← Eesti

2-16-7181/22

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 29. september 20

§ 654lg-st 6 ei korda ringkonnakohus vastavaid põhjendusi käesolevas otsuses.

Ka muus osas, kus ringkonnakohus järgib maakohtu käsitlust, ei ole vaja põhjendusi korrata.

  1. Esmalt on otstarbekas uurida kaebuse kolmandat ja neljandat väidet, st kontrollida, kas maakohus kvalifitseeris õigesti hageja nõude ja tuvastas selle rahuldamise eeldused. 8.
  2. Hageja tugines esimese võimalusena sellele, et ta oli võlgnikuga kokku leppinud kütuse müümises, teinud võlgnikule kütuse eest ettemaksed ja võlgnik tarnis kütust vaid osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus need asjaolud õigesti ja tegi sellest sisuliselt õige järelduse müügilepingu sõlmimise kohta. VÕS § 208 lg 1 tunnustele vastava lepingu saab sõlmida ka nii, et muutuva hinna ning mahu või kaalu järgi mõõdetava asja (käesoleval juhul kütuse) puhul lepitakse kokku müügis hageja kirjeldatud viisil. Hageja ja võlgniku avaldustes ning käitumises ilmnevad piisavalt selged vastastikkused tahteavaldused, millest nähtub, et nad olid saavutanud kokkuleppe. Sellisel juhul on leping VÕS § 9 lg 1 teise alternatiivi järgi sõlmitud. Samuti said hageja ja võlgnik kirjeldatud viisil muuta oma varasemat kokkulepet teistel tingimustel kütuse müümise kohta. 8.
  3. Müügileping võlgnikuga andis hagejale kui ostjale lepingu täitmise nõude. Maakohtu tuvastatud asjaoludel võis hageja nõuda veel 129 415,68 euro ulatuses kütuse üleandmist. Hageja tõi esile, et nõudis võlgnikult kütuse tarnet, aga võlgnik keeldus sellest viidates ajutise pankrotihalduri nõusoleku puudumisele. Sellises olukorras oli hagejal õigus nõuda VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist. Maakohus sedastas õigesti, et kahju ulatuse määrab käesoleval juhul see summa, mille hageja ettemaksuna tasus, aga mille ulatuses jättis võlgnik kütuse tarnimata. Siinjuures ei ole vajadust viidata alusetu rikastumise sätetele ja vastav põhjendus tuleb maakohtu otsusest välja jätta. 8.
  4. Kostja tugines
  5. mai 2017 kohtuistungil maakohtule esitatud kohtukõne teesides mh sellele, et kooskõlas PankrS § 46 lg-ga 7 oleks hageja võlgnikuga sõlmitud lepingu teise poolena lepingu täitmata jätmisest tuleneva nõude pankrotivõlausaldajana saanud esitada alles siis, kui haldur oleks loobunud võlgniku kohustuse täitmisest, millist asjaolu ei ole menetluses aga tuvastatud. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled esmalt küsimuses, kas kostja sellekohane väide oli tähtaegne. TsMS § 402 lg 2 teise lause kohaselt võib kohtukõnes viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Kui lugeda kostja väide faktiväiteks, siis tuli see eelmises lauses märgitu kohaselt tuua esile asja sisulisel arutamisel. Samas kohaldab kohus õigust ise ning peab kontrollima, kas hageja on toonud esile kõik nõude rahuldamise eelduseks olevad asjaolud ja vaidluse korral need ka tõendanud. Kui lugeda PankrS § 46 lg-s 7 sätestatu hageja nõude üheks õiguslikuks eelduseks, siis pidi maakohus seda kontrollima sõltumata kostja vastuväidetest. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et PankrS § 46 lg-s 7 sätestatud eelduse täitmata jätmine on faktiväide ja kostja ei tuginenud sellele õigel ajal. Kostja esindaja küsimus samal istungil ei ole piisav asjaolule tuginemiseks. Seega ei pidanud maakohus vastavat väidet otsuses käsitlema, samuti ei saa kostja TsMS § 652 lg 2 tõttu sellele tugineda apellatsioonimenetluses. 8.
  6. Eelneva põhjal ei ole kaebuse kolmas ja neljas väide sisuliselt põhjendatud ega anna alust vaidlustatud otsuse resolutsiooni muuta. 5

