2-17-8239/35

(8)Tsiviilasi nr 2-17-8239 kasuperes hooldamisel. Isa kohta lapse sünnitunnistusel märge puudub. Lapse emal on diagnoositud raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia), mistõttu ta vajab psühhiaatrilist ravi. Lapse ema on psühhiaatrilisel ravil viibinud korduvalt, avalduse esitamise hetkel oli ta psühhiaatrilisel sundravil alates 02.11.2016.a ning ravi vajadus oli jätkuv. Pärnu Maakohtu 16.02.2017.a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-17453 tuvastas kohus, et lapse ema vajab kõigi endaga seotud tehingute tegemiseks, oma asjade ajamiseks ning enda esindamiseks eestkostet ning on kuni 16.02.2022.a määranud lapse ema eestkostjaks Türi valla Türi Vallavalitsuse kaudu. Laste perekonnast eraldamise põhjus on haigusest tingitud agressiivsushood ning alaealiste füüsiline väärkohtlemine. Pärnu Maakohtu 24.10.2016.a määrusega tsiviilasjas 2-16-6310 tuvastas kohus, et lapse ema on kestvalt võimetu täitma oma laste (BB ja TT) isikuja varahooldusõigusest tulenevaid kohustusi ning tal on vähesed sotsiaalsed oskused tulemaks ilma kõrvalise abita laste kasvatamisega toime. Laste ema ei suuda garanteerida oma alaealistele lastele kehalist, vaimset ja hingelist heaolu, on kohtu hinnangul oma alaealistele lastele ohtlik ning lapsed temaga koos elada ei saa. Puudutatud isiku II suhtes on lapse ema hooldusõigus Pärnu Maakohtu 20.02.2017.a määrusega peatatud tsiviilasjas nr 2-17-245 ning lapse eeskostja on kuni vanema hooldusõiguse taastamiseni või lapse täisealiseks saamiseni määratud Türi vald Türi Vallavalitsuse kaudu. Laps oli perioodil 03.01.2017.a - 03.02.2017.a riiklikul asenduskoduteenusel, kus viibimise ajal hakkas last iganädalaselt külastama perekond, kes soovis hakata lapse eest hoolitsema. 20.01.2016.a esitas perekond Türi Vallavalitsusele avalduse sooviga võtta puudutatud isik II oma perekonda hooldamisele. Türi Vallavalitsus sõlmis lapse perekonnas hooldajaks saada sooviva perekonnaga 03.02.2017.a perekonnas hooldamise lepingu. Türi Vallavalitsuse lastekaitsespetsialist MM on koos Türi Vallavalitsuse tervishoiuspetsialisti RM-ga lapse ema Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus külastanud (03.01.2017.a ja 01.03.2017.a). Külastuste ajal ei ole lapse ema kordagi tundnud huvi lapse käekäigu vastu ega selle vastu, kus laps viibib. Viljandi haigla esitatud andmete alusel on lapse ema sooritatud õigusvastaste tegude suhtes (sh tütre peksmine) kriitikata. Ta on haigusteadvuseta, situatsioonis desorienteeritud ning ravisoostumuseta. Lapse ema elas varasemalt oma ema HH juures ning lapse ema on ametiasutusele väitnud, et sundravi lõppedes asub ta uuesti elama oma ema juurde. Türi Vallavalitsus on oma varasemates Pärnu Maakohtule esitatud avaldustes märkinud, et vanaema elukoht ei ole laste kasvamiseks sobiv. Vanaema ja tema elukaaslane RR on pidevalt politsei huviorbiidis. Peamine põhjus on alkoholi kuritarvitamine ja lähisuhtevägivald. Viimastel kuudel on Türi