§-de 141 lg 2 p 1, 6, § 142 lg 2 p 1, 2 (kehtiv redaktsioon
lg 2 p 1, 6), § 146 (kehtiva redaktsiooni järgi
lg 2), § 1751 lg 2, § 179 lg 11 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 22.juuni 2017.a otsus lühimenetluses Apellatsioonide esitajad Kannatanute seaduslik esindaja E Süüdistatava Peep Neuhausi kaitsja Mart Missik Prokurör Abiprokurör Marika Reintop Kaitsja Peep Neuhaus, isikukood: 37110240227, viibib vahi all Tallinna Vanglas, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, XXX, töökoht: XXX OÜ, elukoht: XXX, kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, KrMS § 217 järgi kinni peetud 10.01.2017, tõkend vahistamine alates 12.01.2017.a Mart Missik Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Süüdistatav RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 22. juuni 2017.a kohtuotsus: 1. Peep Neuhausi süüdimõistmises ja karistamises
lg 2 p 1, 6 (sh eelmise redaktsiooni järgi
lg 2 p 1, 2) järgi ning
MS § 238 lg 2 alusel mõistetava kandmisele kuuluva 1 karistuse osas.
lg 2 (eelmise redaktsiooni järgi
) järgi” kvalifikatsiooniga ”
2. Süüdi tunnistada Peep Neuhausi
3. Süüdi tunnistada Peep Neuhaus
lg 2 (kehtiva redaktsiooni
4.
MS § 238 lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra Peep Neuhausile
Mõista lõplikuks liitkaristuseks 6 (kuus) aastat 8 (kaheksa) kuud vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kannatanute seadusliku esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
lg 2 p 1, 6 (kehtiva redaktsiooni järgi § 141 lg 2 p 1, 6) järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Samuti süüdistatakse Peep Neuhausi selles, et tema ajavahemikul 2001 kuni 11.09.2005, täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel, korduvalt ja järjepidevalt, vähemalt korra nädalas, oma elukohas, Tallinnas XXX, kaasas tollal lapseealise Aa sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, s.o katsus läbi riiete lapse peenist, pani käe lapsele pükstesse ja katsus peenist ning samal ajal pani käe ka enda pükstesse ja rahuldas end. Samuti onaneeris lapse nähes. Seega Peep Neuhaus pani korduvalt ja järjepidevalt toime sugulise kire vägivaldse rahuldamise noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes kasutades ära kannatanu seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama ja toimunust aru saama, s.o.
lg 2 p 1, 2 (kehtiva redaktsiooni järgi § 141 lg 2 p 1, 6) järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Samuti süüdistatakse Peep Neuhausi selles, et tema ajavahemikul 12.09.2005 kuni 2008 sügis, täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel, korduvalt ja järjepidevalt, vähemalt korra nädalas, oma elukohas, Tallinnas XXX, kaasas tollal alla 14-aastase A sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, s.o katsus läbi riiete lapse peenist, pani käe lapsele pükstesse ja katsus peenist ning samal ajal pani käe ka enda pükstesse ja rahuldas end. Samuti onaneeris lapse nähes. Seega Peep Neuhaus pani korduvalt ja järjepidevalt toime sugulise kire rahuldamise lapseealisega, s.o.
Veel süüdistatakse Peep Neuhausi selles, et tema 2015. aasta sügisel, eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, Tallinnas XXX, XXX pani läbi pükste lukuaugu käe 7-aastase B (XXXXXXXXXXX) pükstesse ja katsus tema peenist, tekitades sellega lapses ebamugavustunnet ja vastikust. Samuti tema, ajavahemikul 2015.a. sügis kuni 2016.a. sügis, eeluurimisel täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel, korduvalt Tallinnas XXX meelitas arvuti ja telefoni kasutamise võimaluse, maiustuste ostmise ja raha andmisega parklas seisvasse väikebussi Mercedes Benz reg.m. XXX XXX 7-aastase B ja 5-aastase C (XXXXXXXXXXX), kus korduvalt võttis C omale sülle, katsudes samal ajal lapse peenist läbi pükste, pani käe poisi pükstesse ja katsus tema peenist. Seega Peep Neuhaus pani korduvalt toime noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes sugulise iseloomuga teod kasutades ära kannatanute seisundit, milles nad ei olnud ea tõttu võimelised teost aru saama, s.o.
Ka süüdistatakse Peep Neuhausi selles, et tema ajavahemikul 2015.a. sügis kuni 2016.a. sügis, eeluurimisel täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel, olles korduvalt meelitanud 5aastase C ja 7-aastase B Tallinnas XXX parklas väikebussi Mercedes Benz reg.m. XXX XXX, pani laste nähes omale käe pükstesse ning liigutas kätt pükstes, võttis oma suguelundi välja ja onaneeris laste nähes. Samuti tegi lastele ettepaneku pissihäda korral pissida bussis pudelisse ja abistas lapsi selle tegevuse juures, katsudes seejuures laste peeniseid ning urineeris ka ise laste nähes pudelisse. 3 Samuti tema 2015.a. eeluurimisel täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel, Tallinnas XXX korduvalt silitas ja katsus 10-aastast D erinevatest kehapiirkondadest, tekitades lapses ebamugavust, tegi talle Growtopia mängu keskkonnas kingitusi ja saatis sinna teateid (nt tere kallis; palun kalli; tahaks sind kaissu võtta; tahan sult midagi head vastutasuks kingituste eest jms), jagas lapsele maiustusi. Seega Peep Neuhaus pani korduvalt toime lapseealise seksuaalse ahvatlemise, s.o.
Samuti süüdistatakse Peep Neuhausi selles, et tema olles varem toime pannud
kell 12.51 kuni 13.00 oma elukohas XXX, kasutades sülearvutit Dell XPS M1640 ning läbi internetibrauseri Internet Explorer külastas veebilehte „http://xusenet.com“ ning vaatas fotofaile, milledel on kujutatud nooremat kui 14-aastast erootilises situatsioonis. Seega Peep Neuhaus pani toime lapspornole ligipääsu taotlemise ja selle jälgimise olles isik, kes on toime pannud
sätestatud kuriteo, s.o
MAAKOHTU OTSUS: 2. Peep Neuhaus tunnistati süüdi
lg 2 p 1, 6 (sh eelmine redaktsioon
Süüdi tunnistati Peep Neuhaus
lg 2 (eelmise redaktsiooni
Süüdi tunnistati Peep Neuhaus
Samuti tunnistati süüdi Peep Neuhaus
lg 11 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust.
MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 5 aasta vangistust.
lg 1 alusel loeti karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmisel alguseks loeti 10.01.2017.a. Tõkend vahistamine jäeti muutmata, kohtuotsuse jõustumisel või mõistetud karistuse ärakandmisel tühistada. Sama otsusega lahendati menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOONID:
lg 2 p 1 ja p 2 kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja karistas vangistusega 7 aastat; tühistada Harju Maakohtu 22.06.2017. a. otsus kriminaalasjas nr. 1-17- 4243 osas, milles kohus mõistis Peep Neuhaus’i süüdi
’ lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ja mõistis selle eest vangistuse 1 aasta; mõista Peep Neuhaus õigeks
’ lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ning sellest tulenevalt kahtlustuses
lg 11 järgi kvalifitseeritud kuritegu ümber kvalifitseerida
lg-s 1 sätestatud kuriteoks; teha uus otsus, millega mõista
lg 2 p 1 ja p 2 karistuseks 3 aastat vangistust, mis pärast teiste kuritegude 4 eest liitkaristuse moodustamist jätta tingimuslikult kohaldamata, rakendades
4. Kannatanute seaduslik esindaja on seisukohal, et maakohtu mõistetud karistus ei vasta süüdistatava süüle. Maakohus pidas võimalikuks karistused liita
lg 1 alusel, kuivõrd süüdistavat ei ole varem kriminaalkorras karistatud, kohaldades seejuures absorptsioonipõhimõtet. Maakohus leidis, et antud juhul vastab Peep Neuhausile mõistetav raskeim karistus tema süü suurusele ning liitkaristuse mõistmine absorptsioonipõhimõtet järgides on põhjendatud. Selle kohtu seisukohaga ei saa nõustuda. Apellant leiab, et arvestada tuleb toimepandud kuritegude raskust, laadi, ajalist kestust 2001. a - 2016 sügis, so umbes 15 aastat, kannatanuid on antud kriminaalasjas kokku 4, kõik kannatanud olid lapseealised ja seega väga haavatavas eas. Peep Neuhaus tegutses väga eesmärgipäraselt, sihikindlalt ja ettevalmistatult, teadlikult otsis lapseealiste poistega kontakti. Peep Neuhaus on toime pannud raske I astme kuriteo, vägistamise. Karistus peab väljendama hinnangut toimepandud kuritegudele. Karistuse mõistmisel tuleb
juhindudes arvestada ka eripreventiivset prognoosi karistuse mõistmisel ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Arvestades Peep Neuhausi poolt toimepandud kuritegude ajalist kestust ja laadi (erinevad seksuaalse enesemääramise vastased ja alaealiste vastu suunatud kuriteod), on oluline kaitsta üldsust tema eest teda ühiskonnast isoleerides ning seega intensiivselt ja pikaajaliselt mõjutades. 4.1
lg 2 p 1, 6 järgi võimaliku karistusena on ette nähtud vangistus 6 kuni 15 aastat. Taolise iseloomuga kuriteo toimepanemise eest peab järgnema rangem karistusõiguslik hinnang ning mõistetav karistus ei tohi jääda minimaalse määra lähedale. Apellandi hinnangul teenib karistus oma eesmärgi selle keskmääras kohaldamisega. Peep Neuhaus mõjus lastele negatiivselt, teostades nendega seksuaalse iseloomuga toiminguid. Lapseealist kannatanuid seksuaalselt riivavad kuriteod ning selline käitumine on ühiskonnas eriti ohtlik. Ühiskonna õiglustunde tagamiseks peab Peep Neuhausile mõistetav karistus panema teda ümber hindama sellise käitumise ja mõtteviisi tagajärgi. Kannatanute suhtes toimepandud kuriteod ning nende poolt saadud negatiivsed kogemused on sellised, mis avaldavad negatiivset mõju nende elule. 5. Apellant asub seisukohale, et Peep Neuhaus ei ole toime pannud
lg 2 järgi kvalifitseeritavat kuritegu, sest ta ei olnud teadlik, et sellel lehel sisalduva 3 materjali vaatamine on keelatud. Seoses veebilehel “http://xusenet.com” nooremat kui 14-aastast isikut kujutavate fotofailide vaatamisega märgib kaitsja, et süüdistatav tegi seda vaid ühel korral ning veebilehele minnes sai ta lehel olevast informatsioonist aru, et seal ei sisaldu keelatud materjale. Peep Neuhaus arvas veebilehele minnes, et seal on lihtsalt pildid lastest, kuid mitte midagi keelatut. Samuti nähtub nimetatud esilehe kuvatõmmiselt (köide 1, tl 162), et lehe valdaja ei tolereeri lapspornot või muud illegaalset materjali ning palub lehe külastajatel sellise materjali leidmisel klikkida lehe all paremal olevale prügikasti ikoonile. Sellest tulenevalt oli ta arvamusel, et lehel olev materjal ei ole keelatud. Samuti ei ole süüdistatav varasemalt ega hilisemalt külastanud veebilehti, mis kujutavad alaealisi erootilistes või pornograafilistes situatsioonides. Samuti leiab kaitsja, et antud piltide puhul ei ole tegemist erootiliste piltidega, kuna lapsed neil piltidel ei ole alasti. Antud juhul ei ole kasutatud ka eriteadmisi omava isiku abi selleks, et määratleda, kas sellisid pilte saab vaieldamatult pidada erootilisteks. Sellest tulenevalt palub kaitsja süüdistatav
lg 2 järgi õigeks mõista ning sellest tulenevalt 5 kahtlustuses
lg 11 järgi kvalifitseeritud kuritegu ümber kvalifitseerida
5.1 Peep Neuhaus’i süüdimõistmine
lg 2 p 1 ja p 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises kannatanu A suhtes. Kuigi asja arutati lühimenetluses, lasub kohtul siiski kohustus analüüsida kõiki tõendeid ning ühe tõendi eelistamist või teisega mittearvestamist peaks kohus jälgitavalt põhjendama. Antud juhul on selle (Peep Neuhaus’i tegudest kõige raskema teo – kahe väidetava suguühte) tõendamiseks piirdutud kannatanu A ütluste tsiteerimisega ja ühe lauselise põhjendusega (kohtuotsus lk 13 2 lõik): “Kohtul puudub alus kahelda A ütlustes, milles kannatanu kirjeldab tema suhtes toime pandud tegusid ja annab ka ajalise indikatsiooni, millal need teod võisid olla toime pandud.” Kohus, ilmselt näitamaks, et A ütlused on usaldusväärsed lisab (kohtuotsus lk 13 1 lõik): “Seda, et kannatanu käis korduvalt Peep Neuhausil külas kinnitas ülekuulamisel ka A ema K.” Samas on tunnistaja K öelnud ülekuulamisel t.l 139-140: ”A tunnistas mulle, et temaga ta midagi tegi, kuid mitte kõige hullemat…” Kohus