← Eesti

2-15-15909/112

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Liis Arrak, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 28.06.2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-15909

§ 101

lg 1 Põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks või jätta kohaldamata osas, milles nimetatud säte kohustab viiele lapsele elatist maksma pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. 5.

§ 101

lg 1 on vastuolus põhiseadusega, kuna antud säte annab täitevvõimule õiguse kehtestada eraisikute vahelise kohustuse (elatise) määra, kuid ei näe täitevvõimule ette diskretsiooni ulatust.

§ 101

lg 1 on põhiseadusega sisuliselt vastuolus, kuna antud säte põhjendamatult kohustab ülalpidamise andmiseks kohustatud isikut tasuma tegelikust ja/või vajalikust kulust oluliselt suuremaid makseid, olles seega vastuolus vähemalt PS § 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega ja PS § 32 sätestatud omandipõhiõigusega.

  1. Kostja vaidles vastu hagis toodud laste vajadustele ja leidis, et need väiksemad. Keskmiselt on ühe lapse kulutusteks kuus 232,43 eurot. Kostja põhistas omaltpoolt laste vajadusi.
  2. Hagejate nõude rahuldamisel tuleb arvesse võtta laste kasvatamiseks makstavad toetused ja laste ema poolt saadav tulumaksu tagastus. Maakohtu lahend
  3. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse tunnistada

§ 101

lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks, rahuldas hagi osaliselt ja jättis menetluskulud poolte endi kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mis määrati kindlaks eraldi määrusega.

  1. Maakohus mõistis kostjalt välja elatise hagejatele I – V 150 eurot alates 22.02.2017 igakuuliselt kuni laste täisealiseks saamiseni ning elatise võlgnevuse 2100 eurot perioodi eest 23.10.2015 – 21.02.2017 ja 501,67 eurot perioodi eest 23.10.2014 – 22.10.
  2. 2

(12)10.

§ 101

lg-t 1 on analüüsinud korduvalt Riigikohus, tõstatamata kordagi küsimust sätte põhiseadusega vastuolu kohta. Riigikohus on märkinud, et ülalpidamiskohustusest vabastamine või elatise piiramine on kohtu kaalutlusotsustus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjas esile toodud asjaolusid kogumis (RKTKo 3-2-1-10-13, p 19). Seega on kohtule antud diskretsiooniõigus otsustada elatise suuruse üle, kuid samas on seaduses sätestatud piirid, mida tuleb arvestada elatise suuruse muutmisel. 11. Kohus kohaldas

§ 97p 1, § 99 lg 1 ja 2, § 101 lg 1 ja 2, § 102 lg 1, § 108.

  1. Pooltel ei ole vaidlust eluaseme kulude suuruse osas. Hagejad on märkinud eluaseme kulude suuruseks kuus 71,33 eurot, kostja aga 70,93 eurot. Seega iga lapse eluaseme kulu suuruseks kuus tuleb lugeda 71,33 eurot, see on viie lapse peale kokku 356,65 eurot. Mõistlikuks kulutuseks laste toidule kuus tuleb lugeda hagejate poolt 20.12.2016 menetlusdokumendis märgitud toidu kulu päevas 6,03 eurot, kokku ühele lapsele kuus 180,90 eurot. Ülejäänud kulutused on piisavalt tõendatud ja põhistatud. Seega tuleb arvestada ühe lapse igakuiseks keskmiseks kulutuseks eluasemele 71,33 eurot, toidule 180,90 eurot, riietele ja jalanõudele 46,53 eurot, haridusele 23,31 eurot, hügieenile ja tervishoiule 19,43 eurot, vabale ajale ja hobile 37,72 eurot, sideteenustele 9 eurot ja muudele suurtele ostudele 40 eurot, kokku ühe lapse kohta 428,22 eurot kuus.
  2. Käesoleval juhul ei tule kohaldamisele

§ 102lg 2.

Mõiste „teine laps“ kohaldub juhtudel, kui vanemal on lisaks hagejatele veel lapsi, kes elatise väljamõistmisel osutuks vähem kindlustatuks.

  1. Hagejate seadusliku esindaja sissetulek hagiavalduse järgi arvestades laste ema palka ja toetust on 1019 eurot kuus. Hagi tagamise taotluses HI on pere sissetulekuks kokku märgitud 1030 eurot kuus. Arvesse tuleb võtta laste ema enda vältimatut kulu enda ülalpidamiseks.
  2. Kostja igakuiseks sissetulekuks on alates augustist 2016 töötasu XXX kaupluses, keskmine sissetulek kolme kuu (august-september 2016) lõikes (bruto) oli 621,12 eurot. Kostja on 08.12.2016 kohtuistungil märkinud, et tema väljaminekuks on üür 240 eurot kuus, kommunaalmaksete suurust ei teadnud. Kostja esitas 13.04.2016 kohtule riigi õigusabi taotluse koos majandusliku seisundi teatisega. Kostjal ei ole kinnisvara ega sõidukeid. Äriregistri väljavõtte kohaselt on kostja YYY OÜ ning CCC OÜ osanik ning juhatuse liige. Kostja on selgitanud, et nimetatud äriühingutest kostja sissetulekut ei saa. Kohtule teadaolevalt puudub kostjal ka muu vara.
  3. Hagejad ei ole esile toonud asjaolusid, mis viitaks kostja sellisele varalisele seisundile, mis võimaldaks hagejate poolt soovitud ulatuses elatist tasuda. Küll aga on hagejad möönnud kostja poolt elatise maksmise võimalust nõutust vähemas ulatuses arvestades just laste suurt arvu.
  4. Sotsiaalkindlustusameti poolt 12.05.2016 esitatud andmete kohaselt on HI seisuga 12.05.2016 arvel riikliku peretoetuse saajana 5 lapse eest, väljamakstava peretoetuse suurus on 419,18 eurot kuus. Peretoetus aastal 2015 oli 390 eurot kuus. Vastavalt 01.07.2017 jõustuva perehüvitiste seaduse § 21 lg 2 kohaselt on lasterikka pere toetuse suurus kolme kuni kuut last kasvatavale perele 300 eurot. Kuivõrd hagejate igakuised vajadused on osaliselt kaetud riiklike peretoetustega, jäävad hagejate vanemate kanda sellevõrra väiksemad kulud. Kostja vangistuses viibimine ei ole ülalpidamiskohustuse rikkumiseks mõjuv põhjus.
  5. Iga lapse vajadused kuus on keskeltläbi 428,22 eurot, sellest tuleb arvestada maha riiklik peretoetus summas 83,84 eurot lapse kohta (419,18 : 5) ning jagada nimetatud summa mõlema vanema vahel (344,38 : 2 = 172,19). Arvestada tuleb, et alates 01.07.2017 hakkavad hagejad saama lasterikaste perede toetust summas 300 eurot. Seetõttu tuleb iga lapse kasuks välja mõista elatis 3