Vallavalitsusele esitatud neli uut Politsei- ja Piirivalveameti teadet vanaema peres toimunud lähisuhtevägivalla juhtumite kohta. Lähtudes lapse ema terviseseisundist, ei ole väikelapse ema juurde lubamine nii praegusel hetkel ega avaldaja hinnangul ka tulevikus turvaline. Lapse ema ei ole senini mõistnud vanima lapse suhtes toimepandud kuriteo sisu ja tagajärgi. Lapse ema senise käitumise ning haiguskriitika puudumise tõttu on alust arvata, et ta võib katkestada kodustes tingimustes ravi, mistõttu võivad sageneda konfliktid ka pereliikmete vahel. Tema sotsiaalne võimekus iseseisvalt toime tulla on madal, mistõttu ei muuda olukorda ka lapse ema eraldi elama asumine oma emast. Väikelapse elama asumisel ema juurde peab olema tagatud igapäevane hool, stabiilsus ja turvalisus, mida ta tagada ei suuda. Arstide sõnul on lapse ema haigus progresseeruv. Ta haigestus 23-aastaselt ning ravile vaatamata on vajadus psühhiaatrilisele ravile suurenenud, sh tekkinud vajadus rakendada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Arvestades asjaolu, et tahtest olenematule ravile suunati lapse ema alates 02.11.2016.a ning ravivajadus kestab, saab eeldada, et lapse ema võib vajada pikaaegset ravi ega saa ravi tõttu oma laste eest reaalselt hoolitseda. Sellistel perioodidel tuleks lastele muu teenusega tagada igapäevane hool ning elu ja tervise kaitse. Ka juhul, kui lapse ema asuks elama oma ema HH juurde ning eeldades, et tal on kõrval isik, kes jälgib tema tegusid ning aitaks laste kasvatamisel, leidis avaldaja, et HH alkoholilembuse ning 2

(8)Tsiviilasi nr 2-17-8239 perevägivalla juhtumite tõttu ei saa garanteerida lastele pideva heaolu tagamist ning nende elule ja tervisele (sh vaimsele tervisele) ohu puudumist. Türi Vallavalitsus on enne vanemate laste perest eraldamist pakkunud lapse emale võimalust asuda elama Türi valla sotsiaalkorterisse, millest ta loobus. Pärast pikka sundravil viibimist võtab kohanemine igapäevaeluga tavakeskkonnas aega. Juhul kui lapse ema asub iseseisvalt elama, vajab ta enda kõrvale tugiisikut, kes aitab teda asjaajamistes ning jälgib tema ravi jätkamist. Tänastes oludes ei ole võimalik tagada väljaspool haiglat lapse emale 24-tunnist järelevalvet. Ilma kindla järelevalveta püsib varasematele kogemustele tuginedes suur risk lapse väärkohtlemiseks. Erinevate abinõude rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Avaldajale ei olnud teada ühtegi võimalust, mida rakendades oleks võimalik väita, et see tagab lastele emaga koos olles või tema hooldusõiguse säilimisel laste ohutuse või garanteeriks selle, et oht laste elule ja tervisele on ära hoitud. Lapse emal puudub lapsega igasugune kontakt (nii füüsiline kontakt pärast sündi kui ka vaimne ja emotsionaalne). Lapse ema keeldus pärast sündi last tunnistamast ja ei olnud nõus hoolekandeasutuse töötajatele avaldama soovi lapse nime kohta. Enne lapse sündi avaldas ametiasutuse töötajale suusõnaliselt, et kui sünnib tüdruk, tapab ta selle lihtsalt ära.

