) § 45¹ lg 1 p-de 1 ja 2, § 45³ lg 1 p-de 1‒7 ja põllumajandusministri 23.11.2004 määruse nr 179 „Sigade klassikalise katku ja sigade Aafrika katku tõrje eeskiri“ (määrus nr 179) § 12 p-de 1‒12 alusel. 2. VTA Tartumaa Veterinaarkeskus kehtestas 25.08.2015 otsusega nr 46 Tiku talule karantiini ajal kehtivad kitsendused SAK puhkemise korral
¹ lg 1 p-de 1 ja 2, § 45³ lg 1 p-de 1-7, määruse nr 179 § 21 lg 1 ja uurimisteate TA 1514031-V alusel. 3. VTA Tartumaa Veterinaarkeskus määras 25.08.2015 otsusega nr 15.2-1.12/2198
¹ lg 2 alusel Tiku talus loomataudi leviku tõkestamiseks nakkust edasi kandvad esemed, söödad, allapanu ja muud mittedesinfitseeritavad materjalid hävitamisele. Otsuse p 4 kohaselt tuli materjalid hävitada esimesel võimalusel ja asjatu viivituseta.
lg 1 p 2 kohaselt kuuluvad hüvitamisele ettekirjutuse alusel hävitatud seadmed, sööt ja pakkematerjal (otsuse p 2). Tiku talu taotlus jäeti rahuldamata sööda hüvitamise osas.
Antud juhul sööta ei hävitatud, vaid see söödeti sigadele (otsuse p 3). Hüvitamata jäid ka SAK tõrje käigus hävitatud materjalide, tööriiete ning ravimite maksumus, samuti farmi pesuks kasutatud vee maksumus, kuna
lg 1 p-s 2 sätestatud loetelus, mis on ammendav, pole nende hüvitamist ette nähtud (otsuse p 4).
lg 1 p 1 sõnast „väärtus“ on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 652/2014 art-te 8 ja 11 sõnastusega. Kahju hüvitamisel tuleb arvestada viidatud määruse art-tes 8 ja 11 kasutatud sõnastust, et rahastamiskõlblikud on „kulud, mis tulenevad tapetud või hukatud loomade väärtuse hüvitamisest omanikele nende loomade turuväärtuse piires, mis oleks saadud juhul, kui nad ei oleks haigestunud“. Tiku talul oli kehtiv tootmisleping nr 18, mille täitmisel oleks Tiku talu saanud VTA poolt hukatud sigade eest kokku arvestuslikku turuväärtust 415 759,68 eurot. Kaebaja palub hüvitada tekkinud kahju
lg 1 p 1 alusel kooskõlas EL määruse nr 652/2014 art-te 8 ja 11 sõnastusega „turuväärtuse piires“, mis kaebaja oleks saanud juhul, kui sead ei oleks haigestunud. Kaebaja palub mõista välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Ajal, mil toimus viivitus loomade hukkamisega, pidi kaebaja loomi oma kuludega toitma ja hooldama. Kaebaja soovib loomadele alates diagnoosi kinnitamisest kuni eutaneerimiseni söödetud jõusööda hüvitamist. Kui loomad oleks tapetud viivitamata, ei oleks kaebajal söödale kulusid tekkinud ning kaebaja ei oleks pidanud jõusööta haiguskahtlusega ja hukkamisele määratud loomadele tellima, mida tõestavad 26.08.2015 ja 28.08.2015 arved. Loomade hukkamisega viivitatud perioodil 25.08.2015‒03.09.2015 pidi kaebaja maksma töötasu VTA poolt hukkamisele määratud haigeid ja terveid loomi hooldavale neljale töötajale (töötasu keskmiselt 1905 eurot), kuna sead vajasid igapäevaselt hooldamist, minimaalsöödal hoidmist, allapanuga tegelemist. Kui sead oleks hukatud koheselt või viivitamata, ei oleks kaebajale vastavat kulu tekkinud. VTA koostatud materjalide hindamise akti kohaselt olid ettekirjutuse alusel hävitatu kulud kokku 45 294,72 eurot. VTA on 24.09.2015 otsuse nr 36 p 2 kohaselt hüvitanud vaid 20 121 eurot.
seletuskirjast ei selgu, et tegemist oleks eesmärgiga sätestada ammendav regulatsioon.
lg 1 p 2 kohta ei ole seletuskirjas ka selgitatud, mida täpsemalt koondada sõna „seaded“ alla, mistõttu on VTA jätnud hüvitamata kahju hävitatud esemete eest. Hävitatud vallasvara eest tuleb maksta kahjuhüvitist vastavalt tegelikule väärtusele.
lg 1 p 2 sõnastuses on „väärtus“, kuid
lg 2 p 3 sõnastuses, milles tehakse viide
Seega on
s vastuolu, mida on rakendatud kaebaja kahjuks. Seletuskirja kohaselt makstakse toetust hävitatud seadmete, sööda, pakkematerjali, piima ja munade eest vastavalt nende tegelikule väärtusele.
