← Eesti

2-16-9146/30

Obsah (8)§ 27§ 16§ 28§ 14§ 210§ 211§ 37§ 34

Tsiviilasi nr: 2-16-9146 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 05.01.2018, Tallinn Tsiviila

§ 27

lg 6 kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Kuni 01.07.2010 kehtinud

§ 16

kohaselt võisid abikaasad omavahel teha tehinguid lahusvaraga, samuti sõlmida ühisvara täieliku või osalise jagamise kokkuleppeid või kokkuleppeid ühisvara või selle osa valdamise, kasutamise ja käsutamise kohta. Kinnistu jagati 19.10.2005 sõlmitud notariaalse ühisvara osalise jagamise lepinguga kostja ainuomandisse. Leping sõlmiti hageja nõusolekul. Kui hageja oleks soovinud teisiti, siis võis hageja taotleda

§ 28lg 4 alusel ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmist.

Käesoleval juhul abikaasad kinnistut ühisvaraks vormistada soovinud ei ole. Seega XXX kinnistu koos elamuga on kostja lahusvara. Kuna kostja ei olnud nõus kinnistut jagama, jättis maakohus hageja esimese nõude rahuldamata. 12. Kostja vastuväite kohaselt oli XXX kinnistu renoveerimistööd tehtud kostja lahusvaraliste vahendite arvelt. Rahalised vahendid tulid kostja vanematelt, kes 3

(9)Tsiviilasi nr: 2-16-9146 kinkisid kostjale rahasumma, mis oli mõeldud vaidlusaluste kulude katteks. Kostja esitas kohtule arvelduskonto väljavõtted (I kd, tlk 119–120), mis tõendavad, et EP tegi kostja kontole ülekanded 08.10.2005 summas 500 000,00 krooni ja 11.10.2005 summas 600 000,00 krooni ning KP kandis kostjale 11.10.2005 100 000,00 krooni. Vanemad tegid rahalised kingitused tingimusel, et rahasummat kasutatakse tütre lahusvaraks oleva XXX kinnistu kulude katteks, mida tõendab fakt, et mõned päevad pärast vanematelt saadud rahaülekandeid ostis kostja 13.10.2005 XXX kinnistu enda ainuomandisse. Maakohus luges kinnistule tehtud kuludeks ka maja ostukulud nagu märkis EP pangaülekannete selgituses. Kostja väidet, et vanemate antud raha oli kingitus tütrele, ei ole hageja ümber lükanud, mistõttu luges maakohus kostja väite õigeks. Tõendamist leidis, et kostja panustas oma vanematelt kinkena saadud raha kokku 1 200 000 krooni XXX kinnistusse. Hageja väide, et kostja vanemad andsid abielu ajal tütrele laenu perekonnahuvides kasutatava elamu rekonstrueerimiseks muudaks hageja samuti laenuvõlgnikuks kostja vanemate ees ja tekiks ühine laenukohustus. 13. 15.04.2008 sõlmis kostja Nordea Bank Finland Plc Eesti Filiaaliga laenulepingu summas 84 800 eurot. Laen oli võetud kostja lahuskohustusena, mida kinnitab laenulepingu pealdis, kus laenusaajaks on märgitud ainuisikuliselt kostja (I kd, tlk 117). Laenulepingu p 2 kohaselt on laenu sihtotstarbeks varasema laenu refinantseerimine ja elamu renoveerimine aadressil XXX. Seega XXX elamu ümberehitustööd olid finantseeritud kostja võetud laenu arvelt ja kinnistu kuludeks tulid rahalised vahendid kostja vanematelt. 14. Kohus võis enne 01.07.2010 kehtinud

§ 14

lg 2 järgi tunnistada abikaasa lahusvara osaliselt või täielikult abikaasade ühisvaraks juhul, kui lahusvara väärtus oli abielu kestel abikaasade töö või varaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Asjas on leidnud tuvastamist, et kostja lahusvara on suurenenud oluliselt ja kostja on panustanud renoveerimisse oma lahusvara, kuid hagejal oleks tulnud kohtule esitada asjaolud, mis annaks alust tunnistada tehtud kulutused

§ 14lg 2 alusel poolte ühisvaraks.