1. Lapsele määratud esindaja seisukoha kohaselt on lapse emal diagnoositud kroonilise kuluga vaimuhaigus, mis on progresseeruv. Teine laps K on avaldanud, et ema kasutas korduvalt vägivalda tema suhtes ning sagedased olid löögid käega vastu pead ja ta ei soovi emaga elada, kuna ema on kuri ja joob ning tal on hirm. Ema oli vägivaldne ka teise poja suhtes. Ema on avaldanud, et asub elama enda ema juurde, mis ei ole aga sobiv elukoht laste kasvatamiseks. Vestluses esindajaga avaldas lapse ema, et ta ei saa üksinda, eriti puudutatud isiku II hooldamise ja kasvatamisega hakkama, kuna ta tarvitab kangeid ravimeid ja peab palju magama. Samuti avaldas ema, et ta saaks lapsi hooldada ja kasvatada ainult enda ema toel, kes peab joomise maha jätma laste nimel. Samuti peab ta sundima RR elukohast lahkuma, et seal oleks võimalik last kasvatada. Ta on olnud kontaktis emaga ja teab, et tema ja ta elukaaslane joovad igapäevaselt ja politsei on välja kutsutud. Jämejala haiglasse on ema samuti tulnud alkoholijoobes. Samuti avaldas ema, et ta ei asu sotsiaalpinnale elama, kuna see ei ole lastele sobilik ja ta ei saa lastega üksinda hakkama. Laps on kasuperes õnnelik ja teda soovitakse lapsendada.
2. Lapse emale määratud esindaja seisukoha kohaselt avaldas lapse ema, et ta tahab lapsi tagasi saada ning ta läheks koos lastega elama oma ema juurde, kes teda aitaks laste eest hoolitsemisel. Tööl ei saaks ta käia, sest ta peaks lapsi kasvatama. Ema on lapse osas huvi tundnud, kuid ei ole infot saanud, sest hoolduspere kohta teavet ei avaldata. Võib-olla seepärast ta lõi tütart, et olid luulud. Nüüd on ravi mõjunud ja luulusid ei ole. Vanaemal on alkoholiga probleem, kuid kui ta peab lastega tegelema, saab ta sellest jagu. Lapse ema ise alkoholi ei tarvita. Tal on kaks venda, kes saavad aidata kui vaja. Esindaja leidis, et rakendada tuleks toetavaid meetmeid, sh määrata lapsele eestkostja, kes last esindab ja kellega koos teostab piiratud teovõimega vanem lapse suhtes isikuhooldusõigust. Lapse emale ei ole antud võimalust lapse eest hoolitseda.
3. Pärnu Maakohus tegi 31.10.2017.a määruse, millega jättis avalduse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mille kohus jättis riigi kanda. Põhjenduste kohaselt tuvastas kohus, et lapse ainus vanem on puudutatud isik I, et lapse emal on raske psüühikahäire – maniakaalne skisoafektiivne häire, mille tõttu ei saa ta kestvalt aru oma tegude tähendusest ja ei suuda neid juhtida. Kohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-16-17453, et 3

(8)Tsiviilasi nr 2-17-8239 lapse ema on piiratud teovõimega isik. Raviarsti EK 13.03.2017.a seisukoha kohaselt on lapse ema 2017.a märtsis haigusteadvuseta, situatsioonis desorienteeritud, ravisoodumuseta, tal esines kõrgenenud ärrituvus ja hüperseksuaalne käitumine. Toimepandud õigusvastaste tegude, sh tütre peksmise suhtes oli ta kriitikata. Kohtu hinnangul ei andnud esiletoodud argumendid alust võtta lapse emalt täielikult ära vanema hooldusõigust lapse suhtes. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-13-

1. Käesolevas asjas on tuvastatud, et lapse emal ei ole olnud võimalust oma poega ise kasvatada ja tema eest hoolitseda, kuna ta viibib psühhiaatrilisel sundravil ning ta poeg eraldati temast kohe pärast sündimist. Lapse ema avaldas ärakuulamisel, et tema laps on 9-kuune, kuid ta pole last üldse näinud ega tea, kus laps on ning soovib last tagasi. Lapse ema väitis, et teab, et peab võtma rohtusid ning järgima ravi. Kinnitab, et ravi on hästi mõjunud. Lapse ema kinnitas samuti, et välja saades on ta valmis elama sotsiaalkorteris. Lapse ema esindaja arvamusest nähtub, et lapse ema on avaldanud soovi lapsi ise kasvatada. Ema on püüdnud vallast Y käekäigu kohta infot saada, kuid pole saanud. Kohus