Kui kohus leiab, et VTA on
lg 1 p-i 2 õigesti kohaldanud, taotleb kaebaja alternatiivselt konkreetse normikontrolli raames kontrollida
lg 1 p 2 kooskõla PS §-ga 25 osas, milles VTA jättis kaebajale tema hävitatud vallasvara hüvitamata. Kaebaja soovib, et talle hüvitataks VTA poolt loomatauditõrjel kasutatud Tiku talu vesi ja elekter, mille arvestuse on VTA esitanud kaebajale 07.10.2015 kirjas. On loomulik, et 4
lg 1 p 1 ja § 56 lg 2 p 1 kohaselt on samatähenduslik mõistega „turuväärtus“, mida kasutatakse asjassepuutuvates EL õigusaktides. See, et väärtuse mõistet sisustatakse hariliku väärtuse ehk kohaliku keskmise turuhinnaga, tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 65 ja määruse nr 6 § 3 lg-st 1. Kuivõrd aluseks tuleb võtta kohalik keskmine kokkuostuhind, ei ole asjakohane viidata kaebaja konkreetsest lepingulisest suhtest tulenevale müügihinnale. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega jõusööda kulude hüvitamise kohta. Loomade söötmine, sh sööda hankimine ja söötmisega tegelevatele töötajatele töötasu maksmine, on loomapidaja kohustus ning riigil ei ole vastavate kulude hüvitamise kohustust. Praegusel juhul ei esine riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 2 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid ja kõnealused kulud ei ole käsitatavad hüvitamisele kuuluvate kuludena RVastS tähenduses. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega hävitatud vallasvara väärtuse hüvitamise kohta. Kaebaja ei ole sisseseade tegeliku väärtuse määramist kahtluse alla seadnud. Seega on määratud hüvitis kooskõlas
Muude esemete eest (riided, ravimid jms)
asjassepuutuvad sätted hüvitise maksmist ette ei näe. Seega on vastustaja vastavas osas kaebaja taotluse põhjendatult rahuldamata jätnud. Samuti on põhjendatult jäetud rahuldamata taotlus sööda hüvitamiseks, sest antud juhul ei hävitatud sööta ettekirjutuse alusel, nagu näeb ette
Vee- ja elektrikulude hüvitamiseks ei näe kehtiv õigus ette seaduslikku alust. Hüvitamisele kuuluvad kahjud määrab
S-le on asjakohatud, sest kahju hüvitamise kohustuse tekkimise aluseks olevat asjaolu (õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes) ei esine.
5. ptk näeb ette erikorra loomatauditõrjega seotud kahju hüvitamiseks ning selle kohaselt toimub hüvitise maksmine taudikahjutoetuse vormis ja vastavatel tingimustel. Poolte vaidlus praeguses haldusasjas on tekkinud
tingimuste kohaselt toetuse saamiseks esitatud taotluse menetluse käigus. Vastavas menetluses rakenduvad
, mitte RVastS sätted. Viidatud
sätted ei ole omavahel vastuolus, kuivõrd tegemist on üldsätte ja seda täpsustava normi vahekorraga. EL määruse nr 652/2014 art-d 8 ja 11 ei kehtesta reeglit, mille kohaselt on hukatud loomade puhul nende väärtuse hüvitamise aluseks loomade turuväärtus, mida loomapidaja oleks saanud juhul, kui loomad ei oleks haigestunud. Viidatud normid 6
normid ning need ei saa siseriikliku õiguse ja EL määruse nr 652/2014 reguleerimiseseme erinevusest tulenevalt põhimõtteliselt olla omavahel vastuolus.
