RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 141

lg 2 pde 1 ja 6, § 142 lg 2 pde 1 ja 2 (kehtivas redaktsioonis § 141 lg 2 pd 1 ja 6), § 146 (kehtivas redaktsioonis § 145 lg 2), § 1751 lg 2 ning § 179 lg 11 järgi Tallinna Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a otsus Peep Neuhausi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuur, esindaja abiprokurör Marika Reintop
3. jaanuar 2018, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Tühistada Harju Maakohtu
5. juuni
6. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
7. oktoobri
8. a otsus: 1.1 Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises

§ 141

lg 2 pde 1 ja 6 järgi ning § 142 lg 2 (kehtivas redaktsioonis

§ 141

lg 2 p 1) järgi A suhtes toimepandud tegudes; 1.2 Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises

§ 141

lg 2 pde 1 ning 6 järgi B ja C suhtes toimepandud tegudes; 1.3 Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises

§ 179

lg 11 järgi; 1.4 Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises

§ 1751

lg 2 järgi; 1.5 Peep Neuhausile

§ 64

lg 1 järgi mõistetud liitkaristuse osas; 1.6 Peep Neuhausilt menetluskulude väljamõistmises ja asitõendeid puudutavas osas.

1. Käesoleva otsuse resolutsiooni ps 1.1 nimetatud osas lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel süütegude aegumise tõttu. 1-17-4243
2. Käesoleva otsuse resolutsiooni pdes 1.2, 1.3, 1.4, 1.5 ja 1.6 nimetatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
3. Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises

§ 146

(kehtivas redaktsioonis

§ 145lg 2) järgi, jätta Harju Maakohtu 22.

juuni

1. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsus muutmata.
4. Peep Neuhausile kohaldatud tõkend – vahistamine – jätta muutmata.
5. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK A suhtes toimepandud teod
6. Karistusseadustiku (

) § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi süüdistati Peep Neuhausi selles, et ajavahemikul 2001 – 11. september 2005 astus ta kahel korral oraalsesse suguühendusse alla kümneaastase A-ga, kasutades ära kannatanu võimetust toimunust aru saada.

§ 142

lg 2 pde 1 ja 2 (kehtivas redaktsioonis

§ 141lg 2 pd 1 ja 6) järgi süüdistati P.

Neuhausi selles, et ajavahemikul

1. a –
2. september 2005 kaasas ta lapseealise A korduvalt ja järjepidevalt (sagedusega vähemalt kord nädalas) sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, s.o katsudes vahetult ja läbi riiete lapse suguorganit, samal ajal rahuldades ennast. Samuti rahuldas süüdistatav ennast lapse nähes.

§ 146

(kehtivas redaktsioonis

§ 145lg 2) järgi süüdistati P.

Neuhausi sama teo toimepanemises ajavahemikul

1. september 2005 –
2. a sügis, mil A oli noorem kui 14aastane. C ja B ning D suhtes toimepandud teod

§ 141lg 2 pde 1 ja 6 järgi süüdistati P.

Neuhausi selles, et

1. a sügisel pani ta käe 7-aastase C pükstesse ja katsus tema suguorganit. Ajavahemikul
2. a sügis –
3. a sügis pani ta sama teo korduvalt toime viieaastase B suhtes.

§ 179lg 11 järgi süüdistati P.

Neuhausi selles, et ajavahemikul

1. a sügis –
2. a sügis pani ta toime seksuaalse ahvatlemise, rahuldades end lapseealiste C ja B nähes. Ta tegi lastele ettepaneku urineerida tema juuresolekul pudelisse ja abistas lapsi selle tegevuse juures ning urineeris laste nähes ise pudelisse. Samuti
3. aastal kaubanduskeskuses viibides silitas ja katsus ta korduvalt kümneaastase D erinevaid kehapiirkondi, tekitades lapses ebamugavust, ning tegi lapsele erinevaid kingitusi veebikeskkonnas, saates talle ka sõnumeid. Seega pani ta teo toime korduvalt. Lapsporno jälgimine

§ 1751lg 2 järgi süüdistati P.

Neuhausi selles, et olles varem toime pannud

§ 179lg 1 tunnustele vastava teo, külastas ta 10.

oktoobril 2015 enda elukohas sülearvutit kasutades veebilehte ja vaatas pilte, millel olid kujutatud nooremad kui neljateistaastased isikud erootilistes situatsioonides.