jagas lapse ema esindaja seisukohta, et olukorras, kus lapse emal pole olnudki võimalust lapse eest hoolitseda, ei ole äärmusliku abinõu kohaldamine (hooldusõiguse täielik äravõtmine) põhjendatud. Avaldaja pole põhjendanud, miks pole võimalik korraldada lapse eest hoolitsemist selliselt, et lapse heaolu oleks ema juures tagatud. Avaldaja leidis, et lapse ema ei ole võimalik abistavate meetmetega toetada. Antud asjas ei ole kohaldatud abinõusid toetamaks lapse ema hakkama saamist hooldusõiguse teostamisel poja Karli suhtes. Kohtu hinnangul ei saanud ka esitatud ja uuritud tõendite pinnalt kindlalt väita, et lapse ema ei ole pärast sundravilt vabanemist võimeline toetavate abinõude kohaldamise korral teostama hooldusõigust oma poja Karli suhtes. Asjas uuritud tõendid kogumis ei anna alust ka järeldada, et lapse emalt hooldusõiguse äravõtmata jätmine kahjustab lapse heaolu. Ema hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, st ta ei saa hooldusõigust teostada. Lapsele on määratud eestkostja (Türi Vallavalitsus), kelle ülesanne on lapse elu korraldamine ja tema heaolu eest hoolitsemine. Nii avaldaja kui ka lapse esindaja on kinnitanud, et laps elab hooldusperes ning tema heaolu on seal tagatud.
2. 16.11.2017.a esitas avaldaja maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse p 1 tühistada, teha uue lahendi ja rahuldada avaldus ning võta lapse emalt lapse suhtes hooldusõigus täielikult ära. Kohus rikkus kaalutlusõigust jättes kõrvale kohtule esitatud tõendid selle kohta, et lapse ema on olnud vägivaldne nii oma vanemate alaealiste laste kui ka oma ema suhtes. Laste perekonnast eraldamise põhjus oli haigusest tingitud agressiivsushood ning alaealiste laste füüsiline väärkohtlemine. Tõendatud on asjaolu, et lapse ema on vägivaldne oma alaealiste laste suhtes. Kohus ei ole otsust tehes arvesse võtnud ka asjaolu, et lapse ema on viibinud haigestumisest tänaseni psühhiaatrilisel ravil Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriaosakonnas kolmel korral, SA Viljandi Haigla Psühhiaatriosakonnas on ta viibinud ajavahemikel 29.07.2009.a - 27.08.2009.a, 14.11.2009.a – 01.04.2010.a, 18.11.2010.a – 26.11.2010.a, 03.04.2015.a – 07.04.2015.a, 21.04.2015.a – 29.05.2015.a. 18.04.2016.a - 28.05.2016.a. Alates 02.11.2016.a on lapse ema viibinud Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus statsionaarsel psühhiaatrilisel sundravil. Kohus ja lapse ema esindaja on arvestanud üksnes lapse ema vajaduste ja õigustega. Oluline on aga esikohale seada lapse heaolu ja turvalisus. Laps ei ole see isik, kelle peal katsetada, kas psüühikahäirega vanem saab ja suudab tema kasvatamisega hakkama saada või mitte. Väikelapsele, kes ei oska enda vajadustest ja soovidest verbaalselt teada anda, on vaja eelkõige tagada turvalisus ning igapäevane hool toitmise, järelevalve ja arendamise näol. Turvalisust ei saa tagada mõned tunnid pere juures viibiv tugiisik. Turvalisuse peab suutma lapsele tagada 4

(8)Tsiviilasi nr 2-17-8239 tema vanem. Eelnevaid asjaolusid aluseks võttes ei ole avaldajal kindlust, et lapse turvalisus on vanemaga koos olles garanteeritud. Avaldajale teadaolevalt kandis vanemate laste eest peamiselt hoolt vanaema HH. Avaldajal puudub teave, kui suures osas tegeles lastega ema ise. Ta oli sageli haige või väsinud, suutmata järjepidevalt igapäevaselt oma laste eest hoolt kanda. Nii tema sotsiaalsed kui ka vanemlikud oskused on oodatust madalamad. Pärast laste eraldamist perekonnast selgus, et vanaema HH oli teadlik laste füüsilisest karistamisest, kuid ei andnud sellest eestkosteasutusele teada, sest kartis ise oma tütart. Väikelaps ei suuda end kuidagi kaitsta ema agressiivsushoogude eest. Kohus ei ole põhjendanud, miks jättis kohus arvestamata esitatud tõendid lapse