Obsah (5)

§ 249§ 250§ 55§ 252§ 202

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-17-2735 Määruse kuupäev 8. jaanuar 2018 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Eduard Kuldveri (Kuldver) esialgse õiguskaitse taotlus seoses suit

) § 249 lg 1 alusel võib kohus teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohtu hinnangul saab kohus eeltoodud sätte alusel hinnata, kas esialgse õiguskaitse taotluse esitajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske, ning sellise tagajärje puudumise korral saab kohus loobuda taotluse sisulisest lahendamisest. Seda arusaamist toetab kaudselt

§ 249

lg 3, mis sätestab, et esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata. See tähendab, et esialgse õiguskaitse vajadus on üks taotluse lubatavuse eeldusi. Sel juhul saab taotluse jätta läbi vaatamata ka siis, kui esialgse õiguskaitse vajadus puudus taotluse esitajal algusest peale. 5. Ka õiguskirjanduses leitakse, et sarnaselt kaebusega saab esialgse õiguskaitse taotluse puhul eristada taotluse lubatavust ja taotluse põhjendatust. Esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav eelkõige siis, kui kohtule on esitatud nõuetekohane taotlus (

§ 250

) ja taotlejal on esialgse õiguskaitse vajadus, arvestada tuleb ka muude taotluse lubatavuse eeldustega. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb juhul, kui esinevad

§ 249lg 1 lausetes 1 ja 2 nimetatud alused.

Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega taotleja jaoks mingeid pöördumatuid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega. Esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisel ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav ja selle saab jätta

§ 55lg 2 alusel läbi vaatamata (Halduskohtumenetluse seadustik.

Kommenteeritud väljaanne. Koostanud K. Merusk ja I. Pilving. Kirjastus Juura

1. Lk 686).
2. Taotleja põhjendab esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et suitsetamise keelamine põhjustab talle kannatusi, mis võivad ületada vangistusega paratamatult kaasnevate kannatuste ja ebamugavuste taset, ning viitab kohtuasjadele nr 3-17-1449 ja 3-17-
3. See tähendab, et taotleja tugineb asjaoludele, et suitsetamisest loobumisega kaasnevad võõrutusnähud ja igapäevaelu korralduse häiringud, mida ei ole tagantjärele võimalik olematuks teha.
4. Kohtunik leidis varasemates sarnastel asjaoludel tehtud kohtulahendites, et vanglas suitsetamise keelamise vaidlustamise korral on kinnipeetaval esialgse õiguskaitse vajadus (
5. septembri
6. a määrus kohtuasjas nr 3-17-1449,
7. oktoobri
8. a määrus kohtuasjas nr 3-17-1999,
9. novembri
10. a määrus kohtuasjas nr 3-17-2008,
11. novembri
12. a määrus kohtuasjas nr 3-17-2115).
13. Tartu Ringkonnakohus tühistas
14. detsembri
15. a määrusega Tartu Halduskohtu määruse kohtuasjas nr 3-17-1449 ning
16. detsembri
17. a määrustega halduskohtu määrused kohtuasjades nr 3-17-2008 ja 3-17-
18. Ringkonnakohus leidis kohtuasjas nr 3-171449, et suitsetamise keelustamisega ei kaasne pöördumatu tagajärje ohtu. Pöördumatuks tagajärjeks ei ole ringkonnakohtu hinnangul see, et taotluse esitaja ei saa suitsetada keelu vaidlustamise ajal kuni kaebuse võimaliku rahuldamiseni. Isik võib peale keelu tühistamist uuesti suitsetama hakata, kui ta seda veel soovib. Ringkonnakohtu lahendi kohaselt ei põhjenda ka võõrutusnähtude esinemise võimalikkus õigust jätkata suitsetamist, vaid üksnes õigust saada asjatundlikku ravi. Loobumise kõrvalnähtude ravimiseks on vanglas olemas meditsiinitöötajad, kelle poole on võimalik pöörduda. Kui kohtud jõuavad viimaks seisukohale, et põhiseaduse järgi peab suitsetamine olema vanglas lubatud, siis saab keelava 2 3-17-2735 regulatsiooni uuesti tühistada. Kohtuasjades nr 3-17-2008 ja 3-17-2115 jäi ringkonnakohus samade seisukohtade juurde. 9.

§ 252

lg 7 alusel on ringkonnakohtu lahend halduskohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse asjas lõplik. Kuigi ringkonnakohtu seisukohad ei ole praeguse asja lahendamisel halduskohtule kohustuslikud (

§ 202

lg 2), peab kohus õigusrahu saavutamise huvides õigeks lähtuda taotleja esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel ringkonnakohtu seisukohtadest. Kohus leiab määruse punktis 8 toodud põhjendustel, et taotlejal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Tegemist ei ole kõrvaldatava puudusega. Kuna täidetud ei ole üks esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse eeldustest, siis puudub vajadus kontrollida muude eelduste täidetust. Kohus jätab

§ 55lg 2 alusel esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.

Kohtu hinnangul on taotleja tahe määruse punktis 3 nimetatud avalduse esitamisel suunatud esialgse õiguskaitse saavutamisele. Kohus tõlgendab taotleja viidet Viru Vangla haldusaktide võimalikule tühisusele kui argumenti esialgse õiguskaitse kohaldamisel (nõude perspektiivikuse hindamisel). Kui taotleja soovib tema nimetatud käskkirjade tühisuse tuvastamist, siis tuleb tal esitada sellekohane kaebus. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et selline nõue oleks perspektiivitu.

1. jaanuari
2. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitati Viru Vangla kodukord, muude nimetatud käskkirjadega muudeti kodukorda. Kohtu hinnangul ei esine nende käskkirjade puhul mingeid haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 sätestatud tühisuse aluseid.
3. Kuna kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, ei võta kohus seisukohta riigilõivust vabastamise taotluse osas.
4. (allkirjastatud digitaalselt) Karin Jõks kohtunik 3