← Eesti

3-16-298/18

Obsah (4)§ 31§ 118§ 114§ 115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 11. jaanuar 2018, Tallinn Haldusasja n

) § 114 lg 3 alusel.

  1. MTA 21.01.2016 intressinõudega nr 13-3/10678 kohustati OÜ-d Metrosystem tasuma intressivõlg kogusummas 66 944,17 eurot.
  2. OÜ Metrosystem esitas 10.02.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada MTA 21.01.2016 intressinõue nr 13-3/10678 ning MTA 15.01.2016 otsus nr 131/0041; kohustada MTA-d lahendama uuesti OÜ Metrosystem 16.12.2015 taotlus maksuvõla osaliseks kustutamiseks ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja tema menetluskulud. 1) Intressinõue ei ole selge ja arusaadav, selles puuduvad põhjendused ning arvutuste metoodika. MTA 21.01.2016 otsuses nr 13-1/0076 märgitakse, et seisuga 21.01.2016 on kaebajal intressivõlg summas 66 944,17 eurot. Intressinõudest ei tulene, millal kõnesolevad maksusummad täielikult tasuti. Vastustajale oli intressinõude väljastamisel teada, et MTA 22.12.2014 ajatamisotsusega nr 13-1/4683 kinnitas vastustaja maksuotsusega määratud maksusummade tasumise ajakava ning maksuvõlg sai ennetähtaegselt tasutud. Samuti oli vastustajale teada, et enne nimetatud graafiku kinnitamist tasuti täielikult maksusummad
  3. a oktoobri KMD ja TSD osas. 2) Intressinõue on aegunud.

§ 31lg 2 alusel tekib intressikohustus vahetult seadusest.

Selle kohustuse tekkimiseks pole vaja haldusakti.

§ 118

lg 1 kohaselt on intressi arvestamise aegumistähtaeg üks aasta, alates deklaratsiooni alusel arvutatud, maksuotsusega määratud või vastutusotsusega sissenõutava maksusumma täieliku tasumise päevast või isikule alusetult tagastatud summa täieliku tasumise või tasaarvestamise päevast. Enne MTA 22.12.2014 ajatamisotsuse nr 13-1/4683 tegemist olid täielikult tasutud maksusummad 2010. a oktoobri KMD ja TSD osas. Sellest tulenevalt on nende nõuete osas intressinõue kindlasti aegunud. 3) Väär on vastustaja oletus, et kaebaja teadis juba kontrollimenetluse ajal õiget maksusummat. Kaebaja oli seisukohal, et 19.01.2012 maksuotsus nr 12.2-3/454-11 on tervikuna õigusvastane. Kaebajal poleks olnud mingit lootust saada terve 19.01.2012 maksuotsusega määratud summa ajatatud, kuna kaebajal puudusid vajalik rahavoog ja tagatis. Samuti poleks maksuhaldur olnud nõus ajatama seda osa maksuvõlast, mida kaebaja oleks ise n-ö õigeks pidanud. Kaebajal poleks olnud lootust saada laenu kogu 19.01.2012 maksuotsusega määratud summa tasumiseks. Arvestades kaebaja suhtes tehtud ajatamisotsust, on tõenäoline, et õige maksukohustuse tegemise korral 19.12.2012 oleks see maksuhalduri poolt ajatatud. Otsusest ei selgu, milliste teiste maksukohustuslaste olukordadega võrdles vastustaja kaebaja olukorda.

§ 114

lg 3 kohaldamisel peab hindama, kas maksuvõla sissenõudmine on õiglane konkreetsel juhtumil. Maksuhalduri poolt arvestatud intress on ebaproportsionaalne. Perioodi 19.01.2012– 04.12.2014 eest arvestatud intressi võrra on kunstlikult suurendatud kaebaja maksukoormust. Lisaks sellele lisandub ebaõiglasele intressile ka tulumaks (TuMS § 51 lg 2 p 1). 3