Hageja kohustus oli tõendada enda seisukohta, et vaidlusalune kinnistu ja maja ehitati muu, kui kostja lahusvara arvel. Maakohus selgitas hagejale tõendamise kohustust menetluse jooksul. 15. Hageja esitatud pangakonto väljavõtted ja ehituse eelarve ei tõenda kulutuste tegemist XXX kinnistule. Kontoväljavõttest nähtub (I kd, tlk 58–65), et hageja on teinud kostjale ülekandeid selgitusega „taskuraha“, kuid selline üldsõnaline selgitus ei tõenda hageja tehtud kulutusi elamu parendamiseks. Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine, nt maamaksu tasumine, ei õigusta teiselt abikaasalt hüvitise väljamõistmist. Hageja on küll teinud mõned ostud ehituspoest ja mõned ülekanded AS-le H, kuid nendest ei saa järeldada, et tegemist on kulutustega XXX kinnistule. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mille alusel võiks järeldada, et hageja tehtud panuste tõttu kinnistu väärtus oluliselt suurenes, ja mis annaks alust tunnistada see

§ 27

lg 3 (varem kehtinud

§ 14lg 2) alusel poolte ühisvaraks.

16. Maakohus leidis, et hageja poolt esitatud taotlus tunnistaja KR ülekuulamiseks ei aita kaasa hagi rahuldamisele. Hageja soovis KR ütlustega tõendada, et uue elamu ehitas hageja, kes varus ka vajaliku materjali. KR on hageja kauaaegne sõber, kelle ütlustega 4

(9)Tsiviilasi nr: 2-16-9146 hageja sooritatud rahalisi kulutusi/tehinguid tõendada ei ole võimalik. Kohus põhjendas 21.06.2017 e-kirjas, et hageja taotlus nõuda kostjalt talle kuuluvate pangakontode
  1. aasta väljavõtted, oli liiga üldsõnaline, hageja ei ole välja toonud, millise kuupäeva ja tehingu tegemist soovis hageja tõendada ja kuidas see on seotud hageja panusega ehitustegevusse. Kostja arvelduskontod näitavad kostja rahalisi tehinguid. Hagejal oli kohustus tõendada enda kulutusi ja panust ning seda ei ole võimalik teha kostja arvelduskontode kaudu.
  2. Eeltoodust tulenevalt oli maakohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud enda seisukohti, et vaidlusalune kinnistu ja elamu ehitati muu, kui kostja lahusvara arvel ning seega jättis maakohus hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
  3. 07.08.2017 esitas EK (hageja) apellatsioonkaebuse, milles palus Harju Maakohtu 06.07.2017 otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Alternatiivselt palus apellant saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  4. Asjasse puutumatu on maakohtu käsitlus sellest, et XXX kinnistu on kostja lahusvara ning TsÜS § 54 lg 1 kohaselt on ehitised kinnisasja olulised osad ja TsÜS § 53 lg 2 kohaselt ei saa kinnisasi ja selle osad olla eri isikute omandis. Samuti ei puutu asjasse 19.10.2005 sõlmitud ühisvara osalise jagamise leping ja selle sõlmimise ajal kinnistu oluliseks osaks olnud vana elamu. Hüvitise nõue on samale kinnistule ühisvara arvelt ehitatud uue elamu eest.
  5. Maakohus rakendas poole menetluse pealt kirjalikku menetlust ilma, et pooled oleks andnud selleks nõusoleku. Vastupidi, pooled taotlesid kohtuistungit. Seega tegi maakohus otsuse ilma kohtuasja pooltega arutamata ning ilma, et pooled oleksid saanud pidada kohtuvaidlusi.
  6. Maakohus jättis poolte menetluslikud taotlused kohtumäärusega lahendamata. Kostja taotles tunnistaja ülekuulamist ja palus kohtul kostjalt välja nõuda kostja arvelduskontode väljavõtted, mis oleksid panga poolt digitaalselt allkirjastatud. Maakohus jättis poolte taotlused lahendamata, mistõttu tundub irooniline kohtuotsuse p 36, milles kohus osundab TsMS § 5 lg-tele 1 ja 2 ja leiab, et kostja ei ole XXX uue elamu ehitamise kohta esitanud mitte ühtegi põhistust ega tõendit. Maakohus heidab hagejale ette, et hageja ei ole hagi tõendanud. Olukorras, kus maakohus ei ole lahendanud poolte taotlusi tõendite kogumiseks ja tunnistajate kuulamiseks, ei saa kohus ette heita, et hageja ei ole tõendeid esitanud. 22.