lg 2 p 1 kohaselt võetakse kahjuhüvitise määramisel aluseks looma arvestuslik väärtus. Sigade arvestusliku väärtuse arvutamisel ei oma tähtsust, milliseid lepinguid on loomapidaja sõlminud ja mida nende alusel saada võiks. Sellist tõlgendust ei toeta ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 652/2014 art-d 8 ja 11. Turuväärtus ehk turuhind on eseme kohalik keskmine müügihind (TsÜS § 65). Eseme väärtuse saab kindlaks määrata ka tehingu alusel, kuid sellisel juhul ei kasutata sõna „turuväärtus“. Vaatamata
lg 1 p 2 ja § 56 lg 2 p 3 erinevale sõnastusele, ei ole nimetatud sätted omavahel vastuolus.
lg-s 1 on sätestatud, mille eest kahju hüvitamist üldse taotleda saab ning
Seega peabki
VTA määras hüvitise vastavalt puidust sisseseade tegelikule väärtusele. Tegelik väärtus tähendab asja väärtust selle hävitamise ajal, mistõttu vähendas VTA kaebaja esitatud hinnapakkumist puidust sisseseade hinnangulise amortisatsiooni võrra. Seadmete tegelikku väärtust ei saa samastada seadmete 7
lg 2 p-s 3 sätestatud tegelik väärtus.
ja veterinaarkorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 600 SE seletuskirjas ei ole ühtegi viidet sellele, et
Seega on loetelu ammendav. Loomatauditõrje käigus tekitatud kahju ei saa pidada õigusvastaseks, kuna loomatauditõrjeks rakendatavate meetmete eesmärgiks on ära hoida ja likvideerida loomade nakkushaigusi (
Kuivõrd ravimid, töökaitsevahendid ja puidust uksed hävitati õiguspärase tegevuse käigus, siis ei ole vastuolu PS §-ga 25 võimalik.
lg 1 p 2 eesmärk on sätestada kahju liigid, mille hüvitamine on ette nähtud ehk mille eest võib loomapidaja talle tekkinud kahju hüvitamiseks taotleda taudikahjutoetust (
eelnõu 600 SE seletuskiri, lk 13). Taudikahjutoetuse maksmine ei ole ette nähtud kõikvõimaliku tekkida võiva kahju eest, vaid teatud kahju liikide eest, mille seadusandja on välja valinud. VTA 24.09.2015 otsusega nr 36 ei määratud kaebajale kasutatud vee eest hüvitist, kuna vee hüvitamist ei ole
lg 1 p 2 järgi ette nähtud.
Kasutatud elektri hüvitamise osas ei teinud VTA otsust, kuna kaebaja ei esitanud elektri hüvitamiseks taotlust. Kohus ei saa ise kasutatud elektri eest RVastS alusel kahju hüvitist välja mõista, kuna RVastS § 7 lg 1 sätestab kahju hüvitamise nõude eeldusena avaliku võimu õigusvastase tegevuse. Loomatauditõrje käigus tekitatud kahju ei ole põhjustatud õigusvastase tegevusega. Määruse nr 179 § 19 alusel teeb VTA kohaliku asutuse juht kohe pärast sigade katku ametliku diagnoosi kinnitamist maavanemale ettepaneku kehtestada taudipunktis karantiin. VTA Tartu Veterinaarkeskuse juhataja tegi 25.08.2015 Tartu maavanemale ettepaneku kehtestada haiguskoldes karantiin (nr 15.2-1.12/2195). Karantiin kehtestati Tartu maavanema 25.08.2015 korraldusega nr 1-1/532. Määruse nr 179 § 20 p 1 kohaselt võib VTA sigade katku likvideerimiseks valida sigade veretu hukkamise kohapeal, järgides veterinaarjärelevalveametniku korraldusi. Katku likvideerimise viis valiti 25.08.2015 otsuses nr 47 (I kd, tl 19p). Loomad tuli otsuse kohaselt hukata esimesel võimalusel ja asjatu viivituseta. Katku tõrje eeskirja § 21 lg 1 p 1 esimese lause kohaselt hukatakse pärast karantiini kehtestamist taudipunktis olevad sead viivitamata veterinaarjärelevalveametniku kontrolli all vastavalt valitud sigade katku likvideerimise viisile nii, et viiruse levik sigade veol või hukkamisel on välistatud. „Viivitamata“ on mõiste, mille sisu sõltub konkreetsest olukorrast. Gaasikambri ehitamiseks kulunud aeg ei ole VTA Tartumaa Veterinaarkeskusele etteheidetav, kuna väidetavalt oli tegemist esimese gaasikambriga, mis ehitati siseruumidesse