Obsah (5)

§ 199§ 68§ 74§ 75§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. jaanuaril 2018.a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-6389 Kohtukoosseis Orvi Koik, Ivi Kesküla ja Sten Lind

§ 199lg 2 p 8 järgi Pärnu Maakohtu 7.

novembri 2017.a otsus üldmenetluses Süüdistatava Reinsalu Aarne Pruus Roman Kutliahmetovi kaitsja Matti Süüdistatav Roman Kutliahmetov isikukood: 38305020296; elukoht: XXX; kodakondsus: EV kodanik; XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: XXX; varem kriminaalkorras karistatud. Kaitsja Matti Reinsalu Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu 7.novembri 2017.a otsus kriminaalasjas nr 1-17-6389 muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Määrata Advokaadibüroo Matti Reinsalule makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Roman Kutliahmetovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot, sh käibemaks 24 eurot. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Roman Kutliahmetovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot. 1 Summa tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X); SWEDBANK EE502200221014193355 (SWIFT: HABAEE2X); NORDEA PANK EE401700017002872300 (SWIFT: NDEAEE2X) või DANSKE BANK EE873300333499990003 (SWIFT: FOREEE2X). Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Summa tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav saadetavas makseinfos. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS: 1. Roman Kutliahmetovit süüdistatakse selles, et tema, ajavahemikul 24.02.2016 kell 16:30 kuni 25.02.2016 kell 09:45 tungis Talve tänava poolse ülestõstetava ukse ukseklaasi aknaraami lõhkumise ja klaasi sisselükkamise teel sisse Rapla linnas XXX asuvasse hoonesse ning sisenes RP poolt renditavasse ruumi, kust varastas RP-le kuuluvad IKH padrunivõtmete komplekti maksumusega 50 eurot, IKH padrunivõtmete komplekti maksumusega 38 eurot, kaks sõiduauto Audi kasutatud katalüsaatorit kogumaksumusega 250 eurot ning materiaalse väärtuseta metallist kangi ja sõiduauto Audi logoga rattavõtme, seejärel üritas ebaõnnestunult vaheukse lahtikangutamise teel sisse tungida XXX töökotta, misjärel hoone esikülje ülestõsteva välisukse lahti kangutamise teel tungis töökoja ruumi, kust varastas AV-le kuuluva Makita akutrelli koos kohvriga maksumusega 200 eurot ja elektroodkeevituse DECA maksumusega 200 eurot ning VI-le kuuluvad universaalse trimmeri maksumusega 250 eurot ja mootorsae Partner maksumusega 150 eurot. R.Kutliahmetov tekitas vargusega varalist kahju AV-le 400 eurot, VI-le 400 eurot ja RP-le 338 eurot. Lõhkumistega tekitas VI-le varalist kahju 250 eurot. Seega, tungides uste lahtikangutamise ja akna lõhkumise teel hoonesse ning võttes omastamise eesmärgil ära võõraid vallasasju, pani Roman Kutliahmetov toime

§ 199lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritava varguse.

MAAKOHTU OTSUS:

1. Pärnu Maakohtu
2. novembri 2017 otsusega üldmenetluses tunnistati Roman Kutliahmetov süüdi

§ 199

lg 2 p 8 järgi ning mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti karistusest kantuks 2 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti vangistus 1 aasta 5 kuud 28 päeva. Kohaldati

§ 74

lg 1, 3 sätteid katseajaga 2 aastat ning kohustati täitma

§ 75

lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 75

lg 2 p 1 alusel kohustati Roman Kutliahmetovit heastama kuriteoga tekitatud kahju katseaja jooksul, s.o. hiljemalt 07.11.2019.a. Tõkend – elukohast lahkumise keeld - tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Sama otsusega lahendati ka menetluskulude, asitõenditega ja arestitud varaga seonduv. 2.1 VÕS § 1043 alusel mõisteti välja Roman Kutliahmetovilt tsiviilhagid: kannatanu AV kasuks 400 €, kannatanu VI kasuks 650 €, kannatanu RP kasuks 338 €. 2 APELLATSIOON: 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Roman Kutliahmetovi kaitsja Matti Reinsalu. 3.1 Kaitsja taotleb tühistada Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 07. novembri 2017.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr. 1-17-6389 Roman Kutliahmetovi süüdistuses

§ 199lg 2 p 8 järgi täies ulatuses ja mõista Roman Kutliahmetov õigeks.

