← Eesti

2-17-15828/39

Obsah (11)§ 377§ 378§ 657§ 654§ 696§ 667§ 423§ 69§ 70§ 75§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-17-15828 Määruse tegemise aeg ja koht 08.02.2018, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar (eesistuja), Krista Kirspuu, Mati Maksing Kohtuasi AV a

§ 377

lg 2 sätestab, et § 378 lg-s 3 nimetatud abinõusid võib kohus rakendada omal algatusel.

§ 378

lg 3 p 3 kohaselt võib kohus menetluse ajaks reguleerida ka lapse väljaandmist teisele vanemale. Maakohus pidas põhjendatuks kohaldada omal algatusel esialgse õiguskaitse abinõu ja kohustada MV andma laps MV välja AV-le. Samuti kohustas maakohus iga isikut, kes last vastu tema ema AV tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab, andma laps välja AV-le. Määruskaebused ja nende põhjendused

  1. 23.11.2017 esitas MV määruskaebuse, milles palus Harju Maakohtu 03.11.2017 määruse tühistada. MV elab Hispaanias oma isapoolsete vanavanematega. Vanavanemad hooldavad last neile antud volikirja alusel ning XXX lasteaias ja koolis on nad hästi tuntud. Seega on vanavanematel seaduslik alus oma lapselapse eest hoolitsemiseks. Laps on viibinud koos vanavanematega alates esimesest eluaastast ja laps tunneb ennast nendega turvaliselt. 03.11.2017 määrus võib lapse huve kahjustada, kuna lapse emal on psüühikahäire, talle meeldib pidutseda ning pidutsedes jätab ta lapsed hooletusse.
  2. 24.11.2017 esitas MV esindaja määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu 03.11.2017 määruse osas, millega maakohus kohustas iga isikut, kes last MV vastu tema ema AV tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab, andma laps välja tema emale ning kohustas MV andma lapse välja emale AV-le.
  3. Maakohus jättis põhjendamatult määruse tegemisel arvestamata, et lapse väljaandmine lapse emale võib ohustada lapse tervist ja elu. Kuigi lapse ema eitab asjas esitatud väiteid, nagu oleks ta lapsele ohtlik, on olemas piisav hulk usaldusväärset teavet, millest järeldub, et lapse emal on esinenud psüühikahäireid, mille tõttu lapse ema võib olla ohtlik lapse elule ja tervisele. Lapse ema psüühikahäirete esinemist tõendavad lapse isa seletus ning lapse vanaisa IV ja lapse tädi MV kirjalikud seletused. Lapse esindaja on seisukohal, et seni, kuni ei ole kõrvaldatud kahtlust lapse ema võimaliku ohtlikkuse kohta lapse elule ja tervisele, ei ole lapse huvides kohustada iga isikut, kes last vastu lapse ema tahtmist enda juures hoiab, andma laps välja tema emale.
  4. Tõenditest järeldub, et praegu elab laps Hispaanias turvalises keskkonnas oma isapoolsete vanavanemate (vanaisa IV ja vanaema KP) hoole all, kes alates märtsist 2017 tegelikult last kasvatavad. Menetluse vahepealne käik
  5. 13.11.2017 esitas MV taotluse menetluse lõpetamiseks. Lapse alaline elukoht ei ole Eestis ja asi ei allu Eesti kohtule. Lapse esindaja toetas isa taotlust. Lapse ema taotlusega ei nõustunud ja leidis, et Eesti kohus on pädev asja lahendama, kuna tõendatud ei ole, et lapse harilik viibimiskoht oleks Hispaanias. Esimese astme kohtu 17.11.2017 määrus ja selle põhjendused 3

