← Eesti

2-15-15909/124

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-15909 Otsuse kuupäev Tartu, 7. veebruar 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampu

§ 101

lg 1 ja Vabariigi Valitsuse määrus töötasu alammäära kohta ei puutu asjasse, sest maakohus ei mõistnud välja miinimumelatist (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-16-13, p 24). Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele tõi ringkonnakohus välja, et iseenesest on õiged kostja väited, et töötasu alammäär on 2014–2017 aastatel oluliselt suurenenud ning elatist ei maksustata enam tulumaksuga. Ringkonnakohus viitas, et Riigikohus on leidnud, et seadusandja võiks kaaluda miinimumelatise vähendamist ja vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist, mis arvestaks muu hulgas kooselavate ülalpeetavate mastaabisäästu ning näeks ette vanemale enda ülalpidamiseks kätte jääma pidava sissetuleku (vt Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14;
  5. juuni
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30). Ringkonnakohus leidis ülalpidamise ulatust analüüsides, et kostja vastuväited ei anna alust elatise suurust muuta, sest kuigi kostja on esitanud põhjalikud vastuväited kõikide kululiikide kohta, on kostja tuginenud RAKE uuringule ja statistilistele andmetele, mitte konkreetsetele hageja vajadusi tõendavatele dokumentidele. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele ülalpidamise ulatuse kohta tõi ringkonnakohus välja järgmist. Eluasemekulude põhjendatud suurust ei ole maakohus vajalikul määral analüüsinud ning kostja arvestus on hagejate arvestusest täpsem. Siiski on arvutuse erinevus 40 senti, mistõttu ei saa järeldada, et hagejate vajadused oleksid hagis toodust väiksemad. Ringkonnakohus leidis, et põhjendatud eluasemekulud on iga lapse kohta kuus 71 eurot 33 senti. Toidukulude kohta leidis maakohus, et põhjendatud on 6 euro 3 sendi suurune kulu päevas. Hagiavalduses leidsid hagejad, et toidukulu ema varalistest võimalustest lähtuvalt on 3 eurot päevas, ning hilisemas täpsustuses toodi kuluna välja 8 eurot 70 senti päevas, kust on välja jäetud puuviljad ja maiustused. Kostja leidis hagejate toodud toidu kalorite hulka arvestades, et põhjendatud kulu on 4 eurot 3 senti päevas, ja hiljem, arvestades poodides pakutavaid allahindlusi, et põhjendatud kulu on 3 eurot 50 senti päevas. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust, sest tegemist on hüpoteetilise toidukuluga, mille tõendamist ei saanud hagejatelt oodata, arvestusse on põhjendatud lisada kulud puuviljadele ja maiustustele ning laste emalt ei pea ootama allahindlustelt ostmist, sest ta on täiskohaga töötav lapsevanem. Hobivahendite, riiete ja jalanõude kohta leidis ringkonnakohus, et põhjendatud ei ole arvestatud summat muuta, sest RAKE uuringus on välja toodud statistilised keskmised andmed, kus ei ole uuritud viielapselise pere vajadusi. Mastaabisääst kolme- ja viielapselise pere puhul ei ole eeldatavalt samasugune, hagejate arvestus on olnud konservatiivne, riideid ja hobivahendeid ei saa sellest lähtudes järjestikku viie lapse puhul kasutada, need kuluvad ära ja lähevad katki. Eesti kliimast tulenevalt on üksnes suve- ja talveriiete kõrval vajalikud ka kevad-sügisriided ning üks pidulikum komplekt. Riiete ja jalanõude kohta ei ole 46 eurot 53 senti ebamõistlik kulutus, sest vähemalt laste jalanõud peavad olema kvaliteetsed ja talveriided soojad. Ringkonnakohus leidis, et muude kulude kohta (haridus 23 eurot 31 senti, hügieen ja tervishoid 19 eurot 43 senti, vaba aeg ja hobid 37 eurot 72 senti, sideteenused 9 eurot, muud suured ostud 40 eurot) ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et laste vajadused on väiksemad, vaid on 4