ema vägivaldsuse kohta. Käesoleval juhul ei saa võtta aluseks vaid vanema soovi, vaid tuleb arvestada ka vanema võimekust, oskust ja suutlikkust. Avaldajal puudub kindlus, et vanem suudab tugiisiku abiga oma igapäevaelu korraldada, kuna lapse ema ei ole pidanud iseseisvalt oma elu pärast haigestumist korraldama. Selle eelduse aluseks peab olema praktika, et vanem suudab üksi elada ja iseendaga hakkama saada. Kui lapse ema oma elu iseseisva korraldamisega hakkama ei saa või kahtleb ise oma hakkamasaamises, saab tema elukohaks senine kodu XXX talus XXX külas Türi vallas. Nimetatud elukoht on sobimatu laste kasvatamiseks. Avaldaja on suhelnud lapse emaga aastaid ning veendunud, et lapse ema on oma arusaamades väga jäik (ta ei võta teiste nõu kuulda, hoiab jäigalt oma tõekspidamistest kinni). Koostööd ei pruugi tekkida ka tugiisikuga. Kui koostöö tugiisiku ja eestkosteasutusega puudub, on eestkosteasutusel võimatu hoida lapse elu ja tervist võimaliku ohu alt väljas. On tõendatud, et lapse ema haigus on kestev, tema senise käitumise ja haiguskriitika puudumise tõttu on alust arvata, et ta võib jätta oma rohud võtmata ja selle tulemusel haigus ägeneb. Kui arvestada lapse ema varasemaid käitumismustreid, on alust arvata, et neis muudatusi ei tule. Muutused käitumises eeldavad pikaajalist psühhoteraapiat, põhjalikku eneseanalüüsi ja valmisolekut muutusteks. Lapse ema on viibinud viimase aasta psühhiaatriahaiglas, kus on olemas võimalus käia regulaarselt psühholoogi vastuvõtul, tema seda võimalust kasutanud ei ole. Ta on oma käitumises iseteadlik ja kõrvalist abi enda arvates ei vaja (endiselt on samadel seisukohtadel ka laste kasvatusega seotud küsimustes - mures, et keskmisele lapsele pakutakse liiga vähe magusat söögiks ja 12-aastane tütar väsib ära, kui ta kell 20.00 magama ei lähe). Kohus ei ole põhjendanud, kuidas on lapse huvides elada kroonilise kuluga vaimuhaigust põdeva vanemaga, kes ei järgi kodust ravi ega ole koostööaldis. Abinõusid ei ole lapse ema suhtes saanud kohaldada, sest lapse ema on kogu lapse elu vältel viibinud sundravil. Lapse ema ei ole püüdnud lapse kohta infot saada. Huvi puudutatud isiku II suhtes ilmutas ta alles pärast oma esindajaga suhtlemist. 6. 17.11.2017.a esitas lapse esindaja maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada vaidlustatud määruse täielikult ja teha uue lahendi, millega võtta lapse emalt ära hooldusõigus lapse suhtes. Lapse ema on haigusest põhjustatud väärarusaamistest, luuludest ning haiguskriitika puudumisest oma laste elule ja tervisele ohtlik. Arstide sõnul on lapse ema haigus progresseeruv. Ta haigestus 23-aastaselt ning ravile vaatamata on vajadus psühhiaatrilisele ravile suurenenud, sh tekkinud vajadus rakendada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Tsiviilasjas kogutud materjalidest nähtub, et lapse ema soov on peale sundravi läbimist pöörduda tagasi ema elukohta. Lapse ema on seda väljendanud nii vestluses lapse esindajaga kui ka vestluses valla esindajaga. Enda esindajale on lapse ema avaldanud, et ta soovib minna enda ema juurde. Ärakuulamisel kohtu poolt on ta avaldanud, et võib elada sotsiaalkorteris. Nimetatud erinevad seisukohad näitavad lapse ema ebastabiilsust mõtlemises ja kindla seisukoha puudumist. Arvestades lapse ema huvi puudust ja tervislikku seisundit, ei suuda ta lapse esindaja hinnangul lapse bioloogilise vanemana pakkuda lapsele turvalist ja stabiilset elukeskkonda ning võib ohustada last, arvestades eelnevaid vägivallajuhtumeid. 5

(8)Tsiviilasi nr 2-17-8239 Samuti puudub tal sobiv keskkond lapse kasvatamiseks. Lapse ema ei ole allunud ega eeldatavalt ei hakka alluma perekonda abistavatele meetmetele, arvestades tema varasemat käitumist ning allumatust vallavalitsuse korraldustele.

