← Eesti

1-14-10087/66

Obsah (4)§ 76§ 20§ 10§ 21

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik 1-14-10087 7. veebruar 2018 Eesistuja Saale

) § 76 lg-tele 1 ning

  1. Süüdimõistetu loobus ennetähtaegsest vabastamisest ja tema kaitsja leidis seetõttu, et vangla taotlus tuleb jätta läbi vaatamata. Taotluse lahendamine ei sõltu süüdimõistetu nõusolekust.
  2. Ennetähtaegne vabastamine pole põhjendatud, sest S. Laurfeldi on korduvalt karistatud. Tapmise ja narkokuritegude tehiolud näitavad, et tegemist ei olnud juhuslike kuritegudega. Narkokuriteo pani süüdimõistetu toime ajal, mil ta oli vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud. Seega võib isik vabaduses suure tõenäosusega toime panna uue kuriteo. Elektroonilise järelevalve kohaldamine seda ohtu ei välista. Ka hea käitumine karistuse kandmise ajal, elu- ja töökoha olemasolu ning lähedaste tugi ei kaalu negatiivseid tegureid üles. Vangla hinnangul kujutab S. Laurfeld endast ühiskonna jaoks suurt riski ja kriminaalhoolduse vahenditega tema käitumist parandada ei saa. Määruskaebus
  3. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S. Laurfeldi kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kes taotles määruse tühistamist ja vangla taotluse läbi vaatamata jätmist või alternatiivselt süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Ringkonnakohtu määrus
  4. Tartu Ringkonnakohtu
  5. oktoobri
  6. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis järgmist.
  7. Vangla taotluse läbi vaatamata jätmiseks puudub alus. Maakohtu istungi protokolli õigsuses ei saa kahelda. Kui S. Laurfeld soovis kohtunikku taandada, saanuks ta esitada vastavasisulise taotluse kohtuistungi käigus. 2

(7)2 1-14-10087
  1. Maakohus põhjendas veenvalt, miks ei saa S. Laurfeldi vangistusest enne tähtaega vabastada. Kaebuse põhjal ei saa väita, et määruses on kaalutlusvead.
  2. Süüdimõistetule aastatel 1978–1996 Eestis mõistetud neli kriminaalkaristust on karistusregistrist kustutatud ja arhiveeritud. Karistusregistri seaduse (KarRS) kohaselt pole aga otsesõnu keelatud kasutada karistusregistri arhiivi kantud andmeid isikut iseloomustava teabena. Vastupidine seisukoht tähendaks, et S. Laurfeldi varasemale elukäigule ei saa KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnangut anda. Öeldu on kooskõlas kohtuasjas nr 3-1-1-12-17 väljendatud Riigikohtu seisukohaga. Ka looks arhiveeritud karistusandmete arvestamata jätmine olukorra, kus ebavõrdselt koheldaks isikuid, kes kannavad vangistust esimest korda, ja isikuid, keda on karistatud korduvalt. Viimaste puhul on korduva kuriteo toimepanemise risk suurem. S. Laurfeldi varasem elukäik annab aluse jätta ta enne tähtaega vabastamata. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus
  3. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S. Laurfeldi kaitsja vandeadvokaat K. Namm, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja vangla taotluse läbi vaatamata jätmist või alternatiivselt süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kaitsja põhiväited on järgmised.
  4. Kui isik loobub ennetähtaegsest vabastamisest ega anna nõusolekut elektroonilise valve kohaldamiseks, ei saa kohus vangla taotlust sisuliselt läbi vaadata.
  5. Süüdimõistetul ei võimaldatud maakohtu istungil rääkida ja ta ei saanud taandamistaotlust esitada. Taandamisalust kinnitavad määruskaebusele lisatud sõnumite väljatrükid, mille sisu annab põhjuse kahelda kohtuniku erapooletuses. Eelnevaga on rikutud ausa kohtumenetluse põhimõtet.
  6. Kohtud ei analüüsinud S. Laurfeldi käitumist karistuse kandmise ajal ega seda, kas karistuse eesmärk on täidetud. Käsitlemata jäeti süüdimõistetut positiivselt iseloomustav teave ja lubamatult tugineti karistusregistri arhiivi kantud andmetele. S. Laurfeldi ei saa hinnata suure ohtlikkusega isikuna. Ta on olnud vangistuse ajal õiguskuulekas, mis näitab, et isik on kuritegelikust käitumisest loobunud ja karistuse eesmärk on täidetud. Süüdimõistetut positiivselt iseloomustavad andmed kaaluvad üles tema varasema elukäigu. S. Laurfeldi vabastamist toetab ka Viru Vangla
  7. oktoobri
  8. a käskkiri, mille alusel otsustati isik paigutada avavangla osakonda. Määruskaebuse vastus
  9. Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  10. Kriminaalkolleegium käsitleb kõigepealt määruskaebuse väidet, mille kohaselt oleks maakohus pidanud jätma vangla taotluse läbi vaatamata. Seejärel tuleb hinnata, kas rikutud on ausa kohtumenetluse põhimõtet (I). Edasi vaeb kolleegium kohtute õigusliku hinnangu põhjendatust 3
(7)3 1-14-10087 KarS § 76 lg-s 4 loetletud teguritele, millele tuginevalt jäeti S. Laurfeld vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata, võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse ja otsustab menetluskulude hüvitamise (II). I
  1. Määruskaebuse esitaja hinnangul pidi maakohus jätma vangla taotluse läbi vaatamata, sest süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamisega ei nõustunud. See väide pole põhjendatud.
  2. Kriminaalasja materjalist nähtub, et vangla esitas S. Laurfeldi ennetähtaegset vabastamist käsitleva materjali maakohtule KarS § 76 lg 2 p 2 ja

