← Eesti

1-16-4197/59

Obsah (8)§ 187§ 180§ 181§ 168§ 165§§ 170§ 173§ 174

1-16-4197 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2017. a Tallinn Kriminaalasja number 1-16-4197 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov,

) § 180 lg 1 ja alates 30.08.2010 a. kuni käesoleva ajani kehtiva OÜ XXX põhikirja punkti 4.1 kohaselt äriühingut juhtiv organ ning kes vastavalt

§-le 187 lg 1 ja OÜ XXX põhikirja punktile 4.2 oli juhatuse liikmena kohustatud täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, pööras ajavahemikul 11.11.2010 kuni 12.11.2010 temale usaldatud ja OÜ-le XXX kuuluva vara, s.o. kinnistud ebaseaduslikult ja OÜ XXX ainuosaniku OÜ YYY nõusolekuta suures ulatuses kolmanda isiku kasuks alljärgnevalt. 2010.a. oli OÜ XXX ainuosanik OÜ YYY (reg. kood: YYYYYYYYY), kelle ainuosanikuks omakorda oli KK ning juhatuse liikmeteks AK ja KK. AK’i volitused OÜ YYY juhatuse liikmena tegutsemiseks lõppesid 18.11.2010.a. Tulenevalt OÜ XXX juhatuse liikme staatusest omas AK juurdepääsu nimetatud äriühingule kuulunud varale ja sellega tehingute tegemine kuulus tema pädevusesse. 2

