← Eesti

2-15-17098/79

Obsah (4)§ 268§ 267§ 270§ 188

Tsiviilasi nr 2-15-17098 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 4. dets

§ 268lg 1, § 267 p 1, 2, 3, seega on maakohus Ts

ÜS § 86 lg 1, 2 vääralt kohaldades jõudnud väärale seisukohale, et sõlmitud kinkelepingud on vastuolus heade kommetega. Kostja arvates ei ole hageja põhjendatud ega tõendatud

§ 267p-des 1-3 nimetatud asjaolusid.

Hageja esitatud pisteline pangakonto väljavõte ilma kontojäägita

  1. märtsi
  2. a seisuga ei kajasta tegelikku olukorda ja on kontekstist välja võetud (kontojääki on varjatud). Samuti ei ole hageja tõendanud, et DD jättis õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Sõlmitud kinkelepingute kohaselt ei olnud DD-l hageja suhtes kohustusi, mida ta oleks rikkunud pärast lepingute sõlmimist. Ainsaks koormiseks korteriomandi kinkelepingu järgi on kostja kohustus võimaldada kasutada kingitud korteriomandit elamiseks. Hageja aga ei olnud sellest huvitatud sellest ega jäänud kordagi korterisse ööbima või elama. Kostja ei teinud takistusi korteris elamiseks. Hageja ei rääkinud kordagi, et DD peab viivitamatult lõpetama remonditööd, kuna hageja tahab elada selles korteris. Kui eeldada, et DD takistas hagejal korteris elamist, siis tekib küsimus, miks hageja ei taganenud kinkelepingust
  3. aastatel, vaid alles
  4. aastal. Hageja kinnitas oma käitumisega, et ta ei tahtnud elada kingitud korteris remonditööde ajal ega ka peale remonti. Apellandi arvates ei ole hagejal alust kinkelepingutest taganemiseks ja nõude esitamise aeg on

§ 270lg 1 kohaselt lõppenud detsembris 2012.

aastal. Hageja on ise väitnud, et kostja hakkas korterit remontima pärast korteriomandi kinkelepingu sõlmimist.

  1. Kostjad ei saa välistada, et kohtumenetluse jooksul keegi mõjutab ja ähvardab hagejat, aga vanuse tõttu ta ei mäleta, kes see oli ja millal see oli. Lisaks on hageja
  2. märtsi 2017 seisukohas märkinud, et tahab elada hooldekodus, kuigi varem ei tahtnud hageja sattuda hooldekodusse ning ei pakkunud ega rääkinud sellest. Kohtuistungil vande all ärakuulamisel kostja esindaja täpsustas, kas hageja tahab elada hooldekodus ning hageja vastas „ei, miks ma peaksin seal elama…“. Kohtuistungil püüdis hageja vande all vastata kohtu küsimustele notaris sõlmitud lepingu osas, aga tema vastus ei olnud seotud küsimusega. Kostja eeldab, et hageja hakkas ajama segi unenägusid, väljamõeldud hirmusid ja reaalsust, seetõttu tema vastus oli segane ja arusaamatu. Kostjale jäi arusaamatuks, millest ja kelle kohta rääkis vastustaja „…Mind taheti tappa. Ma ei tea mida nad tahtsid, et minust võis korter jääda. See noormees, kes käis, tahtis mind tappa…“. Kui eeldada, et see on tõde, siis ei ole arusaadav, miks kohus järeldab, et just kostja tahtis tappa.
  3. Maakohus on ainult hageja väidete pinnalt teinud järelduse, et poolelioleva pikaajalise remondi tõttu ei pidanud hageja remondi keskel elamist võimalikuks. Kohus ei võtnud arvesse kostja seletusi selles osas ja esitatud dokumentaalseid tõendeid (remonditööde arved ja korteri 8

