Obsah (12)

§ 217§ 144§ 177§ 657§ 392§ 347§ 658§ 394§ 373§ 442§ 236§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, Nieländer ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 20.12.2017, Tallinn Tsiviilasja numb

§-d 174 ja 175 ega § 144 punkt 1 ei võimalda aga mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest.

§ 217

lõike 6 kohaselt on esindaja käitumine ja teadmine võrdsustatud menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Kuivõrd

§ 144

punkti 2 järgi ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei ole seda ka esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et hageja esindaja kulu kohtuistungile sõitmise aja eest ei ole põhjendatud ega vajalik kulu, mida kostja peaks hüvitama. Kohtu hinnangul on hageja põhjendatud ja vajalikuks kuluks esindaja otsene sõidukulu marsruudil Tallinn-Paide-Tallinn, s.o bensiini kulu 26.50 eurot. 25. Arvestades eeltoodut leidis kohus, et hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu on kokku 2521.83 eurot, millest riigilõiv on 1100 eurot, lepingulise esindaja tasu on 1395.33 eurot ning esindaja otsene sõidukulu 26.50 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hagejale välja mõista 2521.83 eurot hageja menetluskulu hüvitamiseks. Hageja esitas taotluse ka viivise väljamõistmiseks menetluskulult, mille kohus kooskõlas

§ 177lõikega 4 rahuldas.

Apellatsioonkaebus

1. 19.04.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. 7
2. Kohus on vääralt tuvastanud, et hageja nõude aluseks on konstitutiivne võlatunnistus. Kohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Otsusest ei nähtu, millele tuginedes on tuvastatud poolte selge tahte luua iseseisev võlakohustus olukorras, mil võlatunnistuse sõnastus on ebaselge ja vastuoluline ning menetlusosaliste väited koos tõenditega kinnitavad võlatunnistuse deklaratiivset iseloomu. Otsuse põhjendused võlatunnistuse olemuse kindlaksmääramisel on vastuolulised. Kohus on ühelt poolt märkinud, et võlatunnistuses on viidatud varasemale võlakohustusele, mis aga viitab selgelt võlatunnistuse deklaratiivsele iseloomule. Samas on kohus leidnud, et võlatunnistus on olemuselt konstitutiivne.
3. Pooled ei vaidle, et 15.03.2013 lepinguga loovutati konkreetsest võlasuhtest tulenev Technobuild OÜ nõue kostja vastu. 28.03.2013 võlatunnistuses on selgelt kirjas, et sellega tunnistati olemasolevat kohustust. Ka kohus on selle asjaolu lugenud tõendatuks. Ka hageja on hagis sidunud võlatunnistuse algsest loovutatud nõudest tuleneva kohustusega. Hagis ei ole esitatud ühtegi väidet selle kohta, et võlatunnistuse puhul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Sellise väite esitas hageja alles 02.10.2015 pärast kostja vastusega tutvumist. Ka kohus on lahendi tegemisel sedastanud, et võlatunnistuse aluseks oli 15.03.2013 leping ehk leping, millega loovutati konkreetsest võlasuhtest tulenev nõue kostja vastu.
4. Kui kohus leiab, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, möönab kohus ühtlasi seda, et kostjal on tekkinud võlatunnistusest lisaks Technobuild OÜ poolt loovutatud nõudele uus täiendav kohustus ning kostja peab täitma sisuliselt sama kohustuse kahe võlausaldaja ees, samas summas ja samaaegselt. Selline kohtu järeldus ei ole kooskõlas poolte väidete ja tõendite, Riigikohtu praktika ega lihtsa loogikaga.
