Obsah (7)

§ 231§ 5§ 438§ 124§ 173§ 162§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Nele Atonen Otsuse tegemise aeg ja koht 06.10.2017, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-715 Tsiviilasi aktsiaselts saami

) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised.

§ 231

lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

§ 5

lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud.

§ 5

lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 438

lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

1. Hageja on esitanud nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse summas 37 963,52 eurot, tasumata intress summas 13 860 eurot ja viiviste summas 3378,75 eurot.
2. Hagivalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 10.09.2009 laenulepingu (tl 8, 31), millega hageja andis kostjale laenu summas 37 963,52 eurot (594 000 krooni) intressiga 0,5 % kuus. Intressi arvestus algas 01.12.
3. Laenulepingu aluseks oli hageja ja kostja vahel 09.04.2007 sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügileping (tl 49-54). Kostja poolt nimetatud lepingu alusel võlgnetav rahasumma arvati kooskõlas VÕS § 396 lg-ga 2 laenuks.
4. Maakohus on kohtule esitatud tõenditega tuvastanud ning puudub vaidlus, et 09.04.2007 sõlmisid kostja ning hageja kinnistu mõttelise osa müügilepingu, mis on registreeritud Tallinna notari Priidu Pärna notari ametitoimingute raamatus registrinumbri 710 all. Kinnistu müügilepingu p 2.
5. kohaselt pidi ostja ostuhinnast 594 000 krooni (37 963,52 eurot) tasuma hagejale hiljemalt 4 3 pangapäeva jooksul arvates lepingu punktis 1.1 nimetatud kinnistu suhtes detailplaneeringu jõustumisest ning müüja kohustus ostjat teavitama detailplaneeringu jõustumisest viivitamatult ja esitama ostjale detailplaneeringu jõustumist kinnitavad dokumendid (tl 49-54).
6. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1 sätestab, et tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. TsÜS § 82 esimene lause sätestab, et seaduse või poolte kokkuleppega ettenähtud juhtudel peab tehing olema notariaalselt tõestatud. Asjaõigusseadus (AÕS) § 119 lg 1 sätestab, et tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Puudub vaidlus ja tõendatud on, et käesoleval juhul on kinnistu võlaõiguslik müügileping sõlmitud nõuetekohases notariaalselt tõestatud vormis.
7. Kostja vaidleb vastu hageja väitele justkui oleks 10.09.2009 poolte vahel 09.04.2007 sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügilepingu alusel sõlmitud laenuleping või mis tahes muu kokkulepe.
8. Kohtu hinnangul vastab poolte vahel 10.09.2009 sõlmitud „laenuleping“ deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele, kohus on eelnevat märkinud ka 02.09.2017 toimunud istungil (tl 144).
9. Kohus selgitab, et VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna (Riigikohtu 24.04.2006 otsus tsiviilasjas 3-2-1-21-06). Kohus märgib ka, et võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6.09.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17).
10. Hageja leiab, et kui 10.09.2009 sõlmitud „laenulepingu“ näol on tegu üldse võlatunnistusega, siis on käesoleval juhul tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Hageja on seisukohal, et sõlmitud laenulepingu funktsioonid ei kattu deklaratiivse võlatunnistuse omadega. Nimelt on pooled leppinud kokku täiesti uue kohustuse tekkimises, selle täitmise ajas (mis ei ole sõltuvuses esialgse müügilepingust tuleneva kohustuse täitmisega), leppinud kokku uue nõudealuse (laenuleping), nõude aegumise algamises alates 01.01.2016, kohustuse täitmise tingimustes, kõrvalkohustustes, lepingu rikkumise korral selle tagajärgedes, vaidluste lahendamise korra jne. Ka on pooled nõude aegumise katkemise asemel leppinud kokku, et nõude aegumine algab alates 01.01.
11. Kui tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega, oleks kokkulepe laenu tagastamise aja kohta loogiliselt sisutühi, kuivõrd ka aegumise katkemise korral võlatunnistuse andmisega oleks nõue aegunud enne, kui selle täitmise tähtaeg saabub. Selline lähenemine on aga ilmselgelt väär ja ei vasta poolte tahtele lepingu sõlmimisel. Kostja on seevastu seisukohal, et käesoleval juhul on hageja ja kostja vahel väidetavalt sõlmitud laenuleping, deklaratiivse võlatunnistuse iseloomuga. Nimelt on laenulepingu p 1 selgelt sõnastatud „Lepingu alus“. See viitab kostja hinnangul üheselt ja selgelt sellele, et laenulepingu aluseks oli laenulepingu väidetava sõlmimise hetkel kinnistu võlaõiguslik müügileping, mille alusel väidetavalt võlgnetava maksekohustuse summas 37 963,52 eurot pooled lugesid sissenõutavaks muutunuks. Laenulepingu mitte ühestki sättest ei nähtu, et pooled oleksid tahtnud luua iseseisva ja sõltumatu nõudealusega abstraktset kohustust. Samuti ei ole kostja hinnangul mitte millegagi tõendatud poolte tegelik tahe selle väidetava laenulepingu väidetava sõlmimise ajal. 5
