Obsah (6)

§ 31§ 3§ 22§ 15§ 1§ 150

2-17-5278 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Indrek Soots ja Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 28. detsember 2017, Tallinn Kohtuasja number 2-17-5278 Kohtuasi Ee

) § 1 lg 2 tähenduses maksejõuetu, mistõttu tuleb

§ 31lg 1 järgi kuulutada välja tema pankrot.

Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgnik võlausaldajale võlgu 91 625 eurot, kuid tema varaks on vaid 9 eurot 29 senti. Võlgnik küll väidab, et ta on maksejõuline, kuid ei ole oma väidet tõendanud. Kohtuistungil esitas võlgnik pangakonto väljavõte, millelt nähtub, et tal on raha 1641 eurot 29 senti, kuid see summa ei mõjuta hinnangut võlgniku maksejõuetuse kohta. Võlgniku väitel ei ole tema valduses raamatupidamise dokumente. Kohus tegi päringu raamatupidamist osutavale äriühingule Regens Konsultatsioonid OÜ-le, kes teatas, et on võlgniku omaniku või tegevjuhi esitatud raamatupidamise algdokumendid arhiveerinud ja võlgnik jättis tasumata raamatupidamise teenuse eest. Arvestades ajutise halduri töö mahtu, keerukust ja kutseoskust, on põhjendatud määrata ajutise halduri tasuks 1620 eurot (sh käibemaks) ja kinnitada kulutused 68 eurot. Menetluskulud tuleb jätta võlgniku kanda. Avaldaja menetluskuludeks on riigilõiv 350 eurot ja õigusabikulud 3738 eurot 67 senti. Kuna kohus ei rahuldanud hagi tagamise avaldust, ei ole põhjendatud avaldaja taotlus hagi tagamise avalduselt tasutud riigilõivu väljamõistmiseks 3 2-17-5278 võlgnikult. Pankrotiavalduse esitamiselt tasutud riigilõiv 300 eurot ja lepingulise esindaja kulu on kogu ulatuses põhjendatud kulu. Seega tuleb võlgnikult võlausaldaja kasuks välja mõista kokku 4038 eurot 67 senti. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad 6. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus asjas välja selgitamata olulised asjaolud ja kogumata tõendid, millega rikkus

§ 3lg-t 3.

Võlgnik taotles Regens Konsultatsioonid OÜ-lt raamatupidamisdokumentide väljanõudmiseks kohtu ja halduri abi, kohus esitas nõude Regens Konsultatsioonid OÜ-le, kuid jättis kasutamata võimaluse pöörduda nõude täitmiseks kohtutäituri poole ja kohaldamata sunnimeetmed. Ka ajutine haldur jättis kasutamata õiguse nõuda

§ 22

lg 3 p 4 järgi Regens Konsultatsioonid OÜ-lt teavet ja dokumente võlgniku varalise seisundi väljaselgitamiseks. Võlgniku raamatupidamisdokumentideta ei ole teada tema maksejõuetus ega saa tema pankrotti välja kuulutada. Maakohus leidis ekslikult, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Ajutise halduri aruanne ei saa kinnitada võlgniku maksejõuetust, sest selle aluseks ei olnud võlgniku raamatupidamisdokumendid. Õige ei ole ka see, et võlgniku omakapital oli negatiivne. Seda kinnitab võlgniku