(10)3-16-298
  1. MTA palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Maksuhalduril ei ole kohustust esitada intressinõudes detailseid põhjendusi. Kaebaja ei ole selgituste saamiseks maksuhalduri poole pöördunud. Intressinõude lisast nähtub intressisumma kujunemine. Intressinõudes on selgesõnaliselt märgitud viivitatud päevade arv ning millistelt maksusummadelt intressi on arvestatud. Lähtuvalt kaebusest on kaebaja ka ise mõistnud, missuguste maksukohustuste täitmata jätmisega vaidlusalune nõue seondub. Ka kohtute ulatusliku praktika (näiteks haldusasjad nr 2-3-25/2002, 3-06-2023, 3-07-1925) kohaselt on loetud intressinõude põhjendamiskohustus täidetuks, kui intressisumma kujunemine nähtub intressinõudele lisatud kontokaardilt. Kuivõrd intressinõude puhul ei ole tegemist kaalutlusotsusega, siis pole täiendavate põhjenduste lisamine ka vajalik. Kaebaja ei ole tõendanud, et intressisumma on valesti määratud. Intressinõude põhitekstis on esitatud metoodika, mille alusel intressi arvestatakse. Intressinõude osaks olevas lisas on toodud selle valemi sisustamiseks vajalikud andmed ning nende põhjal välja arvestatud intressisumma. Näidatud on maksuvõla tekkimise alus ja vastava maksu liik. Kaebaja maksunõuete katteks tehtud laekumised võimaldavad kontrollida intressiarvestuse õigsust. 2) Täielikult on maksuotsusega määratud summa tasutud 18.11.
  2. MTA esitas intressinõude 21.01.2016.

§ 118

lg-s 1 ettenähtud aegumistähtaegu pole ületatud.

§ 118

lg 6 kohaselt peatub intressi arvestamise aegumine intressinõude või intressinõude arvestamise aluseks oleva maksusumma vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni. Antud juhul on vaidlustatud intressinõude aluseks MTA 19.01.2012 maksuotsus nr 12.2-3/454-11, mille menetlemine lõppes 04.12.2014, mil jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2014 otsus haldusasjas 3-12-

  1. Eeltoodust tulenevalt peatus intressi arvestamise aegumine kuni 04.12.
  2. Intressinõue on esitatud tähtaegselt, s.o 64 päeva pärast maksukohustuste täielikku tasumist. Asjaolu, et kaebaja asus maksukohustusi täitma juba maksuotsuse vaidlustamise ajal või kohtuvaidluse lõpus, ei oma tähendust. See ei muuda intressi arvestamise aegumistähtaega, sest aegumine on seotud üksnes maksuotsusega määratud summade lõpliku tasumisega. 3) Kaebaja esitatud taotluses ei ole toodud välja asjaolusid, mis seavad isiku konkreetses situatsioonis teiste maksukohustuslastega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Maksuhaldur on lähtunud otsuse tegemisel

§ 114

lg 3 sisust ja eesmärgist, asjakohastest kaalutlustest ning ei ole jätnud kaebaja taotluses esitatud väiteid tähelepanuta. Maksuhaldur on selgitanud, et Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-78-14 kajastatud olukord ei ole laiendatav kaebajale. Ainetu on loota maksupettuse toime pannud maksukohustuslasel, et tal ei teki määratud maksusumma tasumise kohustust. Samuti ei nõustu vastustaja kaebajaga, et ringkonnakohus on kaebaja kontrollaktile esitatud vastuväidete pinnalt MTA maksuotsuse tulumaksu osas tühistanud. Ringkonnakohus tühistas maksuotsuse osaliselt tulumaksu puudutavas osas, leides, et maksuhaldur rikkus uurimisprintsiipi. Jõustunud lahendiga ei leidnud kinnitust, et isik oleks mingiski osas tehingutes heauskne või et tehingud väidetavate tehingupartnerite vahel oleks toimunud. Maksuhaldur on vaidlustatud otsuses märkinud, et kontrolli alustamisest kuni maksuotsuseni kulus vähem kui aasta (26.01.2011–19.01.2012) ja kohtumenetluseks kaebuse esitamisest kuni kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmiseni (17.02.2012–04.12.2014) ligi 2 aastat 10 kuud. Seda ei saa pidada ebamõistlikult kaua kestvaks menetluseks. 12. Tallinna Halduskohtu 04.10.2016 otsusega rahuldati OÜ Metrosystem kaebus osaliselt (resolutsiooni p 1) ja tühistati MTA 15.01.2016 otsus nr 13-1/0041 ning kohustati MTA-d lahendama uuesti OÜ Metrosystem 16.12.2015 taotlus maksuvõla osaliseks kustutamiseks (resolutsiooni p 2); jäeti ülejäänud osas kaebus rahuldamata (resolutsiooni p 3); mõisteti MTA4

