← Eesti

1-17-2941/10

Obsah (8)§ 69§ 2§ 39§ 242§ 263§ 264§ 13§ 1

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Valga kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja 2. oktoober 2017, Valga koht Kriminaalasja number 1-17-2941 (kohtueelse menetluse nr 16282000275) Kohtukoosseis Kohtunik Erkk

) § 2 p 40 ja seepärast ka KarS § 424 mõttes. 3

(7)1-17-2941 17. Kuivõrd I. Lepiku väljahingatavas õhus oli „kummipõletuse“ ajal alkoholi 0,77 mg/l kohta, oli süüdistatav teo toimepanemise ajal joobeseisundis

§ 69lg 1 ja lg 2 p 1 ning seetõttu ka Kar

S § 424 tähenduses. 18. KarS § 424 teokirjeldus on „juhtimine“.

§ 2

p 41

1 järgi on mootorsõiduki juhtimine isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Seega eeldab juhtimine möödapääsmatult sõiduki liikumist. Seda tõdemust ei väära ka prokuröri tehtud viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-146-03. On tõsi, et selles asjas juhtis kõrgeim kohus tähelepanu sellele, et õigusnormide kohaselt on teatud juhtudel mootorsõiduki roolis viibiv isik juht juba enne seda, kui toimub sõiduki liikuma hakkamine (viidatud lahendi p 5). See aga ei tähenda, et sõidukit saab juhtida ka siis, kui sõiduk ei liigu. Kohtu hinnangul pidas Riigikohus eelviidatud lausega silmas seda, et sõidukijuhi karistamine liiklussätete eiramise eest ei eelda tingimata juhtimist. Nt kui juht ei pane sisse suunatuld ja üritab seeläbi liiklusreegleid eirates (vt

§ 39

lg 1) minema sõita, ent auto ei liigu mootorikke tõttu paigast, saab juhti karistada

§ 242

lg 1 järgi lõpuleviidud väärteo eest: seda aga märgu andmise nõuete rikkumise (

§ 39lg 1), mitte sõiduki juhtimise eest.

Sellele viitab ka Riigikohtu kõnelemine sõiduki „kulgemise suunamisest“. Lisaks tuleb tähele panna ka tõsiasja, et kui otsuse nr 3-1-1-146-03 tegemise ajal liiklusalased õigusaktid juhtimise definitsiooni ei andnud (selle toob otsesõnu välja ka Riigikohus ise: vt viidatud otsuse p 5), on juhtimine täna kehtivas õiguses defineeritud. Olgu viimaks võrdlevalt mainitud, et ka nt Saksa õiguses eeldab sõiduki juhtimisest rääkimine sõiduki liikumist (Sternberg-Lieben/Hecker – Schönke/Schröder zum Strafgesetzbuch,

  1. Auflage, § 316/19; Fischer zum Stragesetzbuch,
  2. Auflage, § 315c/3a), mistõttu nt tümasse pinnasesse kinni jäänud autoga paigalt liikumise edutu üritus – rataste „ringi keerutamine“ pooleteise tunni vältel purjus inimese poolt – endast juhtimist ei kujuta (Karlsruhe Ringkonnakohtu
  3. augusti
  4. a määrus, trükitud: Neue Zeitschrift für Verkehrsrecht, 1992, 493). Eelöeldu tähendab seda, et I. Lepik ei juhtinud autot ei

§ 2p 41 ega Kar

S § 424 mõttes, mistõttu ei ole karistusnormi objektiivne koosseis täidetud.

  1. See ei tähenda siiski automaatselt, et I. Lepikut ei saa karistada. Nimelt on seadusandja kuulutanud karistatavaks ka kuriteo katse: vt KarS § 25 lg
  2. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus kontrollima, ega toime pandud tegu ei vasta kuriteokatse tunnustele (vt nt RKKKo 3-1-1-60-10, p 17.1). Ka prokurör viitas võimalusele, et I. Lepik pani toime mootorsõiduki joobes juhtimise katse. Seepärast peab praegu analüüsima, kas süüdistatava käitumine võib olla kvalifitseeritav KarS § 424 – § 25 lg 2 järgi.
  3. Kuriteokatsest kõnelemine eeldab tahtlike tegude puhul subjektiivse koosseisu tasandil seda, et teo toimepanijal oleks tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Tuvastatu pinnalt ei ole alust kahelda selles, kas I. Lepik teadis, et ta kasutab „kumme vilistades“ autot e mootorsõidukit