§ 27

lg 3 sätestab, et lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Kostjal oli kohustus tõendada, et temale kuuluvale kinnistule ehitatud elamu ehitamiseks tehtud kulutused on tema lahusvara. 23. Maakohus on jätnud hageja taotlused tõendite kogumiseks lahendamata, kuid sellele vaatamata kohtuotsuses jaganud hinnanguid nende tõendite sisu kohta. Lisaks on 5

(9)Tsiviilasi nr: 2-16-9146 kohus omistanud hageja taotletud tõenditele sellist tõendamiseset, mida hageja ei ole vastava tõendi kogumise vajalikkuse põhjendamisel esile toonud. Maakohus leidis, et hageja taotletud kostja pangakontode väljavõtted ei saa kuidagi käesoleva vaidluse lahendamisele kaasa aidata. Hageja soovis kostja arvelduskonto väljavõttega tõendada, et kostja ei kasutanud Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalist võetud pangalaenu XXX uue elamu ehitamiseks. Lisaks on kostja arvelduskonto väljavõtted olulised hindamaks, kas kostja kasutas oma valduses olevaid rahalisi vahendeid perekonna huvides või mitte.
  1. Maakohus luges kinnistule tehtud kuludeks ka maja ostukulud ning heitis hagejale ette, et ta ei lükanud ümber kostja väidet, et vanematelt saadud raha oli kingitus. Hageja ei pidanud tõendama, et kostja vanematelt saadud raha ei olnud kingitus, kostja pidi tõendama, et vanematelt saadud raha oli kingitus.
  2. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kui abielu ajal sõlmitud laenulepingul on laenusaajaks märgitud üksnes üks abikaasadest, siis see tõendab, et laen on lahuskohustus. Abikaasade kontodel olev raha on ju ka ühisvara sõltumata sellest kumma abikaasa nimi konto väljavõttel kirjas on. Maakohus analüüsis 15.05.2008 Nordea Bank Finland Plc Eesti Filiaaliga sõlmitud laenulepingut, viitas selle p-le 2, mille kohaselt laenu sihtotstarve on varasema laenu refinantseerimine ja tegi järelduse, et XXX elamu ümberehitustööd on finantseeritud kostja laenu arvelt ja kinnistu kuludeks tuli raha kostja vanematelt. Hageja esitas tõendid XXX kinnistule uue elamu ehitamiseks vajaliku raha päritolu kohta, kuid maakohus on neid tõendeid ignoreerinud. Maakohus on jaganud hinnanguid ka tõenditele, mida ei ole menetluses esitatud. Näiteks otsuse p-s 40 märgib maakohus, et hageja poolt taotletud tunnistaja KR on hageja kauaaegne sõber. Vastus apellatsioonkaebusele
  3. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõendite ja menetlusdokumentidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada osaliselt teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmise osas ja tsiviilasi saata nõude – jagada poolte ühisvara ja kohustada kostjat hüvitama hagejale pool XXX kinnistule abikaasade poolt pärast 19.10.2005 tehtud kulutuste väärtusest abielu lahutamise seisuga, s.o 117 479 eurot - uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis. Kolleegium leiab, et alternatiivse nõude osas on maakohus eelmenetluse viinud läbi ebapiisavas mahus, jättes täitmata selgitamiskohustuse. Esimesena esitatud nõude rahuldamata jätmine on õige ja selles osas ei ole alust maakohtu otsust tühistada.
  5. Poolte abielu sõlmiti 04.08.2000 ja lahutati 30.03.
  6. Seega tuleb ühisvara jagamise nõude lahendamisel

§ 210lg 1 kohaselt rakendada alates 01.07.2010 kehtivat perekonnaseadust.

19.10.2005 ühisvara osalise jagamise lepingu p 3.2. kohaselt oli XXX Tallinnas asuv kinnistu kostja lahusvara.

