Tsiviilasi nr 2-17-11742 1 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi nr 2-17-11742 Määruse tegemise aeg ja koht 11.12.2017.a, Tallinn Kohtukoosseis Liis Arrak, Gaida Kivinu

) § 3 lg-t 3 ja vääralt kohaldatud võlaõigusseaduse § 88 lõikeid 8 ja

1. Seadusejärgne kohustuste täitmise järjekorral põhinev nõue on loetud ebaselgeks. Nõude ebaselgeks lugemist on põhjendatud asjas arutamata asjaoludega. Võlgnik ei ole viivise määrale ega pankrotihoiatusele mõistliku aja jooksul vastu vaielnud (mh nõustunud viivise määraga ja põhjustanud ise pankrotiavalduse esitamise). Hindamata on jäetud fakt, et võlgnik on osa kohustustest täitnud pärast pankrotiavalduse menetlusse võtmist. 27.09.2017.a määruses on hindamata jäetud võlgniku enda kinnitus maksejõuetuse kohta. Maakohus ei ole võlgniku maksejõulisust hinnanud ka ilma pankrotiavalduse aluseks oleva nõudeta. 27.09.2017.a kohtumääruses ei ole arvestatud ajutise halduri tasu katteks tasutud deposiiti. Menetluskulude jaotus ei arvesta menetluse asjaolusid ja on kaebaja suhtes ebaõiglane.
2. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
3. Vastustaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. Määruse põhjendused
4. Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
5. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohus ületanud diskretsioonipiire, leides et võlausaldaja nõue on ebaselge

§ 15

lg 3 p 1 alusel, mille kohaselt peab kohus jätma ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Käesoleval juhul ei ole hageja tuginenud asjaolule, et viivisemäär ja makse tähtajad oli poolte vahel kokku lepitud kirjaliku lepinguga. Hageja leiab, et poolte vahel on kokkulepe maksetähtaegade ja viivisemäära osas, kuivõrd hageja esitas kostjale arveid, kus oli märgitud maksetähtaeg ja viivisemäär 0,5% päevas ning kostja ei esitanud selles osas vastuväiteid. Kostja vaidles sellele käsitlusele vastu, leides et poolte vahel ei olnud kokkulepet ei maksetähtaegade ega viivisemäära osas. Ringkonnakohtu hinnangul on seega kostja vaielnud põhjendatult hagile vastu. Poolte kokkulepet arvel märgitud maksetähtaegade ja viivisemäära kohta ei saa tuletada hageja poolt kohtu ette toodud asjaoludest. Üksnes arvete saatmine ja nende kättesaamine võlgniku poolt, nendel märgitud summa tasumine ja vastuväidete mitteesitamine ei kujuta võlgniku nõusolekut arvel märgitud tähtaja ja viivisemäära osas. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (võlaõigusseaduse § 82 lg 3). Juhul kui poolte vahel ei ole kokkulepet viivisemäära osas, kohalduks seadusjärgne viivisemäär, mille tulemusel ei ületaks hageja nõue 2500 eurot (

§ 15

lg 3 p 3), arvestades võlgniku poolt väljatoodud viivisearvestust seadusjärgse viivisemääraga (tl 43 pöördel). Seega peab hageja pöörduma enda nõudega kostja vastu kohtusse hagiga. 9. Asjakohatu on võlausaldaja väide, et maakohus oleks pidanud ajutise halduri nimetama võlgniku 06.09.2017.a e-kirja pinnalt, kus võlgniku juhatuse liige on sedastanud võlgniku võimalikku pankrotiolukorda. Maksejõuetuse ilmnemisel on iseenesest juhatus kohustatud esitama pankrotiavalduse. Selle kohustuse rikkumise eest on ettenähtud 3

§ 15

lg-st 3, puudub kohtul vajadus hinnata ülejäänud ajutise halduri nimetamise eelduste täidetust, mh kas võlgniku maksejõuetus on põhistatud. Seega isegi kui võlgniku maksejõuetus oleks usutavaks muudetud võlausaldaja poolt, ei oleks kohtul võlausaldaja nõude ebaselguse tõttu alust ajutist haldurit nimetada. Eeltoodud põhjendustel on asjakohatu ka võlausaldaja väide, et maakohus on eiranud Riigikohtu juhiseid seoses maksejõuetuse hindamisega. Võlausaldaja poolt viidatud Riigikohtu lahendites on antud juhised olukorraks, kui ajutine haldur on nimetatud. Sellisel juhul tuleb kohtul tõepoolest, hoolimata võlausaldaja avaldusest, hinnata üksnes võlgniku majanduslikku seisundit. Asja lahendamisel ei oma tähtsust võlausaldaja väited seoses kohustuse täitmise järjekorraga, kuivõrd võlgnik ei ole selles osas vastuväiteid esitanud. 10. Ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulude jaotuse osas ajutise halduri nimetamata jätmise puhul pankrotiseaduses kehtestatud erinorm (

§ 15

lg 6), mis kohaldub ka juhul, kui võlgnik täidab enne ajutise halduri nimetamist kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb. Seega ei ole alust leida, et kuivõrd võlgnik täitis enda kohustuse võlausaldaja ees pärast pankrotiavalduse esitamist, tuleb menetluskulud jätta võlgniku kanda. Võlausaldaja ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel tuleks menetluskulud jätta võlgniku kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel.

1. Maakohtu poolt deposiidi tagastamise lahendamata jätmine ei ole alus, et maakohtu määrus tühistada. Deposiidina tasutud summa tagastamist saab pankrotiseaduses erikorra puudumise tõttu võlausaldaja taotleda TsMS § 195 lg 1 alusel. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
2. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. Kuivõrd maakohus on määranud kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, teeb seda ka ringkonnakohus. Määruskaebuse esitaja ei ole määruskaebuses vaidlustanud maakohtu poolt kindlaks määratud võlgniku maakohtu menetluskulude rahalise suuruse põhjendatust ja vajalikkust ning ringkonnakohtul pole alust leida, et maakohus oleks menetluskulude hindamisel ületanud diskretsioonipiire. Võlausaldaja esitas ringkonnakohtule tähtaegselt menetluskulude nimekirja, mille kohaselt kulus lepingulisel esindajal määruskaebuse vastuse koostamiseks 9,5 tundi. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud ajakulu on põhjendatud ja vajalik, arvestades et vastustaja on enda seisukohas vastanud põhjalikult kõigile määruskaebuses toodud väidetele ning lisanud vastuväidete juurde ka viited asjakohasele Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu praktikale. Eeltoodust tulenevalt on usutav, et sellise mahu ja sisuga menetlusdokumendi koostamiseks võis kuluda natuke üle ühe tööpäeva. Lepingulise esindaja tunnimäär 120 eurot on samuti põhjendatud vastavalt kohtupraktikale. Lepingulise esindaja tasumäärale ei ole avaldaja esitanud vastuväiteid ka maakohtus. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu 1140 eurot (9,5 tundi × 120 eurot). Samuti on põhjendatud mõista määruskaebuse esitajalt välja TsMS § 177 lg 4 kohane viivis.
3. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Ülejäänud osas ei saa määruse peale Riigikohtule edasi kaevata, kuivõrd see ei ole pankrotiseaduses ette nähtud (

§ 5lg 2). 4