(25)AK oli OÜ SSS (reg. kood: SSSSSSSSS) juhatuse liige ajavahemikul 02.12.2004 kuni 11.11.2010.a. Alates 24.03.2011.a. kuni käesoleva ajani on AK OÜ SSS ainus juhatuse liige. EK oli OÜ SSS juhatuse liige ajavahemikul 11.11.2010-24.03.2011.a. 2010.a. oli OÜ SSS ainuosanik AK’i poolt juhitud CCC (reg. nr CCCCCCCC). Sellest tulenevalt AK, kasutades seadusest ja äriühingu põhikirjast tulenevat õigust OÜ XXX vara käsutamiseks, kaasas oma ebaseaduslikku tegevusse EK’i, OÜ SSS ja MK’i ning tegi teadlikult ja tahtlikult ilma KK’i kui OÜ XXX osaniku OÜ YYY ainuosaniku nõusolekuta ning vara omastamise ja OÜ XXX osaniku ning KK huvide kahjustamise eesmärgil järgmised tehingud: 1) 11.11.2010 a. sõlmis AK OÜ XXX nimel ja esindajana Tallinna notar Marika Rei notaribüroos Tallinnas, Tatari tn 8/Sakala tn 22 koostatud ning notari ametitoimingute raamatu registri nr 2732 all tõestatud lepingu "Kinnistute müügileping ja asjaõigusleping", millega võõrandas enda kontrolli all olnud OÜ-le SSS, kelle esindajana osales tehingus 11.11.2010 OÜ SSS ainuosaniku otsusega valitud juhatuse liige EK OÜ-le XXX kuulunud järgmised kinnistud kokku hinnaga 243 000 eurot:
  1. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXXX kantud kinnistu nimetusega XXXXXXX XX, asukohaga XXX (katastritunnus XXX, pindala 3893 m²), müügihinnaga 10 000 eurot;
  2. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr YYYYYYYY kantud kinnistu nimetusega XXXXX, asukohaga XXX, XXXXX (katastritunnus: XXX, pindala 6224 m²), müügihinnaga 10 000 eurot;
  3. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXX kantud korteriomandi, asukohaga XXX (katastritunnus: XXX, üldpind 78,50 m²), müügihinnaga 40 000 eurot;
  4. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXXX kantud kinnistu nimetusega XXX, asukohaga XXX (katastritunnus XXX, pindala 5,35 ha), müügihinnaga 5 000 eurot;
  5. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXXX kantud kinnistu nimetusega XXX, asukohaga XXX, XXX (katastritunnus XXX, pindala 6,45 ha), müügihinnaga 50 000 eurot;
  6. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXXX kantud kinnistu asukohaga XXX (katastritunnus XXX, pindala 1135 m²), müügihinnaga 3 000 eurot;
  7. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXXX kantud kinnistu asukohaga XXX (katastritunnus XXX, pindala 2469 m²), müügihinnaga 10 000 eurot;
  8. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXXX kantud kinnistu asukohaga XXX (katastritunnus XXX, pindala 2120 m²), müügihinnaga 10 000 eurot;
  9. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXXX kantud kinnistu asukohaga XXX (katastritunnus XXX, pindala 2687 m²), müügihinnaga 10 000 eurot;
  10. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXXX kantud kinnistu asukohaga XXX (katastritunnus XXX, pindala 2371 m²), müügihinnaga 10 000 eurot;
  11. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXX kantud kinnistu nimetusega XXX (katastritunnus XXX, pindala 2360 m²), müügihinnaga 60 000 eurot;
  12. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Võru kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXXX kantud kinnistu asukohaga XXX (katastritunnus XXX, pindala 1000 m²), müügihinnaga 5 000 eurot; 3
(25)
  1. Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Järva kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXXX kantud kinnistu asukohaga XXX (katastritunnus XXX, pindala 1090 m²), müügihinnaga 20 000 eurot. Nimetatud „Kinnistute müügilepingu ja asjaõigusleping“ lepingu punkti 3.
  2. kohaselt kohustus Ostja tasuma Müüjale ostuhinna tema poolt näidatud kontole igakuiste maksetena 25.-ks kuupäevaks summas 4 200 eurot. Esimene makse pidi toimuma 25.12.2010.a. ja viimane makse 25.10.2015.a. Viimase makse suurus oli 3 600 eurot. Lepingu punkti 3.
  3. kohaselt jäid kinnistutel olnud hüpoteegid kehtima ka pärast nende üleandmist ostjale. OÜ SSS kinnistute ostuhinda OÜ-le XXX ei tasunud, kuna OÜ-l SSS puudus tegelik soov nimetatud kinnistute omandamiseks ning OÜ SSS EK’i isikus ostis nimetatud kinnistud üksnes AK’i huvides eesmärgiga aidata kaasa kinnistute omastamisele AK’i poolt, võõrandades ostetud kinnistud AK huvides 7 päeva hiljem, s.o. 18.11.2010.a. edasi DDD OÜ-le (reg kood SSSSSSSSS), aidates selliselt kaasa ning luues AK’ile eeltingimused suures ulatuses omastamise toimepanemisele. DDD OÜ juhatuse liige kuni ettevõtte kustutamiseni äriregistrist 11.08.2015 ning ainuosanik ajavahemikul 06.12.2006 kuni 20.06.2011 oli KK (praeguse nimega S, edaspidi KS). Ajavahemikul 18.11.2010 kuni 23.03.2011 oli DDD OÜ prokurist ning ajavahemikul 23.03.2011 kuni 27.08.2012 juhatuse liige AK. Lisaks oli AK ajavahemikul 19.11.2010 kuni 31.05.2011 KS’i volitatud esindaja, kuivõrd 19.11.2010.a. Tallinna notar Marika Rei notaribüroos Tallinnas, Tatari tn 8/Sakala tn 22 koostatud ja notari ametitoimingute raamatu registri nr 2843 all tõestatud volikirjaga volitas KS AK’i tema ja DDD OÜ nimel tegema tehinguid. Seega juhtis OÜ-d DDD faktiliselt AK. Sellest tulenevalt sõlmis EK 18.11.2010.a. OÜ SSS nimel ja esindajana Tallinna notar Marika Rei notaribüroos Tallinnas, Tatari tn 8/Sakala tn 22 koostatud ning notari ametitoimingute raamatu registri nr 2826 all tõestatud lepingu "Kinnistute müügileping ja asjaõigusleping", millega võõrandas AK’i kontrolli all olnud DDD OÜ-le, kelle esindajana osales tehingus juhatuse liige KS kokku hinnaga 223 000 eurot ehk sama hinnaga, millega oli need eelnevalt ostnud OÜ-lt XXX kõik eelpool loetletud kinnistud v.a Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Järva kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXXX kantud kinnistu asukohaga XXX (katastritunnus XXX, pindala 1090 m²). Nimetatud „Kinnistute müügileping ja asjaõigusleping“ lepingu punkti 3.
  4. kohaselt kohustus Ostja tasuma Müüjale ostuhinna tema poolt näidatud kontole igakuiste maksetena 25.-ks kuupäevaks summas 3 700 eurot. Esimene makse pidi toimuma 25.12.2010 a. Lepingu punkti 3.
  5. kohaselt jäid kinnistutel olnud hüpoteegid kehtima ka pärast nende üleandmist ostjale. Ostja kinnistute ostuhinda OÜ-le SSS ei tasunud, kuna DDD OÜ-l puudus tegelik soov nimetatud kinnistute omandamiseks ning DDD OÜ KS isikus ostis nimetatud kinnistud üksnes AK’i huvides. 2) 12.11.2010 a. sõlmis AK OÜ XXX nimel ja esindajana Tallinna notar Marika Rei notaribüroos Tallinnas, Tatari tn 8/Sakala tn 22 koostatud ning notari ametitoimingute raamatu registri nr 2741 all tõestatud lepingu "Kinnistute müügileping. Asjaõigusleping ja kinnistamisavaldus", millega võõrandas EK abikaasale MK’ile hinnaga 10 000 eurot OÜ-le XXX kuulunud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXX kantud kinnistu nimetusega XXX, asukohaga XXX (katastritunnus XXX, pindala 37,7 ha). Nimetatud „Kinnistute müügileping. Asjaõigusleping ja kinnistamisavaldus“ lepingu punkti 3.
  6. kohaselt kohustus ostja tasuma müüjale ostuhinna tema poolt näidatud kontole igakuiste maksetena 25.-ks kuupäevaks summas 172 eurot. Esimene makse pidi toimuma 25.12.2010 a. ja viimane makse 25.10.2015 a. Viimase makse suurus oli 196 eurot. Ostja kinnistu ostuhinda OÜ-le XXX ei tasunud, kuna MK’il puudus tegelik soov nimetatud kinnistu omandamiseks ning MK ostis nimetatud vara AK’i huvides ja EK palvel eesmärgiga aidata kaasa kinnistu omastamisele AK’i poolt, võõrandades ostetud kinnistu AK’i huvides 7 päeva 4
(25)hiljem, s.o. 19.11.2010 a. edasi KS’ile, kes on AK’i ja KK’i tütar, aidates selliselt kaasa ning luues AK’ile eeltingimused omastamise toimepanemiseks. Sellest tulenevalt sõlmis MK 19.11.2010.a. Tallinna notar Marika Rei notaribüroos Tallinnas, Tatari tn 8/Sakala tn 22 koostatud ja notari ametitoimingute raamatu registri nr 2844 all tõestatud lepingu "Kinnistute müügileping. Asjaõigusleping ja kinnistamisavaldus", millega võõrandas nimetatud kinnistu hinnaga 10 000 eurot ehk sama hinnaga, millega oli selle eelnevalt ostnud OÜ-lt XXX KS’ile. Sõlmitud lepingu punkti 3.
  1. kohaselt kohustus ostja tasuma müüjale ostuhinna tema poolt näidatud kontole igakuiste maksetena 25.-ks kuupäevaks summas 172 eurot. Esimene makse pidi toimuma 25.12.2010 a. ja viimane makse 25.10.2015 a. Viimase makse suurus oli 196 eurot. Ostja kinnistu ostuhinda MK’ile ei tasunud, kuna KS’il puudus tegelik soov nimetatud kinnistu omandamiseks ning KS ostis nimetatud kinnistu üksnes AK’i huvides. 18.01.2011 a. sõlmisid AK DDD OÜ ja KS’i esindajana, OÜ SSS, kelle esindajana osales tehingus juhatuse liige EK ning AK kontrolli all olnud KKK OÜ, kelle esindajana osales tehingus juhatuse liige RK Tallinna notar Marika Rei notaribüroos Tallinnas, Tatari tn 8/Sakala tn 22 koostatud ja notari ametitoimingute raamatu registri nr 86 all tõestatud lepingu "Ühishüpoteegi seadmise leping. Asjaõigusleping ja kinnistamisavaldus", millega seati kõikidele AK’i poolt 11.11.2010.a. ja 12.11.2010.a. OÜ-lt XXX omastatud 14-le kinnistule KKK OÜ kasuks kinnistusraamatu esimesele vabale järjekohale ühishüpoteek summas 350 000 eurot koos igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele sama lepingu punktis nr 3.
  2. loetletud ühishüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Tehingu toimumise ajal olid KKK OÜ juhatuse liikmed JT ja RK. Alates 15.09.2011 a. kuni käesoleva ajani on KKK OÜ ainus juhatuse liige AK. Tehingu toimumise ajal oli KKK OÜ ainuosanik RK. Ajavahemikul 19.05.2011-02.06.2015 a. oli KKK OÜ ainuosanik AK’i poolt juhitud NNN (reg. nr NNN). Seega oli kinnistute hüpoteegiga koormamise eesmärk tagada, et OÜ-lt XXX omastatud vara jääks AK’iga seotud äriühingu kontrolli alla. 15.03.2011 a. edastas KK OÜ XXX nimel OÜ-le SSS Tallinna notar Priidu Pärna notaribüroos Tallinnas, Rävala pst 8 koostatud ja notari ametitoimingute raamatu registri nr 596 all tõestatud avalduse 11.11.2010 a. sõlmitud lepingu nr 2732 tühisuse kohta. KK avaldas, et tehing on tühine heade kommete vastasuse tõttu, kuna ostja teadis või pidi teadma, et müüja tegi tehingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel sooviga kahjustada müüja osaniku huve, mistõttu oli tehingust tulenev vastastikuste kohustuste väärtus tasakaalust väljas. Samuti avaldas KK, et tehing on näilik, kuna ostjal ei olnud tegelikku soovi kinnistuid omandada, mida tõendab asjaolu, et müüjale ei ole tasutud müügilepingus kokkulepitud ostuhinda ning kinnistu oli koheselt heauskse omandamise eesmärgil edasi võõrandatud DDD OÜ-le. OÜ XXX nõudis OÜ-lt SSS tehingu tagajärjel saadu tagastamist või kinnistute hinna hüvitamist avalduses näidatud summas. Samuti edastas KK 15.03.2011 a. OÜ XXX nimel MK’ile Tallinna notar Priidu Pärna notaribüroos Tallinnas, Rävala pst 8 koostatud ja notari ametitoimingute raamatu registri nr 598 all tõestatud avalduse 12.10.2010 a. sõlmitud lepingu nr 2741 tühisuse kohta. KK avaldas, et tehing on tühine heade kommete vastasuse tõttu, kuna ostja teadis või pidi teadma, et müüja tegi tehingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel sooviga kahjustada müüja osaniku huve, mistõttu oli tehingust tulenev vastastikuste kohustuste väärtus tasakaalust väljas. Samuti avaldas KK, et tehing on näilik, kuna ostjal ei olnud tegelikku soovi kinnistuid omandada, mida tõendab asjaolu, et müüjale ei ole tasutud müügilepingus kokkulepitud ostuhinda ning kinnistu oli koheselt heauskse omandamise eesmärgil edasi võõrandatud KS’ile. OÜ XXX nõudis MK’ilt tehingu tagajärjel saadu tagastamist või kinnistute hinna hüvitamist avalduses näidatud summas. 5
(25)21.03.2011.a. edastas EK OÜ SSS nimel DDD OÜ-le Tallinna notar Priidu Pärna notaribüroos Tallinnas, Rävala pst 8 koostatud ja notari ametitoimingute raamatu registri nr 654 all tõestatud avalduse 18.11.2010 a. sõlmitud lepingu nr 2826 tühisuse kohta. EK avaldas, et nõustub 15.03.2011 a. OÜ XXX poolt OÜ-le SSS saadetud avalduses tooduga ja kinnitas, et 11.11.2010 a. sõlmitud tehing on tühine, kuna selle eesmärk oli OÜ XXX osaniku kahjustamine. Samuti avaldas EK, et 18.11.2010.a. tehingu eesmärk oli kiire edasivõõrandamisega ja hilisema hüpoteegiga koormamisega kahjustada OÜ XXX osaniku huve ning selle tegelikuks eesmärgiks ei olnud omandiõiguse üleandmine DDD OÜ-le. OÜ SSS nõudis DDD OÜ-lt tehingu tagajärjel saadu tagastamist või kinnistute hinna hüvitamist avalduses näidatud summas. 21.03.2011 a. edastas MK KS’ile Tallinna notar Priidu Pärna notaribüroos Tallinnas, Rävala pst 8 koostatud ja notari ametitoimingute raamatu registri nr 653 all tõestatud avalduse 19.11.2010 a. sõlmitud lepingu nr 2844 tühisuse kohta. MK avaldas, et nimetatud tehing on tühine, kuna selle eesmärgiks oli OÜ XXX osaniku kahjustamine ja tema ei ole müüjale ostuhinda tasunud. Samuti avaldas MK, et 19.11.2010.a. tehingu eesmärk oli kiire edasivõõrandamisega ja hilisema hüpoteegiga koormamisega kahjustada OÜ XXX osaniku huve ning selle tegelikuks eesmärgiks ei olnud omandiõiguse üleandmine KS’ile. OÜ SSS, DDD OÜ, MK ja KS nõustusid nendele esitatud lepingu tühisuse avalduses tooduga ja kinnitasid, et omandikande aluseks olnud tehingud olid tühised. 21.03.2011.a. edastasid OÜ XXX ja OÜ SSS Pärnu Maakohtu kinnistusosakonnale ühisavalduse "Kinnistamisavaldus ja nõusolek kande parandamiseks", milles OÜ YYY palus kustutada Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Järva kinnistusjaoskonna kinnistusregistriosa nr XXXXXXXX teisest jaost senine kanne OÜ SSS kohta ning omanikuna kanda sisse OÜ XXX. OÜ SSS nimel andis asjakohase kande tegemiseks nõusoleku EK. 24.03.2011.a. edastasid OÜ XXX, OÜ SSS, DDD OÜ ja KKK OÜ Tartu Maakohtu ja Pärnu Maakohtu kinnitusosakonnale ühisavalduse "Kinnistamisavaldus ja nõusolekud ebaõige kande parandamiseks ning avaldus ja nõusolek hüpoteegi kustutamiseks", milles OÜ XXX palus kustutada Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnisturegistriosa nr XXXXXXXX, YYYYYYYY, XXXXXXXX, XXXXXXXX, XXXXXXXX, XXXXXXXX, XXXXXXXX, XXXXXXXX, XXXXXXXX ja XXXXXX ning Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Võru kinnistusjaoskonna kinnisturegistriosa nr XXXXXXXX teisest jaost senine ebaõige kanne DDD OÜ kohta ning omanikuna kanda sisse OÜ XXX. OÜ SSS ja DDD OÜ nimel andis asjakohaste kannete tegemiseks nõusoleku AK. Samuti palus OÜ XXX kustutada nimetatud registriosadest ja Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Järva kinnistusjaoskonna kinnistusregistriosast nr XXXXXXXX KKK OÜ kasuks seatud hüpoteek. KKK OÜ nimel andis asjakohaste kannete tegemiseks nõusoleku RK. 24.03.2011 a. edastasid OÜ XXX, MK, KS, keda volikirja alusel esindas AK ja KKK OÜ Tartu Maakohtu kinnitusosakonnale ühisavalduse "Kinnistamisavaldus ja nõusolekud ebaõige kande parandamiseks", milles OÜ XXX palus kustutada Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnisturegistriosa nr XXXXXXX teisest jaost senine kanne KS kohta ning omanikuna kanda sisse OÜ XXX. Samuti palus OÜ XXX kustutada nimetatud registriosast KKK OÜ kasuks seatud hüpoteek. KKK OÜ nimel andis asjakohaste kannete tegemiseks nõusoleku RK. OÜ-le XXX ei ole tagastatud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXX kantud korteriomandit, asukohaga XXX (katastritunnus: XXX, üldpind 78,50 m²). Vastavalt TsÜS §-le 35 oli AK juriidilise isiku juhtorgani liikmena kohustatud täitma oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalne. XXX OÜ põhikirja punkt 4.2. kohaselt peab juhatus ühingut juhtima äris vajaliku hoolsusega.