lisab samas, et: ”Sisuliselt tunnistab ka kahtlustatavana üle kuulatud Peep Neuhaus alaealise A suhtes seksuaalse iseloomuga tegude toimepanemist”, jätab aga siinkohal analüüsimata selle, et miks olukorras kus süüdistatava muud ütlused on tõesed, eelistab ta nüüd kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele. Kannatanu ütlustesse ei saa aga suhtuda kui a priori tõestesse. Tähelepanu väärib, et ütlusi antaks väidetavate sündmuste kohta, mis toimusid 11-16 aastat tagasi. Ka kannatanu ei täpsusta, millal väidetavad suguühted toimusid. Erialakirjanduses on selgitatud, et lapsepõlve (eriti just traumeerivad) mälestused ei pruugi olla alati tõesed ja võivad olla liialdatud (näiteks https://www.directormeedia.ee/lapsepolvemalestused-valjamoeldis-voitegelikkus-2). Arvestama peab sedagi, et antud ütlused ei ole saadud ristküsitluses vaid on antud menetleja juures ja protokollitud uurija poolt kirja panduna mitte “küsimus-vastus vormis.” Süüdistusse on kirja pandud maksimaalne, mida tõenditest üldse välja lugeda võib. See võimaldas ka esitada kahtlustuse kahes suguühtena kvalifitseeritud vägistamises. Usun siinkohal, et sellist “seksi” ei ole 2001.-2005. a. aset leidnud ja selles osas peaks kohus uskuma süüdistatava ütlusi. Antud kaasuse korral võib rääkida ka modus operandi’st. Kui ei ole teada ühtegi suguühtena käsitletavat sugulist tegevust aastatest 2005-2016, siis ei ole ka loogiline, et sellised episoodid leidsid aset 2001-2005. Igal juhul jäävad siin kahtlused, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kui mõelda kontekstist välja need kaks episoodi, siis ei oleks Eesti õiguspraktikas võimalik, et süüd eitav isik mõistetaks süüdi ca 15a taguste sündmuste osas vaid ühe (sündmuste toimumise ajal lapseealise) isiku umbmääraste ütluste põhjal. Süüdistataval puudub siin ka reaalne võimalus end millegagi (peale oma ütluste) õigustada ja kaitsta. 5.2 Lahendis nr. 3-4-1-13-15 leidis Riigikohus, et: „
lõike 2 sanktsiooni alammäärast tulenev vabaduspõhiõiguse riive on X suhtes ebaproportsionaalne ja põhiseaduse vastane.“ Tuginedes PSJKS § 15 lg 1 p-le 2, tunnistas põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
lg 2 sanktsiooni kehtetuks osas, milles noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga vägivallata teo ühekordse või korduva toimepanemise eest on sätestatud vangistuse alammäär 6 aastat. Juhuks kui kohus nõustub minuga, et tõendamist ei ole leidnud kahe suguühte toimumine ehk nn oraalseks, siis peab P. Neuhaus’ile karistuse määramisel lähtuma sanktsioonimääradest 3 kuud kuni 15 aastat. Sel juhul saaks kaitsja nõustuda maakohtu arvestusega, et määratav karistus jääks oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra. Alternatiivne taotlus juhuks, kui kohus leiab, et on tõendamist leidnud, et Peep Neuhaus on toime pannud kaks tegu, mis ei võimalda seetõttu kohaldada sanktsiooni alammäärana 3 kuud, siis palun
sätteid kohaldades määrata karistus
Kaitsja on seisukohal, et ka käesoleval juhul ja kriminaalasja erandlikke asjaolusid arvesse võttes, ei vasta sanktsiooni alammäära lähedase seitsme ja poole aasta pikkuse vangistuse kohaldamine süüdistatava teo ebaõiguse määrale. See toob kaasa tema vabaduspõhiõiguse ilmselgelt ebaproportsionaalse riive. Kaitsja leiab jätkuvalt, et Harju Maakohtu poolt määratud seitsme ja poole aasta pikkune vangistus ei vasta teo raskusastmele ja ka süüdistatava isikule.
lg 1 sätestab, et erandlikke asjaolusid arvesse võttes võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära.
Erandlike asjaolude täpset laadi seadusandja ette ei näe. Kaitsja hinnangul on käesoleval juhul erandlikuks asjaoluks eelkõige see, et antud juhul vähendab Peep Neuhausi süüd tegude toimepanemise viis ja tagajärg nagu leidis ka kohus oma otsuses (lk 15 alt 14-15 rida). Lisaks ei ole asjale tervikuna vaadates süüdistatava tegude, mis küll vältasid pika aja jooksul, ühiskonnaohtlikkus ajas suurenenud. Kaitsja leiab, et need asjaolud võimaldaksid kohaldada karistust alla sanktsiooni alammäära. Käesoleval juhul ei ole tegemist klassikalise vägistamisega, milles kasutatakse kahte suguelundit. On ilmne, et kui ka peaks 100 protsendiliselt tuginema A ütlustele, on suguline tegevus on olnud äärmiselt väheintensiivne. Lisaks on kahest koossseisualternatiivist (vägivald vrs. abitu seisund) tegemist vähem ühiskonnaohtlikuga. Suguühtele iseloomulike liigutusi tehtud ei ole. Isik oli võimeline
Sel juhul palun isikule määrata sanktsiooni alammäärast väiksem vangistus ja jätta see
5.3 Riigikohtu lahend nr. 3-1-1-20-16 ei välista iseeneset ka raske kuriteo puhul isiku tingimuslikku karistusest vabastamist: ”Samuti on Riigikohtu varasemas praktikas asutud seisukohale, et
§-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes.” Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhul on karistusest tingimuslik vabastamine põhjendatav, arvestades toimepandud kuriteo vähest intensiivsust ning asjaolu, et süüdistatava tegude ühiskonnaohtlikkus ei ole suurenenud. Riigikohtu lahendites nr. 3-1-1-599-07 ja nr. 3-1-1-5907 on väidetud, et ei ole võimalik
lg 2 karistusvahemikku jäävat karistust tingimisi täitmisele pööramata jätta, samas on võimalik kohaldada
sätteid, mille alusel määratav karistus oleks võimalik jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. 5.4 Kohus ei ole sisuliselt analüüsinud kaitsja järgmisi vastuväiteid: Kohus on vaid pinnapealselt analüüsinud aegumise teemat. Süüdistuse kohaselt pani Peep Neuhaus ajavahemikul 2001 kuni 2005 toime
lg 2 p1 ja 6 (kehtiva redaktsiooni järgi § 141 lg 2 p 1 ja 6) ja
lg 2 p 1 ja 2 järgi (kehtiva redaktsiooni järgi § 141 lg 2 p 1 ja 6) kvalifitseeritava kuriteo ning ajavahemikul 2005 kuni 2008
Kaitsja on seisukohal, et ajavahemikul 2001 kuni 2005 toimepandud kuriteod on aegunud ja nende osas tuleb kriminaalmenetlus lõpetada.