(7)
  1. Kaebuse esimene ja teine väide käsitlevad kostja
  2. mai 2017 tõendeid ja väiteid. Maakohus jättis need vaidlustatud otsuses praktiliselt kõik arvestamata. 9.
  3. Ringkonnakohus ei jaga maakohtu arusaama, et
  4. mail 2017 esitatud tõendid oleks lubamatud TsMS § 238 lg 2 järgi põhjusel, nagu oleks pooled kokku leppinud kostja esile toodud asjaolude tõendamises revisjoniaktiga, või saaks kõik jätta TsMS § 238 lg 5 teise lause alusel arvestamata kui ebausaldusväärsed. Tsiviilasja toimikust ei nähtu poolte kokkulepet, et võlgnikult hagejale kütuse üleandmise asjaolu saab tõendada ainult revisjoniaktiga. Kuigi maakohus andis
  5. aprilli 2017 korraldaval istungil kostjale täiendava tähtaja just akti esitamiseks, siis võttis maakohus
  6. mai 2017 kohtuistungil siiski ka muud tõendid vastu. Kohtumäärusest tõendi esitamise tähtaja kohta ei saa teha järeldust, et pooltel oli kokkulepe TsMS § 238 lg 2 tähenduses. Pelgalt tõendi saamise viisi ebaselgus või ebatavalisus ei pea alati tooma kaasa hinnangut tõendile kui ebausaldusväärsele. Mitmed kostja
  7. mai 2017 tõendid omasid puutumust hagejaga ja osa teavet oli hõlpsasti kontrollitav. Hagejal oli võimalus
  8. mai 2017 menetlusdokumendis kostja väidetele ja taotlustele vastata, kusjuures hageja seda võimalust ka kasutas ja avaldas, millises osas ta ei pea kostja tõendeid kas asjassepuutuvaks või usaldusväärseks. Kostjal oli omakorda võimalik selle teabe põhjal esitada maakohtule uusi taotlusi, mida kostja ei teinud. 9.
  9. Õige on kostja seisukoht, et maakohus ei saanud jätta vastamata
  10. mai 2017 väidetele. Kui pool esitab asjakohase faktiväite eelmenetluses või asja sisulisel arutamisel, siis tuleb kohtul TsMS § 442 lg 8 teise lause järgi sellele vastata. Nimetatud minetus ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit ja selle saab ringkonnakohus ise kõrvaldada. Selle käigus hindab ringkonnakohus ka neid
  11. mail 2017 esitatud tõendeid (I kd tl 188–223), mille hindamata jätmist kostja maakohtule ette heidab. 9.
  12. Käesolevas otsuses eespool esitatud kaebuse kokkuvõtte p-des 4.2.2, 4.2.4, 4.2.7, 4.2.9 ja 4.2.10 märgitud väited (kostja
  13. mai 2017 menetlusdokumendi p-d 3.4, 3.6, 3.12, 3.14 ja 3.15) ning neis viidatud tõendid ei ole hageja nõude tõendatusse ja põhjendatuse vaatekohast asjakohased. Võlgniku juhtorganite ja töötajate ega ka võlgniku ja halduri omavahelise suhtluse põhjal ei saa teha järeldusi hageja nõude kohta. Lisaks tuvastas maakohus võlgniku juhatuse liikme kui tunnistaja ütluste põhjal õigesti, et võlgnik möönab hagejale kütuse tarnimata jätmist, samuti ei leidnud haldur põhjust hageja nõudele vastu vaielda. Ringkonnakohus sedastas eespool p-s 8.1, et hageja ja võlgnik võisid oma varasemat lepingut muuta. 9.
  14. Samas p-des 4.2.6 ja 4.2.8 märgitud väited (kostja
  15. mai 2017 menetlusdokumendi p-d 3.8–3.11 ja 3.13) ei lükka ümber hageja nõude rahuldamise eeldusi. Tulenevalt käibemaksuseaduse § 11 lg 1 p-st 2 pidigi võlgnik deklareerima käibe ettemaksu saamisel, mitte aga alles kauba üleandmisel. Hageja ja võlgniku poolt arutusel olnud kreeditarve summas 5 126,30 eurot vastab ligikaudselt summale, mis jäi tarnimata ettemaksuarve nr 14029 alusel. Kui selline kreeditarve ka tehti või oleks tehtud, siis ei mõjuta see hageja nõuet saada selles summas raha tagasi. 9.
  16. Samas p-s 4.2.1 märgitud väitele (kostja
  17. mai 2017 menetlusdokumendi p-d 3.1–3.3) on maakohus sisuliselt siiski õigesti vastanud märkides, et vastavad tõendid on seostamata ettemaksuarvetega nr 14029 ja nr
  18. Hagejal ja võlgnikul võis olla muid õigussuheteid peale nende, millele hageja hagi esitades tugines. Kostja väites märgitud kaubadokumentides puudub viide hagi alusena esile toodud ettemaksuarvetele. 9.
  19. Kuna kaebuse kokkuvõttes p-dena 4.2.1, 4.2.2 ja 4.2.4 esitatud väited (kostja
  20. mai 2017 menetlusdokumendi p-d 3.1–3.4 ja 3.6) ei ole põhjendatud, siis ei ole edukad ka neil omakorda põhinevad arvutuslikud väited p-des 4.2.3 ja 4.2.5 (kostja
  21. mai 2017 menetlusdokumendi p-d 3.5 ja 3.7). Seetõttu ei ole vaja kostja arvutuslikke väiteid eraldi kontrollida. 6
(7)9.
  1. Eelnevast tuleneb, et kuigi kaebuse esimene ja teine väide on menetluslikust aspektist põhjendatud, ei anna need alust muuta maakohtu otsuse lõppjäreldust hagi rahuldamise kohta.
  2. Lõpuks tuleb lahendada menetluskuludega seonduv. 10.
  3. Maakohtu otsustusi menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ei ole kaebuses eraldi vaidlustatud. Kuna otsuse resolutsioon oli sisulises osas õige, siis ei ole alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust. 10.
  4. Kaebus jääb rahuldamata ja TsMS § 171 lg 1 alusel kannab kostja apellatsioonimenetluse kulud.

§ 173lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. 10.3. Ts

MS § 177 lg 1 p 1 ja § 442 lg 6¹ järgi määrab ringkonnakohus rahaliselt kindlaks apellatsioonimenetluse kulud. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb seda teha hageja menetluskulude nimekirja järgi. 10.

  1. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on esindajal aega kulunud apellatsioonkaebusega tutvumisel ja analüüsile ning vastuse koostamisel kokku 7 t; ringkonnakohtu
  2. augusti 2017 määrusega tutvumisele ja kohtunõude täitmisele kokku 2,5 t. Arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on tegemist põhjendatud ja vajalike õigusabikuludega. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et need toimingud oleks tulnud teha lühema ajaga. Hageja esindajaks on advokaat, kelle tunnitasu 135 eurot (ilma käibemaksuta) tuleb vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista õigusabikulude hüvitamiseks 1 282,50 eurot ( = 9,5 × 135).

§ 177

lg-st 4 ja hageja taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.