§ 211

lg 1 ja

1994 § 9 lg 1 p 2 6

(9)Tsiviilasi nr: 2-16-9146 ja § 12 lg 2 järgi võisid abikaasad määrata kindlaks, milline abielu ajal omandatud vara on lahusvara. Pooled ei vaielnud, et eelviidatud kinnistu on kostja lahusvara, kuid hageja leidis, et kostjale kuuluvale kinnistule ehitati abielu ajal ühisvara arvel uus elamu, mille ehitamiseks tehtud kulutused tuleb arvata ühisvara hulka. Kolleegium möönab, et hageja on esitanud nõude mõneti ebaselgelt, väites, et kostjale kuuluvale kinnistule poolte abielu ajal ehitatud uus elamu tuleb arvata ühisvara hulka, milline jagamisviis ei ole kolleegiumi arvates võimalik, kuna tegemist on kostja lahusvaraga. TsÜS § 54 lg 1 järgi on hoone kinnisasja oluline osa ja § 53 lg 2 järgi ei saa asi ja selle oluline osa olla eri isikute omandis. Praegu kehtiva

§ 27

lg 6 kohaselt varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Ebaõige on kostja käsitlus, et hageja ei ole tõendantud XXX asuva kinnisasja ja/või seal paikneva elamu kuulumist tema lahusvara hulka. Kinnistu kuulumine kostja lahusvara hulka on tõendatud 19.10.2005 sõlmitud hüpoteegi seadmise ja ühisvara osalise jagamise lepinguga (lepingu p-d 3.1.3.2, I kd tl 41-47). 29. Hageja esitas kohtule esimesena ühisvara jagamise nõude, milles palus jätta kinnistu talle ja mõista temalt kostja kasuks välja hüvitis. Maakohus on selle nõude lahendamisel õigesti leidnud, et kostja lahusvara ei saa jagada ühisvarana ja ainult kostja nõusolekul saaks jätta kostjale lahusvarana kuuluva kinnisasja hagejale. Eeltoodu oli aluseks nõude rahuldamata jätmisele. Kolleegium nõustub esimese alternatiivse nõude rahuldamata jätmise osas maakohtuga ja maakohtu otsuse põhjendusi selles osas ei korda.

§ 37

lg 1 järgi varaühisuse lõppemisel jagatakse ühisvara ja ühe abikaasa lahusvara jagamisele ei kuulu.

  1. Alternatiivse nõudena palus hageja jagada ühisvara ja kohustada kostjat hüvitama talle pool XXX kinnistule abikaasade poolt pärast 19.10.2005 tehtud kulutuste väärtusest abielu lahutamise seisuga, s.o 117 479 eurot. Hageja väitis, et pärast XXX kinnistu ostmist ja selle kohta ühisvara osalise jagamise kokkuleppe sõlmimist ehitati kinnistul asuva vana elamu asemele uus ja suurem elamu, mille ehitamiseks vahendid tulid ühisvarast, sh ühisvarasse kuuluva kinnistu müügist, ja hageja varast ning elamu ehitas valmis hageja. Seega tehti väidetavalt kostja lahusvarale kulutusi poolte ühisvarast.
  2. Eeltoodud asjaolud võivad olla aluseks

§ 27

lg 3 kohaldamisele, mille kohaselt lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka. Alternatiivse nõude eeldustena pidi hageja esile tooma, et pooled on teinud ühisvarast kinnistule XXX varaühisuse kestel kulutusi, s.t nende kulutuste suuruse ja tegemise aja, nende kulutuste väärtuse abielu lõppemise seisuga ja selle, et kulutused olid vajalikud ja kasulikud. Hageja arusaam, et kulutuste väärtus arvutatakse viisil, kus kinnistu XXX müügikuulutusel märgitud hinnast lahutatakse kinnistu soetamisel makstud hind, ei ole õige. Tuvastada tuleb konkreetsed vajalikud ja kasulikud kulutused ja nende väärtus abielu lõppemisel. Hageja on esile toonud, et uue elamu ehitusmaksumus oli eelarve järgi 200 746 eurot, kuid kolleegiumi arvates ei saa sellest järeldada, et ka sellised kulutused tegelikult ühisvara arvel ka tehti. 7

(9)Tsiviilasi nr: 2-16-9146 32. Kolleegium märgib, et hageja nõue võib kuuluda rahuldamisele ka

§ 34

lg 1 järgi, mille kohaselt, kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Ka sellisel juhul tuleb tuvastada, kulutused, mis on ühisvara arvel lahusvarale tehtud ja tuvastada nende väärtus abielu lõppemisel. 33. Kolleegium leiab, et maakohus on alternatiivse nõude osas läbi viinud eelmenetluse puudulikult ja ei ole selgitanud pooltele, millised asjaolud on olulised

§ 27

lg 3 või

§ 34lg 1 ja § 37 lg 1 järgi esitatud nõude lahendamiseks.

