RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-11797 Otsuse kuupäev Tartu, 31. jaanuar 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Se

) § 53 lg 2 p 3 alusel tagasinõude. See esitati hageja koostööpartneri 4PS OÜ kaudu ja nõude esitamise kulu oli 25 eurot. 2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hageja on esitanud liiga suure kahjunõude ning kahju ei saa ületada 5000 eurot. Kostja palus kohtul tuvastada tegeliku kahju suuruse. Täiendavates vastuväidetes leidis kostja, et

§ 53

lg 2 p 3 alusel tekib regressiõigus vaid juhul, kui liiklusõnnetus tekkis juhtimisõiguse puudumise tõttu. Hageja ei saa regressinõuet esitada, sest liiklusõnnetus ei toimunud mitte seetõttu, et kostjal ei olnud juhtimisõigust, või seetõttu, et ta ei oleks teadnud fooritulede tähendust, vaid põhjusel, et kostja oli fooritule jälgimisel hooletu (hajameelne). On üldteada asjaolu, et keelava fooritule süttimisel on kohustus anda teed lubava fooritulega liikuvale liiklejale. Selline teadmine on eelduslikult kõigil liiklejatel, sh jalakäijatel, kellel ei ole üldse väljaõpet. Kostjal oli varem mootorsõiduki juhtimise õigus. Asjaolu, et kostja on juhtimisõiguse kaotanud, ei tähenda, et tal puuduks mootorsõiduki käitamise ja liikluses osalemise oskus. Hoolsuskohustuse määr ei sõltu iseenesest juhtimisõiguse olemasolust.

1. märtsi 2016 kohtuistungil võttis kostja omaks õnnetuse põhjustamise ja selle, et õnnetuse ajal ei olnud tal juhiluba, kuid leidis, et regressinõuet ei saa esitada, kuna õnnetuse põhjuseks oli fooritule eiramine hajameelsusest, mitte juhiloa puudumine.
2. Harju Maakohus rahuldas
3. juuni
4. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 10 034 eurot 89 senti. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, kuid riigilõivu kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 600 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Hageja nõue tugineb

§ 53

lg 2 p-le 3, mille kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kindlustusjuhtumi põhjustanud sõidukijuhi vastu, kui ta põhjustas kindlustusjuhtumi seetõttu, et ta juhtis sõidukit liiklusseaduse (LS) § 90 lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud mootorsõiduki juhtimise keeldu eirates. Maakohus tuvastas, et kostjal ei olnud õnnetuse põhjustamise ajal kehtivat juhiluba LS § 90 lg 1 p 1 mõttes ning et kostja võttis TsMS § 231 lg-te 2 ja 3 alusel omaks kahju põhjustamise vähemalt 5000 euro ulatuses.

§ 53

lg 2 p 3 kohaldamiseks tuleb tuvastada, kas kostja põhjustas kindlustusjuhtumi juhtimisõiguse puudumise tõttu. Kuna

§ 53lg 3 kohaselt eeldatakse põhjusliku seose olemasolu, pidi kostja tõendama, et liiklusõnnetuse põhjus ei olnud juhiloa puudumine. 2

§ 53

lg 2 p 3 kohta on eelnõu seletuskirjas märgitud, et kui kindlustusandja on esitanud tagasinõude juhtimisõiguse puudumise tõttu, on tagasinõude eeldus, et liiklusõnnetus on põhjuslikus seoses juhtimisõiguse puudumisega, st avarii on põhjustatud seetõttu, et juhil puudusid vajalikud teadmised ja oskused, kuidas sõidukit juhtida või kuidas sõidukiga liikluses käituda. Maakohus leidis, et