§ 76lg-te 1 ning 4 alusel.

Riigikohtule esitatud määruskaebuses ei seata kahtluse alla, et süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks on täidetud KarS § 76 lg 2 p-s 2 ette nähtud formaalne eeldus, s.t S. Laurfeld on talle mõistetud liitkaristusest tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku, kuid mitte vähem kui neli kuud vangistust. Samuti pole tuvastatud, et vangla eiras

§ 76lg-te 1 ja 4 nõudeid.

Arvestades, et karistusseadustiku ja vangistusseaduse nende sätete kohaselt ei olnud süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise lahendamine seotud elektroonilise valve kohaldamise kohustuse ega süüdimõistetu nõusolekuga, ei saanud maakohus jätta vangla taotlust läbi vaatamata.

  2. mail 2017 esitas süüdimõistetu maakohtule taotluse, milles osutas ennetähtaegsest vabastamisest loobumise põhjusena muu hulgas sellele, et ta vahetas kaitsjat. Seegi põhjus ei saanud tingida taotluse läbi vaatamata jätmist, mille tõttu asus maakohus
  3. juunil 2017 toimunud kohtuistungil õigustatult seisukohale, et kriminaalasja arutamine tuleb üksnes edasi lükata.
  4. Süüdimõistetu arvamus vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta on menetlusosalise seisukoht, millega kohus on seotud kohtumääruse põhjendamise kohustuse kaudu. Mõnel juhul võib süüdimõistetu arvamus tõepoolest kujutada endast argumenti, mida kohus ei saa ega tohi KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolude kaalumisel eirata (nt ei nõustu süüdimõistetu ennetähtaegse vabanemisega põhjusel, et tal puudub vabaduses elu- või töökoht ja see suurendab märkimisväärselt uue kuriteo toimepanemise riski). Kuid vastavasisulise nõusoleku puudumine ei takista vangla taotluse sisulist lahendamist ega anna alust jätta vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimust otsustamata.
  5. Määruskaebuses osutatakse ka ausa kohtumenetluse põhimõtte rikkumisele, mis väljendub kaitsja hinnangul selles, et süüdimõistetul ei võimaldatud maakohtu istungil rääkida ja ta ei saanud esitada kohtuniku vastu taandust, kuigi tõendid annavad põhjendatud aluse kohtuniku erapooletuses kahelda.
  6. Asja materjal selliste etteheidete põhjendatust ei kinnita. Vajalik on osutada, et kohtuistungi protokolli õigsusega seonduvat käsitles maakohus üksikasjalikult
  7. septembri
  8. a määruses, milles selgitas veenvalt, miks protokolli parandamiseks esitatud kaitsja taotlust rahuldada ei saa (I kd, lk 178–180). Samuti jagab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohta, mille järgi ei saa maakohtu istungi protokolli põhjal väita, et süüdistatavale ei antud sõna või et tal puudus võimalus esitada taandamistaotlust. Kohtuistungi protokollist nähtub vastupidiselt hoopis see, et süüdimõistetul taotlusi ei olnud, talle olid õigused arusaadavad, talle anti sõna ja võimaldati vastata ka küsimustele. 4