§ 187lg 1 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. 6

(25)Seega AK, olles 11.11.2010 ja 12.11.2010 OÜ XXX juhatuse liige pani toime temale usaldatud vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramise, mis oli toime pandud suures ulatuses, s.o kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 2 järgi (alates 01.01.2015 on AK käitumine kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 2 järgi) 1.
  1. EK on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema, olles ajavahemikul 11.11.2010 kuni 24.03.2011 AK’i poolt määratud OÜ SSS juhatuse liige pani toime OÜ XXX juhatuse liikmele AK’ile usaldatud vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramisele kaasaaitamise, mis oli toime pandud suures ulatuses, s.o kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 2 – 22 lg 3 järgi (alates 01.01.2015 on EK käitumine kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 järgi) 1.
  2. MK on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema tegutsedes abikaasa EK palvel ja AK huvides, pani toime OÜ XXX juhatuse liikmele AK’ile usaldatud vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramisele kaasaaitamise, s.o kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 201 lg 1 – 22 lg 3 järgi (alates 01.01.2015 on MK käitumine kvalifitseeritav KarS § 201 lg 1 - § 22 lg 3 järgi).
  3. Maakohtu otsus 2.
  4. Harju Maakohtu
  5. aprilli 2017.a. otsusega mõisteti AK talle esitatud süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi õigeks. Mõisteti EK KarS §-de 201 lg 2 p 2 – 22 lg 3 järgi õigeks. Mõisteti MK KarS §-de 201 lg 1 – 22 lg 3 järgi õigeks. Jäeti OÜ XXX (registrikood: XXXXXXXX) poolt käesolevas kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi AK, EK, MK vastu 234 000, 06 euro ja viiviste nõudes läbi vaatamata. KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti EK-le ja MK-le riigi õigusabi korras osutatud õigusabi kulud riigi kanda. KrMS § 181 lg 1 alusel mõisteti välja AK kasuks õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 27 699, 32 (kakskümmend seitse tuhat kuussada üheksakümmend üheksa eurot ja kolmkümmend kaks senti) eurot riigi eelarve vahenditest. 2.
  6. Oma otsuses maakohus asus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas vaidlus vaid selles, milline oli süüdistuses toodud kinnisvaratehingute eesmärk ja kas süüdistataval AK-l OÜ YYY ja OÜ XXX juhatuse liikmena oli õigus ja pädevus neid tehinguid teha või ehk on ta toime pannud KarS §-s 201 lg 2 p 2 ettenähtud kuriteo - OÜ XXX juhatuse liikmena temale usaldatud vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramise, mis oli toime pandud suures ulatuses. Maakohus leidis, et AK’i tegevuses puudub KarS § 201 koosseisutunnus ebaseaduslik ning et seetõttu ei vasta AK tegevus KarS § 201 objektiivsele koosseisule. Maakohus osundas jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsusele asjas nr. 2-15-14023, mille kohaselt AK ja KK vahel 08.07.2010.a sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe (mille kohaselt kogu abikaasade ühisvara, s.o 22 kinnistut, 8 äriühingu osalused ning kaubamärk YYY jätta kostjale (KK-le)) sõlmimise eesmärgiks oli vältida võimalike võlausaldajate nõuete täitmiseks ühisvara realiseerimist. Seega sõlmisid pooled näiliku kohustustehingu, soovides tehinguga luua õigusnäivust. Maakohus märkis, et 11.11.2010.a. ja 12.11.2010.a., ehk süüdistuses nimetatud tehingute ajal oli OÜ XXX juhatuse liikmeteks KK, AK ja RK ning ainuosanikuks OÜ YYY. OÜ YYY juhatuse liikmeteks 2010 aastal olid nii KK kui AK, viimane kuni 22.11.2010.a. Nii KK, AK kui ka RK on andnud ütlusi selles, et OÜ XXX juhatuse liikmetel oli kõigil iseseisev esindusõigus. 7
(25)Maakohus leidis, et kogumis hinnatud tõenditega on üheselt tõendamist leidnud, et kinnisvaratehingute tegemine oli äriühingus OÜ XXX tavapärane majandustegevus, millelt äriühing on saanud nii mõnelgi aastal oma põhitulu (nt aastatel 2006, 2008). Maakohtu hinnangul oli AK-l OÜ XXX juhatuse liikmena volitus teha igapäevase majandustegevuse raamisesse jäävaid tehinguid, mida kinnisvaratehingud vaieldamatult OÜ-s XXX olid. Veelgi enam – OÜ XXX ainuosanik oli kõigi vaidlusaluste tehingute tegemise ajal OÜ YYY, kelle osaniku õigusi teostas OÜ YYY juhatus, kuhu kuulus piiramatu esindusõigusega ka AK, kellel OÜ YYY juhatuse liikmena oli volitus teostada tütarettevõtte osaniku õiguseid, sh andma tütarettevõtte juhtkonnale nõusoleku tehinguks. Samuti ei ole maakohtu hinnangul vähetähtsaks asjaolu, et AK lepinguid sõlmides lähtus teadmisest, et kuigi 08.07.2010.a sõlmitud abieluvaralepingu alusel oli OÜ YYY ainuosanikuna äriregistrisse kantud KK, siis oli tegemist tehinguga, mis oli näilik ja mille näilikkusest olid mõlemad osapooled teadlikud, nagu nähtub kogutud tõenditest, eelkõige viidatud e-kirjadest, aga ka isikute ütlustest (selles, et abieluvaralepingu sõlmimise järgselt YYY grupi juhtimises midagi ei muutunud, K ja AK käsitlesid jätkuvalt KK nimele kirjutatud vara nende ühisvarana jms) seega võib väita, et sisuliselt, kuigi mitte faktiliselt oli AK enda teadmise järgi OÜ YYY osanik ja seega õigustatud emaettevõtja osanikuna tehinguid heaks kiitma. Kuna viimane argument on pädev vaid eetilisel, mitte juriidilisel tasandil, siis märkis maakohus, et

§ 180

lg 1 kohaselt on juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingu ning et OÜ YYY juhatuse liikmena oli AK-l pädevus ja volitus anda tütarettevõtte juhatusele nõusolek kinnistute võõrandamiseks, seega ei ole tegemist võõra vara ebaseadusliku kolmanda isiku kasuks pööramisega KarS § 201 mõttes ning maakohtu hinnangul puudub AK tegevuses talle süüksarvatud kuriteo objektiivne koosseis, seega kuulub AK esitatud süüdistuses õigeksmõistmisele. Maakohus rõhutas, et seda kas juhatuse liikme poolt tehtud tehing oli äriühingule kahjumlik või kasumlik, kas sellise tegevusega põhjustati osaühingule kahju või kas AK juriidilise isiku juhtorgani liikmena täitis oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja oli juriidilisele isikule lojaalne või rikkus hoolsus- ja lojaalsuskohustust on lahendatav äriseadustikus sätestatud võimalustega juhatuse liikme vastutusest, mitte aga kriminaalõiguslike meetmetega. Süüdistatavate EK ja MK osas maakohus leidis, et kuna ei ole tõendamist leidnud, et AK oleks toime pannud kuriteo, siis puudub vajadus asuda analüüsima väidetavate kuriteole kaasaaitajate EK ja MK tegevust, sest kui puudub kuritegu, ei saa sellele ka kaasa aidata ning seega tuleb ka EK ja MK neile esitatud süüdistuses õigeks mõista. Maakohus jättis OÜ XXX (registrikood: XXXXXXXX) poolt käesolevas kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi AK, EK, MK vastu 234 000, 06 euro ja viiviste nõudes läbi vaatamata. ESITATUD APELLATSIOONID 3. Prokuratuur vaidlustab 03.04.2017 aasta otsuse tervikuna, kuivõrd leiab, et maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on kaasa toonud põhjendamatu süüdistatavate õigeksmõistmise ja kannatanu tsiviilhagi läbivaatamata jätmise. Samuti on kohtuotsuse motiivid isikute õigeksmõistmise põhjenduste osas minimaalsed või puuduvad sootuks ning ei tugine maakohtus uuritud tõenditega tuvastatud asjaoludele. Samuti on maakohus osa kohtuliku uurimise käigus esitatud tõendeid jätnud üldse põhjendamatult analüüsimata ning samuti pole mõningaid esitatud tõendeid, sh isikulisi tõendeid üldse kajastatud kohtus uuritud tõendite loetelus ega ka märgitud, et nimetamata tõendid oleks mingil põhjusel lubamatud, millest tulenevalt maakohus neid ei hinda. Nii näiteks puuduvad loetelust nii kannatanu esindaja kui ka tunnistajate ristküsitluse käigus antud ütlused, kui ka prokuratuuri poolt mõningad esitatud tõendid – Uus Maa Kinnisvarabüroo ekspertarvamus nr 360-0811/EM /prok tõend nr 74/, e-kiri EK, KK ja AK vahel kinnistute hindade kooskõlastamiseks ning selle manuses olnud tabel kinnistu hindadega /prok 8