(10)3-16-298 lt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 2280 eurot (resolutsiooni p 4) ja jäeti MTA menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 5). 1) Intressinõudest koos selle lisaks oleva intressiarvestuse kaardiga nähtub, et intressi on arvestatud perioodi 11.11.2010–12.01.2016 eest ning intressinõue on koostatud seisuga 21.01.2016. Intressiarvestuse read on järjestatud konkreetsete maksude ja maksustamisperioodide lõikes kronoloogiliselt, eristades deklaratsiooni ja maksuotsusega tuvastatud maksukohustusi. Intressiarvestuse kaardilt nähtub ridade kaupa intressiarvestus sel perioodil eksisteerinud maksuvõlalt. Iga rea puhul nähtub maksustamisperiood, mille osas maksukohustus/maksuvõlg tekkis; maksukohustuse liik; intressiarvestuse periood; päevade arv, mis jääb konkreetsesse ajavahemikku; vastaval ajavahemikul eksisteerinud maksuvõlg; intressimäär ning arvestatud intressi summa. Intressiarvestuse kaardil kajastuvad muu hulgas read negatiivse võlasummaga. Intressiarvestuse kaardi lõpus on selgitus, et intressivähendus tähendab olukorda, kui intressi arvestamise perioodis eksisteerib arvestussüsteemis ettemaks, siis kasutatakse ettemaks intressi kompenseerimiseks. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada intressinõuet sellisel määral ebaselgeks või kontrollimatuks, mis annaks aluse lugeda see õigusvastaseks. Seejuures on oluline, et intressiarvestuse pidamine ja intressi tasumine on maksukohustuslase kohustus (

§ 115lg 1).

Kaebaja ei ole esitanud kohtule alternatiivset intressiarvestust ega toonud esile, millises osas maksuhalduri intressiarvestus maksukohustuslase arvestusega ei kattu. Ka sel põhjusel puudub alus lähtuda eeldusest, et maksuhalduri arvestus on ebaõige. 2) Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et intressinõue on osaliselt aegunud.

ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (414 SE) seletuskirja kohaselt (puudutab muudatust alates 01.07.2013) täpsustatakse eelnõuga intressi arvestamise aegumistähtaja arvestamist maksuotsuse puhul. Siin on erinevus deklaratsiooni ja haldusakti alusel tekkinud maksukohustuse vahel. Deklaratsiooni alusel arvutatud maksusummalt arvestatakse intressi vastavalt igale perioodile ja deklaratsioonile. Maksuotsusega määratud maksusumma puhul ei ole oluline aga maksusumma deklareerimise periood, vaid maksuotsusega määratud maksusumma tasumine tervikuna. Intressi aegumistähtaja osas regulatsiooni täpsustamine annab maksukohustuslasele suurema kindluse, millise ajahetkeni on riigil õigus temalt maksuotsusega tuvastatud maksuvõlalt intressi nõuda.

ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (333 SE) seletuskirja kohaselt (puudutab muudatust alates 01.01.2009) täpsustab

§ 118

lg 1 muudatus normi sisu ning püüab ennetada intressinõuete aegumise regulatsiooni ümber tekkida võivaid vaidlusi. Normi kohaselt hakkab intressinõue aeguma alates maksukohustuse täitmise või alusetult tagastatud summa täielikult maksuhaldurile tasumise päevast.

§ 118

lg 1 kehtivast redaktsioonist tuleneb seega üheselt, et maksuotsusega tuvastatud maksukohustuse puhul ei lähtuta intressinõude esitamise aegumistähtaja arvestamisel erinevate osamaksete või erinevate maksustamisperioodide täieliku tasumise ajast, vaid kogu maksuotsusega määratud maksusumma täieliku tasumise ajast. Vastavat asjaolu rõhutab alates 01.07.2013 sisse viidud täiendus. 3) Puudub alus järelduseks, et kuni 30.06.2013 kehtinud redaktsioonis oli

§ 118lg 1 regulatsioon eelkirjeldatust erinev.