§ 2p 40 ja Kar

S § 424 mõttes. Samuti oli I. Lepik teadlik sellest, et ta oli joobeseisundis: ta oli alates eelmisest õhtust öö läbi pidutsenud ja pidutsemise kestel alkoholi tarvitanud. Küsitav on aga see, kas I. Lepikul oli tahtlus auto juhtimise ehk auto liigutamise suhtes. Sealjuures piisaks kohtu hinnangul tahtlusest auto väheselgi määral ühest kohast teise paiknemise osas, sest ka minimaalne auto asukoha vahetus tähendaks auto liikumist. 21. I. Lepiku vastava tahtluse hindamisel on tarvis silmas pidada järgmist. I. Lepik on korduvalt „kumme põletanud“ (tl 45 pöördel). See tähendab, et ta on selles tegevuses kogenud ja oskab seda teha nii, et auto seisab paigal. Burnout’i tegemine koha pealt üldse liikumata on kergem automaatkäigukasti kui manuaalkäigukastiga autoga, sest sellisel juhul ei ole tarvis jalga siduri pealt pidurile tõsta (mis võiks kaasa tuua auto mõningase edasi liikumise): vasaku jalaga tuleb pidur alla suruda ja paremaga on vaja tugevasti gaasile vajutada. I. Lepikul oligi automaatkäigukastiga sõiduk (tl 35). Ka on „kummi vilistamine“ ühe koha peal seda hõlpsam, mida võimsam on auto: sellisel juhul hakkavad rattad kohe ülimalt kiiresti ühe koha peal 4

(7)1-17-2941 pöörlema ja rehvid ei saa maaga sellist kontakti, mis viiks autot edasi. I. Lepikul oli 350kilovatine ehk 500-hobujõuline, st ülivõimas auto (tl 35 ja 45 pöördel). Samuti on „kummide põletamine“ koha pealt liikumata hõlpsam tagasilla- kui esisilla- või neljarattaveolise auto puhul. Seda seepärast, et autode esipidurid on tagumistest piduritest võimsamad, kuivõrd auto pidurdumisel kandub suurem koormus auto esiratastele (vt nt http://www.sae.org/students/presentations/brakes_by_paul_s_gritt.pdf, lk 34–36). Esipidurite suurema võimsuse tõttu on seega just tagaveolise autoga kergem gaasipedaalile vajutades pidurid n-ö ära neutraliseerida (tõsi, esisillaveolise auto puhul saab kasutada tagapiduritele rakenduvat käsipidurit (mis hõlbustab paigal püsimist)). Neljarattaveolise sõidukiga aga on „kummide suitsetamine“ ühe koha peal võimatu, sest kõigi rataste samaaegse ringi käimise tõttu liigub sõiduk mõnevõrra edasi ka siis, kui tegemist on võimsa autoga. I. Lepiku sõiduvahend oligi tagasillaveoline (tl 35 ja 44 pöördel). Niisiis oli I. Lepikul auto, millega on võimalik „kumme põletada“ viisil, et auto seisab kogu selle tegevuse kestel paigal. Seda kinnitavad ka arvukad internetis kätte saadavad videod, kus I. Lepiku autoga sarnaste sõidukitega (st Mercedes AMG-dega) „vilistatakse rehve“ viisil, kus sõiduk püsib täielikult paigal: vt nt https://www.youtube.com/watch?v=bvjRtPywxko (1:50–2:00), https://www.youtube.com/watch?v=wg0wOaovcig või https://www.youtube.com/watch?v=9n67f-T1g3A.
  1. I. Lepik oli teadlik nii omaenda kogemustest „kummipõletajana“ kui ka oma auto burnout’i jaoks suurepärastest omadustest. Seepärast ei olnud I. Lepikul kohtu hinnangul tahtlust KarS § 16 mõttes auto liikuma hakkamise osas: ta ei pidanud auto liikuma hakkamist üldse võimalikuks ja lähtus sellest, et suudab burnout’i tehes autoga ühe koha peal seista. See aga tähendab seda, et kui auto olekski mingil põhjusel liikuma hakanud – nt mõne tehnilise rikke tõttu või seepärast, et keegi oleks I. Lepikut „kummide põletamise“ ajal kuidagi ehmatanud –, ei oleks saanud rääkida isegi mitte I. Lepiku kergemeelsusest liikumise osas KarS § 18 lg 2 tähenduses (st teadlikust ettevaatamatusest). Kõne alla oleks võinud tulla üksnes I. Lepiku hooletus sõiduki liikuma hakkamise suhtes KarS § 18 lg 3 mõttes (mitteteadlik ettevaatamatus). See aga ei ole praegu oluline: esiteks ei hakanud auto liikuma ja teiseks ei ole sõiduki juhtimine joobeseisundis ettevaatamatusest alates
  2. aastast (mil tunnistati kehtetuks KarS § 4241) enam karistatav.
  3. Eelöeldut ei väära ka tõsiasi, et I. Lepik oli purjus. Kohtu hinnangul ei ole võimalik öelda, et oma joobe tõttu pidi I. Lepik pidama võimalikuks, et seekord ei õnnestu „kummi põletamine“ sama hästi nagu tavaliselt (ja auto hakkab kuidagi liikuma). Alkoholi tarbimisega ei kaasne mitte ratsionaalne arusaam oma mingite võimete langusest, vaid pigem enese ülehindamine. Niisuguse ülehindamise tagajärg võib omakorda olla inimese uskumus, et ta suudab midagi sellist, mida ta objektiivselt hinnates ei suuda (nt piisava kindlusega autot juhtida): vt nt Saksa Liidukohtu
  4. aprilli 2015 määrus nr 4 StR 401/14, p 4 (kättesaadav: https://community.beck.de/2015/05/08/bgh-zum-bedingten-vorsatz-bei-alkohol-unddrogenfahrt-0). Tahtlust tuvastades aga tuleb arvesse võtta just seda, mida isik ise usub: seega ei ole tahtluse näol vähemalt selles osas tegu normatiivse mõistega. Seepärast on ka võimatu rääkida sellest, et keegi pidi (nt objektiivselt ohtliku alkoholijoobe tõttu) mingit asjaolu võimalikuks pidama KarS § 16 lg 4 või § 18 lg 2 mõttes: kui isik mingit asjaolu mingil põhjusel tegelikult võimalikuks ei pidanud, on tahtlusest või kergemeelsusestki rääkimine välistatud. Tõsi, ettevaatamatusdeliktide puhul on võimalik tugineda hooletusele (KarS § 18 lg 3), mille korral saab isikule teha tõesti normatiivse etteheite, et ta oleks pidanud mingit asjaolu ette nägema.
  5. Eelöeldu tähendab seda, et I. Lepik ei vastuta KarS § 424 – § 25 lg 2 järgi mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise katse eest. 5
(7)1-17-2941 25. Käesoleva määruse eelmises punktis märgitu tähendab, et I. Lepikut ei saa kriminaalkorras karistada. See ei tähenda aga seda, et I. Lepik tuleb õigeks mõista. Seda seetõttu, et KrMS § 274 lg 1 kohaselt lõpetab kohus kriminaalmenetluse määrusega, kui süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele. Õigemini eeldab kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274 lg 1 alusel seoses väärteo tunnustega endast seda, et kohtul kujuneb abstraktne seisukoht, et süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (RKKKm 3-1-1-23-12, p 12; RKKKm 3-1-1-89-13, p 15 ja RKKKo 3-1-1-22-15, p 12). Praegu see nii ongi. 26.