(14)Tsiviilasi nr 2-15-17098 fotod). Tõenditest on selgelt näha, et remonditööd olid 2011,
  1. aastatel. Tunnistaja MR kinnitas, et „korter vajas remonti, aga korteris oli võimalik elada.“ Lisaks ei sisaldanud kinkeleping eritingimusi, sh remonditöid.
  2. Kohus on jätnud rahuldamata ja analüüsimata kostja poolt maakohtule esitatud taotluse kohtu kaasabil tõendite kogumiseks. Kostja on veendunud, et hagejal oli ja on stabiilne materiaalne seisund kinkelepingute sõlmimisel, mis aastast aastasse paraneb pensioni suurenemise ja säästude arvel. Hageja on võimeline kindlustama ennast kõige vajalikuga normaalseks eluks. Kui kohus leiab, et normaalseks eluks ei piisa pensionist, siis seda tuleb põhjendada, kuna pension on riigi poolt tagatud sissetulek. Kohus on jätnud kostja esitatud tõendid hindamata, heites samal ajal kostjale ette, et tema ütlused on paljasõnalised ja tõendamata.
  3. Kostjad esitasid taotluse hageja tsiviilkohtumenetlusteovõime kontrollimiseks, kuna hageja käitumine kohtuistungil (meeleolu järsk muutus, arusaamatutesse meenutustesse laskumine, arusaamatud vastused küsimustele, nutt) tekitavad kostjal tõsiseid kahtlusi selles, et hageja ei saa toimuvast aru ja teda kasutavad ära huvitatud isikud, kes tahavad saada vara. Maakohus ei saanud põhjendada oma järeldusi hageja seisukohtade alusel, kuna oli selgelt näha, et hageja ei saanud vastata küsimustele ega saanud aru vaidluse sisust. Vastus apellatsioonkaebusele ja menetluse edasine käik
  4. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõigusnormi rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada täies ulatuses. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
  6. Ringkonnakohus märgib, et kostja DD surma tõttu
  7. juulil
  8. a (kd II tl 135) on kohus lubanud apellatsioonimenetlusse TsMS § 209 lg 1 alusel astuda kostja õigusjärglastel YY-l ja CC-l, kes on DD pärijad (kd II tl 136-137). Seoses õigusjärglusega on YY-l ja CC-l menetluses kostjate positsioon.
  9. Ringkonnakohus kontrollis vastavalt kostjate taotlusele kooskõlas TsMS §-iga 202
  10. oktoobril
  11. a toimunud kohtuistungil hageja tsiviilkohtumenetlusteovõimet ning veendus, et hageja tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolus pole alust kahelda. Hageja sai kohtuistungil temale esitatud küsimustest aru, vastas neile asjakohaselt, orienteerus ajas, kohas ja situatsioonis.
  12. Hageja on esitanud hagi kahe alternatiivse nõudega: 1) tuvastada
  13. märtsil
  14. a sõlmitud kinkelepingute (kd I tl 8-17, 18-26) tühisus TsÜS § 86 lg 1 alusel või alternatiivselt 2) tunnistada poolte vahel
  15. märtsil
  16. a sõlmitud kinkelepingud hageja
  17. septembri
  18. a taganemisavalusega (kd I tl 27-30) lõppenuks

§ 267p-de 1-3 alusel.

Samuti palus hageja tuvastada kostja kohustus anda korteriomand üle hagejale ja lugeda kostja omanikukande muutmisega nõustunuks ning tuvastada kostja kohustus anda hooneühistu liikmelisus, millega kaasneb garaažiboksi ainukasutusõigus, üle hagejale ning lugeda kostja liikmelisuse muutmisega nõustunuks, samuti asendada kostja tahteavaldused kohtuotsusega ja teha vastavad muudatused kinnistusregistris ja hooneühistu Sõpruse liikmete nimekirjas. Maakohus rahuldas hageja esimese tuvastusnõude, tuvastas kinkelepingute tühisuse 9