01.07.2013 jõustunud seadusemuudatusega üksnes täpsustati sätet ja muudeti see selgemaks, mitte ei muudetud sätte senist rakenduspraktikat. Kohtupraktikas on leitud, et põhivõla kustutamiseks tehtud iga osamakse või tasaarveldus omas intressinõude esitamise aegumistähtaja kulgemahakkamisel tähendust

§ 118

lg 1 kuni 31.12.2008 kehtinud redaktsioonis (vt näiteks Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2010 otsus haldusasjas nr 3-08-1466, p 10). Selles osas muutus aga seaduse sõnastus ja sisu alates 01.01.2009, mil normi täiendati mõistega täieliku tasumise päevast. Puudub alus järelduseks, et vastava täienduse järgselt tuli maksuotsusega määratud maksusumma osas lähtuda jätkuvalt 5

(10)3-16-298 erinevate osamaksete või erinevate maksustamisperioodide täieliku tasumise ajast (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2013 otsus haldusasjas nr 3-11-1575, p 21). 4) MTA 15.01.2016 otsuse tegemisel on jäetud analüüsimata kaebaja 16.12.2015 taotluse põhiväide, s.o kui maksuhaldur oleks algselt teinud kaebajale õige maksuotsuse, siis oleks kaebaja saanud arvestada ja ette näha tekkida võiva kohustuse lõplikku suurust ja leida võimalused selle tasumiseks selliselt, et maksuintress ei kasvaks nii suureks. Ei saa pidada ilmselt ebausutavaks, et kaebajal puudusid vabad vahendid maksunõude (osaliseks) tasumiseks ning laenu saamise võimalused sõltuvalt sellest, kas isikul on 212 616,80 euro suurune või 77 547,77 euro suurune maksuvõlg. Samuti ei saa pidada kahtlusteta selgeks, et kaebaja oleks saanud ajatada maksuotsusega tuvastatud maksuvõla osas, mida ta ise peab põhjendatuks. MTA 15.01.2016 otsuses sisalduv lakooniline seisukoht, et kaebaja vastavad väited on paljasõnalised, ei ole käsitatav piisava kaalutlusena. Lisaks nähtub MTA 15.01.2016 otsusest, et kaebaja 16.12.2015 taotluses toodud asjaolusid ei saa MTA hinnangul pidada nii erandlikeks, et need võiksid seada kaebaja teiste maksukohustuslastega võrreldes ebavõrdsesse olukorda ja anda aluse tema intressivõla kustutamiseks

§ 114lg 3 alusel.

Viidatud seisukohast ei selgu, millise maksukohustuslaste ringiga maksuhaldur kaebajat võrdles. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 13. OÜ Metrosystem palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 04.10.2016 otsuse resolutsiooni p 3; muuta halduskohtu otsuse resolutsiooni p-de 1 ja 4 osas; tühistada MTA 21.01.2016 intressinõue nr 13-3/10678 osas, milles see on osaliselt aegunud ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud. 1)

§ 118

lg-st 1 ei tulene, et maksuotsusega tuvastatud maksusummade puhul hakkab intressi aegumine kulgema alates maksuotsuse täielikust täitmisest. Samuti ei tulene

§ 118

lg-st 1 ega teistest maksuseadustest, et maksuotsuse resolutsioonis tuvastatud maksukohustuste koondsummat käsitatakse ühe maksukohustusena. Selline seisukoht tähendaks ühtlasi ka seda, et maksukohustus tekib haldusakti alusel. Kehtivas

§ 118

lg-s 1 on täpsustatud, et intressi arvestamise aegumise tähtaeg on üks aasta deklaratsiooni alusel arvutatud, maksuotsusega määratud või vastutusotsusega sissenõutava maksusumma täieliku tasumise päevast. Kuni 01.07.2013 kehtinud sõnastuses ei eristatud maksusumma esitamise viise.

§ 118lg 1 sõnastust ei ole 01.07.2013 jõustunud muudatusega sisuliselt muudetud.