1. Harju Maakohtu
2. juuni
3. a otsusega lühimenetluses tunnistati P. Neuhaus süüdi ja karistati (maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastuse kohaselt) järgmiselt.

§ 141lg 2 pde 1 ja 6 (eelmise 2

§ 142

lg 2 pd 1 ja 2) järgi seitsme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega,

§ 145

lg 2 (eelmise redaktsiooni järgi

§ 146

) järgi kaheaastase vangistusega ja

§ 1751

lg 2 ning § 179 lg 11 järgi üheaastase vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja mõisteti liitkaristuseks seitse aastat ja kuus kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks karistuseks viis aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti

1. jaanuar
3. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras kannatanute C ja B seaduslik esindaja E ning süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Mart Missik. 3.
4. Kannatanute esindaja leidis, et süüdistatavale

§ 141

lg 2 pde 2 ja 6 järgi mõistetud karistus ei vasta toimepandud tegude raskusele ja isiku süüle, ning taotles selle raskendamist. 3.2. Kaitsja taotles kaitsealuse õigeksmõistmist

§ 1751lg 2 järgi tahtluse puudumise tõttu, maakohtu otsuse osalist tühistamist P.

Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises

§ 141lg 2 pde 1 ja 2 järgi ja kergema karistuse mõistmist.

Apellatsiooni kohaselt rajaneb süüdimõistev otsus A-ga suguühendusse astumist puudutavas osas vaid kannatanu ütlustel, mistõttu esinevad olulised kahtlused teo tõendatuses. Samuti võivad 2001–2005. a toime pandud teod olla aegunud. Lisaks on kohtule esitatud hulgaliselt tõendeid selle kohta, et

§ 146(§ 145 lg 2) tunnustele vastava viimase teo pani süüdistatav toime 2007.

aastal, mistõttu ka see on aegunud.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
4. juuni
5. a otsus P. Neuhausi süüdimõistmises ja karistamises

§ 141

lg 2 pde 1 ja 6 (sealhulgas eelmise redaktsiooni kohaselt

§ 142

lg 2 pde 1 ja 2) järgi,

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ning Kr

MS § 238 lg 2 alusel mõistetud ärakantava karistuse osas. Maakohtu otsust täpsustati teole antud õigusliku hinnangu osas, asendades kuriteo kvalifikatsiooni „

§ 145

lg 2 (eelmise redaktsiooni järgi

§ 146

) järgi” kvalifikatsiooniga ”

§ 146

(kehtiva redaktsiooni

§ 145lg 2) järgi“.

P. Neuhaus tunnistati süüdi

§ 141lg 2 pde 1 ja 6 järgi ning talle mõisteti karistuseks vangistus üheksa aastat.

Samuti tunnistati P. Neuhaus süüdi

§ 142

lg 2 (kehtiva redaktsiooni

§ 141

lg 2 p 1) järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus kaks aastat ja kuus kuud.

§ 64lg 1 alusel suurendati raskeimat üksikkaristust ning liitkaristuseks mõisteti kümme aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks jäi kuus aastat kaheksa kuud vangistust. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Kannatanute seadusliku esindaja apellatsioon rahuldati osaliselt ja kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 4.

1. Kaitsja apellatsioonis esitatud väited, mis puudutavad tegude tõendatust, ei tingi maakohtu otsuse tühistamist. Maakohus hindas tõendeid kogumis ega ole seejuures rikkunud menetlusõiguse nõudeid. 4.
2. A suhtes toime pandud kuriteod ei ole aegunud. Nimelt ei olnud ajavahemikul 2001–2005 toimepandud tegude aegumistähtaeg möödunud enne
3. märtsi 2007, mil jõustus

§ 81lg 7 p 3 aegumise peatumist reguleeriva alusena.

Seega saab osutatud sätet kohaldada ka enne selle jõustumist toimepandud kuritegudele. Samuti ei ole aegunud ajavahemikul 2005–2008 toime pandud

§ 146

(kehtivas redaktsioonis

§ 145lg 2) järgi kvalifitseeritud tegu.