1. a korrigeeritud majandusaasta aruanne. Varem olid ekslikult aruandesse märgitud AS-i Tallinna Sadam nõuded, kuid need on kokkuleppel lõpetatud. Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et avaldaja väidetav nõue ei ole selge (on arusaamatutel asjaoludel ebamõistlikult suur) ja see tuleb lahendada hagimenetluses. Võlg on maksimaalselt
2. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi. Kuna võlgniku maksejõuetus oli kogutud tõendite põhjal ilmne, ei pidanud maakohus täiendavaid tõendeid koguma. Asjas on majandusaasta aruannetega tõendatud, et võlgniku netovara oli aastaid negatiivne. Ajutine haldur tuvastas, et võlgniku ainukeseks varaks oli aruande tegemise aja seisuga tema pangakontol olnud raha (9 eurot 29 senti). Pankrotiavalduse läbivaatamise ajaks oli võlgniku juhatuse liikme ülekande tõttu kontol raha 1641 eurot 29 senti. Muud vara võlgnikul ei ole. Võlausaldajal on võlgniku vastu nõue 91 625 eurot ja raamatupidamisteenuse eest on tasumata 2160 eurot. Olemasolevast varast ei piisa nende kohustuste täitmiseks. Võlgniku juhatuse liige kinnitas, et võlgnikul ei ole äritegevust. Võlgniku esitatud bilanss kinnitab samuti tema maksejõuetust, sest selle järgi on tema varaks samuti üksnes raha 9 eurot 29 senti, sest muud nõuded on aegunud, ning kohustusteks võlg võlausaldajale 50 000 eurot ja raamatupidajale 2160 eurot. Võlgnik ei ole selgitanud, milliseid raamatupidamisdokumente saaks veel esitada, tõendamaks tema maksejõulisust. Võlgniku majandusaasta aruanded ei ole valesti koostatud, sest AS-iga Tallinna Sadam lõpetati küll leping, kuid see ei mõjutanud enne 15.03.2016 sissenõutavaks muutunud nõudeid. Isegi kui võlgniku netovara ei ole negatiivne, on võlgnik maksejõuetu, sest bilanss sisaldab aegunud nõudeid. Võlausaldaja nõue ei ole ebaselge. Võlgnik on osaliselt nõuet tunnistanud ning tema bilansis on selle suuruseks märgitud 50 000 eurot. Nõue ei saa olla ebaselge üksnes seetõttu, et 4 2-17-5278 võlgniku arvates tulnuks hilinenult tasutud summad arvata põhivõla, mitte viivise katteks, sest viivisekokkulepe on tühine.
3. Pankrotihaldur palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Raamatupidamise korraldamine ja pankrotimenetluses teabe esitamine on juhatuse kohustus, mille on võlgniku juhatus jätnud täitmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse resolutsiooni tühistada, mistõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 tuleb osaliselt muuta ja täiendada kohtumääruse põhjendusi.
5. Võlgnik ei nõustu pankroti väljakuulutamisega ja leiab, et maakohus jättis enne pankroti väljakuulutamist asjas välja selgitamata olulised asjaolud, mistõttu leidis vääralt, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Samuti ei saanud võlgniku arvates maakohus pankrotti välja kuulutada seetõttu, et võlausaldaja nõue ei ole selge.
6. Esmalt märgib kolleegium, et võlgniku väited võlausaldaja nõude ebaselguse kohta ei anna alust jätta praeguses asjas võlgniku pankrotti välja kuulutamata.

§ 31lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

Kuigi

§ 31

lg 2 esimese lause järgi jätab kohus olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest pankroti välja kuulutamata, kui esineb

§ 15

lg-s 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus ja

§ 15

lg 3 p 1 järgi on selliseks aluseks mh olukord, kus võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, ei käi see juriidilise isiku pankroti väljakuulutamise kohta. Riigikohus on viidatud sätteid tõlgendades leidnud, et

§ 31

lg-st 2 tuleneb selgelt, et eelnimetatud sätted ei kohaldu juriidilisest isikust võlgniku puhul.

§ 31

lg 1 koostoimes lg-ga 2 kohustab kohut kuulutama püsivalt maksejõuetu juriidilise isiku pankroti välja ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue või nõude kuulumine võlausaldajale ei ole selge ning juriidilisest isikust võlgniku puhul hinnatakse nõude selgust

§ 15lg 3 p 1 järgi üksnes ajutise halduri määramisel.

Nõude olemasolu või kuuluvus on võimalik selgeks vaielda

§-de 100–107 järgi nõuete kaitsmise ja tunnustamise käigus. Siiski ei ole võlausaldaja nõude olemasolu ning selle kuuluvus ja selgus pankroti väljakuulutamise üle otsustamisel tähtsusetud. Olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu

§ 1

lg-te 2 või 3 tähenduses, peab kohus hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-16, p 13,
3. juuni
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-14, p 16–19;
5. juuni
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-14, p‑d 16 ja 18). Kuigi praeguses asjas on maakohus jätnud võlgniku väited võlausaldaja nõude ebaselguse kohta täielikult tähelepanuta, ei anna see siiski alust maakohtu määrust tühistada, sest sellest hoolimata on maakohtu lõppjäreldus võlgniku püsiva maksejõuetuse kohta õige. Küll aga tuleb osaliselt muuta ja täiendada maakohtu määruse põhjendusi. 5 2-17-5278 Võlausaldaja on toonud asjas esile, et tal on võlgniku vastu nõue 291 628 eurot 93 senti, millest 45 000 on põhivõlg, 1626 eurot intress ja 245 002 eurot 93 senti viivis, kuid ta ei nõua viivist põhinõuet ületavas osas. Seega nõuab võlausaldaja võlgnikult 45 000 eurot põhivõlana, 1626 eurot intressina ja 45 000 eurot viivisena (kokku 91 625 eurot). Võlgnik ei ole vaielnud vastu sellele, et võlg tulenes Esti Commerce OÜ-ga
7. a sõlmitud laenulepingust ja selle alusel antud võlatunnistustest, ega sellele, et esmalt loovutas Esti Commerce OÜ nõude OÜ-le Teampoint, kes omakorda loovutas nõude avaldajale. Võlgnik vaidleb vastu üksnes nõude suurusele, sh tasumata põhiosa suurusele ja viivisele, leides et kokkulepitud viivisemäär on ebamõistlikult suur ja seetõttu viivisekokkulepe tühine. Võlgniku arvates ei kajasta võlatunnistused tegelikku põhivõla suurust, sest võlgnik tasus võlausaldajatele kõik summad põhivõla katteks, mistõttu on põhivõlg olulises osas tasutud ning maksimaalselt võlgneb võlgnik võlausaldajale 12 920 eurot. Ajutise halduri aruandest nähtuvalt on aga võlgnik nõustunud kompromissi korras tasuma võla 27 500 euro ulatuses. Ülalmärgitut arvestades sai maakohus võlgniku maksejõuetust hinnates igal juhul arvestada sellega, et võlausaldajal on võlgniku vastu 12 920 euro suurune nõue. Lisaks nähtub Regens Konsultatsioonid OÜ esitatud väljavõttest, et tal on võlgniku vastu osutatud raamatupidamisteenuse eest 2600 euro suurune nõue (I kd, tl 156–157). 12.

§ 1

lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Riigikohus on selgitanud, et juriidilisest isikust võlgniku puhul tuleb eelkõige hinnata seda, kas tema vara on piisav, et katta võlgasid (bilansiline maksejõuetus) ja lisaks sellele hinnata, kas võlgniku majandustegevus tulevikuperspektiivis annab võimalust võlgade tasumiseks ja tegevuse jätkamiseks. Võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Pankroti väljakuulutamiseks on alust ainult siis, kui võlgniku alaline maksejõuetus on ilmne ja puuduvad kahtlused, et see seisund võib olla mööduv (Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-16, p 13). Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus ülalmärgitut arvestades lõppjäreldusena õigesti, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Maakohus lähtus küll võlausaldaja esitatud nõudest tervikuna, arvestamata asjaolu, et võlgnik vaidles nõudele vastu, kuid isegi siis, kui hinnata võlgniku maksejõuetust ilma nõude vaidlustatud osata, s.o lähtuda üksnes 12 920 euro suurusest nõudest, on ilmne, et võlgniku vara ei kata tema kohustusi, mida kinnitab ka ajutise halduri aruanne. Esmalt märgib kolleegium, et võlgniku juhatuse liikmed ei esitanud ajutisele haldurile varade ja kohustuste nimekirja. Sellest hoolimata kontrollis ajutine haldur võlgniku maksejõulisuse tuvastamiseks, kas võlgnikule kuulub kinnisvara ja tegi päringud liiklusregistrisse, AS-ile Eesti Väärtpaberikeskus, krediidiasutustele ning Maksu- ja Tolliametile. Saadud vastustest järeldub, et võlgnik on sisuliselt varatu äriühing. Võlgnikule ei kuulu kinnisvara, sõidukeid, väärtpabereid ega olulist raha arvelduskontodel. Võlgniku ainsaks varaks on rahasumma arvelduskontol (aruande koostamise ajal 9 eurot 29 senti, hiljem maakohtu menetluse ajal 1641 eurot 29 senti). Seega nähtus maakohtule ja ajutisele pankrotihaldurile kättesaadavatest andmetest, et võlgnikul ei ole likviidset vara, s.o sellist vara, millel oleks tegelik mõju võlgniku majanduslikule seisundile ja võimele tasuda võlgu. Ka võlgniku majandusaasta 6 2-17-5278 aruannete järgi koosneb võlgniku vara valdavalt nõuetest ja ettemaksetest ning muud vara võlgnikul ei ole. Võlgniku tegevus on olnud
3. ja
4. a kahjumlik ning omakapital negatiivne (
5. aastal -25 333 eurot,
6. aastal -31 765 eurot). Võlgnik on kinnitanud, et ühingus majandustegevust ei toimu ning ajutise halduri aruande kohaselt ei ole võlgnikul kehtivaid töölepinguid ega võlgu töötajate ees. Seega ei ole võlgnikul ka käivet ega selliseid rahavooge, mille arvel saaks ta oma kohustusi täita, mistõttu ei ole kohtul alust arvata, et võlgniku majandustegevuse tulemusena võiks ta lähitulevikus tegevust jätkates suuta oma kohustusi täita.
7. Võlgnik on küll väitnud, et ta ei ole püsivalt maksejõuetu, kuid ta ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et võlgnikul on vara, mille arvel kohustusi täita, ega seda, et tema maksjõuetus on ajutine, st ta suudab lähitulevikus majandustegevuse tulemusel ajutised makseraskused ületada. Asjaolu, et ajutine haldur ja maakohus hindasid võlgniku maksejõuetust ilma võlgniku raamatupidamise algdokumente saamata, ei tähenda seda, et nende hinnang võlgniku maksevõimele oli vale. Kolleegium märgib, et