Halduskohtu poolt viidatud seletuskirjas (414 SE) esitatud põhjendused

§ 118

lg 1 muutmiseks ei ole legitiimsed ega vasta õiguskindluse (PS § 10) ja seaduslikkuse (PS § 113) põhimõtetele ning on põhiseadusevastased. 2) Kui

§ 118

lg 1 sõnastus vastaks seletuskirjas (414 SE) deklareeritud eesmärkidele, tekitaks see ebakindlust maksuõigussuhetes. Sellist põhimõtet, millele viitasid seletuskirja (414 SE) autorid, ei eksisteeri. Maksuõiguse teooria ja kohtupraktika kohaselt tekib maksukohustus vahetult seaduse alusel ning maksuotsuse puhul on tegemist mitte kohustust tekitava, vaid tuvastava haldusaktiga. Kui nõustuda seletuskirja (414 SE) autoritega selles, et maksuotsus tekitab uue kohustuse, siis ka intressi peaks arvestama mitte maksukohustuse rikkumise kuupäevast, vaid maksuotsuse täitmiseks antud tähtaja möödumisest. Sellist võimalust seadus ette ei näe. 3)

kohaselt arvestatakse intressi kuni maksukohustuse täitmiseni. Seega ei ole arusaadav seletuskirja (414 SE) ja halduskohtu loogika, mille kohaselt intressi määramise aegumine peaks olema seotud mitte maksukohustuse tegeliku tasumise, vaid formaalse tunnusega. Seejuures jääb arusaamatuks, miks peaks eristama deklareeritud maksukohustuse ja maksuotsusega tuvastatud maksukohustuse tasumisel intressi määramise põhimõtteid. Seletuskirjas (414 SE) 6

(10)3-16-298 väljendatud soov teha maksuotsusest maksukohustust loov haldusakt ja seostada intressi arvestamise aegumistähtaja maksuotsuse täieliku täitmise päevaga, ei anna maksukohustuslasele suuremat kindlust. Arvestades sellega, et nii maksumaksja kui maksuhalduri poolt on maksuarvestuse pidamiseks kasutusele võetud kaasaegsed infotehnoloogilised lahendused, ei ole deklareeritud maksukohustuselt ja maksuotsusega tuvastatud maksukohustuselt arvestatava intressi arvestamise aegumise eristamine ka praktiliselt põhjendatud. Maksuhaldur näeb online-süsteemis maksukohustuste täitmist ja saab esitada intressinõudeid vastavate maksukohustuste osas enne aegumistähtaja möödumist. 4) Riigikohus selgitas asjas nr 3-3-1-74-06, et intresside määramise aegumise osas põhjendatud seisukoha võtmiseks tuleb kohtul eraldi iga maksu osas teha kindlaks, millal ja millistes osades on põhivõlg tasutud. Eeltoodud Riigikohtu seisukohast tuleneb, et intressi määramise õiguspärasuse hindamiseks ja aegumise kindlakstegemiseks tuleb kontrollida intressisumma kujunemist kõigi asjassepuutuvate maksudeklaratsioonide esitamise tähtaegade ja nende maksudeklaratsioonide osas määratud maksusunõuete järgi.

§ 31

lg 2 alusel tekib intressikohustus vahetult seadusest ja asjaolust, et maksusumma on tähtpäevaks tasumata. Selle kohustuse tekkimiseks pole vaja maksuhalduri haldusakti. 5) Apellant tasus kaebuselt riigilõivu 750 eurot. Intressinõude tühistamise nõude väärtuseks on 16 880,32 eurot, millelt tuleks riigilõivu tasuda 506,46 eurot. Kuna kohus rahuldas kaebuse MTA 15.01.2016 otsuse tühistamise ja kohustamise nõuete osas, siis, järgides vaidlusaluse otsuse p 29 loogikat, pidi kohus välja mõistma apellandi kasuks riigilõivu summas 765 eurot. Kaebus rahuldati halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt ca 62% ulatuses. Olukorras, kus vastustaja on kohustatud asja uuesti läbi vaatama, võib tekkida olukord, kus haldusmenetluses saavad kaebuse taotlused rahuldatud ulatuses, mida kaebaja soovis. Selles olukorras on õige mõista kõik kulud välja. Kohus ei ole põhjendanud, millised apellandi menetluskulud olid ebavajalikud või ebamõistlikult suured. Menetluskulude välja mõistmata jätmine viib ebaõiglase tulemuseni olukorras, kus kantud, vajalikud ja põhjendatud ning tavapärases suuruses õigusabikulud jäävad kaebuse põhieesmärgi saavutamisest hoolimata kaebaja kanda. Õigusabikulude vähendamisel 62% võrra ei selgitanud halduskohus, kas apellant oleks saanud advokaadi õigusabi 4500 euro eest. 14. MTA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud apellandi enda kanda. 1) Seletuskirjas kajastatu ei muuda

