← Eesti

2-17-7179/53

Obsah (4)§ 123§ 137§ 138§ 134

Tsiviilasi nr: 2-17-7179 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-7179 Määruse tegemise aeg ja koht 20.11.2017, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parre

) § 138 lg-s 1 toodud asjaolud, mis võiksid olla aluseks vanemale kuuluva hooldusõiguse üleandmiseks. Hooldusõiguse üleandmine ei vasta praegusel juhul lapse huvidele ning õiguse üleandmist taotlev vanem on vähem sobilik ja võimeline hooldusõigust teostama kui vanem, kellele hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas kuulub. Avaldaja ei ole tõendanud, et kohtulahendi, millega lapse viibimiskoha määramise õigus isale anti, tegemise aluseks olevad asjaolud oleks oluliselt muutunud. Samuti ei ole tõendamist leidnud, et esineb alus ülejäänud küsimustes (peale viibimiskoha määramise) ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja avaldajale ainuhooldusõiguse üleandmiseks. Ema ei ole välja toonud, milles seisneb vanematevaheline vaidlus taotluses toodud küsimustes – avaldusest, täiendusest ja kohtuistungil esitatud seisukohtadest nähtuvalt on vanemate vahel vaidlus vaid lapse elukoha osas. Kohtu hinnangul oli isa teostanud hooldusõigust lapse suhtes üldjoontes lapse huvidest lähtuvalt. Määruskaebus 5

(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7179
  1. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palub ema maakohtu määruse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtusse või teha uus määrus, millega avaldus rahuldada.
  2. Ema on seisukohal, et ainuhooldusõiguse jätmine lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise küsimuses lapse isale ei ole põhjendatud ning on lapse huvidega vastuolus.
  3. Lapse isa on rikkunud lapse varahooldusõigust. Ta tekitas olukorra, kus laps pidi viibima viis kuud turvakodus. Kohus jättis menetlusnorme rikkudes rahuldamata ema taotlused nõuda välja isa kontode väljavõtted ja Maksu- ja Tolliametilt isa puudutatava dokumentatsiooni. Sellega ei andnud kohus emale võimalust oma seisukohta tõendada ning suur osa tõendeid on jäetud tähelepanuta ja hindamata.
  4. Kohus ei selgitanud välja lapse tõelist tahet, kumma vanemaga soovib ta elada. Selleks taotles ema lapse ärakuulamist psühholoogi juuresolekul ning tunnistajate VM ja KS ülekuulamist, kes saaksid ütlusi anda lapse ja isa suhete osas. Ema ei nõustu kohtu järeldusega, et lapsel on hingeline side mõlema vanemaga, ning leiab, et välja on selgitamata lapse tegelikud huvid, mida on võimalik teha psühholoogi abil.
  5. Hooldusõiguse üleandmine emale vastab lapse huvidele ning üleandmist taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. Lapse isal on olnud võimalus osaleda lapse elus ning teostada lapse suhtes nõuetekohast hooldusõigust ja täita ülalpidamiskohustust, kuid ta ei teinud seda. Menetluse edasine käik
  6. Lapse isa oma seisukohta ei esitanud.
  7. Lapse esindaja ja eestkosteasutused palusid määruskaebuse jätta rahuldamata.
  8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
  9. Kolleegium, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks ega tühistamiseks. Määruskaebus jääb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Järgnevalt vastab ringkonnakohus määruskaebuse väidetele. 22.

§ 123

lg 1 järgi tuleb kohtul lapse hooldusõigusse puutuvaid asju läbi vaadates teha esmajoones lapse huvidest lähtuv lahend, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib kohus muuta varem tehtud lahendi, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud. 6

(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7179 Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle (

§ 137lg 1).

Avaldus rahuldatakse, kui on täidetud

§ 138lg 1 teises lauses sätestatud eeldused.

Vastavalt

§ 138

lg 1 teisele lausele muudetakse senist hooldusõiguse jaotust lapse suhtes, kui hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele, vähemalt 14-aastane laps ei vaidle sellele vastu ja õiguse üleandmist taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama.

§ 138

lg 1 kolmas lause lisab täiendava kriteeriumi juhtumite jaoks, kus hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel. Nimelt peab sellisel juhul olema muutunud ka kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud. 23. Vanema õiguste määramisel lapse suhtes tuleb kohtul teha väärtusotsustusel põhinev diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustus. Seejuures tuleb kohtul arvestada mõlema vanema õigusi ning kaaluda kõiki asjaolusid, mis hooldusõiguse teostamise eesmärke mõjutavad. Kohtul tuleb kaalumisel arvestada kõiki neid asjaolusid, mis võivad lapse heaolu ja arengut mõjutada. Tsiviilasja vaatab esimesena läbi maakohus (TsMS § 9 lg 3, § 11 lg 1), kuulates võimalusel ära kõik puudutatud isikud, hinnates kõiki asjaolusid vahetult ning kujundades menetluses kõikide asjaolude kaalumise põhjal seisukoha. Kõrgema astme kohus saab maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul ületanud

§-dest 137 ja 138 ning sama seaduse muudest sätetest tulenevaid diskretsiooni piire. Samuti ei ole ringkonnakohus tuvastanud menetlusõiguse normide olulist rikkumist.