(12)summas 150 eurot. Perioodil 23.10.2015 kuni 21.02.2017 on arvestuslik elatis ühe lapse kohta 2 100 eurot.
  1. Kuna hagejate seaduslik esindaja enne hagi esitamist kostjalt hagejatele elatise tasumist ei nõudnud ning tagasiulatuv elatise maksmine paneb kostja, arvestades tema varalist seisundit nii elatise maksmise kohustuse tekkimise ajal kui ka käesolevat aega, äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda, sest kostjal tuleb ka käesoleval ajal hagejatele elatist tasuda, ei ole hagejate hagi esitamisest tagasiulatuv elatise nõue osaliselt põhjendatud. Kostja on palunud vähendada perioodil 23.10.2014 – 22.10.2015 elatise suurust summani 49,41 eurot ühe lapse kohta. Kostjalt tuleb perioodil 23.10.2014 – 22.10.2015 välja mõista tagasiulatuv elatis summas 50 eurot kuus iga lapse kohta, see on kokku lapse kohta 501.67 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
  2. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega rahuldati hagejate elatise nõuded ajavahemiku 22.02.2017 – 30.06.2017 eest 63,25 eurot kuus ületavas osas ühe hageja kohta; millega rahuldati hagejate elatise nõuded ajavahemiku alates 01.07.2017 eest, summat 41,96 eurot kuus ületavas osas ühe hageja kohta; millega rahuldati hagejate elatise nõuded ajavahemiku 23.10.2015 – 21.02.017 eest 1012,01 eurot ületavas osas ühe hageja kohta. Kostja jäi taotluse juurde tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks

§ 101

lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määrus nr 139 Töötasu alammäära kehtestamisest osas, millega antud sätted/aktid kehtestavad, et lapse elatis ei või olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära; või jätta kohaldamata

§ 101

lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määrus nr 139 Töötasu alammäära kehtestamisest. Maakohtu otsus on selles osas põhjendamata.

  1. Arvestades laste vanust, RAKE 2013 uuringus nimetatud mastaabisäästu efekti ning samuti asjaolu, et laste arvu kasvu korral hakkab ühele lapsele tehtavaid kulutusi mõistetavalt ja loomulikult järjest enam piirama sissetulek, võivad viie lapsega peres lapse ülalpidamiskulud olla RAKE uuringus nimetatud summadest tegelikult väiksemad. Kuna tarbijahinnaindeks on olnud 2014, 2015 ja 2016 aastal negatiivne, ei ole põhjust arvata, et lapse ülalpidamiskulud oleksid perioodil 2014-2016 kasvanud.
  2. Alates 23.10.2014 kehtiva Tulumaksuseaduse § 19 lg 3 punktist 11 nähtub, et elatist tulumaksuga ei maksustata. Palga alammäära suurenemine on toimunud kordades kiiremas tempos, kui hindade tõus. 2013-2017 ei ole lapse ülalpidamiskulud ja kehtiv kuupalga alammäär kindlasti enam omavahel vastavuses. Keskmise palga teenimine on tubli tulemus, aga keskmise palga teenimiseks peab inimene ka enda ülalpidamiseks omama mõistlikke vahendeid. Täiskasvanud inimene, kes teenib keskmist palka Eestis, ei saa end üleval pidada 155 eurot või 222 eurot eest kuus. Viiele lapsele elatist maksma kohustatud isiku puhul, kes teenib keskmist või väiksemat palka või ka keskmisest palgast mõnevõrra suuremat palka, oleks

§ 102

lg 1 ja

§ 102lg 2 ls 2 sätestatu kohaldamine reegel, mitte erand.

23. Seaduses ei ole ette nähtud elatise suurust ega piire ning see on tegelikult ka üks põhjus, miks

§ 101

lg 1 on põhiseadusega vastuolus.

§ 101

lg 1 ei sisaldu ega muust seadusest tulene Vabariigi Valitsuse volitust kehtestada lapse elatise määra. PS § 113 nõuab, et avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb sätestada seadusega.

§ 101

lg 1 ei näe täitevvõimule ette piiranguid ega täpsemaid juhtnööre elatise suuruse kohta ja ka mujal seadustes ei ole seadusandja määranud Valitsusele elatise määramise diskretsiooni ulatust. Seetõttu on

§ 101lg 1 põhiseadusega juba formaalselt vastuolus.