(14)Tsiviilasi nr 2-15-17098 TsÜS § 86 lg 1 ja 2 alusel ning rahuldas tuvastusnõuded, mis on vajalikud kinnistusraamatu kannete parandamiseks ja hageja liikmelisuse taastamiseks hooneühistus.
  1. Ringkonnakohus võtab asja lahendamisel vastavalt TsMS § 651 lg 1 p-le 1 aluseks maakohtu tuvastatud asjaolud, mille üle pooltel vaidlust ei ole, sh hageja abikaasa ja tütre surma,
  2. märtsi
  3. a lepingute sõlmimise fakti ja nendest lepingutest taganemiseks
  4. septembril
  5. a avalduste esitamise fakti osas.
  6. Riigikohus on selgitanud, et tehingud võivad olla heade kommetega vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (RKTKo 3-21-83-13, p 13; 3-2-1-111-08, p 23). Lisaks eelnevale on tehing TsÜS § 86 lg 2 järgi heade kommetega vastuolus mh ka siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (s.o sundolukorras), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui esineb viimati nimetatu (tehingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas), siis eeldatakse TsÜS § 86 lg 3 järgi, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest (RKTKo 3-2-1-83-13, p 13).
  7. Hageja on kinkelepingute tühisust TsÜS § 86 lg 1 ja 2 alusel põhjendanud sellega, et hageja oma vanusest, vene keele oskuse ja kogemuse puudumisest tingituna ei saanud aru temale allkirjastamiseks antud lepingute sisust (kinkelepingu asemel soovis sõlmida pärimislepingut korteri osas ja tasuta kasutamise lepingut garaažiboksi osas) ning et ta sõlmis lepingud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest (abivajadusest pärast kõikide sugulaste surma üksi jäämist, kd I tl 41-43), sõltuvussuhtest, kogenematusest. Hageja väitel oli DD eelnimetatud asjaoludest teadlik ning kasutas neid ära, sõlmides kinkelepingu garaažiboksi osas, mille kinkimisest pooltel juttu ei olnud. Samuti hageja väitel selgitas DD hagejale, et korteri hind on väike. Tegelikult oli aga korteri väärtus lepingus märgitust 3x suurem ning korteri väljaüürimisel või müümisel oleks hagejal täiendavaid vahendeid lisaks pensionile, millest oleks piisanud kõikide hageja vajaduste rahuldamiseks elu lõpuni. Lepingud olid sõlmitud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja poolte vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (kd I tl 2-3, 116-117, 246).
  8. Riigikohus on selgitanud, et lepingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke (RKTKo 3-2-1-83-13, p 14; 3-2-1-29-02, p 9). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et hageja esiletoodud asjaoludel on
  9. märtsil
  10. a sõlmitud kinkelepingud heade kommete vastasuse tõttu tühised. Ringkonnakohus märgib, et tehingutele ei saa tagantjärele omistada heade kommete vastasust üksnes seetõttu, et kinkija on pärast kinke tegemist muutnud oma meelt ja asunud väitma, et kinkelepingute sõlmimine ei vastanud lepingute sõlmimise ajal tema tegelikule tahtele. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja ja DD suhted halvenenud alles
  11. aastal ja kostja väitel pärast seda, kui hageja sugulane oli avaldanud soovi Sõpruse pst korter endale saada (kd I tl 113 pöördel, kd II tl 99-101, tõlge tl 103). Hageja väitel aga tekkis tal DD-ga
  12. aastal tüli, 10
(14)Tsiviilasi nr 2-15-17098 mille käigus hageja nõudis garaaži võtmete tagastamist (kd I tl 113). Hageja on vande all lisaks selgitanud, et pärast korteri kinkelepingu sõlmimist on DD ähvardanud hageja tappa ja korduvalt ähvardanud hageja hullumajja panna. Samal ajal on hageja vande all kinnitanud, et nad suhtlesid DD-ga tihedalt, DD sõidutas teda kalmistule ja käis hagejal külas. Pärast ähvardust hullumajja panna hageja ja DD hageja väitel enam ei suhelnud (kd II tl 94 pöördel).
  1. Kolleegiumi hinnangul ei saa käesolevas tsiviilasjas esitatud asjaolusid arvestades pidada lepingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtust heade kommete vastaselt tasakaalust väljas olevaks (vt ka RKTKo 3-2-1-83-13, p 13). Hageja oli DD-le tänulik ja soovis tema kasuks lepingu sõlmimist. Lepingust tulenevalt jäi hagejale korteri isiklik kasutusõigus (korteriomandi kinkelepingu p 3.