(7)
  1. Harju Maakohus jättis 17.11.2017 määrusega läbi vaatamata AV avalduse lapse MV vanemate AV ja MV ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse AV-le üleandmiseks või alternatiivselt ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise õiguse ning tervise- ja hariduskorralduse osas AV-le üleandmiseks. Maakohus jättis 03.11.2017 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud jõusse kuni 17.11.2017 määruse jõustumiseni.
  2. Maakohtu hinnangul ei allu vaidlus Eesti kohtule. MV selgituste kohaselt kolis pere septembris 2016 Hispaaniasse ja laps on sellest ajast alates Hispaanias elanud. Lapse ema andis lapse isale notariaalse volikirja, milles ta lubas lapsel koos isaga Hispaanias elada. Kuna MV kannab vanglakaristust Eestis, elab laps koos vanavanematega Hispaanias. MV väitel käib laps Hispaanias lasteaias ja eelkoolis ning tal on Hispaania sotsiaal- ja haigekassakindlustus. Laps on Hispaania ühiskonda sotsialiseerunud, ta räägib lasteaias ja eelkoolis hispaania keelt, tal on tekkinud sõpruskond. Laps ei ole oma ema vähemalt aasta näinud, kuna ema ei ole last Hispaanias külastanud.
  3. Maakohus leidis, et oli tõendatud, et MV alaline elukoht on Hispaanias. Rahvastikuregistri andmetel on laps sündinud Hispaanias ja pere asus pärast lapse sündi elama Hispaaniasse, seetõttu oli maakohtu hinnangul usutav vanemate soov elada Hispaanias ja pidada Hispaaniat enda ja lapse elukohaks. Euroopa Nõukogu määrus (EÜ) 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (edaspidi EL määrus 2201/2003) ei sisalda alalise elukoha definitsiooni. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus 28.09.2010 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10 (p 18) seisukohale, et Euroopa Kohtu lahendi C-523/07 järgi ei saa lapse harilikku viibimiskohta määrata üksnes selle järgi, kui kaua on laps ühes või teises liikmesriigis viibinud. Lapse liikmesriigis viibimise aeg on üks asjaolu, mille alusel saab lapse hariliku viibimiskoha kindlaks määrata. Samas ei saa välistada ka seda, et liikmesriik muutub lapse harilikuks viibimiskohaks kohe pärast lapse liikmesriiki saabumist, s.o nt juhul, kui vanemad on kokku leppinud, et perekond asub elama sellesse liikmesriiki. Oluline on tuvastada, millises liikmesriigis on laps sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda paremini integreerunud. MV asus algselt elama Hispaaniasse koos mõlema vanemaga ja jäi edaspidi elama Hispaaniasse koos isaga ema nõusolekul 30.12.2016 koostatud notariaalse volikirja alusel. Maakohus pidas lapse harilikuks viibimiskohaks Hispaaniat alates septembrist
  4. Maakohus ei lugenud usutavaks ega tõendatuks AV väidet, et lapse isa varjab last tema eest ja et ta ei tea, kus laps viibib.
  5. Lapse hariliku viibimiskoha määratlus ei sõltu riigisisesest õigusest ning lapse harilikku viibimiskohta ei saa samastada alaealise elukohaga TsÜS § 15 mõttes. Ei ole õige siduda lapse harilikku viibimiskohta tema vanema elukohaga (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-10). Seega ei saa väita, et lapse elukoht on Eestis, kuna tema mõlemad vanemad viibivad käesoleval ajal Eestis, s.o ema elab Eestis ja isa kannab karistust Eestis.
  6. Vaidlust ei olnud selles, et lapse vanematel on ühine hooldusõigus. Maakohtu hinnangul on lapse isa teostanud oma hooldusõigust lapse suhtes oma vanemate vahendusel, kuna lapse ema lahkus lapse juurest, last ise ei kasvatanud ja hooldusõigust ei teostanud ning last ei külastanud. Määruskaebused ja nende põhjendused
  7. 23.11.2017 esitas MV määruskaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu 17.11.2017 määruse osas, millega maakohus jättis jõusse 03.11.2017 määrusega 4
(7)kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu. Kuna kohus jättis AV avalduse läbi vaatamata, oleks tulnud esialgse õiguskaitse määrus tühistada.
  1. 04.12.2017 esitas AV määruskaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu 17.11.2017 määruse.
  2. Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ja kuidas ta jõudis järeldusele, et lapse elukoht on Hispaanias. Lisaks hindas maakohus vääralt esitatud tõendeid – XXX Linnavalitsuse isikute registreerimise tunnistus ning lapse eest oktoobris ja novembris tasutud maksed ei tõenda, et lapse elukoht oleks Hispaanias. Samuti ei ole teada, kus viibib laps praegu.
  3. Maakohus sisustas ebaõigesti alalise elukoha mõistet. Isegi kui MV viibib praegu Hispaanias, siis võttes arvesse, et MV on Eesti kodanik ja tema mõlemad vanemad elavad Eestis, tuleb MV alaliseks elukohaks lugeda Eesti. Menetluse edasine käik
  4. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht maakohtu 03.11.2017 määruse kohta
  5. Kolleegium leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust maakohtu 03.11.2017 määrust tühistada ja