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
2. Vastustaja vaidles määruskaebustele vastu, palus jätta maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud määruskaebuse esitajata kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mis jätta riigi kanda. Määruse põhjendused
3. Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja asi saata uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebused tuleb seega rahuldada osaliselt.
4. PKS § 134 lg 1 kohaselt kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh §-des 135 ja 136 loetletuid. Maakohus leidis avaldust rahuldamata jättes, et olukorras, kus lapse emal pole olnud võimalust lapse eest hoolitseda, ei ole hooldusõiguse täielik äravõtmine põhjendatud. Ringkonnakohus märgib, et PKS § 135 lg 2 kohaselt võib kohus hooldusõiguse ära võtta ka siis, kui on põhjust eeldada, et abinõude rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Maakohus on aga üksnes üldsõnaliselt märkinud, et esitatud ja uuritud tõendite pinnalt ei saa kindlalt väita, et lapse ema ei ole pärast sundravilt vabanemist võimeline toetavate abinõude kohaldamise korral teostama hooldusõigust oma poja suhtes. Seega on maakohus leidnud sisuliselt, et käesolevas asjas kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite alusel on võimalik abinõude rakendamisel oht lapsele ära hoida. Maakohus on põhjendanud nimetatud järeldust üksnes sellega, et lapse emal ei ole olnud võimalust lapse eest hoolitseda ning ta soovib seda teha. See ei ole aga ringkonnakohtu hinnangul käesoleva asja asjaolusid arvestades alus, et järeldada et lapsevanem on võimeline hooldusõigust teostama. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaolud, mis annavad alust kahelda lapse ema hooldusõigusvõimes, ning ohud, mis ähvardavad last lapse ema poolt hooldusõiguse teostamisel. Maakohus ei ole neid hinnanud ega põhjendanud, mis abinõudega on võimalik nimetatud ohud lapsele ära hoida või miks kohtu ette toodud asjaolud ei kujuta kohtu arvates ohtu lapse heaolule. Ohu hindamisel ei saa maakohus hinnata vanema käitumist üksnes puudutatud isikuga II, vaid saab muuhulgas arvestada ka lapse ema varasemat käitumist. PKS § 134 lg 1 alusel koosmõjus PKS § 135 lg-ga 2 peab kohus olema veendunud, et lapse heaolu ei ole vanemaga ohustatud (kas koos või ilma abinõudeta) ning et vanem on võimeline hooldusõigust teostama. Asja materjalidega ja maakohtu määrusega tutvumisel ei tekkinud ringkonnakohtul sellist veendumust.