  2. ja 3.2, kd I tl 4), lisaks täitis DD suulist kokkulepet hageja abistamise kohta ka pärast kinkelepingute sõlmimist, mille kohta pooltel vaidlus puudub. Kolleegiumi hinnangul ei saa antud juhul omistada lepingu heade kommete vastasuse hindamisel määravat tähtsust lepingus märgitud lepingu eseme väärtusele. Asjaoludest nähtuvalt saab eeldada, et hageja oleks sõlminud DD-ga lepingu ka juhul, kui korteri tegelik väärtus oli lepingus märgitust suurem. Hageja ei ole vande all kordagi väitnud ega viidanud sellele, et lepingute sõlmimise ajal vajas ta tegelikult vahendeid enda paremaks ülalpidamiseks. Eeltoodust tulenevalt on ka põhjendamatu maakohtu etteheide, et DD oleks pidanud hagejale selgitama, milline on korteri turuväärtus ja veenduma, et hageja tõesti soovib sellistel tingimustel lepingut sõlmida. Ringkonnakohus märgib, et lepingus märgitud lepingu eseme väärtus ei mõjutanud antud asjaoludel lepingupoolte lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Hageja on kohtule vande all kinnitanud, et pärast kõikide sugulaste kaotamist abistas DD hagejat ja hageja oli temale väga tänulik, mille väljendamiseks sooviski sõlmida DD kasuks pärimislepingu ja tasuta kasutamise lepingu. Nimetatud ütlustega on vastuolus hagis esitatud väited, nagu oleks lepingute sõlmimine toimunud DD initsiatiivil. Hageja ei ole vande all väitnud, et DD oleks teda mõjutanud või veennud hagejat temale korteri kinkima. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka põhjust asuda seisukohale, et hageja tegi tehingu sundolukorras või et DD kasutas lepingu sõlmimisel ära hageja sõltuvussuhet, erakorralist vajadust ja hageja psüühilist seisundit. Hageja enda initsiatiivi lepingute sõlmimiseks arvestades ei saa ka asuda seisukohale, et DD soovis hageja arvelt kasu saada. Ringkonnakohtu arvates ei ole ka veenev hageja väide, et ta ei saanud notari juures lepingute sõlmimisel toimuvast aru, sh sellest, et ta sõlmib just kinkelepingud ning kingib ära ka garaažiboksi. Ringkonnakohus veendus kohtuistungil tõlgi abil, et hageja on võimeline vene keeles rääkima ja vene keelest aru saama ning olenemata hageja kuulmisraskusest on hagejaga võimalik suhelda. Ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil sai hageja kohtu küsimustest aru ning vastas nendele adekvaatselt.
  3. Lisaks ei muuda ringkonnakohtu hinnangul lepingut heade kommete vastaseks hageja isikliku kasutusõiguse väidetav rikkumine DD poolt. Maakohus on küll analüüsinud hageja kasutusõiguse väidetavat rikkumist kui üht asjaolu lepingu heade kommete vastaseks tunnistamisel, kuid hageja ei ole lepingute tühisuse tuvastamise nõude põhjendamisel tuginenud isikliku kasutusõiguse rikkumisele. Ringkonnakohus märgib, et heade kommete vastasust tuleb hinnata lepingu sõlmimise seisuga ning asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust (vt ka nt RKTKo 3-2-1-76-01). Kuna isikliku kasutusõiguse rikkumist on hageja heitnud DD-le ette lepingust taganemise põhjendamisel, analüüsib ringkonnakohus nimetatud asjaolu allpool. 11
(14)Tsiviilasi nr 2-15-17098
  1. Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et
  2. märtsil
  3. a sõlmitud kinkelepingud ei ole vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 ja 2 alusel. Ühiskonnas aktsepteeritud väärtushinnangute mõttes ei ole ebatavaline, et eakas inimene kingib vara, mida ise ei vaja, teda abistavale isikule oma tänulikkuse väljendamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei esine käesoleval juhul ka kingisaaja ebamoraalset käitumist tehingu tegemise eesmärgil (vt ka RKTKo 3-2-1-83-13, p 13; 3-2-1-111-08, p 23). Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väitele TsÜS § 89 lg 1 ebaõigest kohaldamist ringkonnakohus märgib, et maakohus on otsuses küll selle normi nimetanud, kuid ei ole otsuse põhjendamisel nimetatud normi rakendanud. Pooled ei ole maakohtus toimunud menetluses lepingute näilisusele tuginenud, seega ei ole maakohtu nimetatud norm asjassepuutuv.
  4. Kuna hagi ei kuulu rahuldamisele hageja nõudes tuvastada
  5. märtsil
  6. a sõlmitud kinkelepingute (kd I tl 8-17, 18-26) tühisus TsÜS § 86 lg 1 alusel ning ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse hagi selles osas rahuldamise tõttu, siis kontrollib ringkonnakohus hagi rahuldamise võimalikkust hageja alternatiivse nõude osas. Alternatiivselt on hageja palunud tunnistada poolte vahel
  7. märtsil
  8. a sõlmitud kinkelepingud hageja
  9. septembri
  10. a taganemisavaldusega (kd I tl 27-30) lõppenuks

