) § 339 sätestab, et rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti).
kohaselt kohaldatakse rendilepingule täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti. Poolte vahel on sõlmitud tähtajaline rendileping üheks päevaks. Hageja andis kostjale kasutamiseks korvtõstuki ning kostja kohustus tõstuki rentimise eest maksma tasu.
Seega lõppes pooltevaheline rendileping ühepäevase tähtaja möödumisel.
lg 1 kohaselt peab üürnik üüritud asja koos päraldisetega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et lepingu lõppemisel tagastatud tõstuk oli kahjustunud. Kostja sõnul tema tõstukile kahju tekkimise eest ei vastuta, sest hageja andis temale üle mittenõuetekohases korras oleva tõstuki.
lg 2 näeb ette, et üürnik vastutab üüritud asja hävimise, kaotsimineku ja kahjustumise eest, mis toimub ajal, kui asi oli üürniku valduses, kui ta ei tõenda, et hävimine, kaotsiminek või kahjustumine toimus asjaoludel, mis ei tulenenud temast või isikust, kellele ta asja kasutamise lepinguga kooskõlas üle andis. Üürnik ei vastuta asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega.
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest 4 tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Eelnimetatud sätetest lähtuvalt eeldatakse, et rentniku valduses oleva asja kahjustamise eest vastutab rentnik, kui tema ei tõenda vastupidist. Eeltoodust järelduvalt lasub kostjal käesolevalt kohustus tõendada, et tema kohustuse rikkumise ja seega kahju tekitamise eest ei vastuta ning et temale antud tõstuk ei olnud nõuetekohases seisukorras. Kohtu hinnangul ei ole kostja oma väiteid tõendanud. Kostja ei ole kohtule esitanud enda vastutust välistavaid tõendeid. Kostja esitas kohtule ainsate tõenditena fotod sündmuskohalt (tl 62-68) ning oma poja Wxxxxx Kxxxxxx poolt koostatud kirjaliku tunnistuse (tl 61). Kirjaliku tunnistuse osas märgib kohus, et ei arvesta tunnistust tõendina, kuivõrd Wxxxxx Kxxxxx on 21.12.2017 toimunud kohtuistungil tunnistajana suuliselt ja vahetult ära kuulatud. Kostja poolt esitatud fotod on tehtud sündmuskohal ning tõendavad üksnes asjaolusid, mille osas pooltel vaidlust ei ole, st õnnetuse toimumist ning millised vigastused mh rendilepingu esemele tekkisid. Fotosid tõstuki kinnitamisest kostja sõiduki külge ning tõstuki tehnilisest seisundist selle üle andmisel kostja esitanud ei ole. Hageja töötaja ja kostja allkirjastasid 09.09.2016 tõsteseadmete väljastuskontrolliakti, milles pole tõstuki osas ühtegi puudust välja toodud. Nimetatud akti on lisaks Ramirendi töötajale ka kostja allkirjastanud, st kinnitanud, et akt on tõene. Kuivõrd tõstuki rentimisel on välja antud üleandmisakt, siis tuleb eeldada, et tõstuk sellises seisundis ka välja anti. Vastupidist peab tõendama kostja. Kostja teatas, et tunnistaja Wxxxxx Kxxxxx kinnitab tema väiteid, sest Wxxxxx Kxxxxx oli kostjaga tõstuki rentimisel kaasas. Wxxxxx Kxxxxxx ütlused ei kinnitanud aga kostja väiteid, kuna enamuse tõstuki üle andmise ajast istus ta autos ning ei näinud täpselt tõstuki kinnitamist. See, mida Wxxxxx Kxxxxx autost nägi ei ühtinud kostja enda kirjeldusega tõstuki rentimise kohta: tunnistaja väitel olevat Ramirendi töötaja seisnud haakimise ajal kõrval ja lihtsalt veendunud, et tõstuk paigaldati korrektselt. Samas ei osanud Wester Kallas öelda, kes mida konkreetselt tegi, sest ta ei saanudki näha. Tunnistaja väitel nägi ta, kuidas kostja ise proovis kätega kinnitust. Wxxxxx Kxxxxx tõstukit selle üle andmise ajal üle ei vaadanud ega saa seetõttu anda ütlusi selle seisundi kohta. Tunnistaja väitel ei toimunud tõstuki ülevaatust ka Ramirendi töötaja poolt. Kohtu hinnangul ei kinnita protokollist nähtuvalt tunnistaja ütlused kostja vastuväiteid tõstuki seisukorra ega selle kinnitamise asjaolude kohta. Kohus leiab, et kostja pole tõendanud, et temale renditi puudustega tõstuk. Samuti pole tõendamist leidnud asjaolu, et Ramirendi töötaja oleks ise tõstuki sõiduki külge kinnitanud või kinnitamise üle kontrollinud. Kostja väited selles osas on paljasõnalised ning tunnistaja ütlused tema väiteid ei kinnita. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kostja kinnitas tõstuki ise sõiduki külge ning kuna kahju tõstukile tekkis selle kostja valduses olemise ajal ning kostja pole tõendanud enda vastutust välistavaid asjaolusid, siis vastutab kostja hageja tõstukile tekkinud kahju eest. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis 5000 eurot, milleks oli hageja omavastutus ja millise summa osas kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Lisaks põhivõlale nõuab hageja kostjalt viivist. Hageja on hagiavalduse kohaselt arvestanud kostja poolt tasumata summadelt viivist kolmekordse seadusjärgse määra ulatuses, s.o 0,066% päevas alates arve maksetähtajale järgnevast kuupäevast kuni hagiavalduse esitamiseni (02.03.2017). Hageja on viivist arvestanud kokku summas 323,40 eurot.
lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 5 Poolte vahel sõlmitud lepingus on kokkulepitud viivise määraks 0,5%, mille hageja on vähendanud kolmekordsele seadusjärgsele määrale (0,066%) Riigikohtu seisukohtadele tuginedes. Kuivõrd pooled on kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast erineva viivisemäära, kohaldub käesoleval juhul lepingujärgne viivis 0,066%. Kuivõrd hageja põhinõue kostja vastu on põhjendatud ning kohus on selle kostjalt välja mõistnud, on hagejal õigus nõuda ka viivist. Kohus kontrollis hageja viivise arvestust ning leiab, et hageja on viivist arvestanud korrektselt. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 323,40 eurot. Hageja nõuab lisaks viivisele ka seadusjärgset viivist, mis pole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, s.o jooksvat viivist alates hagiavalduse esitamisele järgmisest päevast 03.03.2017, kuid mitte rohkem kui 636,60 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Perioodi 03.03.2017 kuni 10.01.2018 tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 344,11 eurot (8,00%/365p/100x5000€x314p). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas eurot 667,51 eurot (323,40+344,11). Alates kohtuotsuse tegemisest kuni nõude täieliku tasumiseni tuleb kostjalt välja mõista viivis
lg 1 lauses 2 ettenähtud määra tagastamata põhisummalt 5000 eurot, kuid mitte rohkem kui 636,60 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Võlaõigusseaduse (
) § 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandusvõi kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Asjas on tõendatud, poolte vahel oli sõlmitud tähtajaline rendileping kestusega 1 päev. Rendileping sõlmiti 09.09.2016 ning lõppes ühe päeva möödudes. Hageja on enne hagiavalduse kohtusse esitamist nõudnud võlga Intrum Justitia AS vahendusel, kes on kostjale saatnud korduvalt kohtuväliseid nõudekirju (tl 27-29). Kuna leping kostjaga on lõppenud, hageja nõue on üle 1000 euro ja kostjale on saadetud korduvalt kirju võlgnevuse tasumise osas, on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulusid summas 40 eurot ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 5707,51 eurot, millest 5000 eurot moodustab põhivõlg, 40 eurot sissenõudmiskulud ja 667,51 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja. Kostja enda menetluskulude nimekirja ei esitanud. 6 Hageja on palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 425 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus hagiavalduse esitamisel riigilõivu 425 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ja see kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele. Hageja taotles ka kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 680 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindajal on õigusabi osutamisele kulunud kokku 680 eurot. Kohus hindab, et arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust on tasu õigusabi eest nõutud summas põhjendatud. Kohus märgib, et menetluskulude suurust on mõjutanud ka kostja käitumine menetluses: vaatamata kohtu selgitusele ei esitanud ta pikalt endal väidetavalt olemas olevaid tõendeid ning kohus oli sunnitud korraldama seetõttu asjas kaks kohtuistungit. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku summas 1105 eurot, millest 425 eurot moodustab nõudelt tasutud riigilõiv ja 680 eurot õigusabikulud. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni
/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.