§ 242

lg 1 näeb ette karistuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub

§-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis. Nagu ülal märgitud, võib mootorsõidukijuhiks pidada ka sellist inimest, kes sõidukit ei juhi (vt käesoleva määruse p 18). Seega oli burnout’i teinud I. Lepik mootorsõiduki juht

§ 242lg 1 mõttes.

Liiklusnõuded on kohtu hinnangul kõik liiklusseaduse sätted, mis reguleerivad liiklust ehk on suunatud mingil moel liikluses osalejatele. See tähendab, et liiklusnõuded on peaaegu kõik liiklusseaduse sätted – välja jäävad üksnes riigile (selle esindajatele) suunatud normid, nagu nt menetlust reguleerivad seadusepügalad (nt

§ 263

) või rakendussätted (

§ 264jj.).

Seega on

§ 242

lg 1 n-ö kinnipüüdev karistusnorm: kui mingi liiklusnõude rikkumist ei hõlma mõni muu väärteokoosseis, tuleb rikkumine subsumeerida

§ 242lg 1 alla.

Liiklusnõue, mida I. Lepik „rehve vilistades“ rikkus, on sätestatud

§ 13

lg-s 1: juht ei tohi kahjustada keskkonda sõiduki mootori või teiste seadmete põhjustatud liigse müra, tolmu või heitgaasiga, mida oleks võimalik vältida. „Kummide põletamine“ tekitab nii liigset müra kui ka heitgaase. On ebaoluline, kas tekitatud müra kedagi häirib: selles osas on

§ 242

lg 1 näol koostoimes

§ 13

lg-ga 1 tegemist abstraktse ohudeliktiga, kus piisab pelgalt müra tekitamisest endast. Et heitgaasi tekitamine ei eelda seda, et keegi seda n-ö vahetult sisse hingaks, on ilmselt endastmõistetav: heitgaasigi puhul täidab koosseisu ainuüksi tarbetu õhusaaste põhjustamine. Seega kujutab „rehvide vilistamine“ Eesti teedel (vt