sigade lähedusse. See eeldas gaasikambri lekkekindluse tagamist, et hukkamist ootavad sead enneaegselt kahjustada ei saaks. Seda enam, et talus viibisid ka inimesed, kellele gaas samuti kahjulikult mõjub. Kuna VTA võimekus sõltus kolmandast isikust, kelle tegevuse planeerimine ei olnud VTA kontrolli all, ei saa AS Vireen graafikust tekkinud viivitust pidada VTA-poolseks õigusvastaseks viivituseks. Loomade korjuste äraviimiseks polnud häid alternatiive. AS Vireen graafikust tekkinud probleeme poleks saanud täielikult vältida ka varasemate kokkulepetega. SAK ei ole ette nähtav, mistõttu ei saa tagada korjuste äravedamise võimalust just selleks ajaks, kui loomataud diagnoositakse. Kuna VTA Tartumaa Veterinaarkeskus tegutses endast sõltuvas osas viivitamatult ehk ei jätnud RVastS § 7 lg 2 tähenduses toimingut õigeaegselt tegemata, ei saa 26.08.2015 ja 28.08.2015 ostetud jõusööta pidada hüvitatavaks varaliseks kahjuks. Arvestades, et VTA Tartumaa Veterinaarkeskus ei viivitanud sigade hukkamisega õigusvastaselt, ei kuulu ka hukkamise ajal töötajatele makstud töötasud RVastS alusel hüvitamisele. Kaebajat ei ole teiste ettevõtjatega võrreldes ebasoodsamalt koheldud. Kui teistes ettevõtetes oli võimalik sigu enne hukkamist kaaluda, siis on mõistetav, et sigade eluskaalu tuletamine 8
VTA on kaebajat 25.08.2015 akti väljaandmisel eksitanud, mis muutis võimatuks kaebaja õiguste kaitsmise hiljem. Kui VTA poleks loonud kaebajas ekslikku arusaama, et elusloomade kaal määratakse 25.08.2015 aktiga kindlaks, siis oleks kaebaja saanud koheselt vastava tegevuse vaidlustada ja nõuda määruse nr 6 kohast elusloomade kaalumist. Kohus on eksinud tõendite, mille alusel VTA tuvastas hukatud sigade arvestusliku kaalu, hindamisel ning jõudnud valele järeldusele, et VTA otsus nr 36 on sigade arvestusliku kaalu osas õige. Isegi kui käsitada 25.08.2015 arvestusliku väärtuse hindamise akti ühe tõendina haldusmenetluses, ei saa pidada seda ebausaldusväärsemaks tõendiks, võrreldes AS-s Vireen toimunud kaalumisel vormistatud saatelehtedega. Ka AS-s Vireen toimunud kaalumine ei vastanud määruse nr 6 nõuetele, sest seda ei tehtud veterinaarjärelevalveametniku või volitatud veterinaararsti kontrolli all ning loomad ei olnud kaalumise ajal elus. Halduskohus ei ole otsuses selgitanud, miks ta ei pea usaldusväärseks JJ ja KL arvamust ja eelistab MO arvamust. Otsus on selles osas põhjendamata. Samuti ei nähtu, et VTA oleks taganud kaebajale haldusmenetluses ärakuulamise kaalulanguse kujunemise osas ja võimaluse esitada omapoolseid hinnanguid. Halduskohus kohaldas
lg 1 p-i 3 ebaõigesti, leides, et mõistet „tegelik väärtus“ tuleb tõlgendada, arvestades vara väärtust hävitamise ajahetkel (sh amortisatsioon), kuid mitte vara kui sellist. Kaebaja ei nõustu kohtu käsitlusega, et
lg 2 p 3 kohaldamisel ei saa lähtuda vara taassoetamisväärtusest ja amortisatsioon tuleb hüvitisest maha arvestada, sest see on vastuolus sätte eesmärgi ja kahju hüvitamise põhimõtetega. „Tegelik väärtus“ on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb sisustada lähtuvalt seda sisaldava sätte eesmärgist. Mõistet „tegelik väärtus“ tuleks tõlgendada selliselt, et see hõlmab samaväärse asja soetamise kulusid, milliste kulude kandmisel oleks kaebajal võimalik asetada ennast olukorda, kus kahju poleks tekkinud. See oleks kooskõlas ka EL määruse nr 652/2014 eesmärgiga. Kohus oleks pidanud VTA otsuse nr 36 tühistama osas, milles VTA ei hüvitanud kaebajale hävitatud inventari maksumust VTA otsuses toodud summat ületavas osas kuni suuruseni, mis vastab hävitatud samaväärse inventari soetamismaksumusele (kokku 33 535 eurot).
