← Eesti

3-17-792/61

Obsah (7)§ 11§ 210§ 265§ 178§ 264§ 199§ 175

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-17-792 30. jaa

) § 210 lg-le 1. 12.

§ 11

lg 3 sätestab üldreegli, mille kohaselt lahendab ringkonnakohus asja kolmeliikmelises koosseisus.

§ 210

lg 1 esimese lause järgi vaatab ringkonnakohtus määruskaebuse läbi üks ringkonnakohtu kohtunik. Teine lause lisab, et kaebuse menetlusse võtmata jätmise, kaebuse läbi vaatamata jätmise või menetluse lõpetamise määruse või muu määruse peale, mis takistab asja edasist menetlust, esitatud määruskaebuse vaatab läbi ja lahendab ringkonnakohtu kolmeliikmeline koosseis. 13. Haldustoiminguks loa andmise menetluses määrusega loa andmisel (

§ 265

lg 1) ja selle määruskaebe korras vaidlustamisel (

§ 265

lg 5) ei ole tegu tavapärase määruse ja määruskaebemenetlusega, millega lahendatakse menetluslikke taotlusi ja korraldatakse menetlust

§ 178lg 1 esimese lause mõttes.

Loa andmisega võib kaasneda puudutatud isiku põhiõiguste intensiivne riive, käesolevas kohtuasjas isikult vabaduse võtmine. Tegu on haldustoiminguks loa andmise asjas menetlust lõpetava lahendiga, mis on oma tagajärgede poolest võrdväärne otsusega. Seesuguse lahendi peale esitatud määruskaebuse menetluses ei ole kohaldatav

§ 210lg 1 esimene lause. 3

(6)14. Seisukoht, et määruskaebuse haldustoiminguks loa andmise peale peab lahendama ringkonnakohtus kolmeliikmeline kohtukoosseis, ei ole vastuolus ka

§ 264

lg 4 esimese lause ja Riigikohtu haldusasjas nr 3-3-1-6-15 tehtud määruse p-s 11 võetud seisukohaga.

§ 264

lg 4 esimese lause järgi vaatab kohus haldustoiminguks loa andmise taotluse läbi ja otsustab loa andmise viivitamatult kirjaliku määrusega ainuisikuliselt lihtmenetluses. Kolleegium on selgitanud, et selle sätte alusel tuleb ka ringkonnakohtul loa andmise peale esitatud määruskaebus lahendada viivitamata ja lihtmenetluse sätteid järgides (

  1. mai
  2. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-6-15, p 11). Sättes toodud asja ainuisikulise lahendamise kohustus laieneb ülaltoodud põhjustel siiski vaid halduskohtus toimuvale menetlusele.
  3. Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et vaidlustatud ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu, sõltumata määruskaebuse väidetest (

§ 199lg 1 p 1, § 230 lg 2 esimene lause, § 234).

Asi tuleb saata uueks lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

  1. Riigikohtu määruse tegemise hetkeks on puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi lükatud ning teda ei peeta enam kinni VRKS sätete alusel. Käesolevas asjas vaidlustatud määruse alusel peeti isikut kinni
  2. septembrist 2017 (mil halduskohus andis loa isiku kinnipidamiskeskuses hoidmise pikendamiseks VRKS § 36 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel) kuni
  3. novembrini 2017 (mil möödus tagasilükkamise otsuse vaidlustamise tähtaeg (puudutatud isik selle aja jooksul kaebust ei esitanud) ja PPA otsustas puudutatud isiku VSS alusel kinni pidada). Ringkonnakohtul tuleb määruskaebuse lahendamisel kontrollida tagantjärele puudutatud isiku kinnipidamise õiguspärasust nimetatud perioodil. Kohtuasja nr 3-17-2464 materjalidest nähtub, et PPA tegi isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise kohta otsuse
  4. oktoobril 2017, kuid otsus toimetati isikule kätte alles
  5. novembril
  6. Toimikust ei nähtu selgitusi, mis oli sellise viivituse põhjuseks olukorras, kus isik otsuse adressaadina oli PPA-le kättesaadav. II
  7. Andmata siinkohal hinnangut isiku kinnipidamise õiguspärasusele, peab Riigikohus vajalikuks selgitada VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamise eelduseid isiku kinnipidamise pikendamisel.
  8. VRKS § 361 lg 2 p 4 lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sätte aluseks on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p b. 18.
  9. Isiku VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamise eesmärgiks on see, et ta oleks haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamisteks) kättesaadav. Seejuures aitab viidatud sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele (vt ka Euroopa Kohtu
  10. septembri
  11. a otsus nr C-18/16, p 39). Taotluse tagasilükkamise otsuse täitmise tagamine ei saa siiski olla isiku sel alusel kinnipidamise keskseks põhjenduseks. Eelöeldu ei välista seda, et väljasõidukohustuse täitmise tagamise eesmärk võiks olla hõlmatud mõne muu kinnipidamisalusega. 18.
  12. Väljaselgitamist vajavad asjaolud eeltoodud normide mõttes ei hõlma taotleja isikusamasust ega kodakondsust, sest need on kaetud erinormidega (VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2; direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p a, vt ka Euroopa Kohtu otsus C-601/15 PPU, p 59). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusukartust põhistavad 4