lg 1 p 2 sätestab, et kedagi ei tohi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui 7 kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud kümme aastat esimese astme kuriteo korral ning viis aastat teise astme kuriteo korral. Kuriteod, milles kahtlustatavat kahtlustatakse, on esimese astme kuriteod, kuid kriminaalmenetluse alustamise ajaks 30.11.2016. a. oli aegumistähtaeg 10 aastat möödunud.
lg 7 p 3 kohaselt peatub süüteo aegumine seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo korral noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes kuni kannatanu kaheksateistaastaseks saamiseni, kui kriminaalmenetluse ajend ei ilmnenud enne tema poolt nimetatud vanuse saavutamist. Nimetatud säte jõustus 15.03.2007, s.o. pärast nimetatud kuritegude toimepanemist. Vastavalt
lg-le 3 ei ole tagasiulatuvat jõudu seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda. Kuivõrd
lg 7 p 3 kuritegude toimepanemise ajal ei kehtinud ning see halvendab kahtlustatava olukorda, siis tuleb kaitsja hinnangul see käesoleval juhul jätta kohaldamata ja lugeda ajavahemikul 2001-2005 toime pandud kuriteod aegunuks. Kaitsja hinnangul võib ka kahtlustuse kohaselt ajavahemikus 2005-2008 toimepandud
järgi (kehtiva redaktsiooni järgi § 145 lg 2) kvalifitseeritav kuritegu olla aegunud. Kahtlustuse kohaselt pandi kuritegu toime 12.09.2005 kuni sügis 2008, kuid kahtlustatav müüs oma selleaegse elukoha ära juba 03.06.
lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo osas maakohus uuris tõendina asitõendi vaatlusprotokolli, milles on vaadeldud Peep Neuhausi elukohast aadressil XXX ära võetud andmekandjate ekspertiisi nr 17E-IS0001, 20.02.2017 käigus DVD plaadile salvestatud ekspertiisitulemusi, millest nähtuvalt veebilehe http://xusenet.com avalehel on kirjas, et veebileht on täielikult automatiseeritud ja neil puudub kontroll lehele postitatud materjali osas. Lehe valdaja ei saa ja ei tee mingeid modifikatsioone postitatud materjalide suhtes /tl 163/. Leian, et seega Peep Neuhaus pidi teadma, et sisenedes konkreetsele Interneti-lehele, saab ta näha lastepornot sisaldavaid pilte, filme vm teoseid. Samuti on tõendatud, et Peep Neuhaus ei sattunud sellele lehele juhuslikult, vaid ta kasutas lehe leidmiseks Google´i otsingut ning viibis antud Interneti-lehel üle 8 minuti /tl 161/. Riigikohus märkis kohtuasjas nr 8 3-1-1-146-05, et erootilise teosena, kõnealuses asjas fotona, tuleb mõista teost, mille eesmärk on seksuaalelamuse esilekutsumine. Mõiste "erootika" eeldab süüteokoosseisu tunnusena õiguslikku hinnangut, mille andmine kuulub eelkõige kohtu pädevusse. Pidades silmas tehtud fotode tausta, nendel kujutatud laste poose ja kujutamisviisi, saab jõuda järeldusele, et need on vaadeldavad erootiliste kujunditena, mille eesmärgiks on seksuaalse elamuse tekitamine, eriti silmas pidades asjaolu, et alaealised lapsed on fotode tegemiseks spetsiaalselt poseerinud.
lg 2 p 1, 6 (kehtiva redaktsiooni järgi
lg 2 p 1, 6) järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemine kannatanu A suhtes – leian, et kannatanu, tunnistaja K ja süüdistatava ütlused on omavahel kokkulangevad, samuti on tõendina äratoodud õiend kannatanu A mainitud arvutimängu GTA4 versiooni kohta Xboxile, mis ilmus ülemaailmselt 29. aprillil 2008 /tl 148-150/. Kahtlustatavana ülekuulamisel 12.04.2017 tunnistas Peep Neuhaus oma süüd
lg 2 p 1, 6, § 145 lg 2, § 1751 lg 2, § 179 lg 11 järgi esitatud kahtlustuses täielikult /tl 165-170/. Peep Neuhausi kaitsja taotleb lõpetada kriminaalmenetlus ajavahemikus 2001-2005 toimepandud kuritegude, samuti
Uue seaduse (
lg 7 p 3) kehtestamise ajaks 15.03.2007 ei olnud möödunud I astme kuritegude 10-aastane aegumistähtaeg, seega puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus nimetatud kuritegude suhtes aegumise tõttu. Olen seisukohal, et süüdistuses toodud ajavahemikul 2001-2005 toimepandud kuriteod saab kvalifitseerida
lg 2 p 1, 6 (kehtiva redaktsiooni järgi § 141 lg 2 p 1, 6) järgi kui jätkuvad kuriteod. KAITSJA SEISUKOHT:
lg 2 p 1, 6 (kehtiva redaktsiooni järgi § 141 lg 2 p 1, 6) ja ajavahemikul 2001 kuni 11.09.2005
lg 2 p 1, 2 järgi (kehtiva redaktsiooni järgi § 141 lg 2 p 1, 6) kvalifitseeritava kuriteo ning ajavahemikul 2005 kuni 2008
8.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et Karistusseadustik käsitab aegumist instituudina, mis evib nii materiaal- kui menetlusõiguslikku iseloomu (vt nr 3-1-1-114-02 p 6.2, 3-1-1-50-16 p 25). Aegumine põhineb materiaalõiguslikul arusaamal toimepanija karistamise vajaduse äralangemisest teo karistusväärsuse säilimise taustal, kuid ei oma materiaalõiguslikke 9 tagajärgi, vaid on üksnes menetlustakistus. Igal aegumistähtaega muutval (seda pikendaval või lühendaval) seadusel on tagasiulatuv jõud ning see laieneb ka süütegudele, mille aegumistähtaeg ei ole veel saabunud. See on põhjendatav aegumise menetlusõigusliku olemusega, kuivõrd KrMS § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse kriminaalmenetluses menetlustoimingu aja kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Üksnes siis, kui aegumistähtaeg on uue seaduse kehtestamise ajaks juba möödunud, ei saa selle kulgu ennistada (vt
Kommenteeritud väljaanne, 4.vlj, lk 257). 8.3 15. märtsil 2007 ehk pärast menetlevate tegude toimepanemist muutis seadusandja
sätteid osas, mis puudutas kuriteo aegumistähtaja peatumise tingimusi, sätestades, et
lg 7 p 3 kohaselt süüteo aegumine peatub seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo korral noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes kuni kannatanu kaheksateistaastaseks saamiseni, kui kriminaalmenetluses ajend ei ilmnenud enne tema poolt nimetatud vanuse saavutamist. Peep Neuhausile inkrimineeritud tegude, s.o ajavahemiku 2001 kuni 2005
lg 2 p 1, 6 (kehtiva redaktsiooni järgi § 141 lg 2 p 1, 6) järgi ja ajavahemiku 2001 kuni 11.09.2005
märtsiks 2007 aegumistähtaeg veel saabunud, mistõttu laienes
Samuti ei ole aegunud ajavahemikul 2005 kuni 2008
(kehtiva redaktsiooni järgi § 145 lg 2) järgi Peep Neuhausile inkrimineeritud kuritegu.