§ 118

lg 1 regulatsiooni, kuid aitab vaidluste lahendamisel avada seadusandja mõtet ja tahet. Apellant tugineb apellatsioonkaebuses Riigikohtu seisukohtadele, mis on antud varasema

§ 118

lg 1 redaktsiooni kehtivuse ajal, mistõttu ei ole analoogia kasutamine põhjendatud. Tallinna Ringkonnakohus on otsuse nr 3-111575 p-s 21 selgitanud, et kuni 31.12.2008 kehtis

§ 118

lg 1 redaktsioonis, mille kohaselt intressi arvestamise aegumistähtaeg on üks aasta, arvestades maksusumma või isikule alusetult tagastatud summa tasumise või tasaarvestamise päevast. Alates 01.01.2009 kehtib

§ 118

lg 1 redaktsioonis, mille kohaselt intressi arvestamise aegumistähtaeg on üks aasta, arvates maksusumma täieliku tasumise päevast või isikule alusetult tagastatud summa täieliku tasumise või tasaarvestamise päevast. Ringkonnakohus tõlgendab sätte alates 01.01.2009 kehtivat redaktsiooni selliselt, et intressinõue hakkab aeguma alates maksukohustuse täieliku täitmise või alusetult tagastatud summa täielikult maksuhaldurile tasumise päevast. Maksuotsusega määratud maksusumma puhul on maksusumma täielikult tasutud päeval, kui tasutakse selle viimane osa. 7

(10)3-16-298 2) Halduskohus on jõudnud õigele järeldusele menetluskulude kindlaksmääramise osas. Halduskohus leidis, et MTA on rikkunud kaalutlusõigust, mille tõttu ei ole võimalik kohtul kontrollida MTA otsuse põhjendatust. Apellandi oletuslikke seisukohti taotluse võimaliku rahuldamise osas ei saa riigilõivu väljamõistmise küsimuses aluseks võtta. Arvestades seda, et halduskohus jättis intressinõude tühistamata, on riigilõivu välja mõistmata jätmine 750 euro ulatuses põhjendatud. Kohtupraktikas on vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel oluliseks peetud kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust, kaebuse koostamise keerukust ja ajamahukust (Riigikohtu 30.40.2013 määrus nr 33-1-4-13, p 28), tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude erakordselt suurt mahtu (Riigikohtu 27.10.2011 otsus nr 3-3-1-53-11, p 31), varasemate seisukohtade kordamist menetluses (Riigikohtu 01.06.2011 otsus nr 3-3-1-20-11, p 18), jõupingutusi tõendamisel (Riigikohtu 05.05.2011 otsus nr 3-3-1-17-11, p 18), asja läbivaatamist kirjalikus või suulises menetluses ja vaidluse olemust (Riigikohtu 16.06.2010 otsus nr 3-3-1-36-10, p 34). Vastustaja vastuse analüüsi eest ei saa menetluskulusid välja mõista, kuna kohus ei ole palunud kaebajal seda analüüsida (Tartu Ringkonnakohus 30.05.2014 haldusasjas nr 3-12-52). Lisaks on kohtumenetluses esitatud seisukohad enamuses esitatud juba maksu- ja vaidemenetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 15.