Maakohus on 05.06.2017 e-kirjas pooltele selgitanud, et hageja ei ole

§ 27

lg 3 järgi esitatud nõuet tõendanud, kuid selgitustest ei tulene, milliste asjaolude esiletoomine ja tõendamine on oluline. Kohtu sellist selgitust ei saa pidada TsMS § 392 lg-s 1 toodud eelmenetluse ülesannete täitmiseks piisavaks.

  1. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on menetluse juhtimisel rikkunud TsMS § 403 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Käesolevas menetluses pooled sellist nõusolekut kohtule andnud ei ole. 28.06.2016 menetlusdokumendis on kostja soovinud asja arutamist kohtuistungil (I kd tl 102). 18.08.2016 on maakohus pidanud kohtuistungi, millel asja sisuliselt ei arutatud. 14.06.2017 on hageja esitanud taotluse tunnistaja KR ülekuulamiseks, millest saab järeldada, et hageja ei ole nõus kirjaliku menetlusega.
  2. Samuti nõustub kolleegium apellandiga, et maakohus on menetlust juhtinud viisil, mis tingis oluliste asjaolude väljaselgitamata jätmise. Mõlemad pooled on kohtule esitanud taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ja hageja tõendite kogumiseks. Kostja esitas 07.10.2016 taotluse tunnistajate KP ja EP ülekuulamiseks. Hageja soovis 14.06.2017 taotluses tunnistaja KR ülekuulamist ja palus kohtul välja nõuda kostja pangakontode väljavõtted
  3. aasta kohta. Samuti esitas hageja koos 14.06.2017 menetlusdokumendiga 11 uut tõendit ja kostja vastas 17.06.2017 hageja seisukohtadele ja esitas 4 uut tõendit. Kohtujurist Kadi Lossi 21.06.2017 e-kirjaga on maakohus jätnud taotlused tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata ja hageja taotluse kostja arvelduskontode väljanõudmiseks rahuldamata. Ülejäänud esitatud tõendite osas kohus seisukohta võtnud ei ole. Samas kirjas teatas kohus, et kohtuotsus tehakse teatavaks 06.07.
  4. Kolleegium nõustub apellandiga, et sellisel moel menetlust juhtides on kohus jätnud pooled ebaselgesse olukorda, kus pooltel pole võimalik aru saada, kas eelmenetlus on lõppenud. TsMS § 403 lg 1 järgi tuleb kirjalikus menetluses pooltele anda tähtaeg, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente. Maakohus sellist tähtaega määranud ei ole. Seetõttu on pooled jäänud ilma võimalusest esitada oma seisukohad vastaspoole tõendite kohta. Õige on apellandi tõdemus, et sellises olukorras, kus maakohus pole selgitanud tõendamise eset ja on keeldunud tõendite vastuvõtmisest, on ennatlik ja pooli üllatav jätta hagi rahuldamata põhjusel, et nõue on tõendamata.
  5. Käesoleva otsuse p-des 34 ja 35 rikkumised ei mõjuta esimese alternatiivse nõude osas tehtud maakohtu otsuse õigsust.
  6. Õige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on ebaõigesti ainult laenaja isikust lähtudes lugenud kostja ja Nordea Bank Finland Plc Eesti Filiaali vahel 15.04.2008 sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse kostja lahuskohustuseks. 8

(9)Tsiviilasi nr: 2-16-9146 Maakohus ei ole tuvastanud, et laenu oleks kasutatud kostja lahusvara huvides. Abielu ajal sõlmitud laenulepingute puhul on eeldused, mida tuleb laenulepingust tuleneva kohustuse jagamisel kontrollida, sätestatud

§-s

  2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja alternatiivse nõude ühisvara jagamiseks, ja saadab tühistatud osas tsiviilasja uueks arutamiseks maakohtule, siis TsMS § 174 lg 8 järgi tuleb menetluskulude jaotus kindlaks määrata maakohtul tulenevalt tehtavast lahendist. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.