RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 268 lgte 1 ja 5 kohaselt on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. 3

§ 268

lg 5 esimest lauset ega tuginenud faktilistele asjaoludele, mis erinesid oluliselt süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Kuna süüdistusaktis on tõendina nimetatud J. Hohlovi karistusregistri väljavõtet, mille kohaselt on süüdistatavat varem kehalise väärkohtlemise eest karistatud, ei olnud tema süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 3 järgi üllatuslik. Samuti ei muutnud maakohus etteheidetava teo põhisisu. 8.2. Kuna J. Hohlovi varasem karistatus polnud KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse põhjendatuse hindamisel tähtis, ei pälvinud see asjaolu maakohtu menetluses täit tähelepanu. Eelnevast tulenevalt rikkus maakohus

§ 268

lg 5 teist lauset, mille kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida pole menetluses arutatud. See viga ei kujuta endast aga kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ja see kõrvaldati apellatsioonimenetluses. 8.3.

§ 268

lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. J. Hohlovil oli võimalik apellatsioonis ja ringkonnakohtule esitatud täiendavates seisukohtades vaidlustada asjaolu, et teda on varem kehalise väärkohtlemise eest karistatud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör I. Karo, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist. 9.
2. Ringkonnakohus ei hinnanud kogumis kõiki uuritud tõendeid ja eitas alusetult eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise tahtlust. Kannatanu kirjeldas maakohtu istungil üksikasjalikult ründe käiku ja noa suurust, nägi, kuhu noatera oli suunatud, ning sai aru, et süüdistatav tahab teda lüüa südame piirkonda. Seetõttu kattis kannatanu vasaku käega rindkere ja noalöök tabas tema vasakut õlavart. Ringkonnakohus keskendus süüdistatava tahtluse tuvastamisel ekslikult saabunud tagajärje raskusele ning jättis tähelepanuta löökide suuna ja ründe intensiivsuse. 9.
3. Kannatanu ründamiseks kasutatud noa suurus ja kannatanu raske seisund on tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga, kannatanu ja tunnistajate ütlustega, fotodega ning patsiendikaardiga. Nende tõendite kohaselt tekitati kannatanule õlavarre keskmises osas torkelõikehaav pikkusega 2 cm ja sügavusega 7 cm ning vasakul reiel torke-lõikehaav pikkusega 3 cm ja sügavusega 7 cm. Noahaavade tagajärjel tekkinud verejooksu tõttu kaotas kannatanu palju verd. 4

§ 268lgs 6 sätestatud tingimus täidetud.

1. Kassatsioonile esitas vastuse J. Hohlovi kaitsja vandeadvokaadi abi R. Sprengk, kelle arvates on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas prokuröri kassatsiooni kolmeliikmelises koosseisus läbi
3. novembril
4. Kuna kassatsiooni läbivaatamisel ilmnes, et asja otsustamisel võib osutuda vajalikuks kriminaalkolleegiumi varasemas lahendis seaduse kohaldamise kohta esitatud seisukoha muutmine, anti kriminaalasi

§ 354lg 1 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kohtuotsustest nähtuvalt on J. Hohlovi tahtluse tuvastamisel analüüsitud ründe käiku, ründevahendi ohtlikkust, tekitatud noahaavade asukohta ja sügavust, kannatanu seisundit kiirabi saabumisel ning kannatanu ütlusi, et süüdistatav sihtis teda noaga südame piirkonda. Samuti on arvestatud kannatanu kaitsetegevust ja leitud, et kui süüdistatav oleks tahtnud tekitada kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse, oleks ta suunanud pärast rindkere käega katmist löögi muude elutähtsate organite poole või sihtinud elutähtsaid organeid teistkordsel löömisel. Kuna kassatsioonis ei põhjendata, miks on kohtute eeltoodud mõttekäik ekslik, ega nimetata ühtki tõendit või asjaolu, mida kohtud tähelepanuta jätsid, on teotahtluse käsitlemist puudutav kriitika alusetu. Ainuüksi kohtuotsuse põhjendustega mittenõustumine ei ole kohtuotsuse tühistamise alus.
2. J. Hohlovi varasema karistatuse arvestamata jätmise osas on aga prokuröri etteheited põhjendatud.

§s 268 nimetatakse need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse.

§ 268

lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

§ 268

lg 5 esimene lause sätestab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on eelnevat arvestades märkinud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3115916, pd 21-22).

§ 268lg 5 teise lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. 5

§ 154lg 1 p 5).

Seega pole tegemist olukorraga, kus isikule esitati puudulik süüdistus. Edasi nähtub kriminaalasja materjalist, et kohtuliku uurimise tulemusena asus maakohus erinevalt süüdistuses märgitust seisukohale, et J. Hohlovi tahtlus ei ulatunud eluohtliku tervisekahjustuse tekitamiseni, ja leidis, et varem kehalise väärkohtlemise eest karistatud süüdistatav pani kannatanut rünnates toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 15. Otsustamaks, kas maakohus rikkus J. Hohlovi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistades kriminaalmenetlusõigust, märgib Riigikohus järgmist.