lg 2 p 1, 2 (kehtiv redaktsioon
Samuti oli Peep Neuhausile esitatud süüdistus ajavahemikul 2001 kuni 11.09.2005
9.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendites nr 3-1-1-11-15, 3-1-1-54-15 üheselt märkinud, et teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. See tähendab, et 2001 kuni 11.09.2005 toimepandud tegu tuleb ka pärast seaduse muutumist kvalifitseerida selle paragrahvi järgi, mida oleks konkreetse teo puhul kohaldatud eelmise redaktsiooni kehtivuse ajal. Seda sõltumata sellest, milline on see kuriteokoosseis, mille järgi loetakse tegu karistusseadustiku praeguse redaktsiooni kohaselt jätkuvalt karistatavaks. Selline regulatsioon on formaalne tagatis põhiseaduse (PS) § 23 lg-st 1 ja EIÕK art 7 lg-st 1 tulenevale põhimõttele, mille kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. PS § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse 10 kindlaksmääratuse nõue eeldab omakorda, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus ehk kvalifikatsioon vastaks võimalikult täpselt isiku faktilisele teole. 9.2 Süüdistatav peab lisaks süüdistuse aluseks olevatele faktilistele asjaoludele olema informeeritud ka süüdistuse õiguslikust kvalifikatsioonist. Käesolevas asjas kajastus süüdistuses
juulist 2006 aastast kuni kohtuliku arutamise lõpuni, kuid nii maakohus kui ka kohtumenetluse pooled on jätnud tähelepanuta asjaolu, et süüdistuses ei kajastu teo õige kvalifikatsioon teo toimepanemisest
paragrahvi järgi (alates 1. september 2002, mil jõustus
kuni 11. september 2005). Seejuures on kuritegu kvalifitseeritud õigesti
paragrahvi järgi, kuna nimetatud tegu pandi toime kuni
oli Peep Neuhausi tegu kvalifitseeritav KrK § 1151 lg 2 järgi ning alates
jõustumisest
juulist 2006 oli sama tegu karistatav
23.detsembril 2013 jõustunud seaduse muudatusega vastab toime pandud tegu
Peep Neuhausi tegu on ka karistusseadustiku uue redaktsiooni järgi jätkuvalt karistatav ning ülal viidatud Riigikohtu lahenditest tulenevalt tuleb teo kvalifitseerimisel üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo 11 toimepanemise ajal. Seega antud tegu tuleb kvalifitseerida
lg 2 (kehtiva redaktsiooni
Ka Peep Neuhausi poolt toimepandud tegu ajavahemikul 2001 kuni 11. september 2005
lg 2 p 1, 6 (kehtiva redaktsiooni järgi § 141 lg 2 p 1 ja 6) järgi on jätkuvalt karistusseadustiku järgi karistatav. Peep Neuhausi poolt A suhtes 2001 kuni 1. septembril 2002, mil jõustus
oli Peep Neuhausi tegu kvalifitseeritav KrK § 115 lg 3 p 2 järgi ning alates
jõustumisest
lg 2 p 1, 6 koosseisule ning antud tegu vastab kehtivas redaktsioonis
Ka siin on kuritegu kvalifitseeritud õigesti
paragrahvi järgi, kuna nimetatud tegu pandi toime kuni 11. septembrini 2005.a. 9.4 Kolleegiumil tuleb lisaks eeltoodule märkida, et maakohus on ekslikult süüdistatava Peep Neuhausi mõistnud süüdi karistusseadustiku uues redaktsioonis märgitud kvalifikatsiooni järgi, mitte teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis. Seega tuleb maakohtu otsust ka täpsustada süüdistatavale süüks arvatud teo materiaalõigusliku kvalifikatsiooni osas, asendades kuriteo kvalifikatsiooni ”
lg 2 (eelmise redaktsiooni järgi
) järgi” kvalifikatsiooniga ”
10. Kaitsja asub seisukohale, et Peep Neuhausi süüdimõistmine
lg 2 p 1, 2 järgi A suhtes, on toimunud, vaid kannatanu ütluste põhjal ja seda sündmuste kohta, mis toimusid 1116 aastat tagasi. Seejuures jättes tähelepanuta süüdistatava ütlused, et sellist seksi ei ole aastatel 2001 kuni 2005 aset leidnud. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu A ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 10.1 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese 12 astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks ja Peep Neuhausi ajavahemikul 2001 kuni 11.09.2005
lg 2 p 1, 6 (kehtiva redaktsiooni järgi § 141 lg 2 p 1 ja 6) järgi inkrimineeritavas kuriteos õigeksmõistmist. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata täies mahus, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele. 10.2 Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks kannatanu ütlus. Senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustel. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi kannatanu A ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu A ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, sh tunnistaja K ütlustega, on süüdistatava Peep Neuhausi süü leidnud tõendamist täies mahus. 10.3 Apellatsioonis toodud etteheidetele, et kohus on oma otsuse põhiliselt rajanud kannatanu ütlustele, mis on antud sündmuse kohta, mis toimusid 11-16 aastat tagasi, märgib kohtukolleegium järgmist. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et A ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu. See, et kannatanu on andnud ütlusi sündmuste kohta, mis toimusid 11-16 aastat tagasi, ei saa olla aluseks lugeda tema ütlused mitteusaldusväärseks. Kaitsja selline käsitlus oleks otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Teisalt muudaks sellise arusaama jaatamine isiku kannatanuna ülekuulamise üldse tarbetuks. Asjaolu, et kannatanu on kirjeldanud sündmusi, mis toimusid aastaid tagasi, ei tähenda seda, et kannatanu ei oleks olnud võimeline andma toimunu kohta ütlusi. See ei anna ka alust arvata, et kannatanu ei tajunud tõendamiseseme asjaolusid objektiivselt, st kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Kannatanu A ütlused osutavad üheselt süüdistatava Peep Neuhausi korduvale tegevusele, mis andis maakohtule aluse süüdistatava süüdi tunnistamiseks temale inkrimineeritud kuriteos kogu mahus. Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kannatanu A ei mäletaks toimunud asjaolusid. Kaitsja arvamus, et kannatanu ei olnud võimeline asjadest saama aru ning mälestused ei pruugi olla tõesed ja võivad olla liialdatud, ei ole kriminaalmenetluses tõendiks. 10.4 Kaitsja etteheitele, et kannatanu A ütlused ei ole saadud ristküsitluses, vaid on antud menetleja juures ja protokollitud, märgib kolleegium kokkuvõtvalt järgmist. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et süüdistataval oli enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Süüdistatav või kaitsja soovides ristküsitleda kannatanut pidanuks loobuma lühimenetlusest. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus ei osutanud süüdistatav ega tema kaitsja ühelegi konkreetsele asjaolule ega toonud välja argumente, mille pinnalt maakohtul oleks olnud põhjust kaaluda kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Seega pole alust apellatsioonis ka maakohtule ette heita kannatanu poolt kohtueelsel 13 uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist karistusõigusliku hinnangu andmisel. Juhul kui süüdistatav leidis, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks tema süü küsimust ja soovis kannatanut ristküsitleda, oli süüdistataval võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses. Kuna süüdistatav lühimenetlusest maakohtus ei loobunud, siis on asjakohatu viidata nimetatud asjaoludele alles apellatsioonis. 10.5 Kaitsja asub seisukohale, et Peep Neuhaus ei ole pannud toime
lg 2 järgi kvalifitseeritavat kuritegu, kuna ta tegi seda vaid ühel korral ning arvas veebilehele minnes, et seal on pildid lihtsalt lastest, kuid mitte midagi keelatut. Esiteks tuleb kolleegiumil märkida, et süüdistatav on kohtueelsel uurimisel end temale inkrimineeritud kuriteos
Kohtuistungil tunnistas süüdistatav end süüdi, kuid omapoolsete täpsustustega. Samas enda ülekuulamist ei taotlenud ja üksikasjalikke ütlusi süüdistatav maakohtu istungil anda ei soovinud, vaid jäi kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde (kd 1 lk 238 pöördel). Kaitsja apellatsioonis märgitu, et süüdistatav oli arvamusel, et lehe materjal ei ole keelatud tulenevalt esilehe kuvatõmmiselt (kd 1 lk 162), kuna lehe valdaja ei toleeri lapspornot või muud illegaalset materjali ning palub lehe külastajal sellise materjali leidmisel klikkida lehe all paremal olevale prügikastile, ei tulene süüdistatava ütlusest, vaid tegemist on kaitsja versiooniga, mida esmakordselt esitatakse alles apellatsioonis. Süüdistatav andis ütlusi, et ta ei tea, kust sai teada, et sellelt lehelt saab vaadata laste pilte, kuid ei teadnud, et seal on keelatud materjal. Lehe avalehel on kirjas, et kõik on legaalne ja leht keelatud materjali ei sisalda (kd 1 lk 169). Kolleegium asub seisukohale, et veebilehe kuvatõmmiselt ei tulene (kd 1 lk 162) mingit teavet, et tegemist on legaalse materjaliga ja leht keelatud materjali ei sisalda, seega ei saanud süüdistatav midagi sellist eeldada. Seejuures tuleb nõustuda prokuröri poolt tooduga, et lehe valdaja avalehel on kirjas, et veebileht on täielikult automatiseeritud ja neil puudub kontroll lehele postitatud materjali osas. Lehe valdaja ei saa ja ei tee mingeid modifikatsioone postitatud materjalide suhtes. Avalehelt tuleneb üheselt, et tegemist on täiskasvanutele mõeldud veebilehega ja see sisaldab ka vastavat hoiatust. Samuti nähtub süüdistatava enda ütlusest, et ta ei sattunud sellele lehele juhuslikult, vaid ta sai teada, et just sellelt lehelt saab vaadata laste pilte. On ilmselge, et nn tavapäraste lastest tehtud piltide vaatamiseks ei ole vajalik konkreetsete Interneti lehekülgede otsimist ning seal ei oleks kuvatud ka eraldi hoiatust, et tegemist on ainult täiskasvanutele mõeldud veebilehega. 10.6 Kaitsja leiab üheselt, et antud piltide puhul ei ole tegemist erootiliste piltidega, kuna lapsed neil piltidel ei ole alasti. Ka ei ole kasutatud eriteadmisi omava isiku abi selleks, et määratleda, kas pilte saab vaieldamatult pidada erootiliseks. Asitõendi vaatlusprotokollist ja selle lisast 1 (kd 1 lk 153-156) nähtub üheselt, et on leitud 82 fotofaili, millel on kujutatud alla 14 aastaseid poisse erootilises situatsioonis ning lisaks leiti 528 fotofaili, millel on kujutatud alla 14- aastaseid poisse. Enamus piltidel on poisid ainult aluspesus. Seejuures nähtub lisast 1 ka foto, millel on poiss alasti, seega kaitsja väide, et lapsed piltide ei ole alasti, ei vasta tõele. Kolleegiumil tuleb märkida, et teose hindamine erootilise või pornograafilisena on õigusliku tunnuse tuvastamine ning kuulub eelkõige kohtu pädevusse. Antud seisukohta toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegium (vt 3-1-1-146-05 p 8). Seega kaitsja viited eriteadmisega isiku kaasamata jätmisele, ei ole asjakohased. Kolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et juba asitõendi vaatlusprotokollile lisatud fotodest (lisa 1) saab teha ühese järelduse, et tegemist on fotodega, kus on nooremaid kui 14- aastaseid isikuid kujutatud erootilises situatsioonis, arvestades kujutatud poiste poose ja kujutamisviis. 14 Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Peep Neuhaus käitumine on õigesti kvalifitseeritud
10.7 Kolleegium ei nõustunud kaitsja taotlusega Peep Neuhaus õigeks mõista
lg 2 järgi, mistõttu ei kuulu rahuldamisele kaitsja taotlus Peep Neuhausile esitatud süüdistuse
lg 11 järgi ümber kvalifitseerida
MS § 340 lg 1 kohaselt teeb ringkonnakohus apellatsioonist sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, mis süüdistatava olukorda raskendab.
