 Apellatsioonikohus leiab, et R.P. i teos ei esine karistust kergendavaid asjaolusid

§ 57lg 1 p 3 ja p 4 mõttes.

47.5 Otsustamine, kas kohtualune kahetseb ja kas see kahetsus on ka puhtsüdamlik, on fakti küsimus (RKKK 3-1-1-186-04, p 12.2). Puhtsüdamlik kahetsus peab olema kontrollitav ja tulenema asja materjalidest. Apellatsioonikohus nõustub maakohtuga, et olukorras, kus isik kahetseb üksnes seda, et ta ei võtnud ravimeid, ent väidab, et rohkemast tal kahju ei saa olla, ei ole tegemist karistust kergendava asjaoluga

§ 57lg 1 p 3 mõttes.

Kassatsioonikohtu praktikas on asutud seisukohale, et karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes (RKKKo 3-1-1-18-14, p 11). Praegusel juhul ei ole asjaolude pinnalt tuvastatav, et R.P. ka reaalselt on oma teo ohtlikkusest aru saanud. Ta ei ole kannatanute ees vabandanud. Vastupidi – vaatamata tuvastamist leidnud asjaolule, et R.P. oli teo toimepanemise ajal süüdiv, peab ta end olukorra ohvriks. 47.6 Apellant taotleb kergendava asjaoluna arvestada ka süüdistatava rasket isiklikku olukorda, s.o isiku sõltuvust ravimitest ja ravimimürgitust. Kohtukolleegium sellist taotlust põhjendatuks ei pea. Apellatsioonis ei ole kaitsja vähemalgi määral põhjendanud, kuidas sõltuvus ravimitest või väidetav ravimimürgitus mõjutas R.P. i süütegu toime panema. Seetõttu märgib ringkonnakohus üksnes, et maakohtus uuritud tõenditega ei leidnud tõendamist, et R.P. il oleks olnud ravimimürgitus ja ka ravimite mõju ei saanud olla kuriteo toimepanemise 21 põhjuseks. 47.7 Karistuse vähendamiseks ei anna alust seegi, et kriminaalkolleegium tuvastas materiaalõiguse rikkumise ja kvalifitseeris R.P. i teo ümber. Süüdistatava süü on arvestades teo tehiolusid suur ning ka kergendavad asjaolud puuduvad. 47.8 Katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku tahtluse intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo toimepanemise põhjalik planeerimine ja ettevalmistamine. Teiseks on oluline see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Määravad on ka konkreetse süüteo tehiolud, s.o katsestaadiumisse jäänud teo üldine ohtlikkus, nt kolmandate isikute paralleelne ohustamine planeeritava kuriteoga. Kaalukad on ka konkreetsed põhjused, miks ei päädinud katsestaadiumisse jõudnud tegu toimepanija poolt soovitud tagajärjega – oli selleks siis lihtsalt ebaõnnestumine (nt möödatulistamine), kolmandate isikute ootamatu ning planeerimata sekkumine (nt õigeaegne arstiabi osutamine) või toimepanija eesmärgi realiseerumine üksnes osaliselt (kahe inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm) jne. (3-1-1-70-16, p 14). 47.9 Arutatavat kriminaalasja silmas pidades ei tingi asjaolu, et R.P. i tegu jäi katsestaadiumisse, kolleegiumi hinnangul karistuse kergendamist. Süüdistatava tegu iseloomustab kuriteo toimepanemise planeerimine ja ettevalmistamine, sh vahendite ostmine relvakapi avamiseks. Samuti iseloomustab tegu selle intensiivsus: süüdistatav käis korteri nr 12 ukse taga korduvalt: laadinud relva tühjade padrunitega, naasis ta hiljem laetud relvaga, tulistas sellega vastu ust, hiljem koridoris aga M.A. u ja A.M. suunas, põhjustades lasuga selga viimase surma. Ent ka sellega R.P. ei piirdunud, vaid järgnes M.A. ule ja A.M. le ning jätkas tulistamist. Teo ohtlikkust suurendab selle toimepanemise vahend. Toimepanija eesmärk realiseerus osaliselt (kahe inimese surma asemel ühe kannatanu surm) vaid seetõttu, et juhuse tõttu ei tabanud kuul korteris viibivaid isikuid ja koridoris M.A. . R.P. i tegu oli kantud isiklikust vaenust ülemiste naabrite vastu, aga vihavaen kasuisa ja naabrite vastu kandus üle teistelegi, mida iseloomustab tema tegevus M.A. u ja A.M. vastu, kellega tal varasem kokkupuude puudus. M.A. kinnitas istungil, et ei tunne R.P. i, mingit suhet ega isiklikku vihavaenu nende vahel ei ole (II kd lk 95). Süüdistatava ütlustest nähtub, et ta nägi, et ülemisest korterist tulevad mees ja naine ning tulistas neid, kuna tahtis, et nad pihta saaksid. Süüdistatava sellisest käitumisest nähtub ükskõiksus teiste inimeste elu ja tervise suhtes. 47.10 R.P. i teojärgset käitumist iseloomustab asjaolu, et ta soovis sündmuspaigalt põgeneda olles eelnevalt pannud kokku isiklikud asjad. Süüdistatava teos ei ole avaldunud mõistmist teo tagajärgede osas, samuti ei ole ta midagi teinud kahju vabatahtlikuks heastamiseks. 47.11 Kohus lähtus karistuse mõistmisel liidetavatest raskeima kuriteo eest ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast. Ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis annaksid aluse karistust raskeima kuriteo eest muuta.