Kuna norm on Põhiseadusega formaalselt vastuolus, puudub vajadus kontrollida selle materiaalset põhiseaduspärasust. Volitusnormi põhiseadusvastasuse korral on põhiseadusvastane ka selle alusel antud määrus. 4

(12)
  1. Maakohus on jätnud hagejate vajalike kulutuste hindamisel hagejate ja kostjate seisukohad ja tõendid analüüsimata ning on jätnud kostja seisukohad ja tõendid tähelepanuta ning oma otsustused põhjendamata.
  2. Maakohus on eluasemekulude hindamisel jätnud tähelepanuta kostja poolt 06.01.2017 seisukohtade p 2.1 esitatu ja maakohtu loogika nende kulude põhjendamisel ei ole õiguspärane.
  3. Toidukulude hinnang põhineb hagejate paljasõnalisel väitel. Kostja esitas hagejate toidukulude arvutused lähtuvalt hagejate enda poolt 20.12.2016 menetlusdokumendis esitatud menüüdest, mis põhinevad reaalsetel toiduainete hindadel. Kostja jääb maakohtus esitatud seisukoha juurde, et ühe hageja keskmiseks toidukuluks on piisav 2,456 eurot päevas ehk 77,43 eurot kuus.
  4. Riided ja jalanõud 46,53 eurot, hügieen ja tervishoid 19,43 eurot, vaba aeg ja hobid 37,72 eurot, sideteenused 9 eurot ja muud suured ostud 40 eurot kuus – nende kulude osas on maakohus aktsepteerinud hagejate paljasõnalisi väiteid ning lugenud need alusetult põhjendatuks ja tõendatuks. Kulutuste standard on luksuslik ning põhjendamatu. Maakohus on hagejate vajalike kulude hindamisel jätnud täiesti tähelepanuta RAKE 2013 uuringus esitatud laste ülalpidamiskulude suurused, kostja 18.11.2016 esitatud seisukohad ja tõendid ja kostja 06.01.2017 seisukohtades esitatud üksikasjaliku analüüsi hagejate kulude suuruse kohta, mille juurde kostja jääb. Kostja arvates on riietusele ja jalanõudele on piisavad vajalikud kulutused 20 eurot kuus hageja kohta, haridusele 24,6 eurot, hügieenile ja tervishoiule 14,4 eurot kuus , vabale ajale ja hobidele 14,2 eurot ja sideteenusteks 5 eurot.
  5. Kulutused suuskadele ja uiskudele sisalduvad juba haridusega seotud kuludes ning kulutused jalgratastele sisalduvad juba vaba aja ja hobidega seotud kuludes. Korralik arvuti on võimalik soetada hinnaga 200-250 eurot. Igal hagejale ei ole vaja eraldi arvutit. Piisab, kui kõigi laste kohta on kaks arvutit. Arvutite normaalne eluiga on 6 ja enamgi aastat (mitte 4 aastat). Hageja II telefoni järelmaks 9,75 eurot kuus moodustab viie lapse peale 1,95 eurot kuus, millega kostja nõustub. Kuna hagejad üürivad möbleeritud korterit, ei peaks hagejatel seetõttu mööbli ostmiseks vajadust olema. Hagejad ei ole ka täpsustanud, milliseid mööbliesemeid ja mis hinnaga on silmas peetud, samuti ei ole esitatud tõendeid nende maksumuse kohta. Hageja väidetud suurematele ostudele kuluvast summast 40 eurot kuus iga hageja kohta saab õigustatuks lugeda hageja II telefoni järelmaksu summas 1,95 eurot kuus iga hageja kohta. 29.

§ 102

lg 2 ls 3-4 ei sätesta kohaldamise eeltingimusena, et teine laps peaks elama eraldi perekonnas. Igal lapsel on samaväärne õigus ülalpidamisele, olenemata, kas ta elab teiste lastega koos või mitte. 30.

§ 102

lg 1 lähtuvalt tuleb arvesse võtta kostja sissetulekut, mis on netos 522,62 eurot kuus. Elatisesumma 63,25 eurot kuus ühe hageja kohta, korral tuleks kostjal lastele maksta 316,25 eurot kuus. Seega ka juhul, kui

§ 101

lg 1 on põhiseadusega kooskõlas, oleks

§ 102

lg 1 ja 2 tulenevalt kuni 30.06.2017 maksimaalseks elatisesummaks 63,25 eurot ja alates 01.07.2017 summa 41,96 eurot kuus lapse kohta. 31. Alates 01.07.2017 lisandub perehüvitiste seaduse § 21 lg 2 alusel lasterikka pere toetus summas 300 eurot kuus ehk 60 eurot lapse kohta kuus. Seda maakohus on küll märkinud, aga tegelikult ei ole arvestanud. Järelikult tuleb alates 01.07.2017 lugeda laste vajadused peretoetuste poolt kaetuks summas 143,84 eurot (83,84+60) kuus iga hageja kohta. 5

(12)
  1. Hagejate seaduslik esindaja on saanud ja saab hagejate arvel tulumaksutagastusi 1115,05 eurot aastas. Seega tuli alates hagi esitamisest iga lapse kohta lugeda tulumaksutagastuse arvel kaetud ülalpidamiskuludeks 18,58 eurot kuus (1 115,05/12/5). Vastuapellatsioonkaebus
  2. Hagejad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustavad maakohtu otsustust mitte siduda väljamõistetud elatist miinimumpalgaga. Arvestades, et väljamõistetud elatis on tervelt 85 eurot vähem kui miinimumelatis, moodustades 2/3 miinimumelatisest, on kohtusse pöördumise vajadus tõenäoline ja peaks laste ülalpidamisvajadust arvestades toimuma juba lähiaastatel. Väljamõistetava elatise miinimumpalgaga sidumata jätmine on otsuses täielikult põhjendamata.
  3. Hagejad paluvad kõik apellatsioonimenetlusega seotud kulud jätta kostja kanda, kuna ta on apellatsioonimenetlusega põhjustanud pahatahtlikult asja lahendamise põhjendamatut viibimist ning kahjustab sellega laste heaolu. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
  4. Hagejad vaidlesid kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ja uued tõendid vastu võtmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga ja kuulanud poolte esindajad ära kohtuistungil, leiab, et maakohtu lahendi resolutsioon on õige, kuid osaliselt tuleb täiendada selle põhjendusi. Apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata. I
  6. Maakohus on vastanud kostja taotlusele tunnistada