lg 1 sätestab üheselt, et karistus mõistetakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseerida, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 p 23).
lg 2 (kehtiva redaktsiooni
Seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Alates 23. detsembrist 2013 kehtiv
Lisaks tuleb antud juhul arvestada Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsuses nr 3-4-113-15 märgitut, millega tunnistati
lg 2 sanktsioon kehtetuks osas, milles noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga vägivallata teo ühekordse või korduva toimepanemise eest on sätestatud vangistuse alammäär 6 aastat. Kuni seadusandja ei ole kehtestanud uut sanktsiooni alammäära eelnimetatud süüteokoosseisu suhtes, tuleb juhinduda
Seega näeb süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo kehtiv redaktsioon
lg 2 p 1 järgi ette vangistuse kuni 15 aastat ning sanktsiooni keskmiseks määraks on 7 aastat 6 kuud vangistust, mis ilmselgelt ületab teo toimepanemise ajal kehtinud
Seejuures on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust kvalifitseerides süüdistatava käitumise kogumis
Maakohus saanuks seda teha juhul, kui uus redaktsioon leevendas isiku olukorda, kuid antud juhul on süüdistatava olukorda raskendatud, mistõttu tuleb maakohtu otsus Peep Neuhausi süüdimõistmises ja karistamises
lg 2 p 1, 6 (sh eelmises redaktsioonis
Peep Neuhaus tuleb süüdi mõista nii
lg 2 (kehtiva redaktsiooni
lg 2 p 1) järgi, kui ka
Kolleegium asub seisukohale, et Peep Neuhausile tuleb karistuseks mõista
lg 2 (kehtiva redaktsiooni
Sanktsiooni keskmises määras karistuse mõistmisel võttis kolleegium arvesse süüteo toimepanemise asjaolusid, sh ajalist kestvust, süüdistatava süü suurust, mis on keskmine. Karistust kergendavat asjaolu
Samuti arvestas kolleegium süüdistatava isikut ning ka üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Süü suuruse arvestamisel võttis kolleegium arvesse ka objektiivseid asjaolusid, s.o tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o motiivi ja eesmärki. 12. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha mõistetud karistuste osas. Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistuse ebapiisavuse või- veenvuse korral on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ja arutluskäik ei ole karistuse mõistmise osas jälgitav ning on ebapiisav. Kolleegium on seisukohal, et see 15 rikkumine ei tingi siiski kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, kuna ringkonnakohtul on võimalik see rikkumine ise apellatsioonimenetluses kõrvaldada. 12.1
Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt
lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut ning ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). 12.2 Tulenevalt kohtupraktikast võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 31-1-52-13, p 19). 12.3 Kolleegium märkis p 11, et maakohtu otsus Peep Neuhausi süüdimõistmises ja karistamises
lg 2 p 1, 6 (sh eelmises redaktsioonis
Peep Neuhaus tuleb süüdi tunnistada
Kaitsja taotleb kohaldada
sätteid ning mõista
Kannatanute seaduslik esindaja on apellatsioonis taotlenud mõista
12.4 Kaitsja palub apellatsioonis arvestada asjaoluga, et
mõttes on erandlikuks asjaoluks käesoleval juhul kuritegude toimepanemise viis ja tagajärg ning tegude ühiskonnaohtlikus ei ole aja jooksul suurenenud. Kaitsja poolt viidatud asjaolud ei ole erandlikud ning kaitsja ei ole viidanud mingitele erilistele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kaitsjaga tuleb nõustuda, et süüdistatava poolt kannatanute B ja C suhtes toimepandu on olemuselt teiste võimalike sugulise iseloomuga tegude kõrval pigem kergem, kuid see ei ole käsitatav erandliku asjaoluna
lg 1 tähenduses – teatud tüüpi tegu, mis vastab süüteokoosseisule, ei saa olla selle koosseisu kontekstis erandlik. Tegu peab olema erandlik võrreldes teiste samalaadsete tegudega, kuid mingeid selliseid asjaolusid praegusel juhul ei esine. Samas on kaitsja jätnud tähelepanuta, et Aa suhtes toimepandu on oma ebaõigusmääralt raske. See, et tegude ühiskonnaohtlikus ei ole aja jooksul suurenenud ei saa ainuüksi olla käsitatav erandliku asjaoluna
Peep Neuhausi varasem karistamatus ei ole ka selliseks asjaoluks, mis tingiks sanktsiooni alammäärast kergema karistuse kohaldamise, sest õiguskuulekas käitumine peaks olema tavapärane, mitte erandlik. 12.5 Kolleegiumil tuleb nõustuda kannatanute seadusliku esindaja apellatsiooniga, et praegusel juhul ei ole maakohus põhistanud jälgitavalt, miks karistatakse süüdistatavat 16 sisuliselt
Kolleegium ei saa nõustuda maakohtuga, et õiguskorra kaitse huvides, süüdistatava süü ja tema isikut iseloomustavad andmed on sellised, mis võimaldavad talle karistuse mõistmise praktiliselt sanktsiooni alammääras. Kolleegiumi hinnangul on maakohus küll märkinud ära süüdistatava poolt korduvalt toimepandud sama koosseisulised teod, s.t nende rohkuse, kuid on sisuliselt jätnud need arvesse võtmata. Ka ei ole maakohus arvestanud karistuse üld-ja eripreventiivset eesmärki. Kuigi süüdistatavat Peep Neuhausi ei ole varem kriminaalkorras karistatud, ei anna ainuüksi Peep Neuhausi varasem karistamatus mõista talle karistust sanktsiooni alammäära lähedalt. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed on määravad karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Selline leebe karistusõiguslik kohtlemine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta ilmselgelt süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest. 12.6 Maakohus ei ole aluseks võtnud sanktsiooni keskmist määra, ning ei ole seda vastavalt süüdistatava süüle suurendanud või vähendanud ja ei ole seejärel määra korrigeerinud preventsioone silmas pidades. Nõustuda ei saa kolleegium maakohtu väitega puhtsüdamliku kahetsuse esinemise kohta
lg 1 p 3 tähenduses süüdistatavale
Kolleegium märgib, et kohtu poolt märgitud siiras kahetsus kui karistust kergendav asjaolu ei tulene toimiku materjalidest ega kohtuistungi protokollist. Süüdistatav ei ole oma süüd selles osas tunnistanud. Süüdistatav on külla avaldanud kahetsust muude tegude osas seoses kannatanu A-ga, kuid mitte oraalse suguühenduse osas, seega praegusel juhul süü tunnistamisest ja puhtsüdamlikust kahetsusest rääkida selle kuriteo osas ei saa. Karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes. 12.7 Kannatanute seadusliku esindaja apellatsioonis taotletakse mõista Peep Neuhausile
Apellant on hinnanud süüdistatava süüd suureks ning leidnud, et tuleb arvesse võtta nii kuriteo raskust, laadi kui ka ajalist kestvust. Kolleegium ei pea kannatanute seadusliku esindaja poolt taotletud vangistuse määra 10 aastat 6 kuud põhjendatuks arvestades järgnevaid asjaolusid.