4.3. Teole tuleb anda õiguslik hinnang, mis vastab teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadusele ja kontrollida teo jätkuvat karistatavust kohtuotsuse tegemise ajal. A-ga suguühendusse astumise osas 3

§ 141

lg 2 pde 1 ja 6 järgi.

§ 142järgi esitatud süüdistuse osas selgitas ringkonnakohus, et alates 2001.

a kuni

1. septembrini 2002 oli vastav tegu karistatav KrK § 1151 lg 2 järgi, alates
2. septembrist 2002

§ 142lg 2 järgi, seejärel 16.

juulist 2006

§ 142lg 2 p 1 ja 23.

detsembrist 2013

§ 141lg 2 p 1 järgi.

Sellest tulenevalt pidas ringkonnakohus õigeks kvalifitseerida tegu

§ 142lg 2, s.o teo lõpuleviimise ajal kehtinud redaktsiooni järgi.

Kuriteod tuleb kvalifitseerida karistusseadustiku, mitte kriminaalkoodeksi järgi, sest tegude toimepanemine jätkus

1. septembrini
2. Samuti tuleb maakohtu otsust täpsustada pärast
3. septembrit 2005 A suhtes toime pandud tegudele antud õigusliku hinnangu osas, s.o tegu tuleb kvalifitseerida

§ 146

(kehtivas redaktsioonis

§ 145lg 2) järgi.

4.4. Karistuse mõistmisel kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, kvalifitseerides süüdistatava käitumise A suhtes ainuüksi

§ 141

lg 2 pde 1 ja 6 järgi.

§ 142

lg 2 järgi tuleb süüdistatavale mõista karistuseks vangistus kaks aastat ja kuus kuud.

§ 141

lg 2 pde 1 ja 6 järgi kvalifitseeritud tegude osas ei ole maakohus põhjendanud sanktsiooni alammäära lähedase karistuse mõistmist. Maakohus ei ole lähtunud karistuse mõistmise üldpõhimõtetest. Võttes arvesse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuses nr 3411315 märgitut, on kannatanute C ja B puhul sanktsiooni keskmiseks määraks seitse aastat ja kuus kuud vangistust ning A suhtes toimepandud tegude osas kümme aastat ja kuus kuud vangistust. Süüdistatava käitumises on tuvastatud kaks vastutust raskendavat asjaolu, s.o teo toimepanemine korduvalt ja lapseealise isiku suhtes, samuti on tegu toime pandud süstemaatiliselt. Seetõttu tuleb mõista P. Neuhausile karistuseks üheksa aastat vangistust. Maakohus lähtus põhjendamatult P. Neuhausi kahetsusest, sest süüdistatav ei tunnistanud täielikult A suhtes toimepandut. Samuti ei ole praegusel juhul põhjendatud liitkaristuse mõistmisel absorptsioonipõhimõttest lähtumine, vaid rakendada tuleb üksikkaristustest raskeima suurendamist. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kes taotleb apellatsioonikohtu otsuse osalist tühistamist ja kriminaalmenetluse lõpetamist A suhtes toime pandud tegude aegumise tõttu

§ 81lg 1 pde 1 ja 2 alusel.

Kaitsja palub mõista P. Neuhausile

§ 64

järgi mitte üle nelja aasta pikkuse vangistuse, mida vähendada kolmandiku võrra ja vabastada süüdistatav karistuse kandmisest tingimisi

§ 73alusel.

Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 6. Maa- ja ringkonnakohus kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust, jättes A suhtes toimepandud tegude osas aegumise põhimõtteid rakendamata ja kriminaalmenetluse lõpetamata.

§ 81

lg 1 pde 1 ja 2 kohaselt ei tohi kedagi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud kümme aastat esimese astme ja viis aastat teise astme kuriteo puhul. 6.1.

§ 141lg 2 pde 1 ja 6 tunnustele vastavad teod on toime pandud ajavahemikul 2001 – 11.

september 2005. Seadusandja sätestas aegumise regulatsiooni karistusseadustiku üldosas, millest saab järeldada, et seadusandja eesmärgi kohaselt laienevad aegumisele karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtted (

§ 5

lgd 2 ja 3).

§ 5lg 3 ei võimalda nõustuda ringkonnakohtu 4

§ 81lg 7 p 3 laieneb ka tegudele, mille P.