(9)2-15-15909 vaielnud üldiselt kulude suurusele ja vajalikkusele vastu. Osaliselt on küll põhjendatud kostja väited, et osa hügieeni- ja tervisetarvetele tehtavaid kulutusi on ülepaisutatud, sest tegemist on pikaaegse kasutusega kaubaga, mille kasutusiga ei ole üks aasta, kuid mõistlik ei ole ka selles osas ülalpidamise ulatust vähendada, sest teisi kulusid, näiteks juuksekinnitusvahenditele ja šampoonile, on seevastu arvestatud tagasihoidlikult. Ringkonnakohus leidis, et hügieenikuludest on keskmiselt põhjendatud hagejal I 17 eurot, hagejal II 34 eurot 8 senti, hagejal III 15 eurot 75 senti, hagejal IV 14 eurot 83 senti, hagejal V 15 eurot 58 senti kuus. Ringkonnakohus leidis, et laste jaoks on oluline käia teiste laste sünnipäevadel, teatris ja kinos, et lapsed saaksid osaleda koos oma eakaaslastega sotsiaalses elus ja sõlmida eluks vajalikke sõprussidemeid. Kindlasti saab laps raamatuid laenutada ka raamatukogust ja kõiki loetavaid raamatuid lastele ostma ei pea, kuid lapsel peaksid olema ka oma isiklikud raamatud. Hageja IV jalgpallitreeningu kulu 30 eurot kuus on mõistlik kulutus, sest lapse tervisele ja arengule on selline sportlik huvi vajalik. Lisaks liikumisharjumusele annab treening ka muid lapsele positiivseid kogemusi ja eluks vajalikke oskusi (meeskonnatöö, distsipliin jms). Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et sellise kulutuse tegemiseks oleks pidanud laste ema küsima kostjalt nõusolekut. Ringkonnakohus leidis, et tänapäeva infoühiskonnas, kus koolis antakse lastele ülesandeid, mis eeldavad kodust internetikasutust, ei ole sidekuludena 9 eurot kuus lapse kohta liigne. Lastelt ja nendega koos elavalt emalt ei saa oodata ka seda, et nad jagaksid kuuekesi kaht arvutit või muud nutiseadet. Ringkonnakohus selgitas, et elatist saab vähendada alla miinimummäära mõjuval põhjusel, milleks võivad olla mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu), vajaduste katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Ringkonnakohus leidis seejuures, et mastaabisäästust käesolevas asjas lähtuda ei saa. Ringkonnakohus tõi välja, et mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud, kuid arvestada tuleb ka seda, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17). Ringkonnakohus analüüsis elatise vähendamise alusena laste arvu, kostja sissetuleku vähesust ja tasutavaid lastetoetusi. Ringkonnakohus leidis kostjaga nõustudes, et laste arv võib olla mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimumi, sest miinimumpalk ei arvesta vanemate võimalusi elatist maksta, kuid leidis, et see ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks, sest maakohus arvestas laste hulgaga. Ringkonnakohus leidis, et kostja sissetuleku suurus ei anna alust elatise täiendavaks vähendamiseks alla miinimumi, sest kostja sissetuleku aluseks olevad asjaolud, v.a keskmiselt 621 euro 12 sendi suurune töötasu
  3. aastal Maxima saalitöötajana, on jäänud välja selgitamata kostjast tulenevatel põhjustel. Kostja ei ole täpsustanud enda vajaduste ulatust (lisaks üürile) ega ka laenude suurust, mistõttu kostja väited ei ole kontrollitavad. Kostja ei selgitanud, miks ta ei suuda teenida suuremat sissetulekut, nt miks ta töötab äriühingutes tasuta, miks ta ei saa erinevalt laste emast teha ületunde suurema töötasu teenimiseks, miks ta ei näe vaeva juhiloa värskendamiseks, mis lubaks tal juhtida lisaks sõiduautole muude kategooriate sõidukeid ja saada suuremat sissetulekut. Ringkonnakohus leidis, et eluliselt ei ole usutav, et kostja on elatanud end aastaid sõprade antud laenudest, saades endale võimaldada iga kuu 240 euro üüri tasumist ja sõiduauto kasutamist. Eeltoodu annab põhjust arvata, et kostjal on lisaks töötasule veel sissetulekuid. Kostja ei ole teinud eluliselt usutavaks oma väidet, et nõutud elatise maksmine kahjustaks tema toimetulekut. Eeltoodu tõttu ei pidanud ringkonnakohus võimalikuks kostjalt hagejate kasuks väljamõistetavat elatist vähendada. 5