(7)4 1-14-10087
  1. Samuti pole alust kõneleda kahtlusest, et asja lahendanud maakohtu kohtunik ei olnud või ei saanud olla erapooletu ja pidanuks seetõttu taanduma. Ringkonnakohus tõi õigesti välja, et taandamistaotlust ei esitatud maakohtus ega ka maakohtu kaudu ringkonnakohtule adresseeritud määruskaebuses, vaid viimases üksnes märgiti, et taandamise alus oli olemas. Teisalt on tähtis, et taandamisaluse jaatamiseks peavad ilmnema konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad rääkida kahtlusest kohtuniku erapooletuses. S. Laurfeldi eelmise kaitsja ja temaga suhelnud kolmanda isiku vahel tekkinud emotsionaalseid lahkarvamusi kajastavate sõnumite väljatrükkide põhjal kirjeldatud kahtlust tõstatada ei saa. Nimelt ei ilmne asja materjalist vähimaidki viiteid sellele, et asja lahendanud maakohtunik ei toiminud õigusemõistmisel ausalt ning õiglaselt. II
  2. Järgmisena käsitleb kolleegium küsimust, kas kohus tohib süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise või vabastamata jätmise põhjendamisel tugineda karistusregistri arhiiviandmetele.
  3. KarS § 76 lg 4 kohaselt peab kohus vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste täidetuse üle otsustamisel muu hulgas arvestama süüdlase varasemat elukäiku. Ringkonnakohtu hinnangul pole keelatud süüdlase varasema elukäigu iseloomustamisel arvesse võtta ka kustunud karistusandmeid, kuna sellist arusaama toetavad ühest küljest Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a määruses asjas nr 3-1-1-12-17 väljendatud seisukohad ja teisalt see, et vastasel juhul ei saaks kohus mõne isiku puhul tema varasemale elukäigule hinnangut anda. Samuti märgiti vaidlustatud määruses, et keeld tugineda karistusregistri arhiiviandmetele tooks kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise. Määruskaebuses leitakse seevastu, et kõnealustele andmetele tuginemine on lubamatu.
  6. KarRS § 5 lg 1 sätestab, et registrisse kantud isiku karistusandmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Sama paragrahvi
  7. lõike punktides 1–6 on loetletud need erandid, mil registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise lahendamine kõnealuses sättes toodud erandite hulka ei kuulu.
  8. Kohtuasjas nr 3-1-1-12-17 tehtud määruse p-s 29 märkis kriminaalkolleegium, et olukorras, kus osa isiku karistatust puudutavaid andmeid on kustunud, ei ole kohtud õigustatud süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel nendele andmetele tuginema. Eelnev seisukoht põhineb omakorda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. oktoobri
  10. a otsusel asjas nr 3-1-1-70-16, milles käsitleti kustunud karistusregistri andmete tähendust karistuse mõistmise jaoks ja selgitati, et karistusregistrist kustutatud karistusandmed ei saa olla aluseks isikule mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses, kuna see ei arvesta süüdistatava vahepealset õiguskuulekat käitumist ning kaugeneb KarS § 56 lg 1 aluseks olevast teosüü põhimõttest (vt osutatud otsuse p-d 9–10).
  11. Seega nähtub Riigikohtu praktikast selgelt, et karistusregistri arhiivi kantud andmetele pole lubatud tugineda muu hulgas siis, kui kohus lahendab KarS § 76 lg 4 alusel süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimust. Kriminaalkolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde ja märgib, et KarS § 76 lg 4 alusel tehtud otsustus, mis rajaneb süüdlase varasema elukäigu hindamise osas karistusregistri arhiivi kantud andmetele, on vastuolus KarRS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuetega. 5
(7)5 1-14-10087
  1. KarRS § 5 lg-tes 1 ja 2 väljendub seadusandja õiguspoliitiline otsustus, mis lähtub arusaamast, et toimepandud süüteo eest määratud või mõistetud karistuse järelmid ei peaks üldjuhul saatma isikut kogu tema elu, vaid seaduses ette nähtud tähtaegade möödumisel karistatus kustub (kehtiva seaduse puhul sisalduvad karistusandmete kustutamise tähtajad KarRS §-s 24). Karistamisest tingitud piirangute säilimine määramata aja vältel ja eranditult kõigil juhtudel võib kaasa tuua isikute põhiõiguste ebaproportsionaalse riive, kuna siis ei saaks arvestada isiku vahepealset õiguskuulekat käitumist.
