Obsah (5)

§ 240§ 38§ 158§ 108§ 109

TA R T U H A L D U S K O H U S Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS E E S T I VA B A R I I G I N I M E L Kohtuasja number 3-16-2022 Otsuse kuupäev 30. juuni 2017 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Sihtasutuse Narva L

§ 240

) aluseks ei ole teises kohtuasjas ja teiste menetlusosaliste suhtes tehtud kohtulahend. Kaebaja välja toodud väidetavad seosed Riigikohtu lahendi ja kaebaja suhtes koostatud maksuotsuse vahel ei oma tähendust kaebuse eseme osas. Vaidlus on selles, kas MTA-l on kohustus käsitleda kaebajat mitte puudutavas kohtuasjas jõustunud kohtulahendit MKS § 102 lg 1 p 2 sätestatud uue asjaolu või tõendina. Vastustaja vaidles vastu ka kaebaja taotlusele põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Kohtu seisukoht

1. Praeguses kohtuasjas ei vaielda punktis 1 nimetatud maksuotsuse õiguspärasuse üle. Vaidlus toimub selle üle, kas vastustaja õiguspäraselt keeldus maksuotsuse kehtetuks tunnistamisest uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu. MKS § 102 lg 1 p 2 sätestab, et maksuotsus muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest.
2. Kohus nõustub vastustajaga, et MKS § 102 lg 1 nimetatud asjaolu all tuleb mõista faktilist asjaolu, mis mõjutab maksukohustuse olemasolu või selle suurust. Iga maksukohustus rajaneb elulistel asjaoludel. Käibemaksukohustuse puhul on sellisteks asjaoludeks majandustehingu toimumine ja tunnused, tehingu poolteks olevaid isikuid iseloomustavad tunnused jne. Nendest asjaoludest sõltub, kas maksukohustuse aluseks olev õigusnorm on kohaldatav ehk kas ja milline maksukohustus isikul tekib. Kui pärast maksu määramist ilmneb, et asjaolud on arvesse võetud valesti (sh on uute tõendite põhjal tõendatud mõni asjaolu, mis varem tõendatud ei olnud), siis on MKS § 102 lg 1 alusel võimalik maksukohustuse määramine ümber vaadata. Maksukorralduse seaduse eelnõu 886 SE seletuskirjas (kättesaadav Riigikogu kodulehel www.riigikogu.ee) on öeldud, et MKS § 102 on mõeldud asjaolu või tõendit, mis oli maksuotsuse tegemise ajal olemas, kuid ei olnud maksuhaldurile teada. Tegemist on asjaolu või tõendiga, millest ilmneb, et maksukohustus ei ole maksuotsuses määratud kindlaks sellises ulatuses, nagu ta peaks olema vastavalt seadusele. Nendeks asjaoludeks võivad olla näiteks õigussuhted, millest maksuhaldur polnud varem teadlik (nt üürisuhe). Uuteks asjaoludeks ei loeta õigusnormide tõlgenduste muutumist. Ka Riigikohus on öelnud, et uue asjaoluna ei saa käsitleda halduspraktika või õigusakti tõlgenduse muutumist (lahendid 3-3-1-6-04 p 18, 3-3-1-7-04 p 16).
3. Kaebaja ei tugine sellele, et on ilmnenud mõni uus faktiline asjaolu, mille arvesse võtmise korral tuleks tema suhtes teha teistsugune maksuotsus. Kaebaja väitel tuleks Riigikohtu lahendi 3-3-1-10-16 põhjendusi arvestades muuta maksuotsuse tegemisel arvesse võetud asjaoludele antud õiguslikku hinnangut ehk õiguse kohaldamist. Sellist võimalust maksuseadused ette ei näe ja sellise võimaluse sissetoomine maksuseadusesse ei oleks ka mõeldav. Õiguslikud seisukohad ja tõlgendused on pidevas muutumises ja arengus. Kui iga uudse lähenemise või tõlgenduse ilmnemisel tuleks tagasiulatuvalt üle vaadata kõik maksuotsused, siis tekiks õiguslik ja majanduslik kaos. 3 3 Kaebajal oli samaväärselt kohtuasja 3-3-1-10-16 kaebajaga võimalus nõuda halduskohtule esitatava kaebusega maksuotsuse tühistamist ning esitada oma õiguslikud põhjendused ja seisukohad selles vaidluses. Kaebaja seda ei teinud.
4. Viidatud Riigikohtu lahend ei ole käsitletav ka asjas ilmnenud uue tõendina. Tõendid esitatakse faktiliste asjaolude tõendamiseks (

§ 38lg 1 p 8).