(9)2-15-15909 Ringkonnakohus viitas, et tagasiulatuva elatise ulatust kostja ei vaidlustanud. Ringkonnakohus tuvastas, et laste ema on saanud eelmise aasta kohta 1500 euro suuruse tulumaksutagastuse, millega saab arvestada laste ema sissetuleku suuruse määramisel. Ringkonnakohus tõi välja, et laste ema on väitnud, et kui kostja on saanud viimased neli aastat Eestis elades ilma tööl käimata ja regulaarset sissetulekut teenimata üürida endale eluruumi ja rentinud ka autot, saab ta ilmselt edasi Rootsi riigilt lapsetoetust, mida kasutab enda otstarbeks. Rootsist saadud toetuste kohta esitati aga tõend
  1. aastast, mille kohaselt sai kostja toetust ligikaudu 1000 eurot kuus, kuid kirjast ei nähtunud otseselt ei see, et kostjale oleks toetuse maksmine lõpetatud ega ka see, et toetust enam ei makstaks. Toetus laekub kostja kontole, mille kohta kostja ei ole väljavõtet esitanud. Ringkonnakohus lisas, et maakohus arvestas kohaselt kehtivate peretoetustega ja jättis õigustatult arvestamata
  2. juulist 2017 lasterohke pere toetuse, sest elatist on niigi vähendatud tunduvalt alla miinimummäära ning peretoetuste suurenemine ei too automaatselt kaasa elatise vähenemist. Kostja vajadused ja võimalikud sissetulekud on käesolevas menetluses jäänud välja selgitamata kostjast tulenevate asjaolude tõttu ning kostja ei ole põhistanud, miks tal ei ole võimalik teenida suuremat sissetulekut laste paremaks ülalpidamiseks. Ringkonnakohus leidis, et hagejate vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole samuti alust, sest kohus ei pea väljamõistetavat elatist siduma seadusest tuleneva miinimummääraga. Elatise sidumiseks miinimummääraga ei ole alust ka seetõttu, et alates 2017 juulist hakkavad lapsed saama lasterikaste perede toetust, kuid kohus ei sidunud peretoetuste suurenemist kostjalt väljamõistetava elatise vähendamisega, kostjalt mõisteti välja elatis viiele lapsele, kohtupraktika kohaselt ei arvesta lähtumine elatise miinimummäärast enam ühiskondlike tingimustega ning seadusandja peaks vähendama elatismiinimumi määra. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  3. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles rahuldati hagejate elatisnõuded perioodil
  4. veebruarist 2017 kuni
  5. juunini 2017 suuremas ulatuses kui 77 eurot 12 senti, osas, milles rahuldati elatisnõuded alates
  6. juulist 2017 suuremas ulatuses kui 47 eurot 12 senti, ning osas, milles elatisnõuded
  7. oktoobrist 2015 kuni
  8. veebruarini 2017 rahuldati suuremas ulatuses kui 1233 eurot 92 senti. Kostja palub tunnistada PKS § 101 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse
  9. detsembri 2015 määruse nr 139 töötasu alammäära kohta põhiseadusega vastuolus olevaks või jätta kohaldamata osas, milles on ette nähtud, et elatis ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, sest maakohtu otsus on selles osas põhjendamata. Tagasiulatuvalt elatisena iga lapse kasuks välja mõistetud 501 euro 67 sendi osas kostja kohtuotsuseid ei vaidlustanud. Kassatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Vastuses hagejate vastukassatsioonkaebusele vaidleb kostja vastukassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab,

