Obsah (7)

§ 249§ 250§ 55§ 252§ 202§ 47§ 121

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-17-2630 Määruse kuupäev 4. jaanuar 2018 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Jevgeni Fedorintšiku (Fedorintšik) kaebus ja esialgse õiguskaitse

) § 249 lg 1 alusel võib kohus teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohtu hinnangul saab kohus eeltoodud sätte alusel hinnata, kas esialgse õiguskaitse taotluse esitajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske, ning sellise tagajärje puudumise korral saab kohus loobuda taotluse sisulisest lahendamisest. Seda arusaamist toetab kaudselt

§ 249

lg 3, mis sätestab, et esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata. See tähendab, et esialgse õiguskaitse vajadus on üks taotluse lubatavuse eeldusi. Sel juhul saab taotluse jätta läbi vaatamata ka siis, kui esialgse õiguskaitse vajadus puudus taotluse esitajal algusest peale. 6. Ka õiguskirjanduses leitakse, et sarnaselt kaebusega saab esialgse õiguskaitse taotluse puhul eristada taotluse lubatavust ja taotluse põhjendatust. Esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav eelkõige siis, kui kohtule on esitatud nõuetekohane taotlus (

§ 250

) ja taotlejal on esialgse õiguskaitse vajadus, arvestada tuleb ka muude taotluse lubatavuse eeldustega. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb juhul, kui esinevad

§ 249lg 1 lausetes 1 ja 2 nimetatud alused.

Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega taotleja jaoks mingeid pöördumatuid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega. Esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisel ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav ja selle saab jätta

§ 55lg 2 alusel läbi vaatamata (Halduskohtumenetluse seadustik.

Kommenteeritud väljaanne. Koostanud K. Merusk ja I. Pilving. Kirjastus Juura

1. Lk 686).
2. Kaebaja selgitas, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine tooks talle kaasa ebamõistlikud piirangud ning suitsetamiskeeld põhjustab talle piinu.
3. Kohtunik leidis varasemates sarnastel asjaoludel tehtud kohtulahendites, et vanglas suitsetamise keelamise vaidlustamise korral on kinnipeetaval esialgse õiguskaitse vajadus (
4. septembri
5. a määrus kohtuasjas nr 3-17-1449,
6. oktoobri
7. a määrus kohtuasjas nr 3-17-1999,
8. novembri
9. a määrus kohtuasjas nr 3-17-2008,
10. novembri
11. a määrus kohtuasjas nr 3-17-2115).
12. Tartu Ringkonnakohus tühistas
13. detsembri
14. a määrusega Tartu Halduskohtu määruse kohtuasjas nr 3-17-1449 ning
15. detsembri
16. a määrustega halduskohtu määrused kohtuasjades nr 3-17-2008 ja 3-17-
17. Ringkonnakohus leidis kohtuasjas nr 3-171449, et suitsetamise keelustamisega ei kaasne pöördumatu tagajärje ohtu. Pöördumatuks tagajärjeks ei ole ringkonnakohtu hinnangul see, et taotluse esitaja ei saa suitsetada keelu vaidlustamise ajal kuni kaebuse võimaliku rahuldamiseni. Isik võib peale keelu tühistamist uuesti suitsetama hakata, kui ta seda veel soovib. Ringkonnakohtu lahendi kohaselt ei põhjenda ka võõrutusnähtude esinemise võimalikkus õigust jätkata suitsetamist, vaid üksnes 2 3-17-2630 õigust saada asjatundlikku ravi. Loobumise kõrvalnähtude ravimiseks on vanglas olemas meditsiinitöötajad, kelle poole on võimalik pöörduda. Kui kohtud jõuavad viimaks seisukohale, et põhiseaduse järgi peab suitsetamine olema vanglas lubatud, siis saab keelava regulatsiooni uuesti tühistada. Kohtuasjades nr 3-17-2008 ja 3-17-2115 jäi ringkonnakohus samade seisukohtade juurde. 10.

§ 252

lg 7 alusel on ringkonnakohtu lahend halduskohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse asjas lõplik. Kuigi ringkonnakohtu seisukohad ei ole praeguse asja lahendamisel halduskohtule kohustuslikud (

§ 202

lg 2), peab kohus õigusrahu saavutamise huvides õigeks lähtuda taotleja esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel ringkonnakohtu seisukohtadest. Kohus leiab määruse punktis 9 toodud põhjendustel, et taotlejal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Kuna täidetud ei ole üks esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse eeldustest, siis puudub vajadus kontrollida muude eelduste täidetust. Kohus jätab

§ 55lg 2 alusel esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.