(25)tõend nr 75/ ning 03.08.2015 MK poolt esitatud tühistamisavaldus KK-le ja notar Priidu Pärnale /prok tõend nr 81/. Seega on kohus eksinud tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 mõttes ning rikkunud ka KrMS §3051 lg 1 tulenevat kohtuotsuse põhistamiskohustust. Nimetatud puuduste puhul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 338 p 3 mõttes ning KrMS § 339 lg 1 p 7 ning lg 2 alusel. 3.
  1. Prokuratuur märgib, et peamiselt on maakohus oma otsuses tuginenud AK ja KK vahel 08.07.2010 sõlmitud abieluvaralepingule, kui näilikkule lepingule, mis sõlmiti eesmärgiga säilitada kontroll vara üle ja vältida selle võimalikku pööramist maksuameti nõuete katteks maksuameti poolt läbi viidud menetlustoimingute tõttu ning et tegelikkuses vara ei jagatud. Samuti on maakohus tuginenud nimetatud lepinguga seotud teistele tõenditele. Maakohus pole aga nimetatud abieluvaralepinguga seonduvalt arvestanud järgmisi olulisi aspekte: Nimetatud leping on sõlmitud kahe teovõimelise täiskasvanud isiku vahel ja omavahelise kokkuleppe tulemusena. Seega ei oma antud juhul tähtsust, millisel põhjusel või millistel asjaoludel see tehti, milline oli õiguste ja kohustuste tasakaal, vaid oluline on see, et see sõlmiti, millega väljendasid mõlemad osapooled oma tahteavaldust ning mis on ka notari poolt kinnitatud ja tõendatud. Samuti oli see leping kehtiv tehingute toimumise ajal ja seda lepingut ei tunnistatud tühiseks ei Harju Maakohus ega ka Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas 2-15-14023 ning AK poolt esitatud hagi KK vastu abieluvaralepingu ja ühisvara kokkuleppe tühisuse tuvastamise nõudes jäeti rahuldamata. Otsus jõustus Riigikohtu määrusega 06.03.2017, millega otsustati AK kassatsioonkaebust mitte menetleda. Seega on maakohus põhjendamatult tuginenud nimetatud otsuse punktile 36, mis kajastub maakohtu otsuse lk 18 viimane lõik. Sõltumata abieluvaralepingust ja ühisvara jagamise kokkuleppest pidi AK juhatuse liikmena käituma viisil, mida nõuab seadus ja äriühingu põhikiri. Maakohtu järeldus, et sisuliselt oli AK temale teadaolevalt OÜ YYY osanik, väär. Samas on jälle maakohus oma otsuses märkinud, et faktiliselt AK seda siiski ei olnud. Siinkohal ei saa jätta tähelepanuta ka seda, et XXX OÜ-l olid ka võlausaldajad (YYY, UUU), kelle huve samuti süüdistuse aluseks olevate tehingutega kahjustati. Maakohtu poolt kohtuotsuses välja toodud 28.09.2010 e-kirjas KK-lt AK-le ja selle 29.09.2010 vastuskirjas sisalduva vestluste puhul on tegemist abikaasade vahelise hilisema läbirääkimiste ja kokkulepetega, mis ei muuda sõlmitud abieluvaralepingut kuidagi tühiseks. Peamiselt üksnes nimetatud tõenditele tuginedes on maakohus ebaõigelt kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mistõttu on maakohus jõudnud ka ebaõigele järeldusele nagu AK-l oleks olnud OÜ XXX juhatuse liikmena ning OÜ XXX ainuosaniku piiramatu esindusõigusega juhatuse liikmena volitus teostada tütarettevõtte osaniku õigusi, sh andma tütarettevõtte juhtkonnale nõusoleku tehinguks ning teha igapäevase majandustegevuse raamidesse jäävaid tehinguid, mida kinnisvaratehingud vaieldamatult maakohtu hinnangul OÜ-s XXX olid /otsuse lk 20 keskel/. 3.
  2. Lisaks abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppele ja sellega seotud tõenditele esitati prokuröri poolt maakohtule hulgaliselt süüdistatavate süüd kinnitavaid tõendeid, kuid kohus pole neid analüüsinud ega prokuratuuri poolt esitatud argumente ümberlükanud. Nagu juba märgitud puuduvad vaidlused maakohtu otsuses märgitud asjaolude suhtes, kuid nendes sisalduv teave on määrava tähtsusega ülejäänud tõendite hindamisel. Kuivõrd maakohus seda teinud ei ole, ongi maakohus ebaõige materiaalõiguse kohaldamise tõttu jõudnud kohtuotsuses ebaõigele järeldusele, millega mõistis süüdistatavad õigeks, mistõttu toob prokurör käesolevas apellatsioonis välja olulisemad tõendid koos argumentidega ning millele juhib ringkonnakohtu tähelepanu. 11.11.2010 ja 12.11.2010 toimunud tehingute toimumise ajal oli AK XXX OÜ juhatuse liige. Samuti oli ajavahemikul 22.04.2010 kuni 10.01.2011 juhatuse liige ka RK. Tunnistajana ülekuulatud RK on andnud ütlusi, et XXX OÜ majandustegevuseks sisuks oli valmis äriühingute 9
(25)asutamine ja nende edasimüük klientidele. Kinnisvaraga sel ajal palju tehinguid ei tehtud, oli omandatud teatud hulk kinnisvara aga need nö seisid XXX-s eesmärgiga saada kasumit sellest, et tulevikust kallimalt võõrandada /11.11.2016 kohtuistungi protokoll lk 2/. Ka AK on andnud ütlusi, et XXX-l olidki need kinnistud, mis on süüdistuse aluseks ja põhiosa nendest sai soetatud 2006 /05.01.2017 kohtuistungi protokoll lk 12/ XXX OÜ põhikirja punkt 5.8 sätestab muuhulgas seda, et kui otsusega piiratakse osaniku õigust on otsuse vastuvõtmiseks vajalik vastava osaniku nõusolek. KK ütlustest nähtub, et sellist nõusolekut pole ta AK-le süüdistuse aluseks olevate tehingute teostamiseks andnud /24.11.2016 kohtuistungi protokoll lk 9/ AK andis ütlusi, et ta ei pidanud vajalikuks küsida KK käest nõusolekut, kuna pidas ennast ka „osanikuks“ ja tal oli üldkoosoleku õigus, märkides samas, et Äriregistri kohaselt oli osanikuks KK, mitte tema /05.01.2017 kohtuistungi protokoll lk 5, 12, 16-17/. Seega prokuratuuri arvates ei oma AK subjektiivne arvamus osanikuks olemise osas tähtsust, vaid määrav faktiline olukord, millest AK oli ka teadlik. XXX OÜ alustas 2010 aasta oktoobris süüdistuse aluseks olevate kinnistute müümist Danske panga nõudel, kuivõrd Danske pank oli nõus laenulepingut üksnes aasta võrra pikendama tingimusel, et laenuga ostetud kinnistuid asutakse kohe müüma. 25.10.2010 sõlmis XXX OÜ KK isikus maaklerlepingud OÜ Uusmaa Kinnisvarabüroo Tartu bürooga erinevate kinnistute osas /I kd tl 7482, prok tõend 26-29/. Kinnistute müügi plaanist oli teadlik ka AK. Kannatanu ristküsitluse käigus sai esitatud kohtule e-kirja vahetus EK ja KK vahel /prok tõend nr 75/, kus Uusmaa Kinnisvarabüroo poolt pandud hinnad kooskõlastati ka AK-ga, mida ka AK oma ütlustes kinnitas. Nimetatud e-kirja manusena oli Exceli tabel, kus on kirjas kinnistud, küsitud hind, Uusmaa poolt pakutud hind ning kooskõlastus A-ga. Kooskõlastamine käis EK vahendusel, kuivõrd KK ja AK omavahel enam ei suhelnud. Uusmaa kinnisvarabüroo ja XXX OÜ vahel 1.11.2010 koostatud kokkuleppes /I kd tl 72-73, prok tõend nr 25/ on näha 11 kinnistu hinnad kogusummas 11 100 000 eesti krooni, mis teeb 709 419,30 eurot. Seega oli AK teadlik, et kinnistuid on vaja müüa, samuti teadis ta väga hästi, millised hinnad olid kinnistutel sellel hetkel, olles ise need KK-ga kooskõlastanud. Samuti oli ta ka teadlik sellest, et KK kui XXX OÜ juhatuse liige alustas tegevust kinnistute müügi osas Uusmaa Kinnisvarabüroo vahendusel. Seda, et ta need hinnad EK vahendusel KK-ga kooskõlastas AK ei eitanud /05.01.2017 kohtuistungi protokoll lk 12/ Sellest kõigest hoolimata asus ta aga kiirelt ise kinnistuid võõrandama ja seda märkimisväärselt odavamate hindadega, kui need olid varasemalt kokku lepitud. Samuti ei kooskõlastanud ta oma tegevust KK kui teise juhatuse liikmega ning ei küsinud XXX OÜ osanikult nimetatud tehinguteks nõusolekut. Ja seda põhjusel, et tema eesmärk oli omastada XXX OÜ-le kuulunud kinnistud ja samuti kahjustada XXX OÜ osanike huve. Ka tunnistaja RV on kohtuliku uurimise käigus avaldanud, et AK-ga kohtumisel 2011 aastal avaldas viimane, et eesmärgiks oli kahjustada KK majanduslikku olukorda /14.11.2016 kohtuistungi protokoll lk 7/ 3.3. Prokuratuur märgib, et kohtuistungil maakohtus nimetas AK kinnistutega seonduvat korduvalt „vara päästmise operatsiooniks“. Mingist vara päästmisest ei saa aga antud juhul rääkida, kuivõrd AK „müüs“ kinnistud ilma osaniku teadmata ja nõusolekuta edasi, teades seejuures, et OÜ YYY kuulub KK lahusvara hulka olles ise vastava lepingu omal vabal tahtel sõlminud. Seega ei ole eluliselt usutav, et AK pidas ennast tehingute toimumise ajal jätkuvalt OÜ YYY osanikuks ning mida ei kinnita ka kohtule esitatud tõendid. 3.4. Maakohus on oma otsuses märkinud, et kohus ei pea vajalikuks analüüsida tõendeid, mis käsitlevad vaidlusaluste kinnistute omandiõiguse „tagasipööramist“, kuna see väljub sisuliselt KarS §-s 201 sätestatud kuriteokoosseisu raamidest /otsuse lk 21, 2.lõik, 1 lause/. Selline kohtu seisukoht on väär ning põhjendamatu, kuivõrd nimetatud kinnistute tagastamisprotosess on tihedalt seotud kuriteo asjaoludega ning näitab üheselt ja kinnitab veelkord, et süüdistuse aluseks olevate tehingute 10
(25)tegemise eesmärk oli teadlik ja tahtlik OÜ XXX osaniku kahjustamine ning mida tehingus osalejad ka kinnitasid notariaalset lepingut allkirjastades. Lisaks on kinnistute tagastamisprotosessiga seotud tõendid aluseks tõendamaks kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi. Seega on prokuröri hinnangul oluline välja tuua ka tõendid ja argumendid vaidlusaluste kinnitute tagastamise protsessiga seoses, kuivõrd maakohus pole pidanud põhjendamatult vajalikuks neid üldse analüüsida. 3.
  1. AK ütlustes oli läbivaks väljendiks „vara päästmise operatsioon“, kuid kelle eest ja kelle huvides seda siiski tehti, see jäigi kohtumenetluse käigus selgusetuks. Kord väitis AK, et ta tahtis vara päästa sundtäitmise eest, kord et KK oli sellele varale kõige suuremaks ohuks, samas kõlas jälle, et seda taheti KK huvides teha, suunates nad KK tütre KK ettevõttesse, kuigi KK-l, kui YYY OÜ ainuosanikul puudus sellisest vara päästmise operatsioonist igasugune teadmine. Ka AK kirjeldas suhteid KK ja KK vahel kui jahedaid ja pingelisi, mis seisnes ainult laste teemal suhtlemisel. 3.
  2. Prokuratuur märgib, et EK ja MK, omamata tegelikku soovi kinnistuid omandada ja olles teadlikud, et kinnistud tuleb edasi võõrandada, samuti osaledes kinnistute ostu-müügi tehingutes AK palvel aitasid oma tegevusega füüsiliselt kaasa AK poolt temale usaldatud võõra vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramisele, sõlmides 11.11.2010 ja 12.11.2010 kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingud, millega AK kui XXX juhatuse liige müüs ja EK kui OÜ SSS juhatuse liige ning MK ostsid XXX OÜ-le kuuluvad kinnistud. Seega on nende tegevus põhiteoga põhjuslikus seoses ning mis tegi kinnistute kolmandate isikute kasuks pööramise võimalikuks. Prokuratuur leiab, et jättes väga suures osas analüüsimata süüdistuses toodud faktilisi asjaolusid, hindamata kohtule esitatud tõendeid ning mõistes AK’i põhjendamatult õigeks talle süüks arvatud kuriteos, jättis maakohus põhjendamatult hindamata ka kaassüüdistatavate tegevust. 3.
  3. Prokuratuur palub tühistada Harju Maakohtu 03.04.2017.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-16-4197 AK õigeksmõistmises KarS § 201 lg 2 p 2, EK õigeksmõistmises KarS § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 ja MK õigeksmõistmises KarS § 201 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning teha uus otsus, millega: • mõista süüdi AK KarS § 201 lg 2 p 2 (alates 01.01.2015 KarS § 201 lg 2 p 2) järgi ja karistada teda rahalise karistusega 500 päevamäära, arvestades päevamäära suuruseks 63,30 eurot, s.o. 31 650 eurot. • mõista süüdi EK KarS § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 (alates 01.01.2015 KarS § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3) järgi ja karistada teda rahalise karistusega 250 päevamäära arvestades päevamäära suuruseks 3,20 eurot, s.o. 800 eurot. KarS § 66 lg 1 kohaselt määrata EK-le rahalise karistuse kandmine ositi 8 kuu jooksul, kuid mitte vähem kui 100 eurot kuus. • mõista süüdi MK KarS § 201 lg 1 - § 22 lg 3 (alates 01.01.2015 KarS § 201 lg 1 - § 22 lg 3) järgi ja karistada teda rahalise karistusega 70 päevamäära arvestades päevamäära suuruseks 3,20 eurot, s.o. 224 eurot. KarS § 66 lg 1 kohaselt määrata MK-le rahalise karistuse kandmine ositi 7 kuu jooksul, kuid mitte vähem kui 32 eurot kuus. • rahuldada kannatanu XXX OÜ poolt esitatud tsiviilhagi summas 243000,06 eurot ning see süüdistatavatelt välja mõista. Välja mõista EK-lt ja MK-lt riigi õigusabi korras osutatud õigusabi kulud. Alternatiivselt taotleb prokurör tuginedes KrMS §-le 341 lg 2 ja 3 tühistada Harju Maakohtu 03.04.2017 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-16-4197 AK õigeksmõistmises KarS § 201 lg 2 p 2, EK õigeksmõistmises KarS § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 3 ja MK õigeksmõistmises KarS § 201 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
  4. Kannatanu XXX OÜ esindaja esitas apellatsiooni, milles leiab, et Maakohus on eksinud KarS § 201 normatiivse koosseisutunnuse ebaseaduslik sisustamisel, nentides AK tegevuse õiguspärasust 11
(25)pelgalt läbi tema juhatuse liikme staatuse. Sellest tulenevalt on väär maakohtu seisukoht, mille järgi juhatuse liikme kohustuste rikkumisele oleks ainuvõimalik reageerida tsiviilõiguslike meetmetega. 4.1. Kannatanu leiab, et nii nõusolekut vajavate tehingute kui muid esindaja kohustusi rikkuvate tehingute (vt TsÜS § 131; RKTK 3-2-1-41-06, 3-1-1-3-10) puhul omab kohustuse rikkumine tähtsust eelkõige äriühingu ja juhatuse liikme vahelises sisesuhtes, mistõttu HMK poolt viited tsiviilõiguslikku sekkumist vajavatele äriühingu ja juhatuse liikme suhetele ei ole tehingute ebaseaduslikkuse hindamise kontekstis asjakohased. Tegu ongi sisesuhtes kohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamise küsimusega. Maakohus ei ole põhjendanud, miks mõiste ebaseaduslik sisustamine peaks piirduma küsimusega sellest, kas juhatuse liikmel on vaja tehingu tegemiseks nõusolekut või mitte. Vaidlust ei ole selles, et teatavail juhtudel on osaniku nõusolekuta tehtud tehingud (