§ 267p-de 1-3 alusel.

43. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija

§ 268

lg 1 kohaselt lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda

§ 267

p-des 1-3 ettenähtud juhtudel.

§ 267

p 1 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda juhul, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust (RKTKo 3-2-1-8-11, p 14). Kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui materiaalsed eeldused (RKTKo 3-2-1-106-03, p 25). Formaalne eeldus on vastavasisulise tahteavalduse tegemine kingisaajale, mis hakkab kehtima teise pooleni jõudmisest (

§ 188lg 1, Ts

ÜS § 69 lg 1). Käesoleval juhul ei ole pooltel vaidlust taganemisavalduse tegemise ja DD-ni jõudmise osas (DD kinnitus, kd I tl 113). Seega saab taganemise formaalsed eeldused lugeda täidetuks. 44.

§ 270

lg-st 1 tulenevalt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Apellandid on kaebuses tuginenud mh sellele, et hageja ei ole kinkelepingust taganemisel järginud eelnimetatud tähtaega. Apellandid leiavad, et kinkelepingust taganemise õigus on lõppenud 2012. aasta detsembris, sest hageja ise väidab, et apellandid hakkasid remonditöid tegema pärast korteri kinkelepingu sõlmimist. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt TsMS § 651 lg-st 2 on poolel õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Riigikohus on selgitanud, et

§ 270

lg-s 1 sätestatud kinkelepingust taganemise tähtaeg on sisuliselt järelemõtlemisaeg, mille jooksul selgub, kas kinkelepingu eesmärgid täituvad või kas kingi saaja on kinke vääriline (RKTKo 3-2-1-129-05, p 26).