Halduskohus oleks pidanud tõlgendama nimetatud sätteid põhiseaduskonformselt, millise tõlgenduse alusel tulnuks kaebajale hüvitada ka muu kui üksnes nimetatud sättes toodud kahjud. Halduskohus on ebaõigesti jätnud vee- ja elektrikahjud välja mõistmata. VTA poolt kaebaja vee ja 9
-st tulenevate ülesannete täitmiseks puudub õigusaktidest tulenev alus, vaatamata sellele, et
kohaselt on VTA-l kohustus loomade hukkamine läbi viia. Halduskohus on ekslikult leidnud, et VTA ei ole viivitanud sigade hukkamistoimingute läbiviimisel ega sellega põhjustanud kaebajale kahju sigadele viivituse ajal söödetud jõusööda ja viivituse ajal töötajatele kantud tööjõukulude näol. Kaebaja ei nõustu sellega, et VTA täitis oma kohustused ilma asjatu viivituseta, sest karantiini kehtestamine ja viimase sea hukkamine toimus ajaperioodil 24.08.2015‒03.09.2015, s.o 11 päeva jooksul. Hukkamistoimingute venimise põhjustas AS Vireen väike jõudlus seakorjuste põletamisel. VTA on rikkunud oma kohustust tagada, et karantiini kehtestamisel oleks korraldatud seakorjuste võimalikult kiire utiliseerimine AS-s Vireen põletamise teel või muul viisil. 12. Veterinaar- ja Toiduamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Kuna 25.08.2015 koostatud hindamise aktis kajastuvad loomade kaalu andmed ei tuginenud kaalumise tulemustele, vaid üksnes kaebaja ütlustele, siis ei saa akti andmeid loomade hukkamiseelse elus- ja lihakaalu leidmiseks kasutada. Asjaolu, et akti kantud kaaluandmed olid ebausaldusväärsed, kinnitab fakt, et hukkamise järgselt toimunud loomade korjuste kaalumise andmed näitasid väga suurt erinevust 25.08.2015 akti märgitud näitajatest. Ükski õigusnorm ei näe ette, et 25.08.2015 akt oli HMS tähenduses eelhaldusakt ning et loomade väärtuse määramisel ei olnud vastustaja õigustatud tuginema muudele tõenditele. Vaidlust ei ole, et loomade kaalumist ei toimunud. Sellest tulenevalt ei ole määruses nr 6 kaalumise ja kaalulehe kohta sätestatu kohaldatav. Ükski õigusakt ei anna alust antud olukorras lugeda 25.08.2015 akti tähendust samaväärseks kaalulehega. Kaaluleht ega 25.08.2015 akt ei ole käsitatavad eelhaldusaktina, sest nendes dokumentides fikseeritud andmetel ei ole õiguslikult siduvat tähendust. Vastustaja ei ole kaebajat eksitanud ega muutnud võimatuks tema õiguste kaitsmist. Vastustaja ei ole kunagi kaebajale väitnud, et toetuse määramise aluseks olev loomade kaal määratakse üksnes 25.08.2015 akti alusel ja mistahes muid andmeid arvesse ei võeta. Väide, et vastustaja ei taganud haldusmenetluses kaebaja ärakuulamist, on asjakohatu. Kaebaja ei tuginenud kohtumenetluses väitele ärakuulamisõiguse rikkumisest ja seetõttu halduskohus seda ei käsitlenud. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et haldusmenetluses kogutud muud andmed loomade eluskaalu kohta (AS Vireen korjuste kaalumise andmed ja MO arvamus sigade kaalukaotuse kohta) ei ole usaldusväärsed ja kasutatavad. Kohus on põhjalikult käsitlenud loomade eluskaalu arvestusliku määramisega seonduvaid asjaolusid ega ole rikkunud tõendite hindamise reegleid. Vastustaja ei ole hüvitamisele kuuluvate esemete väärtuse tuvastamisel eksinud. Kahju hüvitamise eesmärk ei saa olla kahju kannataja rikastumine, mistõttu on iseenesest mõistetav, et kasutatud ja seetõttu amortiseerunud vara väärtuse hüvitamisel rahas tuleb amortisatsioon arvesse võtta. Kaebaja viide RVastS-le ei ole asjakohane, sest antud juhul toimus kahju hüvitamine
alusel. Kaebaja väide
sätete vastuolust PS-ga on alusetu ja ainetu. Vaidluse sisuks ei ole õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue, mis allub RVastS-le.