12. Selleks, et kindlaks teha, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega, tuleb poolte tahteavaldusi ja kokkulepet tõlgendada. Võlatunnistuse olemuse tuvastamisel kuuluvad kohaldamisele üldised tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reeglid vastavalt TsÜS § 75 ja VÕS §
13. Tahte väljaselgitamise lähtealuseks on võlatunnistuses kokkulepitu sisu ja selle sõnastus (tekst), mis väljendavad reeglina kõige täpsemini poolte tegelikku tahet.
14. Kohus leiab, et kuivõrd võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegu on deklaratiivse võlatunnistusega, ning hageja on seisukohal, et tegu on konstitutiivse võlatunnistusega on hageja kohustuseks oma seisukoht kohtu jaoks usutavaks muuta. Kohus on arvamusel, et hageja ei ole käesolevalt suutnud kohtule veenvalt põhistada, et tegu oleks konstitutiivse võlatunnistusega. Kohtu hinnangul viitab 10.09.2009 laenulepingu punktide 1.1; 1.2 ja 2.1 (tl 5) sõnastus selgelt asjaolule, et tegu on just deklaratiivse võlatunnistusega. Nii on 10.09.2009 laenulepingu punktis 1.1 selgelt välja toodud, et käesoleva dokumendi aluseks on poolte vahel 09.04.2007 sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügileping, täpsemalt on laenulepingu punktist 1.
15. nähtuvalt aluseks 09.04.2007 sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügilepingu punkt 2.4 ning selles sisalduv maksekohustus summas 594 00 krooni (37 963,52 eurot). Laenulepingu punkt 2.1 sätestab, et lepinguga muutub maksekohustus laenuks summas 594 00 krooni (37 963,52 eurot). Kohtu hinnangul viitab eelnevalt käsitletud punktide sõnastus selgelt sellele, et 10.09.2009 laenulepingu ei loodud mitte uut kohustust, vaid kinnitati olemasolevat 09.04.2007 sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügilepingu punktist 2.4 tulenevat kohustust. Seega tuvastab kohus, et 10.11.2009 sõlmitud laenulepingu näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.
16. Kohus osundab, et Riigikohus on sedastanud, et Riigikohtu varasem kohtupraktika, mis tugines tsiviilkoodeksile ja tunnustas notariaalselt tõestatud lepingust tuleneva võla tunnustamist muus vormis (vt nt Riigikohtu 10.11.2003 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-127-03 (RT III 2003, 34, 357), p 30 ja 14.11.2003 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-130-03 (RT III 2003, 35, 364), p 10), on võlaõigusseaduse järgi asjakohane üksnes juhul, kui tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega (Riigikohtu 24.04.2006 otsus tsiviilasjas 3-2-1-06, p 15). Kohtu hinnangul järeldub eeltoodud Riigikohtu seisukohast, et deklaratiivne võlatunnistus peab olema üksnes samas vormis, mis on esialgne leping.
17. Käesoleval juhul oli 09.04.2007 kinnistu mõttelise osa müügileping notariaalselt tõestatud (tl 49-
18. Seega pidanuks ka deklaratiivne võlatunnistus olema notariaalselt tõestatud. Eeltoodud vorminõuet käesoleval juhul täidetud ei ole, mistõttu on 10.09.2009 deklaratiivne võlatunnistus TsÜS § 83 lg 1 alusel tehingu vormi järgimata jätmise tõttu tühine.
19. Kuivõrd kohus on eelnevalt leidnud, et deklaratiivne võlatunnistus on tühine, ei pea kohus vajalikuks hinnata kostja teisi vastuväiteid ja hageja väiteid.
20. Edasi kontrollib kohus, kas hagejal võiks kostja vastu olla 09.04.2007 sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügilepingust tulenev nõue VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 208 alusel.
21. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
22. Puudub vaidlus, et 09.04.2007 kinnistu mõttelise osa müügilepingu p-st 2.
23. tulenevalt pidi kostja ostuhinnast 594 000 krooni (37 963,52 eurot) tasuma hagejale hiljemalt 3 pangapäeva 6 jooksul arvates lepingu punktis 1.1 nimetatud kinnistu suhtes detailplaneeringu jõustumisest (tl 50).
24. Hageja leiab, et 09.04.2007 kinnistu mõttelise osa müügilepingust tulenev hageja nõue kostja vastu on aegunud.
25. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vaidlust ei ole, et tasu maksmise nõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema alates 14.06.2009, kuna detailplaneering kinnitatu 11.06.2009 (tl 55-). Hageja on hagiavalduse esitanud 16.01.2017, seega on hagiavalduse esitamise ajaks möödunud enam kui kolm aastat nõude sissenõutavaks muutumisest ja hageja nõue 09.04.2007 kinnistu mõttelise osa müügilepingu alusel on aegunud.
26. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagi rahuldamiseks puudub alus ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
27. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulud
28. Tsiviilasja hind on

§ 124, § 133 lg 1 ja 2 alusel 58 666,77 eurot.

40.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks mõistliku aja jooksul peale kohtulahendi jõustumist tulenevalt

§ 177lg 1 p 2 ja lg 2.

/allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen kohtunik 7