Neuhaus pani toime enne seda kuupäeva. Ringkonnakohtu otsuses viidatud õiguskirjanduse seisukohad ei ole seni kohtupraktikas kinnitust leidnud. 6.2. Kuigi tegude toimepanemise ajal kehtis

§ 81

lg 5 esimene lause, mille kohaselt kuriteo aegumine katkes uue kuriteo toimepanemisel, tunnistati see regulatsioon kehtetuks karistusseadustiku 15. märtsi 2007. a muudatustega. Tulenevalt

§ 5lgst 2 ei saa seda P.

Neuhausi suhtes rakendada. Seega on kuriteod aegunud, kuna kümneaastase tähtaja jooksul ei tehtud menetlustoiminguid, mis aegumise katkestanuks, ja puudusid ka aegumise peatumise alused. Samal põhjusel on aegunud ka muud ajavahemikul 2001 – 11. september 2005 toime pandud teod, seda enam, et toimepanemise ajal oli tegemist teise astme kuritegudega. Isegi kui pidada võimalikuks aegumise katkemist, siis

§ 81

lg 6 teise lause alusel on kassatsiooni esitamise ajaks igal juhul aegunud enne

1. novembrit 2002 toime pandud teod. 6.
2. A vägistamise osas on prokuratuur ja kohus kirjeldanud teo toimepanemise ajana vahemiku
3. a –
4. september
5. Kuriteo toimepanemise aeg ei pea olema määratud päeva täpsusega, kuid olukorras, kus mingil konkreetsel ajal süüdistuses määratud vahemikus võib tegu olla aegunud, tuleb selle toimepanemise ajavahemik tuvastada tõsikindlalt sellel ajal, mil aegumine oli välistatud. Kuna praegusel ajal ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid selle kohta, et teod pandi toime pärast
6. novembrit 2002, tuleb kõik kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ja lugeda kuritegu aegunuks.

§ 142

tunnustele vastavad teod on aegunud ka juhul, kui tegemist olnuks jätkuva teoga, mis kestis 11. septembrini 2005. 6.4. P. Neuhausile heidetakse ette ka

§ 146

(kehtiva redaktsiooni järgi § 145 lg 2) järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemist A suhtes ajavahemikul

1. septembrist 2005 kuni
2. a sügiseni. Kaitsja hinnangul ei ole nõuetekohaselt tuvastatud, et P. Neuhaus jätkas talle etteheidetavate tegude toimepanemist pärast
3. a lõppu või
4. a algust.
5. C ja B seadusliku esindajana oli E-l õigus vaidlustada maakohtu otsust üksnes karistuse osas, mis puudutas tema laste suhtes toime pandud tegusid. Kannatanu apellatsiooni alusel ei olnud ringkonnakohtul õigust raskendada P. Neuhausi karistust A suhtes toimepandud tegude eest. Ühtlasi ei saanud ringkonnakohus raskendada P. Neuhausi olukorda liitkaristuse mõistmisel.
6. Seitsme aasta ja kuue kuu pikkune vangistus ei ole C ja B suhtes toimepandu puhul karistuse keskmine määr, sest põhiseadusvastane on ka

§ 141

lg 2 sanktsiooni ülemmäär osas, milles nähakse ette karistus noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga vägivallata teo toimepanemise eest.

§-s 141 sisalduv kuriteokoosseis hõlmab kehtivas õiguses väga erineva raskusastmega õigusvastaseid tegusid, nähes nende eest ette sama karistuse liigi ja määra. Põhiseaduskonformsel tõlgendamisel tuleb lugeda karistuse keskmiseks määraks selliste tegude eest viieaastane vangistus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Esmalt analüüsib kolleegium aegumise kohaldamisega seonduvat (I), seejärel käsitleb kassatsiooni piiride väliselt kohtuotsuse põhjendamise ja kohtuotsuses vastuolude vältimise kohustuse täitmist (II) ja võtab kokku kriminaalasja lahendamise tulemuse (III). I 5