(6)asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks. Küll võib see olla aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka
  1. jaanuari
  2. a määrus haldusasjas nr 3-31-52-14, p 12). 18.
  3. Nii haldus- kui ka ringkonnakohus on kinnipidamise pikendamisel rõhutanud, et õiguslik ja faktiline olukord ei ole esmase loa andmisest alates muutunud. Kuna "ei ole esitatud uusi asjaolusid", ei ole võimalik asuda varasematest määrustest erinevale seisukohale (halduskohtu
  4. septembri
  5. a määruse p 10, ringkonnakohtu
  6. novembri
  7. a määruse p 13). Kolleegium on varem märkinud, et ka kinnipidamiskeskusse paigutamiseks antud loa pikendamise taotluse lahendamisel võib sarnaselt esmakordse loa andmisega olla tegu piiratud informatsiooniga, mille tõttu võib piisata ka sellest, et kinnipidamiskeskusse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas (eelviidatud asi nr 3-3-1-52-14, p 14). Samas on kolleegium rõhutanud, et mida pikem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad olema kinnipidamist põhistavad asjaolud ning seda rangem peab olema ka kontroll kinnipidamise põhjendatuse üle. Seetõttu ei pruugi argument, et olukord ei ole muutunud, olla kinnipidamise pikendamiseks piisav (
  8. mai
  9. a määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 9). 18.
  10. Direktiivi 2013/33/EL art 9 lg 1 kohaselt tuleb direktiivi art 8 lg-s 3 sätestatud kinnipidamise alustega seotud haldusmenetlustes rakendada nõuetekohast hoolsust. Haldusmenetluses esinev viivitus, mida ei ole põhjustanud taotleja, ei õigusta kinnipidamise jätkamist (art 9 lg 1 III lause). Euroopa Kohus on selgitanud, et kinnipidamine ei tohi mingil juhul kesta kauem, kui kõige lühem võimalik ajavahemik (eelviidatud otsus nr C-18/16, p 48). Kinnipidamise pikendamise taotlemisel tuleb PPA-l selgitada, milliseid toiminguid vahepealsel ajal asjaolude väljaselgitamiseks on tehtud, et kohtul oleks võimalik kontrollida vajaliku hoolsuse ja kõnealuse kinnipidamisaluse rakendamise tingimuse täitmist. On mõistetav, et asjaolude väljaselgitamine võib aega võtta, näiteks juhul, kui vajalik on teabe saamine välisriikidest. Ka seda fakti on haldusorganil aga võimalik kohtule selgitada, näidates ära, mida haldusorgan omalt poolt teinud on ja milliseid päringuid välja saatnud. 18.
  11. VRKS § 361 lg 21 kohaselt käsitatakse põgenemisohuna sama paragrahvi raames muuhulgas seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu. VSS § 68 p 8 järgi esineb põgenemisoht juhul, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. VRKS § 10 lg 2 p 2 kohaselt on varjupaigataotlejal õigus viibida Eestis, kuni tema taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni. Sellele sättele tuginedes leiab puudutatud isik, et VSS § 68 p-le 8 tuginemine põgenemisohu sisustamisel on tema puhul välistatud. See seisukoht on ekslik. VRKS § 10 lg 2 p 2 kaitseb taotluse esitanud isikut Eestist väljasaatmise, mitte aga kinnipidamiskeskusesse paigutamise vastu. Sellegi poolest tuleb varjupaigataotleja põgenemise ohu hindamisel iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul (vt ka eelviidatud asi nr 3-3-1-93-16, p 13). 18.
  12. Asjas ei vaielda selle üle, et puudutatud isik saabus Eestisse Venemaalt, ületades seejuures ebaseaduslikult piiri. Kohtud ei ole VSS 68 p 8 sisustamisel ja kohaldamisel konkreetses asjas selgitanud, miks nad ei omista mitte mingit tähendust puudutatud isiku väitele, et ta pöördus kohe pärast Eestisse sisenemist ise lähimasse piirivalvepunkti ja esitas samal kuupäeval rahvusvahelise kaitse taotluse. See asjaolu võib kinnitada isiku tegelikku ja juba Eestisse saabumise hetkel eksisteerinud tahet seadustada Eestis viibimine, mida kohtul tuleb isiku põgenemisohu hindamisel arvestada koostoimes teiste tõenditega. 5
(6)III
  1. Puudutatud isikule määratud esindaja vandeadvokaat K. Lindeberg esitas
  2. detsembril 2017 Riigikohtule taotluse määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus.
  3. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 kohaselt määrab kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või jätab need kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgides.
  4. Vandeadvokaat K. Lindeberg taotleb kassatsiooniastmes riigi õigusabi eest tasu 273 eurot ja 60 senti (koos käibemaksuga). Taotluse kohaselt koosnesid riigi õigusabi osutamise korras tehtud toimingud kohtumäärusega tutvumisest, kliendiga kirjavahetusest ning määruskaebuse koostamisest ja esitamisest Riigikohtusse. Kolleegiumi hinnangul on kulunud aeg (190 minutit) ja tehtud toimingud põhjendatud, mistõttu tuleb tasu taotletud suuruses kindlaks määrata. Taotluse kohaselt osutati õigusabiteenust Advokaadibüroo LINDEBERG kaudu, mistõttu on põhjendatud taotletud summale käibemaksu lisamine. Kohus otsustab määrata vandeadvokaat K. Lindebergile käesoleva haldusasja kassatsiooniastmes puudutatud isikule Advokaadibüroo LINDEBERG kaudu riigi õigusabi osutamise eest tasu 273 eurot ja 60 senti (koos käibemaksuga). 22.

§ 175lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses kohtu algatusel puudutatud isiku nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.