lg 2 p 1, 6 sanktsioon näeb ette kuus kuni viisteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 10 aastat 6 kuud vangistust. Antud juhul tuleb arvestada Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsuses nr 3-4-1-13-15 märgitut, millega tunnistati
lg 2 sanktsioon kehtetuks osas, milles noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga vägivallata teo ühekordse või korduva toimepanemise eest on sätestatud vangistuse alammäär 6 aastat. Kuni seadusandja ei ole kehtestanud uut sanktsiooni alammäära eelnimetatud süüteokoosseisu suhtes, tuleb juhinduda
Seega tuleb süüdistatavale inkrimineeritud kahes kuriteos
lg 2 p 1, 6 järgi, s.o kannatanute B ja C suhtes toimepandu osas lugeda käesoleval juhul
Süüdistatavale inkrimineeritud kahes kuriteos
lg 2 p 1, 6 järgi, s.o kannatanu Aa suhtes toimepandu osas tuleb lugeda sanktsiooni keskmiseks määraks 10 aastat 6 kuud vangistust. 12.8 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud oma lahendites ( nt nr 3-1-1-7612; 3-1-1-58-13), et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava käitumises tuvastatud (
) kaks 17 kvalifitseerivat tunnust, s.o noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes (p 1) ja korduvus (p 6), mistõttu on Peep Neuhausi süü keskmisest oluliselt suurem. Samuti iseloomustab süü suurust isiku koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukoha kohaselt, on lastevastased seksuaalsüüteod oma olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 3-4-1-13-15 p 44). Seetõttu arvestab kolleegium karistuse mõistmisel ka kannatanute vanust (A oli vanuses 6 kuni 10 ning B 7 aastane ja C 5 aastane) ning üld-ja eripreventiivset eesmärki. Karistust kergendavat asjaolu saab
Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kõike eeltoodut silmas pidades on õigustatud süüdistatava karistamine
12.9 Kolleegium ei nõustunud kaitsja taotlusega karistusmäära vähendamiseks, mistõttu puuduvad seaduslikud alused vangistusest tingimuslikuks vabastamiseks. Karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud (vähendamata) vangistusest pikem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06- p 20, 3-1-1-59-07, p 13, nr 3-1-1-96-11, p 7.4). Arvestades
lg-3 sätestatut, saab karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni viieks aastaks.
lg-s 3 sätestatut, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks.
lg 1 p 1, 6 järgi raskem karistus, kuid apellatsiooni sisus on sisuliselt vaidlustanud ka moodustatud liitkaristust
lg 1 alusel, mistõttu võtab kolleegium seisukoha ka liitkaristuse osas.
lg 1 sätestab, et samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Maakohus on liitkaristuse mõistmisel lähtunud absorbtsiooniprintsiibist, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega. Samas on maakohus viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-16-11, mis käsitleb liitkaristuse moodustamisel kumulatsioonipõhimõtte rakendamist. Seejuures on maakohus jätnud täielikult tähelepanuta nimetatud lahendis toodu, et toimepandud kuritegude arv on kindlasti selleks teguriks, mis mõjutab süüdistatava süü suurust ja põhjendab just liitkaristuse moodustamisel kumulatsioonipõhimõtte rakendamist, mitte absorbtsioonipõhimõtte rakendamist, nagu maakohus on märkinud. 13.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt asunud seisukohale, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (vt 31-1-20-16). 18 Kolleegium asub seisukohale, et liitkaristuse moodustamisel ei saa lähtuda absorbtsiooniprintsiibist, kuivõrd raskem karistus ei ole vastav süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. Seega tuleb maakohtu ostus
MS § 238 lg 2 osas tühistada ning teha selles osas uus otsus. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul tuleb kohaldada üksikkaristustest raskeima suurendamist ehk karistuste osalise liitmise põhimõtet
lg 1 alusel, kuna toimepandud kuritegude arv on kindlasti selleks teguriks, mis mõjutab süüdistatava süü suurust ja põhjendab liitkaristuse moodustamisel asperatsioonipõhimõtte rakendamist.
MS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra, mõistes lõplikuks liitkaristuseks 6 aastat 8 kuud vangistust.
lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning § 142 lg 2 (kehtivas redaktsioonis
lg 2 p 1) järgi A suhtes toimepandud tegudes; 1.2 Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises
lg 2 p-de 1 ning 6 järgi B ja C suhtes toimepandud tegudes; 1.3 Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises
lg 11 järgi; 1.4 Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises
lg 2 järgi; 1.5 Peep Neuhausile
lg 1 järgi mõistetud liitkaristuse osas; 1.6 Peep Neuhausilt menetluskulude väljamõistmises ja asitõendeid puudutavas osas.
(kehtivas redaktsioonis
juuni
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.