§ 81

lg 7 p 3, mis näeb ette, et seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisel noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes peatub aegumine kuni kannatanu kaheksateistaastaseks saamiseni, kui kriminaalmenetluse ajend ei ilmne varem. Apellatsioonikohus leidis, et aegumine on olemuslikult menetluslik instituut, mistõttu aegumistähtaja jooksul tehtud seaduse muudatused rakenduvad ka enne nende jõustumist toime pandud teole. 11. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et vaatamata menetluslike tunnuste evimisele paikneb aegumise regulatsioon karistusseadustikus, millest võib järeldada seadusandja tahet allutada see ka karistusseadustiku üldosa muudele sätete, sealhulgas karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikule

§ 5tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.

novembri

1. a määrus asjas nr 31111402, p 6.3 ja
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3115016, p 25). Sellest tulenevalt kohaldatakse süüteo aegumise kontrollimisel üldjuhul seadust, mis kehtis teo toimepanemise ajal, v.a juhul, kui hilisem seadus leevendab tema olukorda (

§ 5lg 2).

Samuti saab järeldada, et isiku olukorda raskendav aegumist puudutav regulatsioon tagasiulatuvalt ei kohaldu (

§ 5lg 3).

Põhimõtteliselt samale seisukohale on Riigikohus asunud ka otsuse täitmise aegumise küsimuses, leides küll, et lähtuda tuleb mitte teo toimepanemise ajal, vaid kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud regulatsioonist, mida tuleb eelistada hilisemale, isiku olukorda ebasoodsalt mõjutavale ehk otsuse täitmise aegumise tähtaega pikendavale regulatsioonile (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a määrus asjas nr 3119216, pd 26-27). Eeltoodust tulenevalt tuleb süüteo aegumise üle otsustamisel kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Otsustades, millisest regulatsioonist lähtuda, tuleb arvesse võtta kõiki vastava seadusega ette nähtud aegumise peatumise ja katkemise aluseid ning neis tehtud muudatusi.
3. Süüdistuse kohaselt heidetakse P. Neuhausile ette kahel korral alla kümneaastase A-ga oraalsesse suguühendusse astumist, kasutades ära kannatanu võimetust toimunust aru saada. Nii süüdistuses kui ka maa- ja ringkonnakohtu otsuses kvalifitseeriti tegu

§ 141lg 2 pde 1 ja 6 järgi.

Seejuures kirjeldatakse teo toimepanemist küll kahe konkreetse ajaliselt ja ruumiliselt eraldiseisva käitumisaktina (kahel korral kannatanu suguti imemine), kuid nende tegude toimepanemise ajana käsitatakse ajavahemikku

1. a –
2. september
3. Ka kohtumenetluse käigus ei ole teo toimepanemise aega täpsemalt tuvastatud. Seega ei ole välistatud, et tegu on toime pandud kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal, s.o enne
4. septembrit
5. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kõik kahtlused teo toimepanemise aja tuvastamisel tõlgendada isiku kasuks, seda nii teo kvalifitseerimise, karistuse mõistmise kui ka aegumise kohaldamise seisukohalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3111414, p 1017 ja nr 3113716, p 9). Eeltoodust tulenevalt pidid maa- ja ringkonnakohus karistusseadustiku regulatsiooni kohaldamiseks tuvastama, et kõnealused teod on kindlasti toime pandud karistusseadustiku kehtivuse ajal – mida ei tehtud – või, kui teo toimepanemise aja täpsustamine ei osutunud võimalikuks, et karistusseadustiku regulatsioon on isikule soodsam. Riigikohtu hinnangul ei ole ka see tingimus täidetud. 12.
6. P. Neuhausile etteheidetav tegu ei olnud kuni
7. septembrini 2002 kehtinud kriminaalkoodeksi järgi kvalifitseeritav KrK § 115 (vägistamine) järgi, nagu ekslikult leidis ringkonnakohus, vaid KrK § 1151 (sugulise kire rahuldamine ebaloomulikul viisil) järgi. Nimelt nägi KrK § 115 ette vastutuse 6