II

1. Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse eesmärgiga saavutada õigus vanglas suitsetada. Et selline kaebus oleks lubatav, peab kaebajal olema nõuetekohaselt läbitud vangistusseaduse § 11 lg 5 järgi kohustuslik kohtueelne menetlus. Kaebaja esitas kohtule enda
2. novembril 2017 koostatud vaide. Kohus küsis
3. detsembril 2017 Viru Vanglalt lisaandmeid kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohta. Viru Vangla esitas
4. detsembril 2017 kohtule Viru Vangla
5. novembri
6. a vaide tagastamise otsuse nr 6-12/535-
7. Viru Vangla tagastas kaebaja vaide, sest see oli esitatud tähtaja rikkumisega ning vangla ei näinud põhjust tähtaja ennistamiseks.
8. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 75 sätestab: „Vaie haldusaktile või toimingule tuleb esitada 30 päeva jooksul, kui seadus ei sätesta teisiti, arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama.“ Praegusel juhul tuli kaebajal esitada vaie, taotledes Viru Vangla direktori
9. aprilli
10. a käskkirjaga nr 1-1/55 muudetud Viru Vangla kodukorra suitsetamist välistavate sätete kehtetuks tunnistamist ja suitsetamise võimaluse taastamist. Vangla kodukord on üldkorraldus, st haldusakt (HMS § 51 lg 2 ja Riigikohtu halduskolleegiumi
11. oktoobri
12. a otsus asjas nr 3-3-1-54-07, p 7). Riigikohtu halduskolleegium selgitas
13. veebruari
14. a määruses asjas nr 3-3-1-95-07 järgmist (p 14): „Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Juhul, kui üldkorralduse säte mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus halduskohtule esitada 30 päeva jooksul korralduse teatavakstegemisest. Kui tegemist on aga määratlemata arvu juhtumeid käsitleva sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse üldkorralduse tühistamiseks 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, näiteks pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist või haldusakti andmist.“ Viru Vangla märkis vaide tagastamise otsuses, et vangla andmetel on kaebaja suitsetaja. Sama järelduse võib teha kaebaja kohtule esitatud pöördumiste põhjal. Kuna suitsetamise keeld hakkas Viru Vanglas kehtima
15. oktoobril 2017, hakkasid vastavad kodukorra sätted sellest kuupäevast kaebaja õigusi mõjutama. Kohus nõustub vanglaga, et sellest kuupäevast hakkas kulgema 30-päevane vaide esitamise tähtaeg. Viimane päev vaide esitamiseks oli
16. oktoober
17. Kaebaja koostas vaide
18. novembril 2017 ning Viru Vanglas registreeriti see
19. novembril
20. Seega rikkus kaebaja vaide esitamise tähtaega. 3 3-17-2630
21. Haldusorgan võib vaide esitamise tähtaja ennistada, kui tähtaeg lasti mööda mõjuval põhjusel (HMS § 77 ja § 34 lg 1). Kaebaja ei ole vaides ega kohtule esitatud pöördumistes selgitanud, miks ta esitas vaide hilinenult. Kaebaja ei ole esile toonud, et tal oleks esinenud takistus, mis ei võimaldanud vaiet tähtaegselt esitada. Kohus ei pea ka usutavaks, et kaebajal kui vanglas viibival kinnipeetaval sai esineda selline takistus, mis ei võimaldanud tal terve oktoobrikuu jooksul vaiet esitada. Muu hulgas ei pea kohus tõenäoliseks tähtaja ületamist õigusliku kogenematuse tõttu. Vaide tagastamise otsusest nähtub, et kaebaja kannab vanglakaristust alates
22. augustist
23. Vangistuse jooksul on kaebajale tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte. Kaebajale pidi olema teada vaide esitamise tähtaeg ning tema jaoks pidi olema äratuntav, et suitsetamise keeld tuleb vaidlustada võimalikult kiiresti pärast selle kehtimahakkamist. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vangla on õigesti jätnud vaide esitamise tähtaja ennistamata. Kohtu hinnangul ei saa vanglale ette heita ka seda, et ta ei andnud kaebajale täiendavat võimalust selgitada tähtaja ületamise põhjust. Eelnevalt kirjeldatud asjaolusid arvesse võttes ei ole usutav, et kaebajal sai esineda mõjuv põhjus tähtaja rikkumiseks. Vanglal oli menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt õigus jätta kohe tähtaeg ennistamata.
24. Kaebaja viitas HMS § 34 lg-le 3, mis sätestab, et menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Kaebaja rõhutas, et tegelikust vaidetähtaja lõpust ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Kohus selgitab, et HMS § 34 lg 3 näeb ette tähtaja, mille jooksul on võimalik mööda lastud tähtaega ennistada mõjuva põhjuse esinemise korral. Kui mõjuvat põhjust ei ole, ei ole võimalik mööda lastud tähtaega ennistada ka ühe aasta jooksul pärast esialgset menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäeva. Kuna kohus tegi eespool kindlaks, et kaebajal ei olnud vaide esitamise tähtaja rikkumiseks mõjuvat põhjust, ei oma tähendust see, et vaide esitamise tähtaja lõpust ei ole möödunud rohkem kui üks aasta.
25. HMS § 79 lg 1 p 3 sätestab, et vaie tagastatakse, kui mööda on lastud vaide esitamise tähtaeg ning seda ei ennistata. Vangla tagastas selle sätte alusel kaebaja vaide õiguspäraselt.
26. Riigikohtu halduskolleegium selgitas
27. aprilli
28. a määruses asjas nr 3-3-1-78-13 järgmist (p-d 18 ja 19): „Juhul, kui kinnipeetav rikub asja kohustusliku kohtueelse lahendamise korda viisil, mis toob kaasa kohtuvälise menetleja sisulise otsuse puudumise ja vaide õiguspärase tagastamise, ei saa kinnipeetaval tekkida kohtusse pöördumise õigust.

§ 47

lg 1 kohaselt on kaebus lubatav üksnes siis, kui kaebaja on läbinud kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui kaebaja ei käitu kohtueelses menetluses nõuetekohaselt (näiteks jätab kõrvaldamata vaides esinenud puudused, ei esita vaiet tähtaegselt) ja menetlus lõpetatakse seetõttu õiguspäraselt vaide tagastamisega, ei ole hilisem kaebus kohtule

§ 47

lg-st 1 tulenevalt lubatav.“ Seega ei ole kaebaja kaebus kohtule lubatav ning kohus tagastab selle

§ 121lg 1 p 4 alusel.

III 17. Kuna kohus tagastab kaebuse ja jätab esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, ei võta kohus seisukohta riigilõivust vabastamise taotluse osas. 4 3-17-2630 (allkirjastatud digitaalselt) Karin Jõks kohtunik 5