5. Eeltoodust tulenevalt ei saa võlatunnistuse näol tegemist olla konstitutiivse võlatunnistusega. Nii 15.03.2013 lepingu kui võlatunnistuse sõlmimisel pidasid pooled tegelikult silmas, et kostja tunnistab tema vastu olemasolevat nõuet, mitte ei tekita endale täiendavalt uut kohustust.
6. Kohus on teinud tõenditest ja kostja väidetest ebaõiged järeldused ning jätnud tähelepanuta kohased Riigikohtu lahendid. Antud juhul ei saa võlatunnistusest välja lugeda poolte selget tahet luua iseseisev võlakohustus, vaid vastupidi – kostja tunnistas sõnaselgelt olemasolevat kohustust. Kohus on vastuolus Riigikohtu praktikaga ja õiguskirjandusega sisuliselt eeldanud konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu ning jätnud tähelepanuta, et hageja ei ole tõendanud poolte selget tahet luua iseseisev võlakohustus ja et kostja vastuväited ja tõendid tõendavad vastupidist. Kostja on menetluses korduvalt väitnud, et soovib täita ainult ühte ja algselt olemasolevat kohustust, küsimus on üksnes selles, millisele võlausaldajale selle kohustuse täitmine peaks toimuma. 12.05.2016 eelistungi keskseks küsimuseks oli vaidlus selle üle, kellele kostja peaks täitma olemasoleva (mitte täiendavalt tekkinud) kohustuse. Eeltoodu viitab sellele, et ka istungil lähtuti deklaratiivsest võlatunnistusest. Istungil puudus sisuline arutelu selle üle, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega.
7. Kohus on jätnud kostja vastuväited põhjendamatult tähelepanuta ja on kostja seisukohti otsuses vääralt kajastanud. Kohus jättis tähelepanuta mh kostja järgmised vastuväited: kostja soovib täita üksnes algset kohustust ehk nõuet, mis 15.03.2013 lepingu alusel loovutati hagejale; kostja ei ole kohustuse täitmisest keeldunud; kostja on põhjendanud, miks on oluline välja selgitada 15.03.2013 lepingu kehtivus; kostja on esitanud vastuväited leppetrahvi kohaldamisele. Kuna kohus ei ole selgitanud välja 15.03.2013 8 lepingu kehtivuse küsimust ega nõude kuuluvust, ei saa lugeda maakohtu eelmenetluse ülesandeid nõuetekohaselt täidetuks.
8. Lisaks on kohus ebaõigesti otsuse põhjendustes märkinud järgmist: pooled ei vaidle, et 28.03.2013 võlatunnistus on konstitutiivne võlatunnistus (tegelikult pooled vaidlevad selle üle); kostja ei ole esitanud vastuväidet 28.03.2013 võlatunnistuse kehtivuse osas (tegelikult kostja esitas, sest ei pidanud võlatunnistust kehtivaks); kostja ei ole esitanud vastuväiteid leppetrahvi osas (tegelikult esitas nii kohaldamise kui suuruse osas). Ainuüksi eeltoodud rikkumised peaksid kaasa tooma maakohtu otsuse tühistamise. Vastustaja ja kolmanda isiku seisukoht
9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kolmas isik nõustub apellatsioonkaebusega ja palub selle rahuldada. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
10. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, mida ei ole võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada. Tsiviilasi tuleb saata uueks lahendamiseks maakohtule (