§ 53

lg 2 p 3 mõte on võimaldada võtta arvesse põhjuseid, miks isikul juhtimisõigust ei ole. Liiklusõnnetuse põhjustajaid saab tagasinõude eest kaitsta olukorras, kus õnnetuse toimumine ei ole otseses ega kaudses seoses juhtimisõiguse puudumisega, näiteks siis, kui isik on unustanud jälgida juhiloa kehtivust ning see on ootamatult lõppenud paar päeva tagasi või kui isik on pikemalt elanud EL-i mittekuuluvas riigis ja juhtimisõigus tal küll on, aga mitte Eestis kehtivate seaduste mõttes vms. Kostja tõlgendab sätet liiga laiendavalt. Tema tõlgenduse korral ei oleks kindlustusandjal juhtimisõiguseta isikute vastu enamikul juhtudest tagasinõuet. Kindlustusandjal on õigus eeldada, et liikluses ei osale juhtimisõiguseta isikud. Seletuskirja kohaselt suurendab liiklusreeglite tahtlik ja väga olulises ulatuses rikkumine tavapärase liikluskäitumisega võrreldes liiklusriski märkimisväärselt, kuid kindlustusmakse suuruse määramisel seda arvestada ei saa. Tagasinõude saavad kindlustusandjad esitada selliste isikute vastu, kes on oma käitumisega suurendanud liiklusriski ning selle tagajärjel on tekkinud kahju, mille eest nad vastutavad. Kostja eiras liiklusreegleid olulises ulatuses, sest tema juhtimisõigus lõppes viisteist aastat tagasi. Kostja märgiti 2014. a Honda tehnilises passis kasutajaks, kuigi selleks ajaks ei olnud tal juhtimisõigust olnud juba kolmteist aastat. Võib oletada, et kostja on pika aja jooksul süstemaatiliselt ja tahtlikult eiranud keeldu juhtida mootorsõidukit. Kuigi punase fooritule tähendus on teada juba varases eas, on juhtimisõiguse saamiseks vajalik teadmiste ja kogemuste kompleks, mis ei piirdu punase fooritule tähenduse teadmisega. Nii ei anta näiteks lapseealistele mootorsõiduki juhtimise õigust. Fooritule tähelepanuta jätmine võib viidata sellele, et isikul puudub vajalik teadmiste, oskuste ning kogemuste kompleks, mis on vajalik liikluses ohutult käitumiseks. Viisteist aastat on pikk ajavahemik, mille jooksul on muutunud liiklustihedus, liiklusnormid jne. Seetõttu ei saa asjaolust, et isikul oli juhiluba viisteist aastat tagasi, järeldada, et tal olid kindlustusjuhtumi toimumise ajaks säilinud vajalikud teadmised ja oskused. Kostja põhjustas liiklusõnnetuse, sest eiras sõiduki juhiloata juhtimise keeldu. Kindlustusandja peab hüvitama kindlustatud isiku asemel kahjustatud isikule kindlustusjuhtumi tagajärjel asja kahjustamise või hävimise tõttu tekkinud mõistlikud kulutused kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamiseks (

§-d 24, 26, 52, 57; VÕS § 132 lg-d 1–3). Maakohus leidis, et tagasinõude korras saab kindlustusandja kindlustusjuhtumi põhjustanud isikult nõuda kahju saanud sõiduki taastusremondi mõistlikke kulusid, arvestades käibemaksu tagastamise võimalusega (

§ 26lg-d 1, 2, 5, 6).

Hageja nõue tuleb siiski jätta rahuldamata pukseerimisja sissenõudmiskulude ning viivisenõude osas, sest kindlustusandja saab tagasinõude esitada vaid

-s nimetatud kulude hüvitamiseks (

§ 52

). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista sõiduki taastusremondi kulude hüvitis 10 034 eurot 89 senti (

§ 53lg 2 p 3).

4. Pooled esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude, v.a riigilõivu, poolte endi kanda jätmise osas. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, ja menetluskulude jaotuse osas ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kumbki pool vaidles teise apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 3

§ 53

lg 2 p 3 alusel, leides, et ainuüksi juhtimisõiguse puudumise fakt ei ole tagasinõude esitamiseks piisav. Tagasinõude esitamiseks peab liiklusõnnetus olema põhjuslikus seoses isikul juhtimisõiguse puudumisega. Ringkonnakohus leidis, et juhtimisõiguse puudumisel võib olla liiklusõnnetuse toimumisega põhjuslik seos eelkõige juhul, kui väljaõppe puudumise tõttu ei tea juht mingit liiklusreeglit, mille mittetundmine viis liiklusõnnetuseni, või juhul, kui liiklusõnnetuseni viis asjaolu, et väljaõppe puudumise tõttu ei oska juht sõidukit käitada või juhtida. Kostja ei põhjustanud liiklusõnnetust mitte juhtimisõiguse puudumise tõttu põhjusel, et ta ei teadnud punase fooritule tähendust, vaid seetõttu, et ta ei pannud hajameelsusest punast foorituld tähele. Kostja oskusele sõidukit juhtida viitab asjaolu, et talle oli väljastatud juhiluba, mis kehtis

1. aastani. Punase ümartuledega foori (LS § 7 lg 1) tähendus on üldjuhul üldteada asjaolu, mis ei sõltu koolitusest, mille tähendus õpitakse selgeks varakult ning mis ei ole kostja juhiloa kehtivuse kaotamise ajaga võrreldes muutunud. Usutav ja kooskõlas tõenditega on kostja selgitus, et kostja eiras punast foorituld hooletusest. Seejuures ei saa punase fooritule eiramisest teha järeldust, et kostjal puudub vajalike teadmiste, oskuste ning kogemuste kompleks, mis on vajalik liikluses ohutult käitumiseks. Hooletusest põhjustavad liiklusõnnetusi ka mootorsõiduki juhtimise õigusega juhid. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et kostja võttis kahju põhjustamise 5000 euro ulatuses omaks. Kostja esialgses seisukohas toodud väide, et kahju ei saa ületada 5000 eurot, ei tähenda omaksvõttu, samuti ei ole keelatud loobuda hagi õigeksvõtust enne kohtulahendi jõustumist. Kuna hagejal ei ole kostja vastu tagasinõuet, siis ei saa hageja kostjalt nõuda ka pukseerimiskulu ja kohtueelse kulu hüvitamist ega viivist. Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus hinnata hageja apellatsioonkaebuse väiteid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 53