§ 101

lg 1 ja Vabariigi Valitsuse määrus töötasu alammäära kohta on põhiseadusega vastuolus ning on asjassepuutuvad, sest ringkonnakohus on lähtunud eeldusest, et iga lapse ülalpidamiseks kulub pool miinimumpalgast. Kostja leiab, et RAKE uuring on kohane lähtepunkt, millele on viidanud ka Riigikohus. Kostjale on ebaõigesti pandud suurem kohustus lapsi ülal pidada, kui on laste vajadused. Ringkonnakohus ei ole mastaabisäästu arvestamata jätmist, näiteks eluasemekulude puhul, põhjendanud, samas on arvestanud hagejate paljasõnalisi väiteid ja jaganud vääralt tõendamiskoormise. Toidukulude kohta esitasid hagejad ise arvestuse, millele tuginedes tegi kostja arvutused, selles osas tuleks maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistada ja lugeda põhjendatud toidukuluks 3 eurot 50 senti päevas. Riietele on põhjendatud kulu 20 eurot kuus. Internetikulude osas peaksid hagejad paketti vahetama ning põhjendatud kulu on viis eurot kuus. 6

(9)2-15-15909 Ekslik on ringkonnakohtu väide, et arvestuses ei ole kajastatud laste vaimseks arenguks vajalikke kulusid. Muude kulude osas pidid hagejad tõendama enda vajadused ja kuni hagejad ei ole seda teinud, piisab kostja vastuväitest. Laste põhjendatud vajadused kuus iga lapse kohta on 256 eurot 65 senti, mitte 428 eurot. Kostja sai Rootsilt lapsetoetusi
  1. aastal, mitte hiljem, ning ei pea tõendama negatiivset asjaolu, et ta Rootsist toetusi ei saanud. Veoauto juhtimise õiguse kehtivusaeg on lõppenud, kuid ringkonnakohus ei andnud võimalust seda selgitada. Laste ema saadavast lasterikaste perede toetusest ja tulumaksutagastusest tuleks pool maha arvata ja selle võrra elatist vähendada.
  2. Hagejad esitasid vastukassatsioonkaebuse, milles vaidlustavad ringkonnakohtu otsust osas, milles hagejate vastuapellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, ning paluvad selles osas ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha asjas uus otsus, milles oleks hagejate kasuks välja mõistetud elatis seotud miinimumpalgaga ehk vastaks 31,9%-le miinimumpalgast. Vastuses kostja kassatsioonkaebusele vaidlevad hagejad kostja kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata ning kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldamata.
  4. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, milline on põhjendatud elatise suurus, lähtudes laste vajadustest. Kostja toob lisaks välja,

§ 101lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 18.

detsembri 2015 määrus nr 139 töötasu alammäära kohta on põhiseadusega vastuolus osas, milles on ette nähtud, et elatis ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hagejad leiavad, et kohtud on vääralt jätnud väljamõistetud elatise suuruse sidumata töötasu alammääraga. Vastusena kaebuste väidetele toob Riigikohus välja järgmist. 11. Kolleegium ei kahtle,

§ 101lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 18.

detsembri 2015 määrus nr 139 töötasu alammäära kohta on põhiseadusega kooskõlas. Kolleegium selgitab,

§ 101

lg 1 kohaselt ei või elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuid kohtul on PKS § 102 lg 2 kohaselt võimalus vähendada mõjuval põhjusel elatist alla miinimummäära. Kuna kohtul on võimalik diskretsiooniõigust kasutades mõista välja elatis alla miinimummäära eeldusel, et pool tõendab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud, ei näe kolleegium vastuolu põhiseadusega.

  1. Hagiavalduse kohaselt on hagejad palunud kostjalt igakuise elatisena välja mõista 195 eurot kuus, kuid mitte vähem, kui töötasu alammäär (I kd, tl 6). Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et hagejad peavad tõendama enda vajadusi esitatud nõude ulatuses, kuid ei ole seda valdavalt teinud. Kolleegium selgitab, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; vt ka
  4. jaanuari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Seega on kostja väide ekslik. Kuna hagejad esitasid nõude miinimumelatise saamiseks, ei pidanud nad enda vajadusi tõendama. Kostjal oli võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes. 7