§ 657lõige 1 punkt 3).

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel. 36. Kolleegium on asja arutamise tulemusena seisukohal, et maakohus rikkus oluliselt

§ 392lõike 1 punktides 2 ja 4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid.

Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus ei täitnud kohasel moel selgitamiskohustust kostja suhtes, kui pidi välja selgitama mh kostja asjakohased taotlused, samuti tõendid, mida kostja soovis esitada oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kuna kostjat ei esindanud maakohtus advokaat, pidi maakohus tulenevalt

§ 347

lõikest 5 selgitama talle menetlustoimingu tegemise või tegemata jätmise tagajärgi. Kolleegium on seisukohal, et maakohus rikkus olulisel määral viidatud kohustusi ja seda nii juhul, kui nõustuda, et 28.03.2013 võlatunnistus/maksegraafik on olemuselt konstitutiivne võlatunnistus, kui ka juhul, kui tuvastada sama dokument deklaratiivse võlatunnistusena. 37. Kuna tulenevalt

§ 658

lõikest 2 on asja uuesti läbivaatavale maakohtule kohustuslikud ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel, kuid ei ole kohustuslikud ringkonnakohtu seisukohad faktiliste asjaolude tõendatuse kohta (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-42-14, punkt 14; nr 3-2-1-131-14, punkt 17; nr 3-2-171-16, punkt 16), ei saa kolleegium käesolevas otsuses maakohtule siduvalt tuvastada, kas hageja nõude aluseks oleva dokumendi näol on tegemist deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega. Kolleegium küll põhimõtteliselt nõustub maakohtuga, et hageja poolt esiletoodud ja tuvastamist leidnud faktiliste asjaolude alusel võib pooltevahelise 28.03.2013 dokumendi näol olla tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, kuid maakohtul on asja uuel läbivaatamisel õigus asuda eluliste asjaolude (täiendaval) tuvastamisel ka teistsugusele seisukohale. 38. Kuna maakohus tuvastas 28.03.2013 allkirjastatud dokumendi (t I kd lk 18) konstitutiivse võlatunnistusena, käsitleb kolleegium esmalt sellega seonduvaid menetluslikke rikkumisi. Kui hageja on esitanud menetluses väite tema nõude aluseks oleva võlatunnistuse võimaliku konstitutiivse iseloomu kohta, tuleb maakohtul selgitada kostjale, et tema ainsaks võimaluseks vältida hageja väidete tõendatuse korral hagi rahuldamist on tingimusliku vastuhagiavalduse esitamine võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse 9 tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-21-06, punkt 21; nr 3-2-1-146-11, punkt 10; nr 32-1-149-11, punkt 21; nr 3-2-1-148-14, punkt 18). Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus sellist selgitamiskohustust ei täitnud, kuigi kostja tõi vastuväidetena hagile esile elulised asjaolud, mille puhul ei saa välistada nt, et kostja kohustus hageja ees on ära langenud. Vaidlustatud otsuses viitas maakohus kostja 21.09.2015 kirjalikus vastuses sisalduvale teatele, et kostja ei soovi vastuhagi esitada (t I kd lk 49). Kolleegium on seisukohal, et tegemist oli formaalse kinnitusega, mis tulenes

§ 394lõikes 2 ettekirjutatud kostja vastuse sisust.

Hagiavalduses ei väljendanud hageja seisukohta 28.03.2013 võlatunnistuse deklaratiivse õigusliku iseloomu kohta, mistõttu sai kostja vastuväidete esitamisel eeldada võlatunnistuse deklaratiivset iseloomu. Ka hagiavaldusele lisatud kohtueelsest kirjavahetusest ei nähtu vastavasisulised väited. Arvestades lisaks, et tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks kasutanud maakohtumenetluses kvalifitseeritud õigusabi, ei saa eeldada, et ta oleks pidanud esimeses vastuses hagile arvestama (alternatiivse) vajadusega esitada eelpool kirjeldatud tingimuslik vastuhagi. Hageja esitas väite konstitutiivsest võlatunnistusest 02.10.2015 menetlusdokumendis (t I kd lk 89-91), kuid sellele maakohtu asjakohast selgitust kostjale kirjalikult ega 12.07.2016 kohtuistungil ei järgnenud. Ringkonnakohus ei saa maakohtu rikkumist kõrvaldada, kuna ühiseks menetlemiseks põhihagiga on vastuhagi esitamise õigus kostjal vastavalt

§ 373

lõikele 1 kuni eelmenetluse lõppemiseni või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni. Seega selleks, et võimaldada kostjal esitada asjakohane vastuhagi, tuleb tsiviilasi saata tagasi maakohtule eelmenetluse staadiumisse. Maakohtul tuleb kostjale eelmenetluses selgitada õigust asjakohase tingimusliku vastuhagi esitamiseks. 39. Täiendavalt selgitab kolleegium, et juhul kui maakohus asub asja uuel läbivaatamisel seisukohale, et 28.03.2013 sõlmisid pooled deklaratiivse võlatunnistuse, tuleb kostjale selgitada kohustust tõendada väiteid hagejal nõudeõiguse lõppemise kohta hageja ja Technobuild OÜ vahelise 15.03.2013 nõudeõiguse loovutamise lepingu lõppemise alusel. Maakohtul tuleb otsuses kõigi kostja vastuväidete kohta ka põhjendatud seisukohad võtta (

§ 442lõige 8).

Samas tuleb maakohtul tõendamiskoormuse jaotamisel kaaluda võimalust hea usu põhimõtte alusel tõendamiskoormuse ümberpööramiseks, kuna kostjalt ei pruugi olla mõistlikult oodatav tõendada faktilisi asjaolusid, mille tõendamine on hageja mõjusfääris, st asjaolusid, mille alusel oleks võimalik tuvastada, kas Technobuild OÜ ütles 19.05.2014 hagejaga sõlmitud nõude loovutamise lepingu kehtivalt üles. Ka võib kostjal olla mõistlik tõendamiskoormuse täitmise raskendatuse korral taotleda tõendite väljanõudmist Technobuild OÜ-lt (

§ 236lõiked 2, 3).

40.

§ 173

lõike 3 teise lause alusel jaotab kõik senised menetluskulud maakohus asja uuel läbivaatamisel. Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Reena Nieländer /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/