3.2 Roman Kutliahmetov ei ole ennast süüdi tunnistanud nii uurimisel kui ka kohtuistungil. Nii uurimisel kui ka kohtuistungil on ta selgitanud, kuidas võis temaga seonduv DNA sattuda metallkangile ja rattavõtmele. Kangi ja rattavõtme võis ta unustada tee äärde (Alu teelt minnes Rapla Päästeameti poolt tee ääres), kui vahetas oma autol rehvi. See rehvivahetus oli kuskil 2016.a. veebruaris. Rattavõti oli L kujuline, mille otsa käis padrun. Võti oli metallivärvi. Kangi kasutas ta tungraua juures, kui autot rehvivahetuseks ülesse tõstis. Metallkang oli musta värvi ja alla meetri pikk. Ühes otsas oli lame ots ja teises konks. Roman Kutliahmetov arvab, et keegi võis need asjad tee äärest leida ja varguse juures kasutada. Kuna Roman Kutliahmetov päris kindel ei ole, kuidas need asjad tema valdusest välja läksid, siis oletab ta ka teist varianti. 2016.a. algul lõhuti Rapla linnas, XXX maja juures tema sõiduauto BMW tagaluugi klaas ning varastati autost asju. Autost varastati siis ka tööriistakohver. Varguse kohta ta politseisse avaldust ei teinud, kuid autosse sissetungimisest teab tema õde. Koos tööriistakohvriga võidi varastada ka rattavõti ja metallkang, mida kasutati tundmatute isikute poolt varguse toimepanemisel. Tema juurest läbiotsimisel äravõetud asjad kuuluvad temale ning vargusega neil mingit seost ei ole. See, et Roman Kutliahmetov läbiotsimisel äravõetud akutrell ja tööriistakohver sarnanevad AV-lt varastatud esemetega ei tähenda üheselt seda, et tegemist on ühtede ja samade esemetega. 3.3 Süüdistatava antud selgitusi peab kohus ebausaldusväärseks ja jätab need tõendina kõrvale. Süüdistatav ei nõustu kohtu põhjendustega ning leiab, et kohus on alusetult jätnud arvestamata tema poolsed selgitused. Selliselt käitudes on kohus uurinud tõendeid ühekülgselt ning eelistanud ühtesid tõendeid teistele. Süüdistav kinnitab, et kuritegu tema toime pannud ei ole. Eeltoodut aluseks võttes leiab kaitsja, et Roman Kutliahmetovi süü temale esitatud süüdistuses ei ole tõendatud ning ta tuleb õigeks mõista. PROKURÖRI SEISUKOHT:

1. Prokuratuuri hinnangul on Pärnu Maakohtu
2. novembri
3. a otsus Roman Kutliahmetovi süüdimõistmises seaduslik ning põhjendatud. Roman Kutliahmetovi kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. 4.1 Prokurör nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistatava kaitseversioon, kuidas tema bioloogiline materjal sattus raudkangile ja Audi logoga rattavõtmele ei ole eluliselt usutav. Seda seetõttu, et rattavõti ja raudkang varastati kannatanu RP kasutuses olevast ruumist. Raudkang ja Audi logoga rattavõti leiti kannatanute AV ja VI töökojast. Ekspertiisiaktidega on tõendatud, et XXX töökojast leitud raudkangi on kasutatud puidust ukse avamiseks ning sellelt leiti süüdistatava DNA. Kohus on põhjendatult leidnud, et süüdistatav jättis raudkangi ja rattavõtme Vaba Sõiduki töökoja ruumi pärast seda, kui oli hoone esikülje ülestõsteva välisukse lahti kangutamise teel sinna sisse tunginud ja sealt kannatanule RP-le kuuluvaid tööriistu varastanud. RP-lt varastatud raudkangi ja rattavõtmega üritas süüdistatav puidust 3 vaheukse lahtikangutamise teel sisse tungida ka XXX töökotta, kuid kuna ukse sai avada ainult XXX töökoja poole pealt, siis ukse avamine süüdistataval ei õnnestunud. Roman Kuliahmetovi süüd tõendab ka fakt, et tema elukohtade ja sõiduki läbiotsimisel leiti akutrell ja kohver, mis sarnanevad AV-lt varastatud esemetega ja nendel olnud andmetega. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
4. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, prokuröri seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 5.1 Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja Roman Kutliahmetovi õigeksmõistmist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanute VI, AV ja RP ütlused ja teised kriminaalasjas kogutud tõendid usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 5.2 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (kd 1 lk 188-196) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja Roman Kutliahmetovi õigeksmõistmiseks. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 4 5.3 Kaitsja heidab sisuliselt apellatsioonis ette seda, et Roman Kutliahmetov mõisteti süüdi vaid kaudsete tõendite põhjal, sh DNA-ekspertiisi akti alusel, mistõttu jäi püsima kahtlus tema süüs. Riigikohus on asunud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul puhtobjektiivne ja juhulikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudsed tõendeid, ei ole võimalik tõsiseltvõetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis, mida maakohus käesoleval juhul ka tegi. Maakohus on hinnanud Roman Kutliahmetovi süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siis õiguslikke minetusi ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Seejuures peab kolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-38-11, milles märgitud, et arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuritegude tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. 5.4 Apellant leiab, et kaitseversioon tuleb lugeda süüdistusversioonist eluliselt usutavamaks. Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud mingite tunnistajate kutsumist kohtuistungile, kes kinnitaksid süüdistatava kaitseversioone. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-
6. Maakohus 5 on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Seejuures ei kinnita tunnistaja IK süüdistatava versiooni, et süüdistatava sõiduautost olid varastatud metallkang ja rattavõti. Tunnistaja on andnud ütlusi, et midagi varastati autost, kuid sellised ütlused ei kinnita ilmselgelt süüdistatava esitatud versiooni. Seega ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud versioone. 5.5 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava Roman Kutliahmetovi ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. aprilli
8. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
9. septembri
10. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseks (kd 1 lk 193). Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ja jättis need tõendikogumist välja, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava Roman Kutliahmetovi ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. Seega on kaitsja maakohtu sellekohase argumentatsiooniga nõustunud, mistõttu puudub kolleegiumil alus asuda vastupidisele seisukohale. 5.6 Kolleegiumil tuleb märkida, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Vt RKKKo nr 3-1-1-7405, p 15; 3-1-1-61-08). Tuleb märkida, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning selline maakohtu seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-8-10 p.
11. Abstraktsete kaitseversioonide kinnitamiseks ei ole ühtegi tõendit apellant esitanud. 5.8 Asjaolu, et süüdistatava bioloogilist materjali leiti just metallkangi ja rattavõtme pealt, mida kasutati hoonesse sissetungimiseks, et toime panna vargust, on kolleegiumi hinnangul vääramatuks tõendiks selle kohta, et just süüdistatav oli isikuks, kes kasutas nimetatud esemeid. Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatava versioonid, et tema DNA sattus sissetungimisel kasutatud raudkangi ja Audi logoga rattavõtmele seetõttu, et need esemed varastati temalt või unustas need esemed teeäärde ning need leiti maast, ei tekita vähimalgi määral usaldusväärsust ning ületavad kolleegiumi hinnangul usutava juhuslikkuse määra. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 6 Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Roman Kutliahmetovi käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 199lg 2 p 8 järgi.

1. Apellatsioonis ei ole tsiviilhagisid puudutavas osas mingeid argumente esitatud, kuid ringkonnakohus peab vajalikus märkida, et ka tsiviilhagide rahuldamise osas kolleegium rikkumisi ei tuvastanud. Maakohus on põhjendatult kannatanute kasuks välja mõistnud nende esitatud tsiviilhagid ja viidanud ka tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikule alusele. Lisaks märgib kolleegium, et Roman Kutliahmetovile oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanute nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-79-09).
2. Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud.

§ 199

sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määra on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Roman Kutliahmetovit karistanud

§ 199

lg 2 p 8 järgi 1 aastase 6 kuulise vangistusega, mis on tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas

§ 56

sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks.

§ 74

lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane talle kohtu poolt määratud 2 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle katseajal määratud kontrollnõudeid ja kohustusi. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka

§ 74sätte kohaldamise osas. 8. Kr

MS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu. Apellatsioonimenetluse kulu on Roman Kutliahmetovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Roman Kutliahmetovi kaitsja Matti Reinsalu esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku kolm tundi, s.o 120 eurot. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 120 eurot, millele lisandub käibemaks 24 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks ja tasu suurus on kooskõlas justiitsministri 26.07.

1. a määrusega nr 16 kinnitatud korraga. Seega tuleb Advokaadibüroo Matti Reinsalu kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 144 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Roman Kutliahmetovi suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis tuleb see summa Roman Kutliahmetovilt riigi kasuks välja mõista.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 7.novembri 2017.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 7