§ 180lg 4, § 181 lg 3) tühised ja need on kohtupraktikas loetud ebaseaduslikuks Kar

S § 201 mõttes (RKKK 3-1-1-52-14). Seaduses otsesõnu osaniku nõusolekut vajavad tehingud on sellised, mis tehakse huvide konfliktis (nt juhatuse liige iseendaga), igapäevasest majandustegevusest väljuvana või alla turuhinna. Samas baseerub neis olukordades nõusoleku küsimise kohustus just juhatuse liikme lojaalsus- ja hoolsuskohustusel. Tuginedes eeltoodule, pidanuks Maakohus hindama esiteks seda, kas vaidlusaluste kinnistute müük AK poolt kontrollitavatele isikutele on juhatuse liikme lojaalsuskohustuse rikkumine. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti (RKTK 3-2-1-38-15). Olukorras, kus

§ 181

lg 3 nõuab osaühingu ja selle juhatuse liikme vahelise tehingu tegemisel osanike nõusolekut, peaks kehtima lojaalsuskohustuse rikkumise eeldus ka siis, kui juhatuse liige teeb tehingu isikutega, keda ta faktiliselt kontrollib. Juhatuse liige peab tegutsema äriühingu suhtes heas usus ja kooskõlas äritavadega; huvide konflikti olukorras tuleb kontrollida äritegevuse vastavust turutingimustele (RKTK 3-2-1-14-13). Kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et AK tegi vaidlusalused tehingud enda faktilise kontrolli all olevate isikutega. Kinnisvaratehingute ahelas osalenud isikute ütluste kohaselt tehti tehingud AK palvel ja organiseerimisel (vt Y ütlused 19.12.2016 kohtuistungil; E. ja MK ütlused 20.12.2016 kohtuistungil). Samuti ei ole AK ise eitanud kinnistute XXX OÜ-st sihipärast väljaviimist, nimetades seda päästeoperatsiooniks (vt 05.01.2017 istungiprotokolli lk 13). Tehingute majanduslikku sisu ei ole AK suutnud maakohtus ristküsitlusel selgitada (vt 05.01.2017 istungiprotokolli lk 16-18). Kohtulikul uurimisel on tõendamist leidnud seegi, et OÜ-st XXX väljaviidud kinnistud jäid AK faktilise kontrolli alla: need võõrandati Y-le, kes ütles, et osales tehingutes isa palvel (vt 19.12.2016 istungiprotokoll lk 4), ühtlasi seati kõigile kinnistutele ühishüpoteek AK ettevõtete kasuks (18.01.2011 ühishüpoteegi seadmise leping, RK ütlused 11.11.2016), samas ei ole AK tõendanud vastavaid tagatavaid nõudeid. Järelikult on AK tehingud korraldanud huvide konfliktis. Veel enam, kohtulikul uurimisel esitatud tõendite kohaselt müüdi kinnistud alla turuhinna (vt Uus Maa Kinnisvarabüroo ekspertarvamus nr 360-0811/EM; ekiri EK, KK ja AK vahel kinnistute hindade kooskõlastamiseks ning selle manuses olnud tabel kinnistu hindadega) ja ebatavaliselt pika maksetähtajaga, kusjuures tegelikkuses ei ole kinnistute müügihindu XXX OÜ-le tasutudki. Seejuures on AK kohtulikul uurimisel kinnitanud, et kinnistute omanikeks saanud isikutel ei olnudki suutlikkust nende eest tasuda, kõik sõltus vahenditest, mis ta ise neile andis (vt 05.01.2017 istungiprotokoll). Eeltoodu tõttu on AK rikkunud TsÜS §-st 35,

§ 187

lg-st 1 tulenevaid kohustusi, järelikult on vaidlusaluste kinnistute müük olnud ebaseaduslik. 4.2. Erinevalt Maakohtust tuleks jõuda seisukohale, et AK YYY OÜ juhatuse liikmena pidi tehingute tegemiseks saama nõusoleku YYY OÜ osanikult KK-lt.