§ 118

lg 1 sätestab, et intressi arvestamise aegumistähtaeg on üks aasta alates deklaratsiooni alusel arvutatud, maksuotsusega määratud või vastutusotsusega sissenõutava maksusumma täieliku tasumise päevast või isikule alusetult tagastatud summa täieliku tasumise või tasaarvestamise päevast. Nimetatud sätte tõlgendamisega seonduvat on Riigikohtu halduskolleegium selgitanud 03.05.2017 otsuses nr 3-3-1-80-16. 16. Viidatud otsuse p-s 27 selgitas kolleegium, et

§ 118lg 1 sõnastust muudeti ning 1.

juulil 2013 jõustunud redaktsioon näeb ette, et intressi arvestamise aegumistähtaeg on üks aasta alates deklaratsiooni alusel arvutatud, maksuotsusega määratud või vastutusotsusega sissenõutava maksusumma täieliku tasumise päevast või isikule alusetult tagastatud summa täieliku tasumise või tasaarvestamise päevast.

§ 118

lg 1 muutmise eesmärk oli seletuskirja järgi see, et maksuotsus tekitab n-ö uue maksukohustuse ja kogu maksuotsusel on üks ühtne intressi arvestamise aegumistähtaeg – see, millised on erinevad maksukohustused ehk n-ö põhivõlad ja millal need tasuti, ei ole erinevalt varem kehtinud normist oluline (maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (algatatud 8. aprillil 2013) nr 414 SE seletuskiri, lk 10). Silmas pidades

§ 118

lg 1 sõnastust ja seadusandja eelkirjeldatud tahet, tuleb nõustuda vastustajaga, et erinevalt varem kehtinud seadusest on pärast

§ 118lg 1 muutmist maksuotsusel üks intressi arvestamise aegumistähtaeg.

See, milliseid maksukohustusi maksuotsus puudutab, ei ole intressi arvestamise aegumisel enam oluline. Asjakohased rakendussätted intressi arvestamise aegumistähtaja arvestamiseks enne seaduse muutmist antud maksuotsuste puhul

§ 118lg-l 1 puudusid.

Riigikohtu halduskolleegium ei pidanud intressi arvestamise aegumistähtaja eelkirjeldatud viisil muutmist põhiseadusvastaseks.

  1. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna ringkonnakohtule alust asuda Riigikohtu halduskolleegiumist erinevale seisukohale. Ka asjaolu, et praeguses asjas on maksusumma tasutud erinevate perioodide lõikes, ei anna alust seda seisukohta muuta. Riigikohtu halduskolleegiumi tõlgendusest on selgelt välja loetav, et ei ole oluline, milliseid maksukohustusi maksuotsus puudutab ja millal erinevad maksukohustused täideti. Aegumistähtaja arvestamisel on määrav üksnes maksuotsusega määratud maksusumma täieliku tasumise tähtpäev. Seega on intressinõue esitatud tähtaegselt. Asja lahendamisel ei oma tähtsust kaebaja viide Riigikohtu halduskolleegiumi varasemale lahendile asjas nr 3-3-1-74-
  2. 8

(10)3-16-298 Viidatud lahendis on halduskolleegium selgitanud enne 01.07.2013 kehtinud

§ 118lg 1 tõlgendamisega seonduvat.

Need seisukohad ei ole

§ 118lg 1 muudetud redaktsiooni sisustamisel enam asjakohased.

Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus intressinõude aegumist puudutavas osas rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 04.10.2016 otsus selles osas muutmata.

  1. Menetluskulude jaotust puudutavas osas tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Kaebaja vaidlustas halduskohtus nii MTA 15.01.2016 otsuse nr 13-1/0041, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus intressivõla kustutamiseks, kui ka MTA 21.01.2016 intressinõude nr 13-3/10678, millega kohustati OÜ-d Metrosystem tasuma intressivõlg kogusummas 66 944,17 eurot. Kaebaja tasus riigilõivu 765 eurot, s.o 750 eurot kaebuselt ning 15 eurot esialgse õiguskaitse taotluselt. Halduskohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse ning kaebuse MTA 15.01.2016 otsust nr 13-1/0041 puudutavas osas.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga riigilõivu välja mõistmise suuruse osas. Tasutud riigilõiv summas 750 eurot hõlmas nii MTA 15.01.2016 otsuse nr 13-1/0041 kui ka MTA 21.01.2016 intressinõude nr 13-3/10678 vaidlustamist (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka kaebuse osalise rahuldamise korral lähtuda menetluskulude jaotamisel tervikuna tasutud riigilõivust, mitte 15 euro suurusest riigilõivust, mis oleks tulnud tasuda MTA 15.01.2016 otsuse nr 13-1/0041 eraldiseisva vaidlustamise korral (RLS § 60 lg 1). Halduskohtule esitati kaebus kahe nõudega, millest üks rahuldati. Seega tuleb riigilõivu väljamõistmisel lähtuda rahuldatud nõude proportsioonist võrreldes kaebuse kogumahuga. Praeguses vaidluses on kaebaja eesmärgiks olnud vabaneda intressinõudest, sh osas, milles see on kaebaja hinnangul ebaproportsionaalne (