§ 270

lg-st 1 tulenev tähtaeg on õigustlõpetav ning iga taganemise aluse puhul kehtib iseseisev taganemise tähtaeg. Seega ei saa hageja kinkest taganemisel edukalt tugineda alustele, mis ilmnesid enam kui aasta enne taganemisavalduse tegemist. Hageja avaldas kinkelepingust taganemise tahet 04. septembril 2015. a, seega tuli tal oma nõude edukuseks esile tuua ja vaidluse korral tõendada DD käitumine, millest nähtub

§ 267

p-dest 1-3 tulenev alus lepingust taganemiseks ja millest hageja sai teada või pidi teada saama alates

  1. septembrist
  2. a.
  3. Hageja on kinkelepingutest taganemisel tuginenud järgmistele asjaoludele: 1) DD on hageja vastu näidanud üles jämedat tänamatust; 2) hageja ei ole võimeline ennast mõistlikult ülal pidama; 3) DD on jätnud õigustamatult täitmata kinkega seotud tingimuse (kd I tl 28). 12

(14)Tsiviilasi nr 2-15-17098 Menetluses hageja täpsustas, et DD jäme tänamatus seisneb selles, et DD on hagejat petnud, kasutanud lepingute sõlmimisel ära hageja kogenematust (märkides korteri hinnaks 13000 eurot), sõltuvussuhet (DD oli ainus isik, kes sai hagejat aidata) ja erakorralist vajadust ja hageja psüühilist sõltuvussuhet (masendus seoses kõikide sugulaste surmaga). Hageja võimetus ennast mõistlikult ülal pidada seisneb selles, et hageja pension summas 408,40 eurot ei ole piisav hageja normaalse elu tagamiseks ning korteri väljaüürimisel või müümisel oleks hagejal täiendavaid vahendeid lisaks pensionile, millest oleks piisanud kõikide hageja vajaduste rahuldamiseks elu lõpuni. Kinkega seotud tingimuste täitmata jätmine seisneb selles, et DD on rikkunud hageja korteri isiklikku kasutusõigust, kuna tegi remonti 4 aastat. 46. Kolleegiumi hinnangul ei saa hageja

§ 270

lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumise tõttu enam tugineda väitele, et DD on väidetavalt kasutanud ära hageja sõltuvussuhet, erakorralist vajadust ja hageja psüühilist seisundit lepingu sõlmimisel. Tegemist on asjaoludega, mis pidid esinema juba lepingute sõlmimisel, seega hageja sai nendele asjaoludele tuginedes lepingutest taganeda hiljemalt aasta möödudes lepingute sõlmimisest. Isegi kui tähtaeg ei oleks möödunud, ei annaks nimetatud asjaolud alust lepingust taganemiseks. Kolleegiumi hinnangul ei saa eelnimetatud asjaolusid hinnata jämeda tänamatusena, sest hagejal teiste võimalike abistajate puudumine ja tema vaimne seisund lähedaste surma tõttu on hagejast endast tulenevad asjaolud, mida DD ei saanud mõjutada. Riigikohus on selgitanud, et "jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab

§ 267

p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (RKTKo 3-2-1-8-11, p 15; 3-2-1-129-05, p-d 26-27). Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (RKTKo 3-2-1-8-11, p 15; 3-2-1-15306, p 12). Kolleegiumi hinnangul ei saa

§ 270

lg-s 1 mõttes aegunuks pidada hageja väidet, et DD kasutas ära hageja kogenematust, märkides korteri hinnaks 13 000 eurot. Hageja sai korteri tegelikust väärtusest teada eelduslikult juristi abiga

  1. aastal. Siiski ei saa nimetatud asjaolu pidada jämedaks tänamatuseks, sest korteri kui lepingu eseme väärtuse märkimine kinkelepingusse ei mõjutanud hageja soovi sõlmida leping DD-le tänulikkuse väljendamiseks, mida ringkonnakohus on ka ülalpool käsitlenud.
  2. Kolleegiumi hinnangul ei saa hageja