(9)2-15-15909
  1. Ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, millega maakohus mõistis igakuise elatisena iga hageja täisealiseks saamiseni välja 150 eurot kuus. Maakohus tuvastas, et iga lapse vajadused on keskmiselt 428 eurot 22 senti kuus, kuid väljamõistetava elatise suurust tuleb kostja taotlusel tema varanduslikku seisundit arvestades vähendada alla miinimummäära. Seejuures võtsid kohtud arvesse hagejate emale laekuvat riiklikku peretoetust. Kolleegium leiab, et kostja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust järeldada, nagu oleksid kohtud elatise suuruse arvestamisel, laste vajaduste ja tavapärase elulaadi hindamisel, toetuste arvestamisel ja vanemate sissetuleku tuvastamisel rikkunud menetlusõigust. Kohtud ei rikkunud menetlusnorme, kui vähendasid elatist alla miinimummäära laste emale laekuva riikliku peretoetuse tõttu, kuid jätsid kostja teiste vastuväidete tõttu elatise täiendavalt vähendamata.
  2. Kolleegium leiab, et kohtud ei rikkunud menetlusõigust, jättes elatise laste emale laekuva lasterikaste perede toetuse ja tulumaksutagastuse tõttu vähendamata. Kolleegium selgitab,

§ 102lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus.

Kohtud ei ole lasterikaste perede toetuse ja tulumaksutagastuse osas diskretsioonipiire ületanud. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista (Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2; vt
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Sealjuures on eelviidatud lahendites selgitatud, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Kohtud on eeltoodust lähtunud.
  5. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole rikkunud menetlusnorme ega diskretsioonipiire ületanud ka sellega, et nad jätsid elatise PKS § 102 lg 2 alusel alla miinimummäära vähendamata vaatamata kostja väidetele, et laste vajadused toidule, riietele ja internetile kuluva osas on väiksemad. Iseenesest on põhjendatud kostja väide, et mitme lapse puhul võivad laste vajadused olla RAKE uuringu kohaselt väiksemad nn mastaabisäästu tõttu (vt nt Riigikohtu
  6. juuni
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 20.2). Kohtud hindasid kostja väiteid mastaabisäästu kohta ning leidsid, et arvestada tuleb asjaolu, et RAKE uuringus on käsitletud üksnes keskmisi kulusid ning viie lapse puhul ei pruugi mastaabisääst olla samasugune nagu kolme lapse puhul. Kolleegium leiab, et eeltoodud järeldust tehes ei rikkunud kohtud menetlusõiguse norme.
  8. Hagejad paluvad vastukassatsioonkaebuses siduda välja mõistetud elatise töötasu alammääraga selliselt, et see vastaks 31,9%-le miinimumpalgast. Kolleegium leiab, et juhul, kui elatist on PKS § 102 lg 2 järgi vähendatud alla miinimummäära, siis ei saa elatise miinimummäära tõusuga põhjendada elatise automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise korral. Seevastu juhul kui elatis mõistetakse välja miinimummääras või kui pooled sõlmivad kohtuliku kompromissi, saab kohtulahendi resolutsioonis määrata väljamõistetava elatise suuruse nii, et selles nimetatakse algne elatise summa, ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (vt Riigikohtu
  9. juuni
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 35).
  11. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, peab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause kohaselt määrama kindlaks ka menetluskulude jaotuse. Kolleegium leiab, et menetluskulud kassatsiooniastmes tuleb kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. 8

(9)2-15-15909
  1. Kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kassatsioonkaebuselt ja vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kuna hagejad on alaealised, siis vabastab kolleegium nad TsMS § 190 lg 7 alusel kassatsioonikautsjoni riigituludesse tasumise kohustusest.
  2. Kolleegium leiab, et hagejate riigi õigusabi korras esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks Riigikohtus seitsme ja poole tunni osutatud õigusabi eest 360 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud osaliselt. Kolleegium leiab, et põhjendatud on välja mõista 192 eurot nelja tunni osutatud õigusabi eest, lähtudes riigi õigusabi seaduse §-dest 22 ja
  4. Kolleegium leiab, et kostja riigi õigusabi korras esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks Riigikohtus osutatud viieteist ja poole tunni õigusabi eest 744 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud osaliselt. Kolleegium leiab, et põhjendatud on välja mõista 360 eurot (sh käibemaks) seitsme ja poole tunni osutatud õigusabi eest, lähtudes riigi õigusabi seaduse §-dest 22 ja
  5. Malle Seppik (allkirjastatud digitaalselt) Ants Kull (allkirjastatud digitaalselt) Tambet Tampuu (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.