  2. Kriminaalkolleegium on selgitanud, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal ülal on pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus aga õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. (Vt osutatud määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 20–21.)
  3. Kohtu poolt isiku varasemale elukäigule antav hinnang on seotud muu hulgas otseselt sellega, missuguseid süüdimõistetu karistusandmeid kohus arvestab. Hindamise esemeks olevast teabest sõltub ka hinnang süüdlase varasema elukäigu ja tema edasise käitumise kohta. Järelikult oleks karistusregistri arhiivi kantud andmetel süüdlase varasemat elukäiku iseloomustava teabena KarS § 76 lg-s 4 sätestatud otsustuse tegemisel vahetu mõju sellele, kas süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine on põhjendatud. Õigusliku tähendusega kustunud karistatust puudutavate andmete arvesse võtmine pole sellises olukorras aga KarRS § 5 lg 1 mõttes lubatav. Seega leiab kaitsja põhjendatult, et ringkonnakohus ei olnud õigustatud S. Laurfeldi vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel nendele andmetele tuginema.
  4. Kolleegium möönab, et karistusregistri arhiivis olevate andmete kasutamise keeld pole ennetähtaegse vabastamise menetluses absoluutne. Nii nähtub KarRS § 20 lg 1 p-st 8, et vanglateenistusel on õigus saada karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid kinnipeetava või kriminaalhooldusaluse kriminogeensete riskide hindamise eesmärgil. Kuna kriminogeenseid riske puudutav hinnang kujundatakse koostoimes muu kinnipeetavat iseloomustava teabe ning teiste teguritega, pole arhiiviandmetel selles kontekstis siiski eraldi õiguslikku tähendust.
  5. Kriminaalkolleegium leidis käesoleva määruse eelnevas osas, et ringkonnakohus tugines S. Laurfeldi varasema elukäigu hindamisel ebaõigesti karistusregistri arhiivi kantud kustunud karistusandmetele. Kuigi tegemist on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, ei anna see eksimus vaidlustatud määruse tühistamiseks alust. Nimelt ei ole ringkonnakohtu määruse punktides 28–34 toodud põhjendused sellise tähendusega, et neid arvestamata ei saaks S. Laurfeldi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätta.
  6. Väärib tähelepanu, et ringkonnakohus tegi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 337 lg 1 ps 1 sätestatud lahendi, s.t jättis maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Seega kujutavad ringkonnakohtu määruse punktides 28–34 toodud seisukohad endast maakohtu määrusele oma põhjenduste lisamist ja nende täiendamist. Kõnealuste põhjenduste mõttelisel eemaldamisel ei teki seetõttu olukorda, kus kohus oleks jätnud KarS § 76 lg-s 4 ette nähtud ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused vaagimata. Teisalt kajastavad ringkonnakohtu 6
(7)6 1-14-10087 määruse järgnevad punktides 35–37 toodud põhjendused hinnangut selle kohta, et süüdimõistetut ei saa vabastada just toimepandud tapmise ja kahe raske narkokuriteo tõttu. Nende kuritegude toimepanemise asjaolud tingivad nii maa- kui ka ringkonnakohtu veendumusel järelduse, et süüdimõistetu võib vabaduses viibides toime panna uue kuriteo ja seda ohtu ei kaalu üles ka S. Laurfeldi positiivselt iseloomustavad andmed. Karistusregistri arhiivis olevatele andmetele vaadeldavates määruse punktides osutatud ei ole. Järelikult ei saa väita, et tuvastatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu jäeti süüdimõistetu ekslikult vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata.
  1. Neid järeldusi ei kummuta ka määruskaebuse väide, et ringkonnakohus ei andnud hinnangut Viru Vangla
  2. oktoobri
  3. a käskkirjale, mille alusel otsustati süüdimõistetu paigutada avavangla osakonda. Seoses kõnealuse etteheitega tuleb märkida, et kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks ja ümberpaigutamiseks antavate hinnangute eesmärk on erinev. Esimesel juhul hinnatakse, kas isik suudab vabaduses käituda õiguskuulekalt. Teisel juhul peab aga vaagima, kas vangistuse kandmine kinnises vanglas on otstarbekas ja kas süüdimõistetu suudab avavangla tingimustes õiguskuulekalt käituda (