§ 181

lg 4 järgi ei ole juhatuse liikmel õigust esindada osaühingut tehingute tegemisel, mille puhul vastavalt seadusele otsustavad esindaja määramise eraldi osanikud.

§ 168

lg 1 p 10 kohaselt kuulub osanike pädevusse juhatuse liikmega tehingus esindaja määramine. Kuna vaidlusalused tehingud kinnistutega tegi AK faktiliselt iseendaga – enda poolt kontrollitavate isikutega – ja oli seetõttu 12

(25)huvide konfliktis, siis tal ei olnud tehingute tegemiseks nõusoleku andmisel

§§ 168lg 1 p 10, 181 lg 4 tulenevalt XXX OÜ esindamise õigust.

Samal põhjendusel ei saanud AK olukorras, kus kinnistute võõrandamine vajas XXX OÜ osaniku nõusolekut, anda nõusolekut YYY OÜ esindajana. Et nõusoleku andmist tehingute tegemiseks tuleb hinnata tsiviilõigusaktsessoorselt, st läbi äriseadustiku ja tsiviilõiguse üldosa seaduse, on kinnitanud RKKK 3-1-1-52-

  1. Eelnevast tulenevalt ei saa AK tegevus olla seaduslik KarS § 201 mõttes, sest tal puudus vaidlusaluses küsimuses äriühingute esindamise õigus. 4.
  2. Ebaõige on HMK seisukoht, mille järgi 08.07.2010 abieluvaralepingu näilikkuse tõttu oli YYY OÜ osa jätkuvalt A. ja KK ühisvaras. Olukorras, kus abieluvaralepingu kohustustehing oligi tühine, oli ja on käsutustehing YYY OÜ osa osas kehtiv (TsÜS § 6 lg 4) ja süüdistuses märgitud tegude toimepanemise hetkel oli vara AK-le võõras. Ka juhul kui 08.07.2010 abieluvaralepingut, millega YYY OÜ osa jäi lahusvarana KK-le, poleks sõlmitud ning osa näol oleks tegu ühisvaraga, ei oleks AK ainuisikuliselt saanud osaniku nõusolekut anda ega osaühingu esindajat määrata. Nimelt

§ 165

lg 1 järgi, kui osa kuulub mitmele isikule ühiselt, võivad need isikud teostada osaga seotud õigusi üksnes ühiselt. AK ei ole tõendanud, et tal oleks YYY OÜ osaniku nõuetekohane otsus tehingu tegemise kohta (vt

§§ 170-174).

4.

  1. Apellant vaidlustab ka Maakohtu hinnangu XXX OÜ igapäevasele majandustegevusele. HMK on antud küsimuse lahendamisel hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult ning lähtunud järelduse tegemisel vaid XXX OÜ majandusaasta aruannetest ning neidki tõlgendanud vastupidiselt XXX OÜ poolt majandusaasta aruannetes väljendatule. Maakohus ei ole arvesse võtnud, et AK on kohtulikul uurimisel kinnitanud, et XXX OÜ tehingud kinnisvaraga piirdusid vaidlusaluste kinnistute omandamisega
  2. a ning olid mõeldud pikaajaliseks investeeringuks, kohtulikult uurimisel esitatud majandusaasta aruannetest nähtub kinnisvarainvesteeringute liigitus eranditult äriühingu kõrvaltegevusalaks. AK on samuti selgitanud, et XXX OÜ loodi riiulifirmade müümiseks ja peaasjalikult maksuplaneerimise kaalutlustel. Täiendavalt, kannatanu seadusliku esindaja KK sõnul oli kinnisvarainvesteeringute näol tegu pensionifondiga (24.11.2016 istungiprotokolli lk 4), mis viitab investeeringu pikaajalisusele. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas äriühingu
  3. a igapäevase majandustegevuse tuvastamisel on võimalik tugineda 2006-
  4. a majandusaasta aruannetes sisalduvale, liiatigi kui needki on Maakohtu järeldustele vasturääkivad. Kuna kinnisvara müük ei olnud XXX OÜ igapäevane majandustegevus, pidi kinnistute võõrandamiseks olema osaniku nõusolek. 4.5 Maakohtu seisukoha järgi ei ole vajalik analüüsida tõendeid, mis käsitlevad vaidlusaluste kinnistute omandiõiguse „tagasipööramist“, kuna see väljuvat sisuliselt KarS § 201 raamidest ning veel enam kannatanu ise ei olevat ennast käsitlenud varast, s.o vaidlusalustest kinnistutest kestvalt ilmajäänuna. Apellant leiab, et see Maakohtu seisukoht on arusaamatu, sest esiteks kinnitavad kinnistute omandiõiguse n-ö tagasipööramisel ilmnenud asjaolud, et EK ja MK tegutsesid kinnistute omandamisel (sh EK puhul läbi äriühingu juhatuse liikmeks olemise) AK faktilise kontrolli all, mis omakorda näitab varakäsutuste ebaseaduslikkust läbi huvide konflikti: AK, olles XXX OÜ juhatuse liige, andis läbi YYY OÜ juhatuse liikmelisuse iseendale nõusoleku tehingute tegemiseks. Teiseks, ebaselge on Maakohtu käsitlus kinnistutest kestva ilmajäämise osas. KarS § 201 lõpuleviimiseks ei pea omanikku asjast lõplikult ilma jätma. Lisaks seondub kinnistute hilisem tagastamine kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi alusega, kuna kahju XXX OÜ-le tekkis kinnistute müügis tekkinud seisakust ja kinnistute tagastamiseks kasutatud teenuse maksumusest. Järelikult on kinnistute tagastamist puudutavad tõendid olulised nii KarS § 201 tuvastamisel AK käitumises kui ka tsiviilhagi lahendamisel. 13

(25)Kannatanu esindaja palub tühistada Harju Maakohtu 03.04.2017 otsus kriminaalasjas nr 1-16-4197 ning teha uus otsus, millega tunnistada AK, EK ja MK neile esitatud süüdistuses süüdi. Rahuldada XXX OÜ tsiviilhagi. Alternatiivselt palub apellant saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule. SÜÜDISTATAVA KAITSJATE VASTUS APELLATSIOONIDELE
  1. Süüdistatava kaitsjad vaidlesid esitatud apellatsioonidele vastu ning palusid jätta prokuröri ja kannatanu apellatsioonkaebused rahuldamata ja Harju Maakohtu 03.04.
  2. a otsus muutmata. 5.
  3. Kaitsjad leiavad, et maakohus on õigesti hinnanud AK pädevust tehingute tegemisel, millest üheselt tuleneb ka fakt, et süüdistuses ette heidetud tehingud ei olnud ebaseaduslikud KarS § 201 tähenduses. Nimetatu tähendab ka ühtlasi, et AK ei rikkunud lojaalsuskohustust. Kaitsjad märgivad, et esiteks ei ole HMK tuvastanud, et AK võõrandas kinnistud oma kontrolli alla, vaid on kohtuotsuse lk 19 III lõigus õigesti esile toonud tõendid, mille kohaselt viidi kinnistud Y omandusse, kes oli A. ja KK ühine laps ja KK bioloogiline tütar, et tema poolt vara hoida. Teiseks aga ongi maakohus hinnanud igakülgeselt AK lojaalsuskohustuse täitmist ning jõudnud järeldusele, et seda ei ole rikutud ning puudub käsutuse ebaseaduslikkus. Kui puudub tehingu käsutuse ebaseaduslikkus, ei saa rääkida ka juhatuse liikme lojaalsuskohustuse rikkumisest

§ 187lg 1 tähenduses.

Kannatanu heidab oma apellatsioonkaebuses seda, et AK tegi tehingu enda kontrolli all oleva isiku/ettevõttega, milleks puudus tal osanike otsus, märkides seejuures, et nimetatu ei ole kooskõlas

§ 181lg-ga 3.

Süüdistusaktis nimetatud sätte rikkumist kahtlustatavatele ette heidetud ei ole ning samuti ei ole väidetud ka

§ 181lg-ga 3 alusel tühiste tehingute tegemist.

