Obsah (5)

§ 89§ 4§ 121§ 249§ 104

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Määruse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-2820 Haldusasi AARIKA OÜ kaebus Sotsiaalkindlustusameti 30.

) § 89 lg-st 2 ja 3 tuleneb, et kui toimikus olev või selle juurde kuuluv menetlusdokument sisaldab andmeid, mille suhtes on seadusega nähtud ette juurdepääsupiirang, võimaldatakse menetlusvälisel isikul dokumendiga tutvuda osas, milles see ei sisalda piiratud juurdepääsuga teavet, või kujul, milles tal ei ole võimalik piiratud juurdepääsuga teabega tutvuda. Kolmandate isikute tervise ning eraelu andmeid sisaldavad nii vastustaja 28.12.2017 menetlusdokumendi lisad 2–22 kui ka kaebuse lisad 5–10, mistõttu rahuldab kohus menetlusosaliste taotlused ning piirab menetlusväliste isikute juurdepääsu nimetatud dokumentidele.

1. Kaebuse lisa 11 osas, mis puudutab väljavõtet kaebaja majandusaruandest, jääb kohtule kaebaja taotlus juurdepääsupiirangu kohaldamiseks ärisaladusele tuginedes arusaamatuks. Juurdepääsupiirangu kohaldamiseks ei piisa üksnes vastavale alusele viitamisest, vaid kohus peab veenduma, et vastav alus ka tegelikult esineb. Kaebaja ei ole mingilgi määral motiveerinud, milline ärisaladus sisaldub kaebuse lisas nr
2. Nimelt on konkurentsiseaduse § 63 lg 1 kohaselt ärisaladus selline teave ettevõtja äritegevuse kohta, mille avaldamine teistele isikutele võib selle ettevõtja huve kahjustada, eelkõige oskusteavet puudutav tehniline ja finantsteave ning teave kulude hindamise metoodika, tootmissaladuste ja -protsesside, tarneallikate, ostu-müügi mahtude, turuosade, klientide ja edasimüüjate, turundusplaanide, kulu- ja hinnastruktuuride ning müügistrateegia kohta. Kohtu hinnangul kaebuse lisa 11, mis sisaldab kaebaja käibe ülevaadet seisuga 30.11.2017 sellist teavet ei sisalda. Sel põhjusel jätab kohus kaebaja taotluse menetlusväliste isikute juurdepääsu piiramiseks kaebuse lisale 11 rahuldamata. Kohus märgib, et ka kaebuse lisa 11 avaldamisel menetlusvälistele isikutele kohaldub

§ 89. Kaebuse tagastamine 9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi Ts

MS) § 1 järgi vaadatakse tsiviilasi läbi tsiviilkohtumenetluses, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi.

§ 4

lõike 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Seega on pädeva kohtu määramisel oluline, kas tegemist on avalik-õiguslikust või eraõiguslikust suhtest tuleneva vaidlusega. Kohtute pädevuse piiritlemisel on otsustavaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Pooltevaheline lepinguõiguslik vaidlus on tsiviilõiguslik ja tuleb läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras maa- ja linnakohtus ka siis, kui lepingu lõpetamine on 4 vormistatud haldusaktiga. Samuti ei ole otsustava tähtsusega suhteid reguleerivale lepingule antud nimetus (vt Riigikohtu erikogu 23.09.2003 määrus asjas nr 3-3-4-1-03, punkt 8).