asjassepuutuvad sätted reguleerivad taudikahjutoetuse maksmist ja vastav regulatsioon ei kuulu PS § 25 ega § 32 kaitsealasse. Asjaolu, et kaebajal on tekkinud ka selline kahju, mis
alusel makstava toetusega ei ole hõlmatud, ei anna alust väita, et
regulatsioon on PS-ga vastuolus. 10
regulatsioonist, et taudikahju suurust tõendavate dokumentide esitamise kohustus on loomapidajal (
lg 1), mistõttu on asjakohatud kaebaja etteheited VTA-le sellest, et viimane ei taganud nõuetekohase kaalu olemasolu Tiku talus, et teha kindlaks loomade hukkamiseelne eluskaal. 15. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et VTA tuvastas hukatud sigade arvestusliku kaalu valesti. Ringkonnakohus nõustub VTA ja halduskohtu hinnangutega tõenditele, sh AS Vireen saatelehtedele ja Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi söötmise osakonna juhataja MO arvamusele (I kd tl 88-89) ega pea vajalikuks neid seisukohti korrata (kohtuotsuse p-d 23-25). Halduskohus on põhjendatult jätnud kõrvale JJ (I kd tl 45p) ja KL (I kd tl 47p-48, 113p) arvamused, kuna kumbki neist ei ole väljendanud kindlat seisukohta. JJ on andnud vaid väga üldise teoreetilise hinnangu sigade kaalulanguse kohta sõltuvalt situatsioonist ning KL on piirdunud üldise kriitikaga VTA suunal ega ole üldse avaldanud selgelt arusaadavat seisukohta sigade kaalulanguse osas SAK kontekstis. Ehkki kaebajale ei antud võimalust oma seisukohtade esitamiseks loomade eluskaalu määramise osas, ei ole see saanud kaasa tuua õigusvastase haldusakti andmist (HMS § 58). Kaebaja ei ole esitanud ka kohtumenetluses selliseid seisukohti või tõendeid, mis lükkaksid ümber VTA hinnangu. 11
Õige on vastustaja ja halduskohtu positsioon, mille kohaselt tähendab
lg 2 p-s 3 sätestatud mõiste „tegelik väärtus“ seadme, sööda, pakkematerjali ja loomsete saaduste väärtust nende hävitamise hetkel, arvestades amortisatsiooni. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus kahju hüvitamise üldpõhimõtetega, sh alusetu rikastumise vältimise põhimõttega. Asjakohatud on kaebaja viited RVastS-le, sest loomatauditõrje toetuse näol ei ole tegemist kahju hüvitamisega RVastS tähenduses, kuivõrd puudub avaliku võimu poolne õigusvastane tegevus (vt ka RVastS § 2 lg 2). Küll on kaebaja õigesti välja toonud kahju hüvitamise üldpõhimõtte – hüvitada hävinud asjaga samaväärse asja soetamine. Täiesti uue seadme soetamine (arvestamata amortisatsiooni) ei ole aga hävitatud asjaga samaväärse asja soetamine, nagu leiab ekslikult kaebaja, vaid amortisatsiooni võrra parema asja soetamine. Kaebaja seisukohta ei kinnita ka määrus nr 652/2014, sest see määrus ei reguleeri üldse liikmesriigi kohustusi loomapidaja ees, vaid Euroopa Liidu ja liikmesriigi omavahelisi suhteid. Kaebaja positsioonidele ei ole võimalik kinnitust leida ka määrust analoogia korras kohaldades. 17.
Riigile ei tulene ühestki õigusaktist kohustust hüvitada loomapidajale kõik loomataudi tõttu tekkinud kahjud, sest need kahjud ei ole tekkinud riigi õigusvastase tegevuse tulemusel, vaid loomataudi tõrje käigus. Loomade haigestumine on üks loomapidaja võimalikest äririskidest. Et riik on otsustanud mingi osa loomapidajale tekkinud kahjust toetuse näol hüvitada, on olnud Euroopa Liidu ja Eesti riigi vastutulek loomapidajaile.
asjassepuutuvad sätted reguleerivad taudikahjutoetuse maksmist ja vastav regulatsioon ei kuulu PS § 25 ega § 32 kaitsealasse. Seepärast tuleb
lg 1 p-s 2 ja 56 lg 2 p-s 3 sätestatud loetelu lugeda ammendavaks ning VTA on õiguspäraselt jätnud kaebajale hüvitamata ravimid, töökaitsevahendid, puidust uksed ning kulutused veele ja elektrile.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.