5. Ringkonnakohtu hinnangul annavad aluse kahelda lapse ema võimes täita oma vanema kohustusi eelkõige järgmised kohtu ette toodud asjaolud. Lapse emal on diagnoositud raske psüühikahäire (remiteeruv paranoidne skisofreenia), mis on krooniline ja progresseeruv. Haiguse tõttu on lapse ema viibinud korduvalt tahtevastasel ravil (alates 2009.a) ja sundravil. Haiglast väljasaamisel ei ole lapse ema varasemalt vabatahtlikult raviga jätkanud. Lapse ema on korduvalt enda kahte ülejäänud last füüsiliselt vägivaldselt kohelnud. Viimasel korral viidi laps ema peksmise tõttu tekkinud vigastuste tõttu kiirabiga haiglasse. Lapse ema on olnud enda lapsi ohustava käitumise osas kriitikata. Lapse ema tunnistas, et lööb oma tütart kasvatuslikel 6

(8)Tsiviilasi nr 2-17-8239 eesmärkidel korra nädalas lahtise käega (tl 107). Lapse ema ei ole pärast haiglast vabanemist avaldanud soovi lapsega kohtuda (tl 187). Haiguse ägenedes on lapse ema korduvalt rünnanud ka teisi inimesi (tl 139). Kodukülastuste tulemusel tuvastas kohalik omavalitsus, et lapse ema toiduvalmistamise oskused ja laste toitumisharjumuste kujundamine on puudulik (pakkudes lastele toiduks palju maiustusi) ning et arusaamatusi tekitavad laste tervisega seotud küsimused, sh hügieeniharjumused (lapse pesemata jätmine pärast voodi märgamist). Lapse ema leidis, et ta ei tuleks iseseisvalt lastega toime, kuna tarvitab kangeid ravimeid ja peab palju magama (tl 82). Lapse ema on varasemalt keeldunud talle pakutud abinõudest, mh sotsiaalkorterist, tugiisikuteenusest ja regulaarsest psühholoogilisest nõustamisest. Samuti tõi kohalik omavalitsus esile, et kuna lapse emal oli raskusi endaga toimetulemisega, tugines ta suures osas enda ema HH abile, kelle juures ta on lastega ka elanud. Kui lapse ema on viibinud ravil, on lastega samuti tegelenud lapse vanaema HH või vend RR. Vanaema HH on koos oma elukaaslasega pidevalt politsei huviorbiidis seoses alkoholi kuritarvitamisega ja lähisuhtevägivalla juhtumitega. Vanaema HH eitas lapse ema vägivaldsust, kuid on hilisemalt muutnud enda seisukohta, tõdedes et ta oli teadlik enda tütre vägivaldusest laste suhtes, kuid ei teavitanud sellest kohalikku omavalitsust. Vend RR on süüdi mõistetud karistusseadustiku § 141 lg 1 järgi ja viibib kinnipidamisasutuses. Lapse ema avaldas haiglas soovi pärast haiglast vabanemist minna elama oma ema HH juurde, kuigi enda sõnul teab, et ema ja ta elukaaslane joovad igapäevaselt ning politsei on mitmel korral välja kutsutud (tl 3, tl 17 jj, tl 55 jj). Lapse ema arvas, et ta suudab veenda enda ema alkoholist loobuma. Samuti leidis puudutatud isik I, et tema ema peaks enda kodust ära kolima, et ta saaks lastega sinna kolida. Samuti leidis ta, et äkki ta leiab endale mehe või kui ta meest ei leia, tuleb talle isa appi lapsi kasvatama (tl 101). 