Obsah (11)

§ 163§ 651§ 657§ 654§ 5§ 652§ 422§ 171§ 174§ 177§ 190

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2017, Tallinn Tsiviilasja number

§ 163lg-le 1 tuginedes poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. Kostja esitas 15.07.2016 (täiendatud 19.08.2016) Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 22.06.2016 otsuse peale. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 6355,20 eurot. Samuti vaidlustas kostja maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Kostja palus saata asja uueks arutamiseks maakohtule või kui kohus peab võimalikuks uue otsuse tegemist, jätta hagi rahuldamata.
2. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Kohtuotsusest nähtub, et kostja ei ole esitanud vastuväidet, mille kohaselt tuleb hageja hüvitist vähendada hageja poolt säästetud kulude võrra. Kohus on ise möönnud, et kostjal võib olla õigus esitada tasaarvestusavaldus seoses hageja säästetud kuludega. Kohus oleks pidanud antud asjaolu pooltega arutama ning juhtima kostja tähelepanu võimalusele esitada säästetud kulude osas tasaarvestusavaldus. Kostja selgitas, et alates 19.12.1995, kui LK suri ja tema pärijateks said võrdsetes osades U-RA ja hageja, oleks pidanud hageja tasuma ½ korteriga seonduvatest kuludest (välja arvatud tarbimisega seotud kulud). Hageja hakkas 4 kulusid tasuma alles 30.06.
3. Perioodil 19.12.1995-30.06.2009 tasus kulude eest teine kaasomanik. Hageja säästis alusetult 4837,90 eurot. 14.05.2008 kinkis U-RA kogu oma vara kostjale. 09.02.2009 U-RA suri ning tema pärijaks sai kostja. Seega päris kostja U-RA varalised õigused. Kostja märkis, et tasaarvestab enda nõude 4837,90 eurot hageja nõudega.
4. Kostja on esitanud tsiviilasjas nr 2-16-10777 hagiavalduse, milles palub tunnustada omandiõigust ¼ mõttelisele osale XXX korterist. Kohus ei võtnud asja menetlusse, kuid kostja on selle vaidlustanud. Maakohus kohaldas ebaõigesti AÕS § 56 lg 1 ning jättis tuvastamata, kas kostja poolt esile toodud asjaoludele tuginedes saab anda hinnangu sellele, kas hagejale kuulus ½ või ¼ korteriomandist (kostja leiab, et ¼). Juhul, kui kohus leiab, et eeltoodud asjaolule saab tugineda, on pool hageja nõudest põhjendamatu.
5. Maakohus on jätnud põhjendamatult tuvastamata, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja kasutas vaidlusalust korterit aastaid ja hageja ei esitanud nõuet valduse vabastamiseks. ½ (või täpsemalt 3/4) korteri omanikuna oli kostjal õigus korterit kasutada. Arvestades korteri olemust (2-toaline köögi ja vannitoaga korter) on kaasomaniku nõue teise kaasomaniku vastu ebaõiglane. Lisaks on korteris LK vara, kelle pärijaks hageja oli. Seega saab väita, et hageja kasutas korterit enda vara hoiustamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele
6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht 16.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 6355,20 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid (

§ 654lg 6).

17. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Ebaõige on kostja seisukoht, et maakohus rikkus menetlusnorme, kui ei selgitanud kostjale võimalust esitada tasaarvestuse avaldust.

§ 5

lg-te 1 ja 2 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Vastavalt

§ 5

lg-le 3 selgitab kohus hagiasjas ise asjaolusid ja kogub tõendeid üksnes seaduses ettenähtud juhul. Kolleegiumi hinnangul ei tulene kohtu selgitamiskohustusest kohustust selgitada poolele tasaarvestuse esitamise võimalust. See, milliste asjaolude ja väidetega hagile vastu vaielda, on poole enda otsustada. Kostjal oli maakohtus piisavalt võimalust tasaarvestuse vastuväite esitamiseks. Kostja on esitanud tasaarvestuse avalduse ringkonnakohtus.

§ 652

lg 4 sätestab, et uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kostja saanuks tasaarvestuse vastuväite esitada juba maakohtus. Puudub mõjuv põhjus, mis 5 takistas kostjal seda maakohtus tegemast. Sellest tulenevalt ei saa kostja esmakordselt ringkonnakohtus tasaarvestuse avaldust esitada ning kolleegium jätab kostja tasaarvestuse avalduse tähelepanuta.

1. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hagejale ei kuulunud ½ korteriomandist, vaid ¼ korteriomandist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse (AÕS § 56 lg 1). Kinnistusraamatu andmete kohaselt kuulus hagejale ½ korteriomandist, mitte ¼ korteriomandist. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kostja ei ole kinnistusraamatu õigsuse eeldust ümber lükanud. Kostja esitas küll tsiviilasjas nr 2-16-10777 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus tunnustada omandiõigust ¼ mõttelisele osale XXX asuvast korteriomandist, kuid Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt on Harju Maakohus 20.09.2016 määrusega hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldunud ning see määrus on jõustunud.
2. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei saanud eeldada, et hageja kasutuseelise hüvitamist ei nõua. Tsiviilasja materjalidest selgub, et poolte suhted olid halvad juba enne hagi esitamist. Seda kinnitab muuhulgas hageja 04.05.2009 avaldus politseile seoses korteris 22.04.2009 toimunud intsidendiga. Samuti oli pooltel vaidlus korteriomandiga seoses, mida tõendab hageja 08.06.2009 kiri kostjale olukorra lahendamiseks. Seega ei saanud kostja hageja käitumisest järeldada, et hageja kasutuseelise hüvitamist ei nõua. Lisaks on hageja esitanud kasutuseelise nõude juba 18.01.2010 esitatud hagis. Hageja nõuet ei muuda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ka see, et tegemist on 2-toalise korteriga. Kasutuseelise nõudeõigus ei sõltu korteri suurusest. Kostja väide, et korteris olid hageja ema asjad, on uus väide, mida kostja maakohtus ei esitanud. Kostja ei saa seda väidet esmakordselt ringkonnakohtus esitada ning ringkonnakohus jätab selle tähelepanuta (

§ 652lg 4).

Lisaks ei ole kostja seda väidet sisuliselt selgitanud ning see on ka tõendamata.

1. Ülaltoodule tuginedes tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Kostja esitas 12.09.2017 ringkonnakohtule taotluse, milles palus lükata ringkonnakohtu 11.09.2017 istung edasi kuni 2018.a märtsini. Kostja selgitas, et ta viibib Märjamaa Haiglas. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud taotlust ei saa rahuldada juba ainuüksi seetõttu, et see esitati pärast kohtuistungit. Lisaks on

§ 422

lg 1 kohaselt mõjuvaks põhjuseks kohtuistungile ilmumata jätmiseks poole ootamatu haigestumine, mille tõttu ei saanud isik kohtusse ilmuda või saata kohtusse esindajat. Kostja ei ole tõendanud, et tegemist on ootamatu haigestumisega. Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus taotluse rahuldamata. Menetluskulude jaotus 22. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

Hageja esitas taotluse ringkonnakohtu menetluskulude kindlaksmääramiseks, milles palus kostjalt välja mõista esindajakulud 1092 eurot (koos käibemaksuga) ja viivise.

1. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus on põhjendatud osaliselt. 27.04.2015 arve nr 150656 alusel palus hageja välja mõista õigusabikulud 756 eurot. Arve sisu kohaselt on arve esitatud menetlusdokumentide koostamise eest 2015.a märtsis. Kolleegium märgib, et 6 kostja esitas apellatsioonkaebuse 18.07.
2. Seega ei saa nimetatud arves osutatud teenused kajastada õigusteenuse osutamist ringkonnakohtus ning selle hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. 11.09.2017 arve nr 171954 alusel palus hageja välja mõista õigusabikulud 336 eurot. Arve sisuks on ettevalmistus ringkonnakohtu kohtuistungiks ja esindus ringkonnakohtu istungil, kokku 2 tundi. Esindaja tunnihinnaks on 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegium on seisukohal, et arvestades vaidluse ulatust ringkonnakohtus ning seda, et istung kestis 19 minutit, tuleb istungiks ettevalmistamise ja istungil osalemise põhjendatud ajakuluks pidada kokku 1 tund. Hageja esindaja tunnihind 140 eurot ei ületa turuhinda. Esindajakulu tuleb välja mõista käibemaksuta, kuna hageja ei ole kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (

§ 174lg 10).

Ülaltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud 140 eurot ja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni (

§ 177lg 4).

24. 06.07.2017 määrusega on Tallinna Ringkonnakohus rahuldanud kostja menetlusabi taotluse ning vabastanud ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 450 eurot.

§ 190

lg 5 kohaselt, kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. See norm kohaldub ringkonnakohtu hinnangul ka apellatsioonimenetluses.

§ 190

lg 7 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 3–6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Arvestades menetlusabi taotlusest nähtuvat kostja majanduslikku olukorda ning seda, et puuduvad andmed selle paranemise kohta, siis peab kohus põhjendatuks vabastada kostja apellatsioonkaebuse riigilõivu summas 450 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 7