§ 101

lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja on jätnud taotluse põhjendatult rahuldamata. Maakohus ei ole otsuses väitnud, et Riigikohus on

§ 101

lõike 1 põhiseadusevastasust analüüsinud, vaid et Riigikohus on seda normi korduvalt rakendanud, tuvastamata normi vastuolu põhiseadusega. Ringkonnakohus eeldab, et maakohus pidas silmas, et Riigikohus saanuks ka vastava taotluseta omal algatusel nimetatut tuvastada.

  1. Apellatsioonkaebuses on iseenesest õigesti märgitud, et võrreldes
  2. aasta lahendis 3-2-1-705 esinenud asjaoludega on palga alammäär 2014-2017 oluliselt suurenenud, samal ajal on tarbijahinna indeks olnud negatiivne; alates 23.10.2014 kehtiva tulumaksuseaduse § 19 lg 3 p 11 kohaselt ei maksustata elatist tulumaksuga. Riigikohus on peale käesolevas asjas maakohtu poolt tehtud otsust juhtinud seadusandja tähelepanu asjaolule, et olukorras, kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks

§ 101lg-s 1 sätestatud elatise alammäära vähendada.

Seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava osa isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (

§ 102

lg 2) ning vaid väikse osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud reeglit (

§ 101

lg 1), samuti peaks seadusandja kaaluma miinimumelatise vähendamist, veel parem uuringutel põhineva vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist, mis arvestaks muu hulgas ka kooselavate ülalpeetavate mastaabisäästu ning näeks ette vanemale enda ülalpidamiseks kätte jääma pidava sissetuleku (vt RKTKo 3-2-1-174-16 p 14, 3-2-1-35-17, p 30). 39. See ei anna siiski alust tunnistada

§ 101

lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks, sest seadus võimaldab kalduda kõrvale

§ 101

lg-s 1 sätestatust, kohaldades

§ 102lg-tes 1 ja 2 sätestatut ja teha PS-le vastava otsuse.

Ka käesolevas asjas ei ole maakohus mõistnud välja elatist lastele

§ 101

lg-s 1 sätestatud suuruses ja ei ole kohaldanud

§ 101lg-s 1 sätestatut. Samuti ei ole 6

(12)maakohus kohaldanud Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määrust nr 139 Töötasu alammäära kehtestamise kohta. Seega ei ole

§ 101

lg 1 ega määrus asjasse puutuvad normid, mille põhiseaduslikkusele vastavust saaks käesolevas asjas kontrollida (vt (Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-16-13, p 24). II
  3. Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt RKTKo 3-2-1-160-12, p 17). Riigikohtu praktikas toodud eelduste kohaselt on kahekordne elatise miinimummäär laste vajaduste eeldus, mida kostjal on võimalik ümber lükata.
  4. RAKE 2013 uuring on statistiline keskmine ning selles ei ole uuritud viielapselise pere vajadusi mistõttu sellest ei ole võimalik käesoleval juhul lähtuda. Eeldatavalt ei ole viielapselise pere mastaabisääst selline nagu kolmelapselisel perel, sest riided, hobivahendid jms ei ole kasutatav viie lapse poolt järjestikku kulumise ja katkimineku tõttu. Suurema eluruumi vajadus tingib suuremad eluasemekulud. Arvestades aga hagejate niigi konservatiivset arvestust, nt jalanõude osas üksnes 1 paar suve- ja 1 paar talvejalanõusid, ei ole usutav, et sellise sagedusega kantavaid jalanõusid on võimalik anda edasi veel vanemalt lapselt nooremale lapsele.
  5. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, et maakohtu otsus on laste eluasemekulude osas vajalikul määral põhjendamata. Esialgses hagis märgitu kohaselt on laste eluasemekulud 67 eurot kuus (I kd, tl 4). Koos hagiga esitas hageja ka tõendid eluasemekulude suuruse kohta. Kostja esitas 27.06.2016 oma vastuses vastavalt nendele tehtud eluasemekulude suuruse põhjaliku arvestuse ja leidis, et hagejate kulud on tagasiulatuva perioodi osas väiksemad ehk 64,79 eurot kuus (III kd, tl 6768). Hageja esitas 20.12.2016 menetlusdokumendis täpsustuse ja täiendavad tõendid, mille kohaselt on iga lapse keskmine eluasemevajadus 71,33 eurot kuus (2016 aastal) (V kd, tl 3). Kostja tegi arvestustes parandused seoses kuudes esinevate erinevate päevade arvuga ja leidis, et eluasemekulu on 2016 aastal 70,93 eurot. Kuna kostja arvestus on täpsem, leiab ringkonnakohus, et nimetatust oleks saanud lähtuda. Siiski on hagejate ja kostja poolt menetluses esitatud eluasemekulude suuruse erinevus 0,40 eurot ja selline marginaalne erinevus ei võimalda teha järeldust, et hagejate vajadused on hagis märgitust väiksemad. Samuti on apellant apellatsioonkaebuse p-s 6.3.2.4 jäänud siiski selle juurde, et laste eluasemekulud on 71,33 eurot.
  6. Hagejad on esialgses hagis tuginenud asjaolule, et nende kulu toidule on tulenevalt ema varalistest võimalustest 3 eurot päevas, kuid et nad saaksid süüa täisväärtuslikku toitu, peaks see olema 4 eurot päevas ehk 120 eurot kuus. Kohtu ettepanekul on hagejad esitanud täpse arvestuse toidule tehtavate kulutuste osas (V kd, tl 3) ja leidnud, et iga lapse keskmine kulu toidule on 8,70 eurot päevas. Samas on hagejad selgitanud, et koolis õpetatakse lastele toiduteadlikkust ja laste isa on kujundanud lastes uskumuse, et toitu ei tohi soojendada ja ammugi mitte järgmisel päeval süüa. Seepärast on lapsed üsna nõudlikud ja teadlikud oma toidueelistuste suhtes. Arvestusest on väljas kulud maiustustele, puuviljad ja marjad. Kostja võttis aluseks hagejate esitatud menüü ja analüüsides seda nii kaloraaži kui ka hindade suhtes, leidis, et see on liialt kaloririkas ning päevamenüü keskmiseks hinnaks on 4,032 eurot. Kostja leidis tulenevalt toidu kaloritehulgast, et hagis märgitud menüüs on arvestatud kolmandiku võrra suurema toidukogusega kui lastel vaja oleks ning jäi oma seisukoha juurde, et lastele vajalik toidukulu on 3,5 eurot päevas. Samuti leiab kostja, et erinevate poodide allahindlusi kasutades kulub toidule kostja poolt näidatud summa. Maakohus leidis, et iga hageja päevaseks toidukulus tuleb lugeda 6,03 eurot päevas. Kohus ei ole otseselt oma seisukohta põhjendanud, kuid on lähtunud hagejate seisukohast toidukulu suhtes, kui lapsed on koolis ja saavad koolilõuna (hagejate 20.12.2016 menetlusdokument, V kd, tl 4). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse muutmiseks 7