§ 657lg 1 p 1 ja § 659 järgi tuleb maakohtu 03.11.2017 määrus jätta muutmata.

Kuna kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega, siis tulenevalt

§ 654lg-st 6 ja §-st 659 kolleegium maakohtu määruse põhjendusi ei korda.

MV ja MV määruskaebused tuleb jätta rahuldamata. 25. Harju Maakohtu 03.11.2017 määrusega peatati esialgse õiguskaitse korras kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni MV hooldusõigus MV suhtes ja kohustati kõiki isikuid, kaasaarvatud lapse isa, andma MV välja AV-le. 26.

§ 377

lg 2 sätestab, et sellise hagi tagamiseks, mille esemeks ei ole rahaline nõue kostja vastu, võib kohus hageja taotlusel esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet, kui see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel.

§ 378

lg 3 p-de 1-3 ja 7 järgi abieluasjas, ülalpidamisasjas ja muus perekonnaasjas võib kohus menetluse ajaks reguleerida vanema õigusi ühise lapse suhtes, vanema suhtlemist lapsega, lapse väljaandmist teisele vanemale ja muid abielu ja perekonnaga seonduvaid küsimusi, mille kiire lahendamine on asjaoludest tulenevalt vajalik.

§ 378lg-s 3 nimetatud abinõusid võib kohus rakendada ka omal algatusel.

  1. PKS § 117 lg 1 sätestab, et omavahel abielus olevatel vanematel on oma lapse suhtes ühine hooldusõigus. Seega hooldusõigus MV üle kuulub tema emale ja isale. Kuna lapse isa MV kannab vanglakaristust, siis on maakohus põhjendatult kuni menetluse ajaks PKS § 140 lg 1 järgi tema hooldusõiguse peatanud, kuna ta on kestvalt võimetu teostama lapse hooldusõigust. Isa vangistuse ajal teostab lapse suhtes hooldusõigust ema. Väited ema ohtlikkuse ja võimetuse kohta hooldusõigust teostada on paljasõnalised ja kontrollimatud, mistõttu ei saa kohus neist lähtuda. Hooldusõigust ei ole võimalik vanemal volikirjaga delegeerida teistele isikutele, sh ka lähisugulastele, nagu väitis MV. Perekonnaseadusest ei tulene, et hooldusõigus võiks kuuluda ilma kohtu otsustuseta mõnele teisele isikule peale vanema.
  2. Kuna emal on täielik hooldusõigus lapse suhtes, siis pole alust tühistada maakohtu 03.11.2017 määrust ka osas, millega maakohus kohustas iga isikut, kes last vastu ema tahtmist enda juures hoiab, lapse välja andma emale AV-le. 29.