lg 2 p 3 ja § 53 lg-t 3, sest sõidukijuht peab tõendama, et tema rikkumine ei mõjutanud liiklusõnnetust. Seega peab seda tõendama kostja. Eeldatakse, et rikkumine mõjutas kindlustusjuhtumi toimumist. Kostja ei ole selle eelduse ümberlükkamiseks esitanud ühtegi tõendit (nt ekspertiis, tervisetõend vms). Asjaolu, et kostjal oli neliteist aastat tagasi olnud juhtimisõigus, ei tähenda, et ta vastas ka liiklusõnnetuse toimumise ajal nõuetele, mis on juhtimisõiguse saamise eelduseks. Juhtimisõiguse saamiseks peaks kostja uuesti tegema liiklusteooria- ja sõidueksami ning tal peaks olema kehtiv tervisetõend (LS § 129). Riigikogu menetluses muudeti

eelnõu § 53 regulatsiooni. Seletuskirjas ei olnud kehtiva

§ 53lg 3 analoogi käsitletud ning tagasinõudeõiguse piiriks oli seatud 3000 eurot.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Kostja leiab, et kuigi õige on hageja väide, et

§ 53

lg 3 sätestab eelduse, et kindlustusjuhtumi põhjus on § 53 lg-s 2 nimetatud asjaolu, oleks väär panna tõendamiskoormist kostjale, sest sellisel juhul peaks kostja tõendama negatiivset asjaolu ning ümber lükkama ka liiklusõnnetuse muud hüpoteetilised põhjused. Piisama peaks sellest, kui kostja 4

§ 53

lg 2 p 3 ja LS § 90 lg 1 p 1 alusel tagasinõue kahju hüvitamiseks, mille hageja hüvitas kostja eest kahjustatud sõiduki omanikule. 10.

§ 53

lg 2 p 3 järgi on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi seetõttu, et ta juhtis sõidukit liiklusseaduse § 90 lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud mootorsõiduki juhtimise keeldu eirates. Sama paragrahvi lg 3 järgi eeldatakse, et sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi lg-s 2 nimetatud asjaolu tõttu. LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Seega tuleneb

§ 53

lg 2 p 3 ja lg 3 koostoimest eeldus, et kui liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhil puudub mootorsõiduki juhtimise õigus, siis põhjustas ta kindlustusjuhtumi juhtimisõiguse puudumise tõttu ning vastupidist peab tõendama sõidukijuht. 11. Ringkonnakohus leidis, et hagejal ei ole kostja vastu tagasinõudeõigust, sest ainuüksi juhtimisõiguse puudumise fakt ei ole tagasinõude esitamiseks piisav ning liiklusõnnetuse toimumine ei olnud põhjuslikus seoses juhtimisõiguse puudumisega, kuna kostja rikkus liiklusreegleid hajameelsusest. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas sellise järelduse tegemisel vääralt

§ 53lg-t 3 ning rikkus oluliselt menetlusõigust tõendamiskoormise jagamisel.

Ringkonnakohus leidis vääralt, et hagejal ei ole kostja vastu tagasinõuet, sest ei ole tõendatud, et liiklusõnnetus toimus seetõttu, et kostja ei osanud sõidukit juhtida. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et tagasinõude rahuldamata jätmine eeldab, et kostja oleks

§ 53lg-s 3 sätestatud põhjusliku seose eelduse ümber lükanud.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kostja oleks esitanud mingeid tõendeid põhjusliku seose puudumise kohta ja kohus nende alusel tuvastanud, et kostja eiras punast foorituld mingil muul põhjusel kui seetõttu, et tal puudusid liiklemiseks vajalikud oskused ja tähelepanuvõime. 5

§ 53

lg 2 p 3 ning lg 3 eesmärgiga lähtekoht, et mida selgem, üldtuntum ja elementaarsem on reegel, mida rikuti, ja mida suuremal määral on liiklusrikkuja seda reeglit eirates liiklusohtlikkust tõstnud, seda piiratum on kindlustusandja võimalus regressinõuet esitada. Kostja loogika, millega ringkonnakohus on nõustunud, viiks selleni, et mida elementaarsem (raskem) on rikkumine, seda lihtsam on juhil selgitada, et juhtimisõiguse puudumine ei olnud kindlustusjuhtumi põhjuseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kindlustusandjal peab olema õigus eeldada, et liikluses osalevatel juhtidel on juhtimisõigus, ning tagasinõudeõiguse piiramine juhtimisõiguse puudumise korral on õigustatud erandlikel juhtudel, näiteks siis, kui isik on unustanud jälgida juhtimisõiguse kehtivust ja see on hiljuti enne õnnetuse toimumist lõppenud või kui isikul on kehtiv juhtimisõigus mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis, kuid juhiluba ei loeta Eestis kehtivaks.

1. Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas hagejal on õigus kostja vastu tagasinõudeõigust maksma panna, lähtudes eeltoodud selgitustest ja tõendamiskoormise jaotusest.
2. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
3. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Jaak Luik Peeter Jerofejev Malle Seppik 6