§ 20lg 1).

Avavangla tingimustes on kinnipeetav jätkuvalt allutatud vangistuses kehtivale režiimile (

§ 10

), mis tähendab, et tema suhtes rakendatavad piirangud ei ole vabaduses viibiva süüdimõistetuga võrreldavad. Lisaks ei pruugi avavanglasse paigutamine olla lõplik, sest kui kinnipeetav vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid ei täida või paneb toime uusi õigusrikkumisi, annab see aluse tema paigutamiseks kinnisesse vanglasse (

§ 21lg 1).

Järelikult tuleb avavanglasse ümberpaigutatud süüdimõistetul alles näidata, et tema suhtes tehtud otsustus on põhjendatud ja ta suudab ka leebema režiimi tingimustes käituda õiguskuulekalt. Lisaks ei ole kohus KarS § 76 lg-s 4 sätestatud otsustuse tegemisel vangla hinnangutega seotud.

  1. Toodud põhjustel ei saa vangla käskkirja hindamata jätmist käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kolleegium leiab eelnevaid põhjendusi kokku võttes, et kohtud pole KarS § 76 lg-s 4 sätestatud vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste täidetuse kaalumisel eksinud.
  2. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  3. oktoobri
  4. a määruse põhiosa, jättes sellest välja punktides 28–34 toodud põhjendused, millega loeti lubatavaks karistusregistri arhiivi kantud kustunud karistusandmete kasutamine süüdimõistetu varasemat elukäiku iseloomustava teabena ja tugineti kõnealusele teabele S. Laurfeldi vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel. Muus osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Kaitsja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. KrMS § 187 lg 2 esimese lause kohaselt jääb seetõttu valitud kaitsjale makstud tasu süüdimõistetu kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.