(12)ei ole nimetatud osas alust, kuid täiendada tuleb selle põhjendusi. Arvestada tuleb sellega, et tegemist on hüpoteetilise ja eeldusliku toidukuluga, mille tõendamist hagejatelt eeldada ei saanud. Hageja on jätnud arvestusest välja kasvueas lastele vajalikud puuviljad ja marjad, samuti lastele aeg-ajalt ostetavad maiustused. Kui lapsed on kostja poolt arvestatud toidust saadava energiakoguste juures terved ja toitumisteadlikud, ei ole võimalik väita, et nende toiduvajadused on väiksemad ja laste toidule ei kulu kuus 180,90 eurot kuus. Laste emalt kui täiskohaga töötavalt lapsevanemalt ei ole võimalik oodata pidevalt erinevate allahindluse jälgimist ja selle järgi toidukorvi täitmist.
  1. Ringkonnakohus jääb oma seisukoha juurde, et RAKE uuringut käesolevas vaidluses aluseks võtta ei saa. Kostja on esitanud põhjalikud vastuväited iga hagejate esile toodud kululiigi kohta, kuid neid vastuväiteid analüüsides pole võimalik jõuda maakohtust erinevale seisukohale, sest kostja tugineb statistilistele andmetele.
  2. Hageja ei pidanud miinimummääras elatist nõudes tõendama ka muid lastele tehtavaid kulutusi, sealhulgas nt üksikute rõivaesemete vajadust ja hindu. Asjaolu, et hagejad on oma vajadused hinnanguliselt esile toonud, ei anna alust hakata näiteks lahkama, mitu paari aluspesu ja sokke laps vajab. Eeldades, et neid riideesemeid on vaja iga päev vahetada, on 10 paari aluspesu ja 15 paari sokke mõistlik kogus. Sama kehtib muude riietusesemete koguse kohta.
  3. Apellant on leidnud, et maakohtu tuvastatud lapse vajadus 428,22 eurot kuus on luksuslik ja põhjendamatu. Ringkonnakohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Tegemist on hagejate eelduslike vajadustega ja seda eeldust on kostjal võimalik ümber lükata, tõendades seejuures, et hagejate vajadused on väiksemad. Apellatsioonkaebuses viidatud 18.11.2016 kostjate menetlusdokumendis sisalduvad kostja hinnangud ja selle lisadeks on üksnes statistilised andmed, mitte konkreetsete hagejate väiksemaid vajadusi tõendavad dokumendid.
  4. Eesti kliimast tulenevalt on vajalik lastele erinevate riietusesemete ja jalanõude ostmine vastavalt aastaaegadele. 46,53 eurot riiete ja jalanõude kohta ei ole ebamõistlik kulutus, sest vähemalt laste jalanõud peavad olema kvaliteetsed ja talveriided soojad. Eesti kliimast tulenevalt ei piisa lastele üksnes suve- ja talveriiete olemasolust, vaid vajalikud on ka kevad-sügisriided. Lastel on lisaks sellele vaja ka üht pidulikumat komplekti.
  5. Ka muude kulude (haridus 23,31 eurot, hügieen ja tervishoid 19,43 eurot, vaba aeg ja hobid 37,72 eurot, sideteenused 9 eurot, muud suured ostud 40 eurot) osas ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et laste vajadused on väiksemad, vaid on üldiselt vaielnud kulutuste suurusele ja vajadusele vastu. Kui laste vanemate sissetulekud ei võimalda neile teha teatud kulutusi (nt igal aastal võimlemisriiete ostmine, igal aastal uute prillide ostmine Amandale, laste kultuurivajaduste rahuldamine, lastel hobidega tegelemise võimaldamine ja sotsiaalse suhtlemise võimaluste loomine), ei tähenda see seda, et lastel sellised vajadused puuduksid. Lapsed ei oska veel oma asju samavõrd hoolikalt hoida nagu täiskasvanud, mistõttu nende prillid võivad sagedamini puruneda, riided või korteri sisustus kannatada saada. Isegi üürikorteris on seetõttu vaja osta või parandada mööblit või muid üürileandja poolt kasutamiseks antud tarbeesemeid. Sellised kulutused on sageli ettenähtamatud ja neid ei ole võimalik seetõttu hagis täpselt kirjeldada.
  6. Kostja on vaielnud vastu (V kd, tl 49) juuksegeeli ja palsami kuludele üle 10 euro aastas. Kostja leiab, et 2 saunalina lapse kohta kulub mitte ühes aastas, vaid kord 3 aasta kohta, 4 käterätti kulub mitte aasta vaid 2 aasta kohta, 2 voodipesu komplekti ei kulu mitte aastas vaid 3 aasta kohta. Juuksegeeli ja palsami kulu aastas 10 eurot on ringkonnakohtu hinnangul K, A, K ja E puhul mõistlik. Osaliselt põhjendatud on kostja 06.01.2017 menetlusdokumendis esitatud väited, et teatud hügieenija tervisetarvetele tehtavad kulutused on ülepaisutatud, kuna tegemist on pikaaegse kasutusega 8
(12)kaubaga, mille kasutusiga ei ole üks aasta. Samas ei pea ringkonnakohus ka nimetatud osas mõistlikuks laste vajalikke kulutusi vähendada, sest hagejad on selgitanud, et kalkulatsioonis toodud kogused juuksekinnitusvahenditele (10 eurot) on tunduvalt väiksemad tegelikult kuluvast, kalkulatsioon on esitatud tagasihoidlikult ka maniküürvahendite ja šampooni osas. Hagejad on selgitanud oma 20.12.2016 menetlusdokumendis (V kd, tl 5-6), et tüdrukutel on pikad ja paksud juuksed, poistel pikad tukad, mis vajavad hooldusvahendeid. Seega isegi, kui mõnes osas võib vastu vaielda hagejate kulutuste mõistlikkusele, on see teisalt esitatud vähendatult ja kokkuvõttes pole hagejate keskmised hügieenikulud K osas 17 eurot, A osas 34,08 eurot kuus, A osas 15,75 eurot kuus, K osas 14,83 eurot kuus ja E osas 15,58 eurot kuus ebamõistlikud.