§ 81

lg 7 p 3 näeb tõepoolest ette, et seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisel noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes peatub aegumine kuni kannatanu kaheksateistaastaseks saamiseni, kuid sellist aegumise peatumise alust ei tundnud teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeks, mistõttu ei saa seda sätet P. Neuhausi vastutust raskendavana tagasiulatuvalt kohaldada. 12.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb kolleegiumi hinnangul seega pidada võimalikuks, et P. Neuhaus pani talle etteheidetavad teod toime veel kriminaalkoodeksi kehtivusajal, s.o viimase võimaliku kuupäevana tuleb kõne alla
2. august
3. Sellest johtuvalt tuleb nõustuda kaitsja seisukohaga, et P. Neuhausi kõnealused teod aegusid sellest viie aasta möödumisel, s.o
4. septembril 2007 ja kriminaalmenetlus tuleb nende tegude osas lõpetada.
5. P. Neuhausi süüdistatakse ka selles, et ajavahemikul
6. a –
7. september 2005 kaasas ta lapseealise A-d korduvalt ja järjepidevalt (sagedusega vähemalt kord nädalas) sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, s.o katsudes vahetult ja läbi riiete lapse suguorganit, samal ajal rahuldades ennast. Erinevalt suguühendusse astumisest kirjeldatakse nii süüdistuses kui ka kohtuotsustes süüdistatava tegevust sama kannatanu vastu suunatud sarnaste käitumisaktidena, mis pandi toime süüdistuses nimetatud ajavahemiku kestel. Seega on kolleegiumi hinnangul põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et tegemist oli jätkuva süüteoga, mida tuleb kvalifitseerida teo lõpuleviimisel kehtinud seaduse, s.o

§ 142lg 2 järgi.

Seejärel tuleb siiski kontrollida aegumise sätete kohaldumist. 11. septembril 2005 kehtinud karistusseadustiku tähenduses oli tegemist teise astme kuriteoga, mis aegus viie aasta möödudes teo lõpuleviimisest. Kõne alla ei tule aegumise katkemine uue kuriteo toimepanemise tõttu, sest seda ei luba karistusseadustiku kehtiv redaktsioon, ega aegumise peatumine

§ 81lg 7 p 3 alusel, sest kõnealune säte ei kehtinud teo toimepanemise ajal.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kolleegiumi hinnangul nõustuda kaitsja seisukohaga, et P. Neuhausi tegu on ka selles osas alates

1. septembrist 2010 aegunud ja kriminaalmenetlus tuleb ka selles osas lõpetada.
2. Samas ei ole kolleegiumi hinnangul aegunud P. Neuhausi tegu, mis vastab

§ 146

(kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni § 145 lg 2) tunnustele, s.o sugulise kire rahuldamine noorema kui neljateistaastase isikuga, kui ei esine vägistamise tunnuseid. Teo toimepanemise aeg on süüdistuse kohaselt

1. september 2005 –
2. a sügis ja tegemist on süüdistuse ning kohtuotsuste põhjendustest nähtuvalt jätkuva süüteoga, s.o sama kannatanu vastu suunatud korduvate ja olemuselt sarnaste käitumisaktidega, mis pandi toime süüdistuses nimetatud ajavahemiku kestel. Jätkuva süüteo puhul arvutatakse aegumise tähtaega viimase osateo lõpuleviimisest, s.o praegusel 7

§ 81

lg 7 p 3, peatus aegumine kannatanu täisealiseks saamiseni, mistõttu vaatlusalune tegu ei ole praeguseks ajaks aegunud. II

1. Kolleegium märgib väljaspool kassatsiooni piire, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, mis seisneb järgmises.
2. Maakohus tunnistas P. Neuhausi süüdi

§ 141

lg 2 pde 1 ja 6 järgi C ning B suhtes toime pandud sugulise iseloomuga teos, mis seisnes lapse suguorgani puudutamises, ja mõistis talle selle eest ka karistuse. Samas käsitas maakohus kohtuotsuse põhiosas tõendeid analüüsides P. Neuhausi eelkirjeldatud tegevust hoopis seksuaalse ahvatlemisena

§ 179lg 11 tähenduses.

Täpsemalt on kohtuotsuses leitav vaid järgnev arutluskäik: „Nendes kuriteoepisoodides tunnistab Peep Neuhaus sisuliselt oma süüd kogu süüdistuse mahus. Nii nähtub alaealiste kannatanute C ja B ütlustest, et mees on kutsunud neid oma autosse, et B on istunud mehe süles ja et mees hoiab ümbert kinni. Vahel paneb käe pükstesse ja näpib poisi noksi. /…/ Kohtu hinnangul kõiki neis episoodis kogutud tõendeid kogumis hinnates on tuvastatud, et Peep Neuhaus on toime pannud

§ 179lg 11 järgi kvalifitseeritava kuriteo.“ 16.1.