Nimetatule ei ole tuginenud ka prokurör oma apellatsioonis. Kaitsjad märgivad, et arvestades KK avaldusi (esimese astme menetluses esile toodud) ning vastu võetud kahjulikke äriotsuseid (esimese astme menetluses esile toodud), otsustas AK laenu teenindamise eesmärgil kinnistud ajutiselt KK bioloogilisele ja enda lapsendatud tütrele ja tema ettevõttesse hoiule anda, et olukorra rahunedes need OÜ-le XXX tagastada (mida ka tehti) või KKga vara jagada selliselt, et pangalaenud oleksid vahepealselt teenindatud (mida samuti tehti). Seega oli vara võõrandamise eesmärk tagada, et OÜ XXX huvid oleksid kaitstud ning KK OÜ XXX juhatuse liikmena ei laseks tekkida olukorral, kus pangalaenud jääksid teenindamata abikaasade vaheliste teravate suhete tõttu. Asjaolust, et tegemist ei olnud mitte omastamistahtlusega ja ebaseadusliku tehinguga KarS 201 mõistes, on tunnistajana ütlusi andnud Y (19.12.

  1. a kohtuistungi protokoll lk 4). Sama on kinnitanud tunnistaja RK (11.11.2016.a kohtuistungi protokoll lk 8) ja süüdistatavad MK ja EK (20.12.
  2. a kohtuistungi protokoll) ning AK (05.01.
  3. a kohtuistungi protokoll lk 8). OÜ SSS ning DDD OÜ olid nõus kandma OÜ XXX laenulepingutest tulenevaid kohustusi, milliseid kohustusi täitis AK. Kinnistud olid võõrandatud 4 kalendrikuu jooksul (11.11.
  4. a – 21.03.
  5. a.). Tsiviilhagis on kannatanu märkinud, et kinnistute omastamise perioodil tasus kinnistute omastaja AK (tsiviilhagi punkt 8), mistõttu on kannatanu omaksvõtuga tõendatud, et kinnisvaral lasunud kohustused täitis perioodil, mil need ei olnud OÜ XXX nimel, AK. Sama on tõendatud kaitsjate esitatud arvelduskonto väljavõtetega. Seega ühtivad elulised asjaolud AK ütlustega, mille kohaselt soovis ta teenindada pangalaenu ning seejärel kinnistud kas tagastada või jagada endise abikaasaga raha. Samuti kinnitavad elulised asjaolud AK kartuse põhjendatust – kui kinnistud XXX OÜ-le tagastati, tekkis ettevõttel võlgnevus panga ees, mille tulemusena ei pikendanud pank laenulepinguid ning laen muutus tervikuna sissenõutavaks 07.11.
  6. a (II kd tl 153). Nimetatud tõendid kinnitavad AK väiteid selle kohta, et võõrandamistehingute tegelikuks eesmärgiks ei olnud mitte kinnistute omastamine, vaid OÜ XXX vara säilitamine ja hoidmine 14

(25)perioodil, mille osas oli AK-l teada, et KK varal lasuvaid kohustusi ise täita ei kavatse ning OÜ XXX vara osas on oht panga nõuete täitmisele pööramiseks. Kõik kinnistud, v.a ekslikult XXX kinnistu, olid antud hoiule Y-le või tema ettevõttele (tollase ärinimega DDD OÜ). DDD OÜ ei olnud AK kontrolli all olnud ettevõte, mida kinnitasid nii kannatanu ütlused (24.11.
  1. a protokolli lk 9), süüdistatav AK kui ka Y ise. Kannatanu järeldab üksnes asjaolust, et kuna kinnisvaratehingute jadas osalenud isikute ütluste kohaselt osalesid nad tehingutes AK palvel ja organiseerimisel, et isikud olid AK kontrolli all. Nimetatu on ilmselgelt väär – üksnes kellegi palvel tehingus osalemisest või sellest, et isik tehingud korraldab, ei saa järeldada, et ahelas osalenud isikud oleksid olnud AK kontrolli all. Kaitsjad on seisukohal, et äärmiselt oluline ka asjaolu, et kannatanu ise ei käsitlenud ka veel 31.12.
  2. a seisuga end kinnistutest ilma jäänuna, kuigi tehingud toimusid juba
  3. a novembris ning kannatanu sai tehingutest koheselt teada ning sai koheselt ka kinnistute võõrandamise kajastava dokumentatsiooni notarilt. Nimelt veel
  4. a majandusaasta aruandes kajastas kannatanu kinnisvarainvesteeringuid vääruses 16 867 557 krooni, kuigi väitis kriminaalmenetluses, et kogu kinnisvaraportfell oli
  5. ja 12.11.20.
  6. a tehingutega võõrandatud. Järelikult, kuna kannatanu kajastas kinnisvarainvesteeringuid jätkuvalt oma raamatupidamises isegi seisuga 31.12.
  7. a, oli ka kannatanu teadlik sellest, et kinnisvaraportfell ei ole tegelikult kannatanu kontrolli alt lahkunud ning kinnisvara on üksnes Y ja DDD OÜ hoiul. Seega on väär ka väide, nagu oleks AK teinud tehingu enda kontrolli all olnud isiku või ettevõttega. 5.
  8. Kaitsjad rõhutavad, et K ja AK vahel 08.07.
  9. a sõlmitud abieluvaraleping on tühine. Uue põhjendusena on kannatanu esmakordselt apellatsioonkaebuses väitnud, et AK-l ei olnud õigust teostada ühise osaga seonduvaid õigusi

§ 165lg 1 tähenduses.

AK nimetatuga ei nõustu, sest äriühingute juhtimine oli välja kujunenud juba eelnevalt selliselt, et neid juhtis ja otsuseid võttis vastu AK. Maakohtus uuritud tõenditest ehk tunnistajate ütlustest nähtub üheselt, et YYY gruppi juhtis, s.o juhtimisotsuseid tegi, AK, seda nii abieluvaralepingu sõlmimise eelselt kui järgselt. Abieluvaraleping YYY grupi juhtimises mingeid muudatusi kaasa ei toonud, mis on ka mõistetav, kuna see oligi fiktiivne. Veelgi enam, KK

  1. a teisel poolel oli KK äriühingute juhtimisest taandunud ning soovis kõigi juhtimisotsuste vastuvõtmist AK poolt. Seda kinnitab tema 21.09.
  2. a e-kiri (III kd tl 87): Võta oma H ja juhi temaga koos harmoonias nii YYY kui ka oma elu… Las ta toob oma suurepärase energiaga ja intuitsiooniga sulle kohale rahamäed, millega maksad ära kõik meie kohustused. Ja mina saan siis nautida sellise elu nagu on ÕIGE, et ma ei tee midagi, elan täiega nendest rahadest, mida sina koos H-ga teed!. 5.
  3. Kaitsjad leiavad, et Maakohus on õigesti hinnanud kinnisvaraga seonduvad tehingu äriühingu igapäevase majandustegevuse osaks. Võrreldes äriühingu vara mahtu suhtega kinnisvarainvesteeringute mahtu, siis ilmneb, et kinnisvarainvesteeringud moodustavad ka suurema osa ettevõtte bilansimahust, kuid müügitulu seevastu üksnes tühise osa. Seetõttu on maakohus on õigesti tuvastanud, et kinnisvarainvesteeringud moodustasid OÜ XXX äritegevuse igapäevase osa. Kannatanu ülekuulamisel ning apellatsioonkaebuses esitatud väide selle kohta, et kinnisvara oli soetatud pensionifondiks, on ümber lükatud juba ilmselge faktiga selle kohta, et kinnisvaratehingud toimusid pidevalt: tegemist oli pideva ostu ja müügiga, mitte vara pensioniks hoidmisega. Mõistuslikult ei saa väita, et äriühingu põhitegevusalaks on tegevusala, mis toob erinevatel aastatel sisse 0,14-1% ettevõtte käibest. 5.
  4. Kannatanu jätab oma apellatsioonis täielikult tähelepanuta ka asjaolu, et menetluses on tõendatud, et kinnisvaral lasuvate kohustuste tõttu oli vara väärtus negatiivne, seega ei saa rääkida ka olukorrast, kus tehtud oleks turuväärtusele mittevastav tehing. 15