  1. Et lapsed saaksid osaleda koos oma eakaaslastega sotsiaalses elus ja sõlmida eluks vajalikke sõprussidemeid, on nende jaoks oluline käia teiste laste sünnipäevadel, teatris ja kinos. Kindlasti saab laps raamatuid laenutada ka raamatukogust ja kõiki loetavaid raamatuid lastele ostma ei pea, kuid lapsel peaksid olema ka oma isiklikud raamatud. K jalgpallitreeningu kulu 30 eurot kuus on mõistlik kulutus, lapse tervisele ning arengule on selline sportlik huvi vajalik, sest annab lisaks liikumisharjumusele ka muid lapsele positiivseid kogemusi ja eluks vajalikke oskusi (meeskonnatöö, distsipliin jms). Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et sellise kulutuse tegemiseks oleks pidanud K ema küsima temalt nõusolekut.
  2. Osaliselt on põhjendatud apellandi arvamus, et internet laste telefonis ei ole eluline vajadus, nad saavad kasutada ka kodust võrku. Hagejad on samas selgitanud, et nende sidevajadused on suuremad ja nende internetimaht ongi piiratud (kasutatakse netipulka hinnaga 9 eurot kuus), nad ei saa internetti kasutada piiramatult. Ringkonnakohus leiab, et tänapäeva infoühiskonnas antakse koolis lastele ülesandeid, mis eeldavad kodust internetikasutust ja sidekulud 9 eurot kuus ei ole lapse kohta ülepaisutatud. Lastelt ei saa oodata ühiskasutatavas internetivõrgus koolitööde tegemist, sest lastel on vaja selleks harjumuspärast kodust õhkkonda, ühiskasutatav võrk on aga enamasti olemas koolis, kohvikutes või muudes rahvarikastes kohtades. Lastelt ja nendega koos elavalt emalt ei saa oodata ka seda, et nad jagaksid kuuekesi kaht arvutit või muud nutiseadet. Kui ka arvutid on kasutatavad 4-6 aastat nagu kostja väidab, siis amortiseeruvad nutiseadmed iga paari-kolme aasta tagant. Ka ei saa nõustuda kostja hinnangutega laste arvutite maksumusele kuni 250 eurot, sest hagejad on põhjendanud, et osaliselt vajavad nad arvutit mängimiseks ja neile on oluline arvestada arvuti mõjuga silmadele, mistõttu peaks arvuti olema kvaliteetsemad.
  3. Tuleb arvestada hagis esile toodud asjaoluga, et selles ei ole kajastatud laste vaimseks arenguks vajalik kulu: teatrikülastused, kooli väljasõidud jms (vt hageja 08.06.2016 menetlusdokument III kd, tl 3). Hageja on märkinud, et laste praegused kulud on väiksemad, kui kahekordne miinimumelatis, kuna majandusliku seisundi tõttu tuleb riided ja jalanõud osta neile taaskasutuskeskusest, nende söögilaud võiks olla mitmekesisem ja kodune olme parem (III kd, tl 79). Samuti on hagejad selgitanud, et nad ei oska näidata igakuiste eluvajaduste summat rahas, sest nende ema ei oska hinnata kulusid, mida ta pole saanud seni võimaluste puudumise tõttu kanda (hagejate 01.09.2016 menetlusdokument, tl 46). Kokkuvõttes on maakohus õigesti leidnud, et iga lapse keskmine vajadus on 418,22 eurot kuus. III
  4. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab Riigikohtu praktika kohaselt olla ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal 9
(12)lapse õigustatud huve. Mastaabisäästu osas on ringkonnakohus eelnevalt oma arvamuse kujundanud ja jääb selle juurde, et käesoleval juhul seda asjaoludest tulenevalt arvestada ei saa.
  1. Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt RKTKo 3-2-1-35-17).
  2. Apellatsioonkaebuses tugineb apellant lisaks laste väiksematele vajadustele, mida ringkonnakohus on ülalpool analüüsinud, järgmistele asjaoludele elatise vähendamisel alla miinimummäära: - Laste arv ja nende võrdväärne õigus ülalpidamisele; - Kostja ebapiisav sissetulek 522,62 eurot (neto) kuus võimaldaks maksta elatist 63,25 eurot kuus ühe hageja kohta; - Arvestada tuleb peretoetustega ja hagejate emale tagastatava tulumaksuga.
  3. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et 5-lapselise pere puhul võib praeguseks ajaks poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses (vt ka RKTKo 3-2-1-174-16, p 14). Miinimumpalk ei arvesta vanemate võimalusi elatist maksta ja seadusandja peaks kaaluma selle vähendamist ja kehtestama muu hulgas ka sissetuleku osa, mis peaks jääma vanemale enda ülalpidamiseks (vt RKTKo 3-2-1-35-17, p 30). Ka maakohus on laste arvuga elatise vähendamisel arvestanud (maakohtu otsuse p 19). Sellest tulenevalt on mõneti vastuoluline maakohtu seisukoht, et mõjuvaks põhjuseks on üksnes elatist maksma kohustatud isiku teistes peredes kasvavate lastega arvestamine. Sisuliselt on maakohus siiski õigesti lähtunud laste arvust koos vanema võimalusega lapsi ülal pidada.
  4. Eelviidatud Riigikohtu lahendi p-s 28.
  5. on leitud, et vanema halb varaline seisund kui asjaolu peab olema piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Seega ei vabane vanem igal juhul elatise maksmise kohustusest, vaid ta peab ka selgitama, miks ta ei suuda suuremat sissetulekut teenida ja vajalik on kaaluda mõlema poole huve.
  6. Hagejad on tuginenud hagis asjaoludele ja hagejate seaduslik esindaja selgitas täiendavalt ringkonnakohtu istungil, et: - Kostja pole lastele andnud ülalpidamist alates
  7. aasta septembrist; - Kostja ei kata ka vahetult või jooksvalt laste ülalpidamiskulusid; - Kostjale kuuluvad kaks äriühingut; - Kostja ei ole kasutanud laste huvides septembrist kuni novembrini saadud Rootsi Kuningriigi poolt makstavat lastetoetust ligikaudu 1000 eurot kuus; - Kostja on õppinud võitluskunsti ja tegelenud aastaid tagasi selle õpetamisega, kuid mitte alates hagejate ema ja kostja kooselu algusest; - Kostjal on juhiload, mis võimaldavad tal tegeleda erinevate kategooriate sõidukite juhtimisega; - Ametlikult läks kostja tööle alles 2016 augusti kuus; - Kostja jätab kokkusaamisi lastega ära, põhjendades seda asjaoluga, et on tööl; - Kostja kasutuses on sõiduauto, millega laste ema on teda Pärnus ringi sõitmas näinud. 10