Kohtuotsuse põhjendustes ei seostata süüdistatavale etteheidetavat tegu seega

§ 141lg 2 pde 1 ja 6 tunnustega.

Seejärel P. Neuhausile mõistetud karistust põhjendades märgib maakohus siiski, et C ja B suhtes toimepandud tegude osas mõistab ta P. Neuhausile karistuse ka

§ 141lg 2 pde 1 ja 6 järgi. Kriminaalkolleegiumi hinnangul rikkus maakohus sel moel oluliselt kriminaalmenetlusõigust Kr

MS § 339 lg 1 pde 7 ja 8 tähenduses, sest kohtuotsuse põhjenduskäik ei ole jälgitav ja resolutiivosas sisalduvad järeldused on vastuolus kohtuotsuse põhiosas teole antud materiaalõigusliku hinnanguga. Ringkonnakohus ei pööranud rikkumisele tähelepanu ega kõrvaldanud seda, rikkudes sellega omakorda KrMS § 339 lg-t 2. See puudus toob vältimatuna kaasa kohtuotsuste tühistamise C ja B suhtes toimepandud vägistamistegudes. 16.2. Maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka P. Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises

§ 179lg 11 ja § 1751 lg 2 järgi.

Seda põhjusel, et eelkirjeldatud rikkumise tõttu ei ole kohtuotsuste põhjal võimalik aru saada, millised P. Neuhausile etteheidetavad B ja C suhtes toime pandud teod vastavad kohtu hinnangul

§ 179

lg 11, millised aga

§ 141lg 2 pde 1 ja 6 tunnustele.

Kuna süüdistus

§ 1751

lg 2 järgi hõlmab praeguses asjas teo toimepanemist isiku poolt, kes on varem toime pannud

§ 179

lg 1 järgi kvalifitseeritud teo, ei ole ka selles osas lõpliku õigusliku hinnangu andmine võimalik enne, kui lahendatakse

§ 179lg 11 süüdistusega seonduv.

Seda lisaks põhjusel, et kohtuotsustest ei nähtu, millistele tõenditele on rajatud seisukoht, et

§ 179

lg 11 järgi kvalifitseeritud tegu eelnes ajaliselt

§ 1751järgi kvalifitseeritud käitumisaktile.

Nimelt pani süüdistuse kohaselt P. Neuhaus

§ 1751tunnustele vastava teo toime 10.

oktoobril 2015.

§ 179järgi esitatud süüdistuse kohaselt pani P.

Neuhaus teo toime ajavahemikus

1. a sügis –
2. Kuna
3. a sügis võib tähendada ka aega pärast
4. oktoobrit 2015, ei nähtu süüdistusest ega kohtuotsustest, mis põhjendustel leiti, et laste seksuaalne ahvatlemine leidis aset enne lapsporno jälgimist. Sellega rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 8

§ 141sanktsiooni ülemmäära põhiseaduspärasusega seonduvat. 18. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes Kr

MS § 362 pst 1 ja § 361 lg 1 pst 4, tühistab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsuse osas, milles P. Neuhaus tunnistati süüdi ja karistati A suhtes toimepandud tegudes

§ 141lg 2 pde 1 ja 6 järgi ning § 142 lg 2 järgi, ja lõpetab selles osas kriminaalmenetluse Kr

MS § 199 lg 1 p 2 alusel. KrMS § 362 p 2 ja § 361 lg 1 p 6 alusel tühistab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsuse P. Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises

§ 141lg 2 pde 1 ning 6 järgi C ja B suhtes toimepandud tegudes.

Samuti tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse P. Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises

§ 179lg 11 ja § 1751 lg 2 järgi.

Riigikohus tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsuse P. Neuhausile liitkaristuse mõistmises, süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmises ja asitõendeid puudutavas osas. Kriminaalasi saadetakse selles osas maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. P. Neuhausi süüditunnistamises

§ 146

(kehtivas redaktsioonis

§ 145lg 2) järgi jätab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Seetõttu jätab kolleegium muutmata ka süüdistatavale tõkendina kohaldatud vahistamise. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 9