§ 696lg 1 ja § 390 lg 1 järgi ei saa edasi kaevata ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti avalduse tagamise määrus muutmata. 5

(7)Ringkonnakohtu seisukoht 17.11.2017 määruse kohta 30. Kolleegium leiab, et maakohtu 17.11.2017 määrus tuleb

§ 667lg 2 järgi tühistada ja tsiviilasi saata menetluse jätkamiseks maakohtule.

31. Vaidlustatud määrusega jättis maakohus

§ 423

lg 1 p 13 alusel AV avalduse läbi vaatamata.

§ 423

lg 1 p 13 sätestab, et kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Käesolevas tsiviilasjas leidis maakohus, et avaldus on võetud ebaõigesti maakohtu menetlusse, kuna rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi ei allu asi Eesti kohtule, see tähendab Eesti kohtul puudub vastav pädevus. 32. Kohtualluvus tähendab

§ 69

lg 1 järgi üldiselt isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse

§ 70lg 1 järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti kohus.

Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus

§ 75

lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Asi allub

§ 70

lg 2 järgi üldjuhul Eesti kohtule, kui pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt võib Eesti kohus selle lahendada. Avaldaja esitas maakohtule avalduse teise vanema hooldusõiguse piiramiseks ja

§ 70

lg 4 p 2 järgi tuleb rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel lähtuda EL määrusest nr 2201/

  2. Maakohus kohaldas kohtualluvuse määramisel EL määruse nr 2201/2003 artikli 8 lg 1, mille järgi on liikmeriigi kohtul vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle harilik viibimiskoht hagi esitamise ajal on selles liikmesriigis. Maakohus leidis, et lapse harilik viibimiskoht on Hispaanias, kuna vanemad kolisid koos Hispaaniasse ja ema andis Eestisse tagasitulekul isale notariaalse volikirja, et isa võib elada lapsega Hispaanias, ja eeltoodu tõttu allub hooldusõiguse määramise küsimus artikli 8 lg 1 järgi Hispaania kohtule, mistõttu avaldus tuli

§ 423lg 1 p 13 järgi jätta läbi vaatamata.

  1. Ringkonnakohus maakohtu eeltoodud järeldusega ei nõustu. Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud kohtu pädevuse määramisel EL määruse nr 2201/2003 artikli 8 lg 1, mis määratleb üldise kohtualluvuse. EL määruse artikkel 8 lg 1 on kohaldatav ainult siis, kui laps viibib seaduslikult oma harilikus viibimiskohas. Maakohus eeltoodut ei ole kontrollinud. Avaldaja on väitnud, et laps viibib Hispaanias vanema tahte vastaselt ja vanavanematel ei ole õigust last seal kinni pidada. EL määruse nr 2201/2003 artiklit 8 lg 2 järgi kohaldatakse lg 1 juhul, kui artiklitest 9, 10, 12 ei tulene teisti.
  2. EL määruse nr 2201/2003 artikli 10 järgi lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral säilitavad selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne äraviimist või kinnipidamist, oma pädevuse, kuni laps on saanud alalise elukoha teises liikmesriigis ja laps on elanud kõnealuses teises liikmesriigis vähemalt ühe aasta pärast seda, kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus, on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha ning laps on oma uues keskkonnas kohanenud ning ühe aasta jooksul pärast seda, kui eestkosteõiguse kasutaja on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha, kuid ei ole esitatud tagasitoomise taotlust pädevatele asutustele liikmesriigis, kuhu laps on ära viidud või kus teda kinni peetakse. Artikli 2 lg 11 järgi mõiste "ebaseaduslik äraviimine või kinnipidamine" tähendab lapse äraviimist või kinnipidamist juhul, kui sellega rikutakse kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal saadud eestkosteõigust liikmesriigi seaduse alusel, kus laps alaliselt elas vahetult enne äraviimist või kinnipidamist ning seda eestkosteõigust teostati tegelikult äraviimise või kinnipidamise ajal üksi või ühiselt või seda oleks teostatud, kui äraviimist või 6