§ 22

lg 3 p 1 järgi on ajutisel halduril aruande koostamiseks õigus saada võlgnikult vajalikku teavet ja dokumente, eelkõige võlgniku vara ja kohustuste kohta. Kui võlgnik on raamatupidamiskohustuslane, on ta

§ 22

lg 4 I lause järgi kohustatud ajutise halduri nõudmisel esitama talle eelmise majandusaasta aruande koos ülevaatega võlgniku finantsseisundi, majandustulemuste ja rahavoogude kohta ajutise halduri nimetamise päeva seisuga. Praeguses asjas ei ole võlgnik oma kohustusi täitnud. Siiski olid võlgniku eelmise, s.o

1. aasta majandusaasta aruanne, samuti varasemad aruanded ajutisele haldurile kättesaadavad ning nende andmetega on ajutine haldur ka aruannet koostades arvestanud. Võlgniku kohustuse rikkumise tõttu jäi ajutisel halduril saamata üksnes ülevaade võlgniku finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ajutise halduri nimetamise päeva, s.o
2. mai
3. a seisuga. Seetõttu palus maakohus esitada Regens Konsultatsioonid OÜ-l kohtule kõik tema valduses olevad raamatupidamisdokumendid (I kd, tl 155). Raamatupidaja teatas maakohtule e-kirjaga, et on kõik võlgniku esitatud dokumendid arhiveerinud ega osuta talle raamatupidamisteenust aruandluse osas, kuna võlgnik on jätnud teenuse eest tasumata (I kd, tl 156). Võla kinnituseks esitas ta ka enda pearaamatu väljavõtte (I kd, tl 157). Neil asjaoludel ei saanud maakohus kohustada Regens Konsultatsioonid OÜ-d koostama aruannet võlgniku finantsseisundi, majandustulemuste ja rahavoogude kohta ajutise halduri nimetamise päeva seisuga ning asjakohatud on võlgniku väited selle kohta, et maakohus pidanuks kohtutäituri abiga nõudma raamatupidamisteenust osutavalt Regens Konsultatsioonid OÜ-lt võlgniku raamatupidamise algdokumendid välja. Kolleegium möönab, et üldjuhul tuleb raamatupidamiskohustusliku võlgniku puhul võtta tema maksevõime hindamisel mh aluseks võlgniku finantsseisundi, majandustulemuste ja rahavoogude aruanne ajutise halduri nimetamise päeva seisuga. Siiski oli kolleegiumi hinnangul praeguses asjas võlgniku maksejõuetus ülalmärgitu kohaselt ilmne ka ilma nimetatud raamatupidamisaruandeta, sest võlgnikul puudus majandustegevus, mis võinuks tema maksevõimet ja majanduslikku olukorda võrreldes
4. detsembri
5. a seisuga ajutise halduri nimetamise ajaks (
6. mai 2017) oluliselt muuta. Lisaks nähtub Regens Konsultatsioonid OÜ esitatud tõendist (I kd, tl 157), et võlgnikul on nimetatud ajavahemikul tasumata ka raamatupidamisteenuse eest, millest saab järeldada, et võlgnikul oli lisaks avaldaja nõude rahuldamisele raskusi ka teiste kohustuste täitmisega. 7 2-17-5278 Võlgnik on esitanud kohtule koos määruskaebusega
7. mai
8. a seisuga bilansi ja pearaamatu väljavõtte (II kd, tl 32–52), mille ta sai pärast seda, kui võlgniku juhatuse liige oli ise tasunud Regens Konsultatsioonid OÜ-le võlast 1000 eurot. Võlgnik ei ole selgitanud, millised andmed selles tõendavad, et võlgnik ei olnud ajutise halduri määramise päeva seisuga maksejõuetu. Pigem kinnitab ka
9. mai
10. a seisuga koostatud bilanss seda, et võlgnik oli endiselt maksejõuetu, sest tema kahjum oli nimetatud ajavahemikul 1344 eurot 50 senti.
11. Võlgniku väide selle kohta, et tema
12. a majandusaasta aruanne oli vale ja seda tuleb korrigeerida, ei muuda samuti vääraks maakohtu lõppjäreldust, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Esmalt märgib kolleegium, et võlgniku soov muuta tagantjärgi