  1. Kuigi avaldaja on esitatud avalduses soovinud lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse ja saada endale lapse ainuhooldusõigus, on vanematel asja materjalidest nähtuvalt erimeelsus peamiselt lapse viibimiskoha (sh elukoha) otsustusõiguse üle, mis on Harju Maakohtu 03.03.2016 määruse alusel antud isale. Maakohus asus õigesti seisukohale, et seoses ema avaldusega anda temale ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramiseks, tuli maakohtul tuvastada, kas Harju Maakohtu 03.03.2016 määruse tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud.
  2. Kolleegium ei nõustu määruskaebuses esitatud seisukohaga, et maakohtu vaidlustatud määrus on vastuolus lapse huvidega. Maakohus on vaidlustatud määrusest nähtuvalt kaalunud lapse huve ning arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ning leidnud, et lapse ema ei ole valmis last veel enda juurde elama võtma. Sellise hinnanguga tuleb kolleegiumi hinnangul nõustuda. Maakohus tuvastas, et ema elamistingimused ja valmisolek last kasvatada ei ole paranenud võrreldes ajaga, kui hooldusõigus lapse viibimiskoha osas anti üle isale. Ema kavatsus otsida tulusam töökoht ja lapsele sobilikum elamispind on seni jäänud tulemusteta. Lisaks vanemate majanduslikule valmisolekule tagada lapsele sobilik elukoht ja hoolitsus, on maakohus põhjendatult hinnanud ka vanemate võimet tagada lapsele turvaline elukeskkond. Maakohus on tuvastatud asjaolude põhjal õigesti järeldanud, et arvestades lapse ema ja tema 7

(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7179 elukaaslase varasemat vägivaldsust lapse suhtes, on lapsel endiselt turvalisem elada koos oma isaga. Laps on nii temale määratud esindajale kui kohtule väljendanud oma hirmu, et ema juures elades võivad füüsilised rünnakud korduda (tl-d 40 pöördel, 103). Ka eestkosteasutuste arvamuste kohaselt ei ole lapse ema oma käitumisega näidanud üles huvi senise elukorralduse muutmiseks selliselt, et lapsele oleks tagatud turvaline elukeskkond ja areng. Seega ei tuginenud maakohus määruse tegemisel üksnes vanemate elamistingimusi puudutavatele asjaoludele, vaid lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamist mõjutavale teabele tervikuna.

§ 134

lg 1 sätestab, et kui kohtul on põhjust eeldada, et lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu miski ohustab ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, tuleb kohtul ohu ärahoidmiseks rakendada vajalikke abinõusid. Vaatamata asjaolule, et isa majanduslike raskuste tõttu pidi laps viibima vahepeal turvakodus, on ta siiski suutnud tänaseks tagada lapsele sobiliku ja turvalise kodu. Eelnevalt kirjeldatud järeldusele jõudmisel hindas maakohus kõiki tõendeid piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et maakohus eksis oma järelduste kujundamisel tegelikele asjaoludele hinnangut andes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lapse ema ei ole toonud esile sedavõrd muutunud asjaolusid, mis tingiksid lapse huvidest lähtuvalt teistsuguse lahendi tegemise. 26. Vastuseks määruskaebuse etteheitele, et maakohus ei selgitanud välja lapse tõelist tahet küsimuses, kumma vanemaga soovib ta elada, märgib kolleegium järgmist.

§ 137

lg 2 p 1 järgi on ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse lahendamisel lapse seisukoht otsustava tähendusega üksnes juhul, kui laps on vähemalt 14-aastane. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et lapse ärakuulamiseks ei olnud vajalik psühholoogi juuresviibimine. Maakohus on õigesti leidnud, et üksnes asjaolu, et laps emale räägib üht ja teistele teist, ei pruugi tähendada seda, et lapse ütlused ei ole usaldusväärsed (tl 108 pöördel). 27. Menetlusnormide rikkumist ei näe kolleegium praegusel juhul ka avaldaja esitatud tõendite kogumise taotluste rahuldamata jätmises. Kolleegium iseenesest nõustub avaldajaga, et hagita asja läbivaatamisel on kohtul aktiivsem roll ning kohus peab vastutama väljaselgitatud asjaolude piisavuse ja objektiivsuse eest (TsMS § 477 lg-d 5 ja 7). Sellest siiski ei järeldu, et kohus peaks rahuldama hagita menetluses kõik menetlusosaliste taotlused tõendite kogumiseks ja vastuvõtmiseks. TsMS § 238 lg-st 1 tulenevalt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Sama lõike järgi ei ole tõendil asjas tähtust eelkõige siis, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada (mh kui asjaolu ei ole vaidlusalune) või kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Maakohus on 27.06.2017 ja 03.07.2017 määrustes (tl-d 104 ja 108) leidnud, et asjaolud, mille kohta avaldaja on tõendite kogumist soovinud, kas ei vaja tõendamist või on nende asjaolude kohta juba piisavalt teavet kogutud. Maakohus on vastavaid menetluslikke otsuseid piisavalt põhjendanud ning ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. 8

(9)Tsiviilasi nr: 2-17-7179 28. Kuivõrd maakohtu määrus jääb muutmata, puudub alus muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust. TsMS § 172 lg 1 ja lg 3 teise lause alusel jätab kolleegium avaldaja ning puudutatud isiku II ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud nende endi ning lapsele riigi õigusabi korras õigusabi osutanud esindaja kulud ja tasu Eesti Vabariigi kanda. Eelmärgitut arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Ele Liiv 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.