§ 418

lg 1 järgi mõistetud karistuse liigi ja määraga nõustub kohtukolleegium maakohtu otsuses toodud põhjendustel. Maakohus liitis karistused absorbtsioonipõhimõttel. Kassatsioonikohus on leidnud, et

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale ( vt nr 3-1-1-20-16 p-s 16). Kuna praegusel juhul on maakohus mõistnud karistuse mõrva eest sanktsiooni keskmises määras, siis ei tuleks karistuse vähendamine arvestades teo tehiolusid ja kergendavate asjaolude puudumist enam kõne alla. R.P. ile maakohtu poolt mõistetud karistus tuleb jätta muutmata ning

§ 418

lg 1 ja § 114 lg 1 p 4 - § 25 lg 2 järgi mõista süüdistatavale liitkaristuseks

§ 64

lg 1 alusel 14 aastat vangistust.

§ 68lg 1 lausel tuleb R.P.

i 22 karistuse algust arvestada tema kinnipidamisest alates, s.o alates

1. aprillist
2. IV
3. Riigi õigusabi korras osales menetluses süüdistatava R.P. i kaitsja vandeadvokaat M. Senkel, kes on esitanud taotluse riigi õigusabi kulude ja riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. 48.1 Taotluse kohaselt on apellatsiooni koostamisele kulutanud 7 tundi, mille eest ta taotleb tasu 288 eurot (sh käibemaks 48 eurot) ja kohtuistungil viibimisele on kulunud 1 tund, mille eest taotleb kaitsja 48 eurot (sh käibemaks 8 eurot). Sõidukulude eest
4. augustil 2017 Tallinn – Tartu –Tallinn taotletakse 370 km eest 133,20 eurot (sh käibemaks 22,20 eurot). Kokku palub kaitsja määrata advokaadibüroo pidajale riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitise summas 469,20 eurot (sh käibemaks 78,20 eurot). 48.2 Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul ei iseloomusta apellatsiooni pikkus sellele kulutatud aega. Ringkonnakohus arvestab siinkohal, et kaitsja osales ka maakohtuistungil ning selle eest on talle tasu välja mõistetud. Kuna apellatsioon seisneb peaaegu täielikult maakohtus esitatud kaitsekõne teeside (II kd lk 198 – 206) sõna-sõnalises kordamises, siis ei saanud selle vormistamisele (s.o pealkirjastamisele) ja mõningatele lisaargumentidele kuluda rohkem kui 4 tundi. Lisaks sisaldab apellatsioon põhjendamatuid kordusi ning on kohati raskesti mõistetav. Ringkonnakohus peab põhjendatuks ajakuluks apellatsiooni koostamise eest 4 tundi, mistõttu vähendab kohtukolleegium osaliselt kaitsjatasutaotluses taotletud summat ja rahuldab selle summas 192 eurot (sh käibemaks 32 eurot). Samuti rahuldab ringkonnakohus kaitsjale sõiduga tekkinud kulud ning ringkonnakohtu istungil osalemisega seotud kulud: 48 eurot (sh käibemaks 8 eurot). Kokku kuulub kaitsjatasu rahuldamisele summas 240 eurot (milles sisaldub käibemaks 40 eurot) ja sõidukulud summas 133,20 eurot (milles sisaldub käibemaks 22,20 eurot). Riigi õigusabi tasu suuruse ja kulutuste hüvitamise kindlaksmääramisel juhindus ringkonnakohus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja §-st 23 lg-st 1 ning justiitsministri
5. juuli 2016 määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-test 4,6,10, § 3 § 6 lg-test 3,5 ja § 17 lg-st
6. 48.3 KrMS § 185 lg 1 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 1-4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Käesoleval juhul teeb ringkonnakohus otsuse KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud alusel ning sellest tulenevalt jäävad R.P. i ringkonnakohtus kantud menetluskulud riigi kanda. V
7. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2 alusel tühistada osaliselt, s.o osas, millega maakohus tunnistas R.P. i süüdi

§ 113lg 1 - § 25 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuse; tunnistas R.P.

i süüdi § 114 lg 1 pde 2,4 järgi ja mõistis talle karistuse ning

§ 113

lg 1 - § 25 lg 1; § 114 lg 1 p-de 2,4 ja § 418 lg 1 järgi § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse osas. Tühistatud osas teha juhindudes KrMS § 340 lg 2 p-st 3 uus otsus, millega: mõista R.P.

§ 114lg 1 p 2 järgi õigeks; tunnistada R.P.

süüdi

§ 114lg 1 p 4 - § 25 lg 2 järgi; mõista R.

P

§ 114lg 1 p 4 § 25 lg 2 järgi karistuseks 14 (neliteist) aastat vangistust; lugeda R.

P Tartu Maakohtu

1. aprilli
2. a otsusega

§ 418

lg 1 järgi mõistetud karistus – 2 aastat vangistust, kaetuks raskeima karistusega ning mõista R.P. ile liitkaristuseks 14 aastat vangistust. Muus osas jätta Tartu Maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. 23 /allkirjastatud digitaalselt/ 24