(12)
  1. Maakohus tuvastas, et laste ema sisstulek on 1019 eurot kuus. Ringkonnakohtu istungil selgitas hagejate esindaja, et tulumaksutagastusega arvestades lisandub nimetatud summale igakuiselt keskmiselt 100 eurot. Hageja selgitas, et sai eelmise aasta kohta 1500 eurot tulumaksu tagastust.
  2. Maakohus tuvastas, et kostja sissetulek on alates augustist 2016 töötasu XXX kaupluses, mis oli brutosissetulekuna kolme kuu keskmisena 621,12 eurot, oma väljaminekuna on kostja märkinud üürikulu 240 eurot. Maakohus tuvastas, et kostjale ei ole kinnisvara ega registrisse kantud sõidukeid. Arvestades, et kostja asus tööle augustis 2016, peab kostjal siiski olema mingi sissetuleku allikas, millest ta ennast peale Rootsist Eestisse kolimist on elatanud. Hagejate ema on avaldanud hagiavalduse kohaselt kindlat veendumust, et kui kostja on saanud viimased 4 aastat Eestis elades ilma tööl käimata ja regulaarset sissetulekut teenimata üürida endale eluruumi ja rentinud ka vahelduvalt autot, saab ta ilmselt edasi Rootsi riigilt lastetoetust, mida kasutab enda otstarbeks. Nimetatut kinnitab ka hagejate esitatud kostja pangakonto väljavõte (I kd, tl 86-87), mille kohaselt sai kostja septembrist novembrini 2011 Rootsi Kuningriigilt lastetoetusi 8114 rootsi krooni ehk ligikaudu 1000 eurot kuus. Kostja on eitanud lastetoetuste saamist Rootsist (II kd, tl 81), kuid kostja esitatud tõend ei kajasta asjaolu, kas kostjale peale kirjas märgitud perioodi ei ole toetust makstud. Kirjast ei selgu, mida on ametiasutuselt vastuse saamiseks küsitud (kuidas on küsimus formuleeritud) ja 23.06.2016 kiri (II kd, tl 123) kajastab kaht väidet: hagis märgitud lastele on toetusi makstud, perioodil jaanuar 2011- november 2011 maksti JI-le lastetoetusi 899 254 SEK-i. Seega ei tõenda kiri otseselt, et Rootsi Kuningriik lastele toetusi hiljem maksnud ei ole ja ka tänasel päeval ei maksa, sest sellist väidet kirjas ei sisaldu. Hagejate esitatud tõendilt nähtuvalt on toetus kantud kostja kontole numbriga 5037-00 186
  3. Kostja ei ole vastava konto hagiavalduse perioodi kajastavat väljavõtet esitanud.
  4. 18.08.2016 kohtuistungi protokollist nähtuvalt (IV kd, tl 3) on kostja keeldunud vastamast kohtu küsimustele tema sissetulekute kohta tõlgi puudumise ettekäändel ja kostja esindaja on selgitanud, et tema esindatava sissetulekute kohta ei tea. Pärast kohtu poolt tehtud vaheaega on kostja esindaja selgitanud, et kostja sõnul kostjal praegu sissetulekuid ei ole, kostja saab abi ja toetust oma sõpradelt, millest tulenevalt on tal ka võlad. Kostja ei ole täpsustanud seejuures enda vajaduste ulatust (lisaks üürile) ega ka laenude suurust, mistõttu kostja väited ei ole kontrollitavad. Kostja on samal kohtuistungil väitnud, et ta on perioodil aasta enne hagi esitamist ostnud lastele asju ja tal on kõik tšekid olemas. Kohtu ettepanekust hoolimata ei ole kostja vastavaid tõendeid esitanud. Kostja on väitnud, et 2015 juunis käis vanemale pojale riideid ostmas ja ostis talle ka 1000-eurose IPadi, peale 2015 septembrit on kostja enda sõnul lastele palju ostnud umbes 1500 euro eest, lapsed on tihti tema juures käinud, summaks on 500-1000 eurot kuus, kahe aasta peale võiks see summa olla umbes 6500 eurot. Äriühingutega läheb kostjal raskelt, töötab üksi ja tasuta. Kuna kostja väited on üldsõnalised, ta ei ole esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks, ei ole nendega kohtumenetluses võimalik arvestada. Kostja on samal kohtuistungil selgitanud, et ei soovi esitada andmeid oma vajaduste kohta.
  5. Sisuliselt on jäänud kostja elatusallikad, v.a alatest augustist 2016 saadav sissetulek XXX saalitöötajana, käesolevas asjas välja selgitamata kostjast endast tulenevatel põhjustel. Kostja ei ole tahtnud vastavaid asjaolusid kohtule avaldada. Kostja ei ole ka selgitanud, miks ta ei suuda teenida suuremat sissetulekut, nt miks ta töötab äriühingutes tasuta, miks tema - erinevalt laste emast - ei saa teha ületunde suurema töötasu teenimiseks, miks ta ei näe vaeva juhilubade värskendamiseks, mis lubaksid tal juhtida lisaks sõiduautole muude kategooriate sõidukeid ja saada suuremat sissetulekut. Eluliselt ei ole usutav, et kostja on elatanud end aastaid sõprade antud laenudest, saades endale võimaldada igakuiselt 240 euro üüri tasumist ja sõiduauto kasutamist. Eeltoodu annab põhjust arvata, et kostjal on lisaks töötasule veel täiendavaid sissetulekuid. Kostja ei ole teinud eluliselt usutavaks oma väidet, et nõutud elatise maksmine kahjustaks kostja enda toimetulekut. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks kostja apellatsioonkaebuse alusel vähendada kostjalt hagejate kasuks 11
(12)väljamõistetavat elatist. Tagasiulatuva elatise maksmist maakohtu poolt väljamõistetud ulatuses ei ole kostja vaidlustanud. IV 63. Maakohus on kohaselt arvestanud kehtivate peretoetustega ja on jätnud õigustatult arvestamata PHS § 21 alusel alates 01.07.2017 kehtima hakkava lasterohke pere toetusega. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud täiendava peretoetusega 60 eurot lapse kohta kuus ei ole põhjendatud ja mõistlik arvestada järgmistel põhjustel: elatist on juba niigi maakohtu poolt vähendatud tunduvalt alla miinimummäära; peretoetuse suurenemine ei too endaga seaduse kohaselt automaatselt kaasa väljamõistetava elatise vähenemist (