§ 114lg 3).

Selleks esitas kaebaja taotluse intressinõude kustutamiseks, mis jäeti MTA 15.01.2016 otsusega rahuldamata, kuid halduskohtu otsusega MTA 15.01.2016 otsus tühistati ning kohustati MTA-d kaebaja taotlust uuesti lahendama. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja MTA 15.01.2016 otsuse tühistamisega saavutanud kaebusega taotletud eesmärgist rohkem kui 50%. MTA 21.01.2016 intressinõude, mida halduskohus ei tühistanud ning mille tühistamiseks ei näe alust ka ringkonnakohus, koostamisel puudub MTA-l kaalutlusõigus. Ringkonnakohtu hinnangul moodustab halduskohtu poolt rahuldatud nõue ca 60% kaebuse kogumahust. Seejuures ei oma tähtsust, et ei ole võimalik tõsikindlalt väita, kui suures summas ja kas üldse MTA kaebaja taotluse rahuldab. Praegusel juhul ei ole kohtul võimalik teha MTA-le siduvat ettekirjutust taotluse lahendamiseks. 20. Küll aga nõustub ringkonnakohus halduskohtuga osas, mis puudutab õigusabikulude suuruse kindlaksmääramist. Halduskohus selgitas vaidlustatud otsuse p-s 29, et kohtu hinnangul tuli vaidluse mahtu ja keerukust arvestades pidada vajalikuks ja põhjendatud esindajatasuks 4500 eurot. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus võtab menetluskulude jaotamisel arvesse asja mahukust, õiguslikku keerukust, menetlustoimingute arvu ning kohtuistungi ajakulu. Ringkonnakohtu hinnangul vastab õigusabikulude summa asja mahukusele ja keerukusele. Haldusasja toimik ei ole mahukas ning haldusasja ei ole põhjust pidada õiguslikult tavapärasest keerukamaks. Samuti vastab esindajatasu suurus halduskohtus tehtud menetlustoimingute arvule. Eelnevast tulenevalt tuleb vastustajalt mõista kaebaja kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulud summas 3165 eurot, s.o 2700 eurot (koos käibemaksuga) esindajatasu ning 465 eurot riigilõivu kulude katteks (riigilõiv kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt). 9

(10)3-16-298 21. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse üksnes menetluskulude jaotust puudutavas osas ja sedagi osaliselt, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 10% kaebaja apellatsiooniastmes kantud menetluskuludest. Apellatsiooniastmes on kaebaja taotlenud õigusabikulude hüvitamist summas 2263,20 eurot (koos käibemaksuga) ja riigilõivu hüvitamist summas 750 eurot. Tasutud riigilõivust tuleb vastustajalt välja mõista 75 eurot (0,1×750). Ringkonnakohus peab esindajatasu põhjendatuks 1500 euro ulatuses (koos käibemaksuga). Apellatsiooniastmes on kaebaja vaidlustanud halduskohtu otsuse üksnes

§ 118lg 1 tõlgendamist ja menetluskulude jaotust puudutavas osas.

Seejuures on kaebaja väited

§ 118lg-t 1 puudutavas osas jäänud suures osas samaks mis halduskohtus.

Seega tuleb vastustajalt välja mõista 150 eurot (koos käibemaksuga) esindajatasu katteks, s.o kokku 225 eurot. Menetluskulude kandmine on tõendatud. Viivise väljamõistmise taotlus jääb rahuldamata. Praegusel juhul ei ole MTA sattunud menetluskulude väljamaksmisel viivitusse. MTA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja apellatsiooniastmes kantud võimalikud menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.