§ 1

lg 1), sh parklates (vt

§ 2p 50) endast per se väärtegu. 27. Eeltoodu tähendab, praegusel juhul tuleb kõne alla kriminaalmenetluse lõpetamine Kr

MS § 274 lg 1 alusel. Tõsi, kui võimalik väärtegu oleks aegunud, ei saaks kohus kriminaalmenetlust selle sätte alusel lõpetada, vaid peaks teo toime panija õigeks mõistma: vt RKKKo 3-1-130-15, p 8 ja RKKKm 3-1-1-89-13, p 15. I. Lepiku tegu siiski kahe aastast aegumistähtaega ette nägeva KarS § 81 lg 3 kohaselt aegunud pole, sest selle teo toime panemisest on möödunud vaid mõneti üle ühe aasta ja kolme kuu. Lisaks tuleb juhtida tähelepanu sellele, et KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub väärteo aegumine kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni, kusjuures väärteomenetlust saab kriminaalmenetluse lõpetamise korral KarS § 81 lg 8

-st 2 tulenevalt alustada suisa maksimaalselt kolme aasta jooksul teo toimepanemisest alates (vt selle kohta täpsemalt RKKKo 3-1-1-50-16). Seepärast lõpetab kohus KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 274 lg 1 alusel I. Lepiku suhtes kriminaalmenetluse. 28. Mida peab tegema sellisel alusel kriminaalmenetlust lõpetav kohus seoses väärteomenetlusega, on seaduse kohaselt mõneti segane. KrMS § 274 lg 1 ei räägi midagi võimalikku väärtegu puudutava info edastamisest kohtu poolt väärteomenetlejale – erinevalt näiteks KrMS § 206 lg-st 4, mille kohaselt võib kohtueelses menetluses kriminaalmenetluse lõpetamise määrust tegev menetleja saata määruse koopia alluvuse korras asjaomasele asutusele, kes otsustab väärteomenetluse alustamise. Kohus ei näe siiski mingit alust leida, et kohtu jaoks on menetluse lõpetamise määruse koopia saatmine väärteomenetlejale keelatud: süüteokahtlusest võib menetlejat informeerida igaüks ja väärteomenetluse alustamise otsustab väärteomenetleja väärteomenetluse seadustiku § 31 alusel. Seetõttu saadab kohus juhindudes

§ 263lg-st 1 ja siseministri 17.

juuli 2014 määruse nr 33 „Politsei- ja Piirivalveameti põhimäärus“ § 21 lg-st 3 käesoleva määruse Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuurile otsustamaks väärteomenetluse läbi viimise üle I. Lepiku suhtes. 6

(7)1-17-2941 29. Obiter dictum-korras märgib kohus de lege ferenda järgmist. Iseenesest on mõistetav soov pidada „rehvide vilistamist“ joobeseisundis kuriteoks, sest kui midagi ebaõnnestub, võib auto (kiiresti) liikuma hakata ja sellise liikumise tagajärjel võib keegi või miski viga saada. Siiski on küsitav, kas niisugune tegu kriminaalkaristust väärib. Seda seetõttu, et juba purjuspäi autoga sõitmine on pelk ohudelikt: see tegu ise ei kahjusta kedagi ega midagi, vaid üksnes muudab kahju tekkimise võimalikuks (ülisuurel osal joobes juhtimise olukordadest õnneks siiski mingit kahju ei teki). Purjuspäi burnout’i tegemise kriminaliseerimine tähendaks karistatavusläve veelgi enam ettepoole toomist: „kummide vilistamine“ kujutab endast abstraktset ohtu, et tekib abstraktne oht joobes sõidukijuhtimise näol, mis võib päädida mingi kahjuga. Küll aga võiks ehk olla mõistlik eraldi väärteokoosseisu loomine, kus nähakse „kummide vilistamise“ eest ette rangem karistus kui seda näeb praegu ette

§ 242

lg 1 (20 trahviühikut), kusjuures kvalifitseeriv asjaolu (mis toob endaga kaasa n-ö tavalisest burnout’ist karmima karistuse) võiks olla teo toime panemine joobeseisundis. Võimaliku uue koosseisu loomise vajaduse ja selle koosseisu iseloomu üle otsustamine on aga loomulikult seadusandja pädevuses. (D) Asitõend 30. Asitõendi – USB-pulk videosalvestisega – jätab kohus KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde. /alla kirjutatud digitaalselt/ kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.