§ 102

lg 2); kostja vajadused ja võimalikud sissetulekud on käesolevas menetluses jäänud välja selgitamata kostjast tulenevate asjaolude tõttu; kostja ei ole põhistanud, miks tal ei ole võimalik teenida täiendavat tulu laste paremaks ülalpidamiseks.

  1. Tulumaksu tagastusega hagejate emale tuli maakohtul arvestada üksnes hagejate ema sissetuleku hindamisel. Kostja ei ole väitnud, et hagejate ema sissetuleku suuruse tõttu tuleks kõrvale kalduda elatist maksma kohustatud isikute kohustuste ulatuse proportsioonist ja asjas tuvastatud asjaolud ei võimalda väita, et selleks oleks alust. Elatise vähendamiseks tulumaksu tagastused alust ei anna (vt RKTKo 3-2-1-37-11).
  2. Eeltoodu tõttu jääb kostja apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata. V
  3. Hagejate vastuapellatsioonkaebuse osas leiab ringkonnakohus, et selle rahuldamiseks ei ole samuti alust. Kohus võib, kuid ei pea siduma väljamõistetavat elatist seadusest tuleneva miinimummääraga. Käesoleval juhul ei ole elatise sidumiseks miinimummäraga alust ka alljärgnevatel põhjustel: alates 2017 juulist hakkavad lapsed saama lasterikaste perede toetust, kuid kohus ei sidunud peretoetuste suurenemist kostjalt väljamõistetava elatise vähendamisega; kostjalt mõistetakse käesolevas asjas välja elatis viiele lapsele; kohtupraktika kohaselt ei arvesta lähtumine elatise miinimummäärast enam ühiskondlike tingimustega ning seadusandja peaks vähendama elatismiinimumi määra (vt p-s 38 viidatud Riigikohtu lahend). VI
  4. Apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega seoses jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda (TsMS § 173 lg1) ja seoses sellega neid kindlaks ei määra. Poolte riigi õigusabi korras esindajate kulud lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.