13. a majandusaasta aruannet on tõenäoliselt tingitud soovist näidata võlgniku majanduslikku olukorda paremana, vältimaks pankroti väljakuulutamist. Samas ei ole õige ka võlgniku arusaam sellest, et esineb alust majandusaasta aruannet muuta, st võlgnikul ei ole tegelikult neid kohustusi, mis on aruandesse märgitud. Võlgnik leiab, et tema kohustused AS-i Tallinna Sadam vastu on lõppenud. Selle tõenduseks esitas võlgnik määruskaebuse lisana AS-i Tallinna Sadam (omanik) ja võlgniku (hoonestaja) vahel
14. märtsil 2016 sõlmitud lepingu, millega lepingu pooled lõpetasid isikliku kasutusõiguse, reaalkoormatise, ostueesõiguse ja hoonestusõiguse ning tegid vastavad kinnistamisavaldused (II kd, tl 26–30). Kolleegiumi hinnangul tõendab nimetatud leping seda, et alates lepingu lõpetamisest
15. märtsil 2016 ei ole võlgnikul kohustust tasuda isikliku kasutusõiguse ja hoonestusõiguse eest, kuid lepingu p 3.4 ja 4.4 järgi jäid hoonestusõiguse ja kasutusõiguse kokkulepetest enne lepingute lõpetamist tekkinud kohustused (tasu maksmise kohustus) kehtima ning nende nõuete aegumistähtaega pikendati lepingu p 3.5 ja 4.5 järgi viiele aastale. Isegi kui võlgniku omakapital ei oleks
16. a aruandes negatiivne, ei ole võlgnik toonud esile ega tõendanud selliseid asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et võlgnik suudab oma kohustusi talle kuuluva vara arvel täita, sh täita avaldaja nõuet. Avaldaja juhtis õigesti tähelepanu sellele, et isegi kui võlgnikul on bilansi järgi vara (nõuded kolmandate isikute vastu (II kd, tl 32)), siis tegelikult ei ole tal sellist vara, mille arvel saab tegelikult kohustusi täita (bilansis märgitud 2012 ja
17. a tekkinud nõuded on aegunud). Samuti tuleb arvestada seda, et võlgnikul puudub majandustegevus ning sellest tulenev piisav rahavoog ettenähtavas tulevikus, mille arvel kohustusi täita.
18. Neil põhjendustel ei anna määruskaebus väited ja sellele lisatud tõendid alust maakohtu määrust tühistada ning see tuleb jätta lõppjäreldustes muutmata. Menetluskulud
19. Kuna ringkonnakohus jätab võlgniku määruskaebuse rahuldamata, tuleb määruskaebuse menetlemisel kantud kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi võlgniku kanda. Siiski tuleb arvestada, et pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (riigilõiv, lepingulise esindaja kulu) on pankrotimenetluse kulud

§ 150

lg 1 p 1 mõttes ning kui pankrotiavaldus rahuldatakse, tasutakse need kulud

§ 150lg 2 järgi pankrotivarast pankrotiseaduses sätestatud korras (vt Riigikohtu 10.

aprilli

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 12). 8 2-17-5278
2. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Avaldaja esitas
3. detsembril 2017 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema määruskaebuse menetlemise kuludeks lepingulise esindaja kulud 1414 eurot. Nimekirja kohaselt kulus esindajal teenuse osutamiseks kokku 10,1 tundi ja tema tunnihind oli 140 eurot (käibemaksuta). Kolleegiumi hinnangul ei ületa esindaja tunnitasu keskmist määra ning tehtud toimingud on kogu ulatuses põhjendatud ja vajalikud, arvestades mh asjaolu, et võlgnik esitas koos määruskaebusega uusi tõendeid ja väiteid. Seega tuleb avaldajale hüvitada pankrotivarast määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud 1414 euro ulatuses. Vastavalt avaldaja taotlusele tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav 9