← Eesti

2-17-8069/38

Obsah (7)§ 30§ 29§ 23§ 171§ 170§ 13§ 176

Tsiviilasi nr: 2-17-8069 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-8069 Määruse tegemise aeg ja koht 17.01.2018, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parre

§ 30

lg 1 alusel pankrotimenetluse kulude katteks deposiiti 2000 euro maksmise 10 päeva jooksul teate avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded. Pankrotimenetluse kulusid deposiiti ei makstud. Maakohtu määrus

  1. 25.10.2017 määrusega jättis maakohus võlgniku pankroti välja kuulutamata raugemise tõttu. Maakohus määras ajutise pankrotihalduri tasuks 864 eurot (sh käibemaks) ning hüvitatavate kulude suuruseks 39 eurot 21 senti, kokku 903 eurot 21 senti, mille maakohus mõistis välja võlgnikult ja millest riigi arvelt kuulub hüvitamisele 476 eurot 40 senti.
  2. Maakohus tuvastas, et võlgniku varasse kuuluvad üksnes kohustused ning puudub raha pankrotimenetluse kulude katteks. Kohus leidis, et kuna võlgnikul ei ole vara pankrotimenetluse kulude katteks ja pankrotimenetlusest huvitatud isikud pankrotimenetluse kulude katteks tagatist andnud ei ole, on põhjendatud lõpetada võlgniku pankrotiavalduse menetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu

§ 29lg 1 alusel.

7. Kohus leidis, et ajutise halduri nõutud tasu ja kulud on kooskõlas ülesannete mahu ja ajutise halduri töö lõpptulemusega ning kuuluvad võlgnikult väljamõistmisele. Kuna pankrotimenetlus lõpetatakse raugemisega pankrotti välja kuulutamata ja võlgnikul ei jätku vajalikeks väljamakseteks vara, määras kohus ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitamiseks menetlusabi, mida ei mõisteta riigi tuludesse välja.

§ 23lg 4 alusel 2

(5)Tsiviilasi nr: 2-17-8069 kuuluvad riigi poolt hüvitamisele ajutise halduri tasu ja kulutused 476 euro 40 sendi suuruses (sh käibemaks).
  1. Kohustustest vabastamise menetlust maakohus ei algatanud, kuna vaatamata maakohtu selgitustele ei esitanud võlgnik selleks nõuetekohast avaldust. Määruskaebus
  2. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palub võlgnik maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega kuulutada välja võlgniku pankrot. Määruskaebuse kohaselt määras maakohus menetluskulude katteks tagatise, vaatamata võlgniku kinnitusele, et tal puudub võimalus seda maksta. Ühtlasi avaldas võlgnik soovi osaleda kohtuistungil. Menetluse edasine käik
  3. Ajutine haldur palub jätta määruskaebuse rahuldamata.
  4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
  5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg 2 alusel tühistada ja tsiviilasi tuleb saata tagasi samale maakohtule avaldaja pankroti väljakuulutamise uueks otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  6. Määruskaebuses on soovitud asja läbivaatamist kohtuistungil. TsMS § 667 lg-st 3 tulenevalt lahendatakse määruskaebust ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Praeguses asjas ei pea kolleegium vajalikuks kohtuistungit korraldada.
  7. Maakohus on pankrotiavalduse menetlemisel tuvastanud, et võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse läbiviimisega seotud võimalike kulude katteks, mis võib

§ 29

lg 1 järgi olla aluseks pankrotiavalduse menetluse lõpetamiseks pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

§ 171

lg-ga 11 on aga kehtestatud

§ 29

lg 1 suhtes erikord, mis võimaldab kohtul raugemisele määratud menetluse puhul siiski pankrot välja kuulutada, kui füüsilisest isikust võlgnik on esitanud avalduse kohustustest vabastamise menetluse läbiviimiseks. Kohtul on

§ 171

lg 2 alusel kaalutlusõigus, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte. Kaalutlusõiguse teostamiseks peab kohus kontrollima, kas esinevad menetluse algatamata jätmise eeldused, st kas võlgniku isik või tema käitumine vastab

§ 171lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele.

Samuti saab kohus hinnata seda, kas vaatamata viidatud sätetes ettenähtud aluste olemasolule esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist. 3

(5)Tsiviilasi nr: 2-17-8069 15. Praegusel juhul ei nähtu vaidlustatud määrusest, et maakohus oleks analüüsinud, kas

§ 171

lg 11 mõttes esinevad alused avaldaja pankroti väljakuulutamisest ja võlgadest vabastamise menetluse algatamisest keeldumiseks. Maakohus leidis üksnes, et võlgniku taotlus kohustustest vabastamise menetluse läbiviimiseks ei ole nõuetekohane. Toimikust nähtuvalt esitas avaldaja koos pankrotiavaldusega maakohtule taotluse kohustustest vabastamise menetluse läbiviimiseks (tl-d 3–5). Maakohtu käiguta jätmise määruse peale (tl 8) esitas võlgnik vastuse, milles kinnitas, et ei esine asjaolusid, mis võiksid kohustustest vabastamise välistada (tl 14), samuti võlanimekirja ja nimekirja tema suhtes algatatud täitemenetlustest ning võlgniku nõuete täitmise aruande (tl-d 17–34). Vastuseks maakohtu 11.08.2017 puuduste kõrvaldamise määrusele (tl 37), kinnitas võlgnik valmisolekut otsida tööd ja selgitas võla suurust (tl 43). Lisaks on asjas esitatud ka ajutise pankrotihalduri aruanne (tl-d 68-72). Kolleegium iseenesest nõustub, et kohtule esitatud taotlus peab menetlemiseks olema nõuetekohane, kuid vaidlustatud määrusest ei nähtu põhjendusi, miks maakohus võlgniku taotlust võlgniku korduvatele täpsustustele vaatamata nõuetele mittevastavaks pidas. Maakohtu 11.08.2017 määruses (tl 37) ja 21.09.2017 toimunud kohtuistungi protokollis (tl 113) toodud selgitustest võib eeldada, et maakohus heitis võlgnikule ette ebatäielike andmetega võlanimekirja ning kinnituse puudumist