§ 270

lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumise tõttu enam tugineda väitele, et tema pension summas 408,40 eurot ei ole piisav hageja normaalse elu tagamiseks ning korteri väljaüürimisel või müümisel oleks hagejal täiendavaid vahendeid lisaks pensionile. Kolleegiumi hinnangul on tegemist asjaoludega, mis pidid esinema juba lepingute sõlmimisel, seega hageja sai nendele asjaoludele tuginedes lepingutest taganeda hiljemalt aasta möödudes lepingute sõlmimisest. Hageja ei ole ka tõendanud, et pärast kinkelepingute sõlmimist on tema abivajadus või kulud suurenenud. Isegi kui tähtaeg ei oleks möödunud, ei ole hageja tõendanud raskusi enda ülalpidamisel, mis annaks alust lepingutest taganemiseks. Hageja poolt

  1. märtsi
  2. a menetlusdokumendis esitatud hageja vajaduste nimekiri ei ole tõendiks selle kohta, et tema pensionist hagejale ei piisa. Hageja esitatud pangakonto väljavõtetest perioodil 01.09.2016 – 04.11.2016 ja 05.01.2017 – 06.03.2017 (kd II tl 57-58) ei saa samuti teha lõplikke järeldusi hageja majandusliku seisundi kohta, sest kontodelt nähtub üksnes igakuiste korteriga seotud kulutuste ja sidekulude kandmine ning sularaha väljavõtmine. Samal ajal on kontode lõppsaldo varjatud. Lisaks on märkimisväärne, et maakohus on jätnud hagejale käesolevas menetluses menetlusabi andmata, arvestades
  3. aastal hageja pangakontodel olevat jääki ja hoiukontode saldosid (kd I tl 94 pöördel). 13

(14)Tsiviilasi nr 2-15-17098 48. Kolleegiumi hinnangul ei saa hageja

§ 270

lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumise tõttu enam tugineda ka väitele, et DD poolt aastaid kestva remondi tõttu korteris kaotas ta võimaluse korterit kasutada (

§ 267p 3).

Vaidlus puudub selle üle, et DD hakkas korterit remontima pärast kinkelepingu sõlmimist ning jätkas remonti kuni hagejapoolse lepingutest taganemiseni. Kui hageja soovis ise korterit kasutada, kuid pidas seda takistatuks, pidi ta hiljemalt aasta möödudes pärast DD poolsete remonditööde algust sellele tuginema. Selles osas nõustub ringkonnakohus apellantide seisukohaga. Isegi kui hageja saaks tugineda taganemisel nimetatud alusele, ei ole hageja tõendanud isikliku kasutusõiguse takistust. Hageja enda nõusolekul remondi teostamine, millise asjaolu üle pooltel vaidlust ei ole, ei tõenda takistust hageja isiklikule kasutusõigusele, kui asjaoludest nähtuvalt ei ole hageja enne lepingust taganemist avaldanud soovi korteri kasutama hakkamiseks. 49. Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et arvestades

§ 270

lg-s 1 sätestatud tähtaega sai hageja tugineda lepingutest taganemisel üksnes asjaolule, et kinkelepingus oli märgitud korteri väärtus ebaõigesti. See asjaolu ei anna aga

§ 267p-dest 1-3 tulenevat alust lepingust taganemiseks.

Seega ei ole hageja

  1. märtsi
  2. a lepingutest kehtivalt taganenud ning seetõttu puudub alus lugeda kinkelepingud lõppenuks taganemise tõttu ja hageja ei saa apellantidelt kingitud esemeid tagasi nõuda. Hagi tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  3. Maakohtu otsuse tühistamise, apellatsioonkaebuse rahuldamise ja hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust ning jätta kostjate menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda ning hageja menetluskulud tema enda kanda.
  4. Kuna maakohus on määranud kindlaks hageja menetluskulude suuruse, kuid ei ole hinnanud kostjate menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust, tuleb maakohtul määrata menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 (TsMS § 173 lg 5, RKTKo 3-2-1-142-15, p 21-22). /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.