TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-17-2504 Määruse kuupäev 29. november 2017 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi Ander Sagadi taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks seoses suitsetamise ke

) § 249 lg 1 alusel saab kohus kohaldada esialgset õiguskaitset eeldusel, et kohtu menetluses on kaebus.

§ 249

lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse halduskohtule esitada ka vaidemenetluse ajal. Kohtu hinnangul taotleb A. Sagadi esialgse õiguskaitse korras sisuliselt Viru Vangla direktori 23.01.2013 käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud Viru Vangla kodukorra suitsetamist keelava sätte kehtivuse peatamist. Viru Vangla kodukorra vastavaid sätteid täiendati viimati Viru Vangla 24.04.2017 käskkirjaga nr 1-1/55. A. Sagadi on ka 27.10.2017 Viru Vangla kaudu Justiitsministeeriumile esitatud vaides vaidlustanud kodukorras kehtestatud suitsetamiskeeldu, seega saab esialgse õiguskaitse taotluse põhivaidluse esemest tulenevalt lubatavaks lugeda. 5.

§ 249

lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või 2 võimatuks.

§ 249

lg 3 kohaselt jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse vajaduse äralangemisel läbi vaatamata. Esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse eelduseks on seega ka esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb juhul, kui esinevad

§ 249lg 1 ls-s 1 nimetatud alused.

See tähendab, et kaebaja peab vajama esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist selleks, et põhivaidluse tulemuse selgumiseni oma õigusi kindlustada või kahjulikke mõjutusi tõrjuda. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaebaja jaoks mingeid nn pöördumatuid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega. 6. Kohus märgib, et kuigi esialgse õiguskaitse taotlusele ei laiene samad tõendatuse kriteeriumid nagu vaidele või kaebusele, peavad kohtule esitatavad väited olema usutavad ning

§ 250lg 2 kohaselt tuleb taotlejal esialgse õiguskaitse taotlust põhistada.

Taotleja põhjendab oma esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et kuna tal on tubakatoodetest sõltuvus, siis iga päev ilma sigarettideta põhjustab tema jaoks kannatusi ja piina. Kohus märgib, et kahtlemata võib suitsetamise keelamine põhjustada kaebajale mõningaid ebamugavusi, kuid teatud ebamugavuste talumine vaidemenetluse või kohtuvaidluse ajal ei ole piisav, et pidada esialgse õiguskaitse kohaldamist asjakohaseks. Nagu kohus juba ka eelnevalt märkis, on esialgse õiguskaitse kohaldamise üheks esmaseks eelduseks see, et vastasel korral saaksid taotleja õigused pöördumatult kahjustatud ning tekkinud tagajärgi oleks raske või võimatu kõrvaldada. Viru Vangla kodukorra seletuskirja kohaselt arvestab vangla suitsetamispiirangu kehtestamisel ka suitsetamise kui sõltuvushaiguse eripäradest tulenevalt sellega, et vanglas viibiv ja tubakatooteid tarvitav kinnipeetav vajab nõustamist ja ravi. Suitsetamisest loobumisel tagab vangla nõustamist ja tuge: individuaalne või grupinõustamine, võimalus laenutada vastavat kirjandust, vangla kaupluse nimekirja täiendamine tervislike toodetega jne. Vajaduse korral tagab vangla ka nikotiinasendusravi. Viru Vangla on ka 23.11.2017 kohtule esitatud vastuses rõhutanud, et vangla on kohustatud jälgima kinnipeetava tervislikku seisundit ning meditsiiniosakonna hinnangu alusel võimaldatakse kinnipeetavale vajadusel ravi, sh psühholoogiline nõustamine, nikotiiniplaastrid vms. Samuti on Viru Vangla oma vastuses rõhutanud, et nikotiiniplaastrid on vanglas olemas. Seega kui taotlejal on nikotiinisõltuvus, siis saab ta sellest tingitud vaevuste ja ebamugavuste vähendamiseks pöörduda Viru Vangla meditsiiniosakonna poole.

1. Seonduvalt taotleja väidetega, et ta on tulemusteta pöördunud abi saamiseks vangla meditsiiniosakonna poole, märgib kohus järgnevat. Viru Vangla arsti tegevus taotlejale nikotiinisõltuvuse korral võimaliku ravi määramise osas liigitub tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 2 lg-st 1 tulenevalt tervishoiuteenuse osutamise alla. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangistusseaduse § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsustusega. Riigikohtu erikogu on 07.04.2011 otsuses asjas nr 3-3-4-1-11 selgitanud järgmist: „Tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal. Ehkki vanglas tervishoiuteenuste osutamist on täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega (VangS §-d 49, 491, 52, 53, 93 lg 6; Vabariigi Valitsuse
2. detsembri
3. a määrus nr 330 „“Vangistusseaduse“ alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“), reguleerivad seda olukorda esmajoones siiski samad normid, mis kehtivad tervishoiuteenuste osutamisel väljaspool vanglat (VÕS §-d 758-773, tervishoiuteenuste korraldamise seadus). Vangla arsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe. Samale seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium 15.12.2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 9, ja 21.12.2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-69-10, p 9).“ Seega kui taotleja väidab, et talle ei ole vangla meditsiinitöötajate poolt vaatamata korduvatele pöördumistele ravi osutatud, siis on taotlejal oma 3 õiguste kaitseks võimalik pöörduda vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 9 lg-le 1 ja § 11 lg-le 1 hagiavaldusega maakohtu poole.
4. Seega eelnevat arvestades nõustub kohus Viru Vangla seisukohaga, et A. Sagadil puudub esialgse õiguskaitse vajadus, Kohus jätab

§ 249

lg 3 alusel esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu. (allkirjastatud digitaalselt) Ülle Polluks kohtunik 4