Kaebaja tugineb viidatud lahendile kui õiguslikule seisukohale. 11. Kohus märgib lisaks, et kohtuotsus ei ole haldus- või maksuõiguses otsene õiguse allikas. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 177 lg 1 ja 2 alusel on jõustunud kohtuotsus kohustuslik menetlusosalistele, haldusakti tühistamise või tühisuse tuvastamise osas kehtib kohtuotsus kõigi isikute kohta. Eeltoodud sättes nimetatud kohtuotsuse all mõeldakse otsuse resolutsiooni. Arusaadavalt tuleks seada eesmärgiks õiguse võimalikult ühetaoline kohaldamine kõigi Eesti õigusruumi kujundavate isikute, sh haldusorganite ja kohtute poolt. Seepärast on õige pöörata tähelepanu olemasolevale kohtupraktikale, sh kohtuotsuste põhjendustele, ja püüda sellega arvestada. See ei tähenda aga seda, et kolmanda isiku suhtes tehtud kohtuotsuses sisalduvad õiguslikud seisukohad oleksid haldusorganile kohustuslikud. Sellist tähendust ei ole antud ka Riigikohtu lahenditele.

1. Kuna kohtuotsuses, sh Riigikohtu otsuses sisalduvatel õiguslikel põhjendustel ei ole tagasiulatuvat mõju, siis ei saa praeguses asjas kohaldada ka MKS § 103 lg 1 p 2, mis võimaldab maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada tagasiulatuva mõjuga sündmuse tõttu. Lisaks on ka eelnimetatud sündmuse all mõeldud faktilisi asjaolusid mõjutavat sündmust, eelviidatud seletuskirja järgi näiteks lepingu kehtetuks tunnistamist või tehingu tühisuse ilmnemist.
2. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et isegi kui Riigikohtu lahendis 3-3-1-10-16 toodud õiguslikud seisukohad oleksid maksuotsuse tegemise ajal olnud teada, ei oleks need praeguses asjas kohaldatavad. Viidatud lahendis vaieldi selle üle, kas kulutused, millega seoses maksukohustuslane sisendkäibemaksu maha arvas, tehti täies ulatuses maksustatava käibe (ettevõtluse) tarbeks või olid need ettevõtlusega seotud ainult osaliselt. Praeguses asjas tugines MTA sellele, et kaebajal puudus üldse Äkkeküla matka- ja loodusrajaga seotud käive ning seda rajatist ei kasutatud ettevõtluses. Kui kaup või teenus ei ole soetatud maksustatava käibe või ettevõtlusega seotud tehingute või toimingute tarbeks, siis ei saa käibemaksuseaduse § 29 lg 1 alusel sisendkäibemaksu maha arvata olenemata sellest, millises õiguslikus vormis maksukohustuslane tegutseb. Kohaldatavad ei oleks ka viidatud lahendi seisukohad toetuse kasutamise osas. Ekslik on kaebaja väide, et MTA põhjendas sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramist asjaoluga, et kaebaja sai põhivara parandamiseks keskkonnaprogrammi raames rahalist toetust. MTA tugines maksuotsuses mitte toetuse saamise faktile, vaid sellele, et kaebaja ei taotlenud toetust kui isik, kes soovib toetust kasutada ettevõtluse huvides, sellise isiku omafinantseering pidi olema vähemalt 50 %. Kaebaja taotles toetust omafinantseeringuga 10 %. MTA tugines sellele asjaolule, et tõendada oma väidet, et kaebajal puudus algusest peale kavatsus kasutada matkaja loodusrada ettevõtluses. 4 4
3. Kokkuvõttes jätab kohus eeltoodud põhjustel kaebuse rahuldamata.
4. Kaebaja palus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks MKS § 101 lg 1 p 5, kuna kaebaja soovis HMS § 65 lg 1 ja 3 kohaldamist. HMS § 65 lg 1 sätestab, et haldusakti, mis andmise ajal oli õigusvastane, võib isiku kasuks tunnistada kehtetuks nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt. HMS § 65 lg 3 alusel tuleb kestvalt õigusi piirav haldusakt isiku taotlusel tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates, kui langeb ära haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu.

§ 158

lg 4 alusel jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. See tähendab, et kohus saab kontrollida kohaldatava õiguse vastavust põhiseadusele ainult siis, kui normi, mille põhiseadusvastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist taotletakse, peab asja sisuliseks lahendamiseks kohaldama. HMS § 65 lg 3 ei puutu praeguse asja lahendamisel üldse asjasse, kuna nii maksuotsus kui ka vaidlustatud otsus on ühekordsed, mitte isiku õigusi kestvalt piiravad (jätkuva iseloomuga) haldusaktid. See, et kohaldada ei saa HMS § 65 lg 1, ei oleks kohtul takistanud vaidlustatud otsuse tühistamist, kui kaebaja väide uute asjaolude ilmnemise kohta oleks kinnitust leidnud. Ka MTA oleks olenemata HMS § 65 lg 1 kohaldatavusest saanud maksuotsuse kehtetuks tunnistada MKS § 102 lg 1 alusel. Eeltoodud põhjustel ei ole oluline, kas MKS § 101 lg 1 p 5 oleks lubanud kaebaja viidatud haldusmenetluse seaduse sätteid kohaldada. Kuna vaidlustatud norm ei ole asja lahendamisel kohaldatav, ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlus lubatav ja kohus jätab selle läbi vaatamata. Menetluskulud 16.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Selle põhjal jäävad menetluskulud kaebaja kanda.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei esitanud kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja, seetõttu jätab kohus menetluskulud välja mõistmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 5 5