12. Eelmises punktis nimetatud asjaolude pinnalt pidi maakohtule tekkima kahtlus, kas lapse ema on võimeline täitma vanema kohustusi ning kas kohaliku omavalitsuse poolt pakutavatest abinõudest piisab ohu ärahoidmiseks (mh kas lapse ema on koostöövõimeline). Kohalik omavalitsus ei saa tagada lapse emale 24-tunnist järelevalvet. Eelmises punktis nimetatud asjaoludest nähtub, et lapse ema on ka varasemalt korduvalt käinud tahtevastasel ravil, kuid ei ole haiglast vabanemisel raviga jätkanud. Statsionaarse ravi lõpetamise määruses on sedastatud, et lapse ema seisund paranes depooneuroleptikumi määramisega (tl 181). Lapse ema suhtes läbiviidud ekspertiisi aktist nähtub, et nimetatud ravi on ka varasemalt lapse ema suhtes kohaldatud (tl 139), mis samuti stabiliseeris lapse ema seisundi ajutiselt, kuid hiljem vajas lapse ema uuesti hospitaliseerimist. Asjaoludest nähtub selgelt ka see, et lapse emal puudub tugikeskkond, mis oleks talle abiks lapse kasvatamisel. Lapse ema mitmetest seisukohtadest nähtub, et ta vajab lapse kasvatamisel abi ega saa sellega üksi hakkama. Sobilike inimestena selleks ei saa pidada ei vanaema ega ka RK. Lapse ema on varasemalt keeldunud pakutud abinõudest ja koostööst kohaliku omavalitsusega. Lapse ema 19.12.2017.a seisukohast nähtub, et emal ei ole tekkinud siiani enesekriitikat varasema vägivaldse käitumise ja laste kasvatamise osas, arvestades et ta leiab, et ta sai varasemalt laste hoolitsemisega suurepäraselt hakkama ning et tema vägivaldsus ei kasvanud lähedaste vastu, arvestades et ta on lapsi väga harva löönud ja emale läinud kallale ainult siis, kui ta on purjus olnud ja karjunud. Nimetatud seisukohad on vastuolus kohaliku omavalitsuse poolt tuvastatuga. Samuti tuleb arvestada, et laps on üheaastane ega suuda ennast kaitsta ega ka teavitada teisi juhul kui lapse emal peaks tekkima haiguse ägenemine. Kohaliku omavalitsuse täiendava 21.12.2017.a arvamuse kohaselt vestles lastekaitsespetsialist 27.12.2017.a telefonis lapse emaga ning vestluse kohaselt ei mõistnud ta kiindumussuhte tähtsust ning vajadust tõestada end väljaspool haiglat võimelisena täita vanema kohustusi. Telefonivestluse käigus tõstis puudutatud isik ka häält, karjus ja nuttis ning oli süüdistav ametnike tegevuse suhtes (tl 188). Nimetatud asjaolu näitab, et lapse ema enesekriitika ja koostöövalmidus ei ole ka pärast haiglast väljasaamist ja ravil olemist muutunud. 7

(8)Tsiviilasi nr 2-17-8239

1. Olukorras, kus kohtu ette toodud asjaolud tekitavad kahtlust vanema võimes teostada hooldusõigust ning kui kohtu hinnangul ei ole kohtu ette toodud asjaolud ja tõendid piisavad selle otsustamiseks, saab ja peab kohus ise tõendeid juurde koguma. Vanema hooldusõiguse osas toimuv menetlus on hagita menetlus, kus kohaldub uurimispõhimõte. Kohtul on võimalik muuhulgas määrata ka ekspertiis vanema võime kohta hooldusõigust lapse suhtes teostada. Selleks võib olla ka kohtupsühhiaatria–psühholoogia kompleksekspertiis. Samuti on võimalik kohtul paluda kohalikul omavalitsusel viia läbi kodukülastus lapse ema elukohta ning küsida seisukohta lapse ema raviarstilt seoses lapse ema psüühilise seisundiga ja raviplaani täitmisega. See, et lapse vanem ei ole saanud vanema kohutusi täita, ei tähenda iseenesest, et kohus ei saaks muude asjaolude alusel hooldusõiguse äravõtmise eeldusi kontrollida. Hooldusõiguse äravõtmine ei eelda igal juhul vanema kohustuste süülist rikkumist. Eeltoodust tulenevalt, arvestades et maakohus on olulises ulatuses rikkunud põhjendamiskohustust ega ole tuvastanud asja lahendamiseks olulisi asjaolusid, tuleb asi saata maakohtule uueks lahendamiseks tagasi.
2. Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lg 3). Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) 8