KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 28. detsember 2017, Tartu Haldusasja number 3-17-1983 Haldusasi Siret Lillma kaebus Haridus

) §-s 51 sätestatust. Üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamise aluseks on üliõpilase ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 alusel tulumaksuga maksustatav tulu. Kaebaja on kinnitanud, et tema läbitud praktikad olid tasustatud ning sama kajastub ka kaebaja

1. a tuludeklaratsioonis. Vastustaja peab arvesse võtma ka eelnevalt mainitud sissetulekuid vastavalt TuMS §12 lg 1 punktidele1 ja
2. Vastustaja ei saa teha vajaduspõhise õppetoetuse määramisel subjektiivset otsust. 4.
3. Kehtiva seaduse alusel jäi kaebaja ühe kuu sissetulek vahemikku, mille eest määratakse vajaduspõhiseks õppetoetuseks 75 eurot kuus. Üliõpilase vajaduspõhine õppetoetus määratakse

§ 5

lõigete 21, 4 ja 72,

§ 51alusel ning kooskõlas 2017.

a riigieelarve seaduse § 2 lõike 1 punktidega 1 ja 4.

§ 5

lõike 21 punkt 3 sätestab, et üliõpilasel on õigus vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks, kui tema keskmine sissetulek kuus ei ületa igaks aastaks riigieelarvega kehtestatud ülemmäära. Üliõpilase keskmise sissetuleku arvutamise aluseks on

§ 51

, mille järgi võetakse keskmise sissetuleku arvestamise aluseks üliõpilase ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta tulu. 2017/

1. õppeaasta sügissemestril vajaduspõhist õppetoetust taotlenute puhul on aluseks taotleja ning tema perekonnaliikmete
2. kalendriaasta andmed tulumaksuga maksustatava tulu kohta. Kaebaja ei ole märkinud perekonnaliikmeid vastustajale esitatud taotlusesse ega ka tuludeklaratsiooni, seega puudub vajadus jagada sissetulekut perekonnaliikmete arvuga. 4.
3. Vastavalt kaebaja esitatud tuludeklaratsioonile teenis kaebaja 2431,71 eurot maksustatavat tulu. Jagades maksustatava tulu

§ 51lg 4 alusel kaheteistkümnega, on ühe kuu keskmiseks 2

§ 12lg 2).

4.

1. Tõendatud ei ole vaidlustatud haldusakti vastuolu kehtiva õigusega, haldusakti tühistamiseks puudub nii õiguslik kui ka faktiline alus. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Vastustaja määras

§ 5lõigete 2¹, 4 ja 7² ja § 5¹ alusel ning tuginedes 2017.

aasta riigieelarve seaduse § 2 lõike 1 punktidele 1 ja 4, kaebajale ajavahemikuks 09.2017 - 01.2018 vajaduspõhise õppetoetuse 75 eurot kuus. 6.

§ 5

lg 21 kohaselt on üliõpilasel õigus saada vajaduspõhist õppetoetust, kui ta vastab järgmistele tingimustele: on Eesti kodanik või viibib Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või tähtajalise elamisloa või alalise või tähtajalise elamisõiguse alusel; õpib täiskoormusega ja on algavaks semestriks täitnud kumulatiivselt eelmistel semestritel õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust vähemalt 75 protsenti või ta õpib täiskoormusega esimesel semestril; tema ÕSS § 51 alusel arvestatud keskmine sissetulek kuus ei ületa igaks aastaks riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäära. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on üliõpilane ja kvalifitseerub vajaduspõhise õppetoetuse saajaks. Asjas on vaidlus vajaduspõhise õppetoetuse suuruse üle. 7. Üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamise aluseks on

§ 51

lg 1 järgi üliõpilase ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta TuMS § 12 alusel tulumaksuga maksustatav tulu, arvestamata TuMS 4. peatükis sätestatud mahaarvamisi, TuMS § 13 lõikes 4 nimetatud tulu ning saadud dividendid ja omakapitali väljamaksed.

§ 51

lg 4 kohaselt jagatakse üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamiseks § 51 lõigetes 1 ja 3 nimetatud tulude summa kaheteistkümnega ja seejärel üliõpilase ja tema perekonnaliikmete arvuga.