(7)kinnipidamist ei oleks toimunud. Eestkosteõigust loetakse ühiselt teostatavaks, kui vastavalt kohtuotsusele või seaduse alusel ei saa üks vanemliku vastutuse kandja ilma teise vanemliku vastutuse kandja nõusolekuta otsustada lapse elukohta.
  1. Lapse vanemad elavad Eestis ja PKS § 116 lg 2 sätestab, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (edaspidi vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (edaspidi isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (edaspidi varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju, sealhulgas ka seda, kus laps elab. Samuti tuleneb EL määruse nr 2201/2003 artikli 2 lg-st 9, et mõiste “eestkosteõigus” hõlmab lapse isiku eest hoolitsemisega seotud õigusi ja kohustusi, eeskätt õigust määrata lapse elukoht. Kuna vanemad on abielus, siis on neil PKS § 117 lg 1 järgi ühine hooldusõigus. Vanema õigusi ja kohustusi saavad teostada ainult vanemad ja ühelgi teisel isikul ei ole õigust nende tahte vastaselt last kinni pidada. Seega on vanavanemate poolt MV kinnipidamine Hispaanias ebaseaduslik, sest AV ei ole sellega nõustunud.
  2. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtualluvuse määramisel lähtuda EL määruse nr 2201/2003 artiklist
  3. Kuna tuvastavad ei ole asjaolud, millest saaks järeldada, et laps on saanud alalise elukoha Hispaanias, ning kohtu ette on toodud, et AV on esitanud pädevale asutusele tähtaegselt taotluse lapse viivitamatuks tagasitoomiseks Haagi 25.10.1980 konventsiooni järgi, siis kuulub artikli 10 järgi avaldus läbivaatamisele Eesti kohtus. Justiitsministeeriumilt saadud info kohaselt on AV taotlus MV tagastamiseks Hispaania keskasutusele edastatud 23.05.2017 ja 21.12.2017 toimus Hispaanias kohtuistung.
  4. Puutuvalt AV poolt MV-le 30.12.2016 antud volikirja, selgitab ringkonnakohus, et volikirja alusel tohtis MV reisida lapsega kogu maailmas ja elada koos lapsega Hispaanias aadressil XXX, kuid volikirjast ei nähtu, et selline õigus laieneks MV vanematele. AV volikiri ei lõpetanud ühist hooldusõigust. See tähendab, et lapse elukoha suhtes tehtud otsused pidid olema mõlema vanema poolt heakskiidetud.
  5. Arvestades eeltoodut, tuleb maakohtu 17.11.2017 määrus

§ 667

lg 2 alusel tühistada ning saata tsiviilasi tagasi maakohtule edasiseks menetlemiseks. AV määruskaebus maakohtu 17.11.2017 määruse peale kuulub rahuldamisele. 40. MV vaidlustas 17.11.2017 määruse osas, milles maakohus jättis kuni määruse jõustumiseni kehtima 03.11.2017 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud. Ringkonnakohus tühistab maakohtu 17.11.2017 määruse AV määruskaebuse põhjendustest tulenevalt, mistõttu MV määruskaebuse väidete kontrollimine ei ole vajalik. Küll aga ei anna eeltoodu alust järelduseks, et MV määruskaebus rahuldatakse. MV määruskaebuse eesmärgiks oli tühistada esialgse õiguskaitse rakendamine ja selles osas on ringkonnakohus võtnud seisukoha eelnevalt. Eeltoodu tõttu tuleb MV määruskaebus jätta rahuldamata. 41.

§ 173

lg 3 teise lause järgi jaotab menetluskulud maakohus tsiviilasja menetlust lõpetavas lahendis. 42. Vastavalt

§ 696

lg-le 1 ja §-le 427 ei saa määruskaebust esitada ringkonnakohtu määrusele, millega maakohtu määrus hagi läbivaatamata jätmise kohta tühistati. Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/ 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.