1. Kohus ei nõustu kaebajaga, et leping on käsitatav halduslepinguna haldusmenetluse seaduse
2. ptk või halduskoostööseaduse tähenduses ning selle ülesütlemine on vaidlustatav halduskohtus. Lepinguga ei anta kaebajale riikliku teenuse osutamist, s.t tegemist ei ole rehabilitatsiooniteenuse osutamise lepinguga vms, vaid tegemist on rahastamislepinguga, millega riik võtab endale kohustuse tasuda teenuse eest õigustatud isiku (s.t isik kes rehabilitatsiooniteenust saab) nimel. Seejuures ei nähtu õigusaktidest, et sarnaselt ravi rahastamise lepingule oleks tegemist halduslepinguga (vt ravikindlustusseaduse § 35 lg 2). Nimelt sätestab SHS § 65 lg 1, et tasu maksmise kohustuse ülevõtmise leping on kokkulepe, millega SKA ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutaja lepivad kokku korras, millega SKA võtab õigustatud isikult üle tasu maksmise kohustuse. Et rehabilitatsiooniteenuse osutamine ei toimu halduslepingu alusel rõhutab ka SHS eelnõu seletuskiri 98 SE, mis viitab
3. aasta seletuskirjale 693 SE.
4. Et tegemist on eraõigusliku suhtega nähtub ka eelnõu seletuskirjast, kus on märgitud, et lepinguga tekib SKA ja sotsiaalteenuse osutaja vahel eraõiguslik suhe, mis tuleneb riigi ja õigustatud isiku vaheline avalik-õiguslikust suhtest, mille kohaselt võtab riik tasu maksmise kohustuse õigustatud isikult üle ning õigustatud isiku ja sotsiaalteenuse osutaja vahelisest tsiviillepingust, millest tuleneb tasu maksmise kohustus (mis lasub nüüd riigil). Seega on tegemist eraõigusliku kokkuleppega tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks ning sellised vaidlused alluvad maakohtule.
5. Vastavalt

§ 121

lg 1 punktile 1 tagastab halduskohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt selgitab kohus kaebuse tagastamisel võimaluse korral, kuhu ja millises korras on kaebajal võimalik asja lahendamiseks pöörduda. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse selle esitajale

§ 121lg 1 punkti 1 alusel.

Kohus selgitab, et kaebuse esitajal on õigus pöörduda Harju Maakohtusse, kelle pädevusse kuulub tsiviilõiguslike vaidluste läbivaatamine. Teiste taotluste lahendamine 13. Kuna kaebus ei kuulu lahendamisele halduskohus, siis jääb kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kohus märgib, et esialgse õiguskaitse taotlus jääks rahuldamata ka olukorras, kus kaebuse läbivaatamine oleks halduskohtu pädevuses, kuna avalik huvi ja kolmandate isikute õigused rehabilitatsiooniteenusele eraldatud rahaliste vahendite õiguspäraseks kasutamiseks ja teenuse nõuetekohaseks toimimiseks on ülekaalukamad kaebaja huvist majandustegevusega jätkata (

§ 249lg 3).

Ehkki lepingu eesmärgiks ei ole sotsiaalteenuste osutamine, vaid nende tasumine, siis on avalikes huvides, et teenuseid mille eest tasumise kohustuse on endale riik võitnud pakutaks ühiskonna abivajavatele liikmetele nõuetekohaselt ning seejuures avalikku ressurssi õiguspäraselt kasutades. Asja materjalidest ilmneb, et lepingu ennetähtaegse ülesütlemise tingis kaebaja väidetavalt õigusvastane tegevus lepingu täitmisel ning rikkumised on olnud olulised. Seejuures tegi SKA juba 17.11.2016 kaebajale ettekirjutuse viia sotsiaalse rehabilitatsiooni osutamine kooskõlla õigusaktide nõuetega, mille täitmist kontrolliti

1. aasta augustis ning tuvastati, et ettekirjutust ei ole täidetud. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja 5 tegevusel on ka mõju kolmandatele isikutele (teenusesaajatele), kes formaalselt on olnud teenuse saajateks, mida riik rahastab. Lisaks nähtub, et puudused kaebaja tegevuses on olnud ka sellised, mis ei võimalda riigil teenuse osutamiseks kavandatud rahasid juhtida ja kavandada. Sel põhjusel ei pea kohus võimalikuks kohustada vastustajat jätkama lepingulist suhet teenusepakkujaga, kelle puhul ei ole teenuse nõuetekohane osutamine isikutele tagatud. Nii kaebusest kui ka vastustaja seisukohast nähtub, et vastustaja on juba kaebaja klientidega ühendust võtnud ning korraldab neile vajaliku teenuse jätkamist. Seega ei saa kaebaja klientide huvid ega teenuse järjepidevus tema tegevuse lõpetamisel kohtumenetluse ajal kahjustatud.
2. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 15 eurot tuleb kaebajale määruse jõustumisel tagastada (

§ 104lg 5 punkt 2).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda 6