1. aastal toetuse määramisel tuli seega arvestada taotleja
2. a tulu viidatud sätte tähenduses. Kaebaja
3. a tulu kajastub tema kui residendist füüsilise isiku
4. a tuludeklaratsioonil (tl 5-8). Vajaduspõhise õppetoetuse taotluselt nähtuvalt ei ole taotlemisel arvestatud perekonnaliikmete tuluga (tl 20-20p).
5. Kaebaja
6. a tuludeklaratsiooni järgi koosnes tema
7. a tulu Sotsiaalkindlustusameti poolt makstud pensionist (1981,71 eurot) ning Tartu Ülikooli ja Viljandi Maavalitsuse poolt makstud töötasust (vastavalt 300 ja 150 eurot), st kokku 2431,71 eurot. Selle üle pole poolte vahel ka vaidlust. Kaebaja on ise kinnitanud, et lisaks töövõimetuspensioni saamisele on ta viibinud ka tasustatud praktikakohtadel. Vastustaja märgib õigesti, et toetuse määramisel tuli aluseks võtta sissetulekuid vastavalt TuMS § 12 lõike1 punktidele1 ja 7 (palgatulu ning pension). 3

§ 5lõike 21 punktile 3.

2017. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 1 p 4 näeb ette, et üliõpilase vajaduspõhise õppetoetuse suurus taotleja ühe kuu sissetuleku korral kuni 98,50 eurot 220 eurot õppekuus, sissetuleku korral vahemikus 98,51 kuni 197 eurot 135 eurot õppekuus ning sissetuleku korral vahemikus 197,01 kuni 394 eurot 75 eurot õppekuus vastavalt

§ 12lõikele 2.

1. Kaebaja
2. a ühe kuu sissetulekuks kujunes eeltoodud sätteid arvestades 202,64 eurot kuus (2431,71/12). Kohus nõustub vastustajaga, et vastustajal puudub vajaduspõhise õppetoetuse määramisel kaalutlusruum ja lähtuda tuleb viidatud sätetel põhinevatest arvutustest. Seega on ekslik kaebaja väide vastustaja võimalusest toetuse määramisel subjektiivseks otsustuseks. Vastustajale ei loo kaalumisruumi ka asjaolu, et kaebaja ühe kuu keskmiseks sissetulekuks kujunenud summa (202,64 eurot) on vaid vähesel määral väiksem summast, mis võimaldaks määrata toetust 135 eurot kuus, või et kaebaja ühe kuu keskmist sissetulekut suurendasid ühekordsed tasud õpingutega seotud kohustusliku praktika käigus tehtud töö eest. Toetuste määramise tingimuste kehtestamisel (nagu ka sotsiaalvaldkonnas üldisemalt) on riigil ulatuslik kaalumisruum määratlemaks hüvede saamise kriteeriumid (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19.12.2017 otsus asjas nr 5-17-13, p 47). Vajaduspõhise õppetoetuse loomisega on riik soovinud toetada majanduslikult ebasoodsamas olukorras olevate üliõpilaste ligipääsu kõrgharidusele, nende edukaid õpinguid ja õppekava nominaalkestusega läbimist (Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 236 SE seletuskiri)
3. Tegemist ei ole otsesõnu põhiseaduse § 28 lgs 2 sätestatud põhiõiguse (riigi abi puuduse korral) tagamiseks mõeldud abinõuga, mistõttu on riigi otsustusruum niisuguse toetuseliigi ning selle tingimuste kehtestamisel eriti ulatuslik. Seega on paratamatu, et mingist seadusandja poolt kehtestatud piirist alates tuleb kehtestatud kriteeriumitele vastaval taotlejal leppida hüvega väiksemas ulatuses. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vastustaja on õigesti kohaldanud

§ 5lõigete 2¹, 4 ja 7² ja § 5¹ alusel ning tuginedes 2017.

aasta riigieelarve seaduse § 2 lõike 1 punktidele 1 ja 4 ning õiguspäraselt määranud kaebajale toetuse suuruses 75 eurot kuus.

1. Kohtu hinnangul ei ole ilmnenud ka vormi- või menetlusvigu, mis võiksid kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamise. Vaidlustatud otsuses on esitatud korrektne õiguslik alus. Kuna kohtu hinnangul ei ole tegemist kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga, puudub seadusest tulenev kohustus ka põhjalikuma sisulise motivatsiooni esitamiseks. Vormilise puudusena võib välja tuua toetuse suuruse kujunemist kajastava arvutuskäigu puudumise. Samas ei too vormiviga haldusmenetluse seaduse §-st 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-st 1 tulenevalt kaasa haldusakti tühistamist, kui see ei saanud lõpptulemust mõjutada. Ka praegusel juhul ei saa summa kujunemiskäigu ära näitamata jätmine muuta vastustaja lõppjäreldust. Kaebaja
2. a ühe kuu keskmine sissetulek (202,64 eurot) annab võimaluse määrata vajaduspõhise õppetoetuse suuruses 75 eurot kuus.
3. Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata. . MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED
4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. kohaselt kannab 1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/75e7bf72-a846-4312-91da-44318f4d746f 4