§ 268lg 5 esimene lause ei takista J.

Hohlovi süüdimõistmisel varasema karistatuse arvestamist. J. Hohlovile esitatud süüdistuses kirjeldati eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist puudutavaid faktilisi asjaolusid ning leides, et need asjaolud on tõendatud üksnes KarS §s 121 nimetatud tervisekahjustuse tekitamise osas, jäi maakohus süüdistuses kirjeldatud asjaolude piiridesse. Seega oli maakohtul võimalik kooskõlas

§ 268lgtega 5 ja 6 jõuda järeldusele, et J. Hohlov pani toime Kar

S §s 121 sätestatud kehalise väärkohtlemise, ning teha tema suhtes süüdimõistev otsus. 16. Süüdistatava teo kvalifitseerimist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ei takista ka

§ 268lg 5 teine lause.

Iseenesest tuleb tõdeda, et süüdistatava varasem karistatus kujutab endast faktilist asjaolu viidatud sätte tähenduses. Siinkohal osutab kriminaalkolleegium aga, et kohtuliku uurimise käigus maakohtus avaldati ja uuriti muu tõendikogumi hulgas ka J. Hohlovi karistusregistri väljavõtet. Istungiprotokollist nähtuvalt polnud kaitsjal selle tõendi kohta ühtki vastuväidet (vt II kd tl 54 pöördel). Eelnevast tulenevalt võis maakohus ka

§ 268lg 5 teise lause kohaselt otsuse tegemisel sellele asjaolule tugineda.

17. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et J. Hohlovi varasemast karistatusest ei sõltu tema süüditunnistamine kehalises väärkohtlemises, vaid tema teo lõplik kvalifikatsioon ja sanktsioon. Samuti ei muutu varasema karistatuse arvestamisel J. Hohlovile etteheidetava teo põhisisu. Seetõttu ei kujuta J. Hohlovi varasem karistatus endast

§ 268

lg 5 esimeses lauses nimetatud faktilist asjaolu, mis oluliselt erineb süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest.

1. Maakohus oleks pidanud arvestama J. Hohlovi varasemat karistatust ka juhul, kui ta oleks tunnistanud süüdistatava süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi. Kuna karistusregistri kohaselt on J. Hohlovi karistatud kolmel korral KarS § 121 järgi ja ühel korral KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning praeguses asjas tuvastatud asjaolude kohaselt pani J. Hohlov vägivalda kasutades toime uue isikuvastase kuriteo, oleks süüdistatava varasem karistatus mõjutanud igal juhul talle mõistetava karistuse suurust. Seega ei toonud J. Hohlovi varasema karistatuse arvestamine kaasa ühtki tagajärge, mida tal polnud võimalik KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse põhjal ette näha. Ülaltooduga muudab kriminaalkolleegiumi kogu koosseis
2. oktoobril 2013 kriminaalasjas nr 3118213 määruse pdes 12–14 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kujutab süüdistatava varasem karistatus süüdistusakti lõpposas märkimata jätmise korral endast faktilist asjaolu, mis erineb oluliselt süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. 19.

§ 268

lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast 6

§ 268

lg 6 kahes esimeses lauses sätestatu mõttega kahtlemata enam olnud kooskõlas see, kui maakohus oleks teinud pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht täpselt selle uue kvalifikatsiooni kohta, mida kohus kavatses kohaldada ja mida ka tegelikult kohaldas (s.o KarS § 121 lg 2 p 3). Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt kõrvaldati maakohtu kõnealune viga süüdistatava teo ümberkvalifitseerimisel aga apellatsioonimenetluses, kus süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik avaldada oma seisukoht KarS § 121 lg 2 p 3 kohaldamise kohta. Seega on J. Hohlovi süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 3 järgi seaduslik. 20. Heites maakohtule alusetult ette süüdistuse piiridest väljumist ja tühistades ekslikult J. Hohlovi süüditunnistamise KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes. See viga tingib ringkonnakohtu otsuse tühistamise. 21. Kriminaalasi tuleb saata J. Hohlovile Kar

S § 121 lg 2 p 3 järgi karistuse mõistmise ja apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Prokurör leidis apellatsioonis, et maakohtu mõistetud karistus ei vasta süüdistatava süü suurusele, ja taotles raskema karistuse mõistmist. Eelmises punktis kirjeldatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu jättis ringkonnakohus prokuröri eeltoodud väidetele vastamata ja Riigikohtul pole võimalik seda viga kõrvaldada. Kuna

§ 185

kohaselt sõltub apellatsioonimenetluse kulude hüvitamine apellatsioonimenetluse tulemusest, peab ringkonnakohus kriminaalasja uuel arutamisel võtma seisukoha ka selles küsimuses. 22. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 362

pst 2, § 339 lgst 2, § 361 lg 1 pst 6 ja lgst 2 ning § 341 lgst 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. augusti
2. a otsuse J. Hohlovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 lg 1 järgi ning saadab kriminaalasja J. Hohlovile KarS § 121 lg 2 p 3 järgi karistuse mõistmiseks ja apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise otsustamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Prokuröri kassatsioon rahuldatakse osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 7