§-s 173 sätestatud kohustuste täitmise kohta. 16.

§-s 173 sätestatud võlgniku kohustuste detailne loetlemata jätmine kohustustest vabastamise avalduses (

§ 170

lg-d 1 ja 2) ei ole kolleegiumi hinnangul iseseisvaks aluseks

§ 171lg 11 alusel pankroti välja kuulutamata jätmiseks.

Võlgnik on praegusel juhul avalduse kohustustest vabastamiseks esitanud ning vähemalt senise menetluse põhjal ei ole alust arvata, et võlgnik

§-s 173 sätestatud kohustusi kohustustest vabastamise menetlus kestel täita ei kavatse. 17. Kuna maakohus leidis, et

§ 171

lg 11 alusel pankroti välja kuulutamise välistab nõuetekohase kohtustest vabastamise avalduse puudumine, ei ole kohus hinnanud, kas esinevad

§ 171lg 2 p-des 1–5 sätestatud alused pankroti välja kuulutamata jätmiseks.

Eelmärgitut arvestades tuleb maakohtu määrus tühistada ning saata tsiviilasi tagasi samale maakohtule

§ 171lg 11 alusel võlgniku pankroti väljakuulutamise uueks otsustamiseks.

Maakohtul tuleb esmalt kontrollida, kas esinevad võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise alused, st kas võlgniku isik või tema käitumine vastab

§ 171lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele.

Samuti tuleb maakohtul vajadusel hinnata seda, kas vaatamata viidatud sätetes ettenähtud aluste olemasolule esinevad asjaolud, mis siiski õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Kohtu kaalutlused peavad nähtuma määruse põhjendustest (TsMS § 465 lg 2 p 8). 18. Kolleegium rõhutab, et kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta (vt ka Riigikohtu 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1121-11, p 12). Ka füüsilisest isikust võlgniku poolt võlanimekirjas (

§ 13lg 2) 4

(5)Tsiviilasi nr: 2-17-8069 ebaõigete või ebatäielike andmete esitamine võib

§ 171

lg 11 ja lg 2 p 5 järgi olla aluseks pankroti välja kuulutamata jätmisele juhul, kui võlgnik on selliseid andmeid esitanud tahtlikult või raskest hooletusest (VÕS § 104 lg-d 4 ja 5). 19. Iseenesest õige on maakohtu poolt võlgnikule selgitatu, et juhul, kui võlgniku kohustuste aluseks on kahju õigusvastane tahtlik tekitamine, ei ole tal pankroti väljakuulutamise korral ka kohustustest vabastamise menetlusega võimalik oma eelnimetatud kohustustest vabaneda (vt ka Riigikohtu 27.02.2013 määrus tsiviilasjas 32-1-1-13, p 11). Ajutise halduri aruandest (tl-d 68–72) nähtuvalt ei koosne võlgniku kohustused praegusel juhul aga vaid sellistest kohustustest, millest vabanemine ei ole

§ 176lg 2 kohaselt võlgadest vabastamise menetluse tulemusena võimalik.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb vajadusel kontrollida seda, kas

§ 171

lg 11 alusel võlgniku pankroti väljakuulutamise ning kohustustest vabastamise menetluse algatamise korral oleks võlgnikul võimalik kohustustest vabastamise menetlusega oma kohustustest vabaneda, arvestades

§ 176lg-s 2 sätestatut.

20. Maakohtu poolt viidatud kohtupraktikas on ka leitud, et pankrotimenetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üksnes selleks, et pikaaegses vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda oma kohustusest hüvitada kriminaalkohtumenetluse kulud enne nõude aegumist karistuse kandmise ajal (Riigikohtu 23.09.2015 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-92-15, p 10). Samas ei ole maakohus käesoleval juhul selliseid asjaolusid tuvastanud ning vähemalt võlgniku poolt avaldatu järgi vabaneb ta vanglast 2,4 aasta pärast. Arvestades

§-s 175 sätestatud tähtaegu, ei ole seega alust arvata, et võlgnik vabaneks kohustustest enne vangistusaja lõppu. Maakohtu viidatud Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-16 ei ole kolleegiumi hinnangul asjakohane, sest käsitleb olukorda, kus kohtud keeldusid võlgniku kohustustest vabastamast ja lõpetasid tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Käesoleval juhul ei ole vabastamise menetlust veel alustatudki. 21. Pankrotimenetluse kulude väljamõistmise võlgnikult peab maakohus otsustama sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest. Kuna ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis tuleb määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi jätta samuti maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Ele Liiv 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.