(25)5.
  1. AK kaitsjad leiavad, et maakohtu otsus on õige ja põhjendatud ja tuleb jätta muutmata. Osas, mida ei ole käsitletud käesolevas menetlusdokumendis, jäävad kaitsjad oma varasemate seisukohtade juurde, mida on avaldatud vastuses prokuröri apellatsioonkaebusele ning maakohtu menetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus, kriminaalasja kirjalikus menetluses arutamise tulemusena, jõudis seisukohale, et kriminaalasjas maakohtu poolt süüdistatava AK’i suhtes tehtud õigeksmõistev ja tsiviilhagi läbivaatamata jätmise otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse tõttu. Nimelt jättis maakohus hindamata osa prokuröri poolt esitatud tõendeid, ei analüüsinud täiel määral süüdistuses esitatud faktilisi asjaolusid ning selle tulemusena tegi otsuses põhistusvigu, jõudes valele õiguslikule lõppjäreldusele. Kohtuliku uurimise ühekülgsus või puudulikkus ning kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on apellatsioonikorras maakohtu otsuse tühistamise aluseks KrMS § 338 p 1,3 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt selgitanud, et juhul, kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi endal lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14, p 700). Käesoleval juhul vaidlustasid otsust nii prokurör, kui ka kannatanu esindaja, tuues esitatud apellatsioonides välja kõiki faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millised on maakohus enda otsuses analüüsimata jätnud, seega ringkonnakohtul on võimalik esitatud apellatsioonide põhjal kriminaalasi endal lahendada, vastates apellatsioonides toodud etteheidetele. 6.
  5. Kohtukolleegium peab vajalikuks esmalt märkida, et maakohus vastas AK’i viieleheküljelisele süüdistusele sisuliselt üheleheküljelise põhjendustega, jättes seega süüdistuses toodud ning AK-le etteheidetud käitumise faktilisi asjaolusid suures osas tähelepanuta. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et maakohus jättis hindamata ka osa tõendeid, millel on tähtust süüdistatavate käitumisele õige juriidilise hinnangu andmiseks. Prokurör märgib õigesti, et maakohus on osa kohtuliku uurimise käigus esitatud tõendeid jätnud üldse põhjendamatult analüüsimata ning samuti pole mõningaid esitatud tõendeid, sh isikulisi tõendeid üldse kajastatud kohtus uuritud tõendite loetelus ega ka märgitud, et nimetamata tõendid oleks mingil põhjusel lubamatud, millest tulenevalt maakohus neid ei hinda. Nii näiteks puuduvad loetelust nii kannatanu esindaja kui ka tunnistajate ristküsitluse käigus antud ütlused, kui ka prokuratuuri poolt mõningad esitatud tõendid –XXX OÜ KK isikus sõlmitud maaklerlepingud OÜ Uusmaa Kinnisvarabüroo Tartu bürooga kinnistute müügi osas, e-kiri EK, KK ja AK vahel kinnistute hindade kooskõlastamiseks ning selle manuses olnud tabel kinnistu hindadega, jne. 6.
  6. Tuleb nõustuda prokuröri apellatsioonis toodud argumendiga, et maakohus on oma otsuses peamiselt ja põhjendamatult tuginenud AK ja KK vahel 08.07.2010 sõlmitud abieluvaralepingule, kui näilikkule lepingule, mis sõlmiti eesmärgiga säilitada kontroll vara üle ja vältida selle võimalikku pööramist maksuameti nõuete katteks maksuameti poolt läbi viidud menetlustoimingute tõttu ning et tegelikkuses vara ei jagatud. Samuti on maakohus tuginenud nimetatud lepinguga seotud teistele tõenditele. Ringkonnakohus märgib, et jääb arusaamatuks kuidas maakohus on jõudnud järeldusele, et kuna sisuliselt, kuigi mitte faktiliselt oli AK enda teadmise järgi OÜ YYY osanik, seega oli ta õigustatud emaettevõtja osanikuna tehinguid heaks kiitma. 16
(25)Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et AK ei ole kunagi olnud OÜ YYY ega OÜ XXX ainuosanik. Ainuosalus OÜs XXX kuulus OÜ-le YYY, kus omakorda kuni 08.07.2010 olid osanikeks nii AK kui KK võrdsetes osades. Seoses AK ja KK abieluvara lepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisega on alates 08.07.2010 OÜ YYY ainuosanikuks KK (I kd tl 9-14), Juhatuse liikmeteks 2010 aastal olid nii KK kui AK, kelle volitused äriregistri kohaselt lõppesid vastava kande sisestamisega 22.11.2010, kuid ainuosaniku otsusega kutsuti AK OÜ YYY juhatuse liikme kohalt tagasi juba 18.11.2010 (I kd tl 41-45). Kohtukolleegium osundab, et Riigikohus on asunud seisukohale, et äriühingu vara omastamise koosseis on välistatud, kui vara omastamist heidetakse ette äriühingu ainuosanikule. Osaühingu ainuosaniku vastutus äriühingu vara omastamise eest välistatud ka karistusõiguse üldosast tulenevate põhimõtete tõttu. KarS § 201 kaitseb vara omaniku õigust vara käsutada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. mai
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-14, p 19). Seega ei ole põhjust karistusõiguslikult reageerida, kui tegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul - sellist tegu ei saa pidada ebaseaduslikuks omastamiskoosseisu mõttes. Kui vara kuulub osaühingule, tuleb varaomaniku nõusoleku kindlakstegemisel arvestada, et juriidiline isik kui õiguslik fiktsioon ei saa ise millekski nõusolekut anda, vaid temale tuleb omistada inimese antud nõusolek (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a otsust kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑15‑14, p 9, kus esitatakse samasugune seisukoht füüsiliste isikute tegude juriidilisele isikule omistamise suhtes). Et osaühingu puhul on oluliste otsuste tegemine osanike pädevuses (vt äriseadustiku § 168), tuleb osaühingu nõusoleku tuvastamisel vara käsutuseks lähtuda sellest, kas varakäsutusega on nõus ühingu osanikud. (3-1-1-52-14, p. 16) Kohtukolleegiumi veendumusel sellele küsimusele käesolevas kriminaalasjas tuleb vastata eitavalt. OÜ XXX põhikirja (T I lk 5-8) kohaselt juhib OÜ-d juhatus, mis koosneb 1-7 liikmest. Põhikiri määratleb ära ka juhatuse liikme õigused ja kohustused, mille punkt 4.2 kohaselt peab juhatus muuhulgas ühingut juhtima äris vajaliku hoolsusega. XXX OÜ põhikirja punkt 5 määratleb osanike otsust ning punkt 5.1 sätestab, et osanikud teevad otsuseid koosolekul või koosolekut kokku kutsumata

§ 173

sätestatud viisil.

§ 173

lg 2 kohaselt saadab sel juhul juhatus otsuse eelnõu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kõigile osanikele, määrates tähtaja, mille jooksul osanik peab esitama selle kohta oma seisukoha kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormist. Kui osanik ei teata nimetatud tähtaja jooksul, kas on otsuse poolt või vastu, loetakse, et ta hääletab otsuse vastu. XXX OÜ põhikirja punkt 5.8 sätestab muuhulgas seda, et kui otsusega piiratakse osaniku õigust on otsuse vastuvõtmiseks vajalik vastava osaniku nõusolek. Asudes seisukohale, et 08.07.2010 sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe kohustustehing oli näilik, võis süüdistatav tõesti möönda, et temale peale 08.07.2010 endiselt kuulub osa OÜ-s YYY (OÜ XXX ainuosanik), mis on võrdne tema abikaasa KK’ile kuuluva osaga (T I lk 11). Lähtudes eelviidatud Riigikohtu praktikast oleks pidanud maakohus tuvastama, kas süüdistuses loetletud kinnistute võõrandamiseks oli juhatuse liikmel AK’il OÜ YYY osanike nõusolek, mis otsuse vastuvõtmiseks moodustaks üle poole osanike häältest.

§ 174

lg 2 kohaselt kui otsus tehakse

§ 173

2. lõikes sätestatud korras, on otsus vastu võetud, kui selle poolt on antud üle poole osanike häältest, kui seaduses või põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet.

§ 173

lg 2 kohaselt, kui otsuse vastuvõtmine toimub koosolekut kokku kutsumata, juhatus saadab otsuse eelnõu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kõigile osanikele, määrates tähtaja, mille jooksul osanik peab esitama selle kohta oma seisukoha kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui osanik ei teata nimetatud tähtaja jooksul, kas ta on otsuse poolt või vastu, loetakse, et ta hääletab otsuse vastu. Maakohus XXX OÜ osaniku nõusolekut kinnistute võõrandamiseks (ehk üle poole häältest sisalduva osanike otsust) ei tuvastanud ning sellise nõusoleku olemasolule pole viidanud ka süüdistatava kaitsjad. Selliseks nõusoleksuks ei saa pidada süüdistatava kaitsjate viidatud 21.09.2010 e-kirja KK’ilt AK’ile, milles KK kirjutab: „Võta oma H ja juhi temaga koos harmoonias 17

(25)nii YYY kui ka oma elu“ (T III lk 87). Tõepoolest võis AK juhatuse liikmena OÜ YYY ja OÜ XXX tegevust juhtida, kuid antud kiri ei saa mingil juhul olla tõlgendatud OÜ YYY kaasosaniku nõusolekuna võõrandada OÜ-le XXX kuuluvad süüdistuses nimetatud kinnistud OÜ-le SSS ning MK’ile. Kohtukolleegium rõhutab, et asjaolu, et äriühingu juhatusel on seadusest ja lepingust tulenev õigus ning kohustus ühingut juhtida ja esindada, sh äriühingu nimel tema vara käsutada ja kohustusi võtta, ei anna juhatuse liikmele õigust ühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. 6.
  1. Vastuse leidmiseks küsimusele, kas OÜ XXX „emaettevõtte“ ja ainuosaniku OÜ YYY 50% osalusega osanik KK (kes alates 08.07.2010 oli formaalselt OÜ YYY ainuosanik) võis anda nõusolekut OÜ-le XXX võõrandada viimasele kuuluvad süüdistuses nimetatud kinnistud OÜ-le SSS ning MK’ile, oleks pidanud maakohus analüüsima kannatanu esindaja ehk KK’i enda ütlusi kogumis teiste prokuröri poolt esitatud tõenditega, millele maakohus pole üldse hinnangut andnud. Kannatanu esindaja KK seletas maakohtule ristküsitlusel, et süüdistuses etteheidetud tehingud vajasid XXX OÜ osaniku nõusolekut, seda oleks tulnud kooskõlastada. XXX osaniku nõusolekut kõnealusteks tehinguteks AK’ile ei antud. (T IV lk 110-111). Kannatanu seaduslik esindaja seletas samuti, et XXX OÜ alustas 2010 aasta oktoobris süüdistuse aluseks olevate kinnistute müümist Danske panga nõudel, kuivõrd Danske pank oli nõus laenulepingut üksnes aasta võrra pikendama tingimusel, et laenuga ostetud kinnistuid asutakse kohe müüma ning AK oli sellest teadlik (T IV lk 107). Kannatanu esindaja ristküsitluse jooksul ning kannatanu väidete tõele vastavuse kinnitamiseks esitas prokurör 25.10.2010 ning 01.11.2010 XXX OÜ KK isikus sõlmitud maaklerlepingud OÜ Uusmaa Kinnisvarabüroo Tartu bürooga erinevate kinnistute realiseerimise osas (T I lk 73-82). Kannatanu esindaja ütluste kohaselt oli kannatanul kinnistute müügi plaan Uusmaa Kinnusvarabüroo kaudu ning kinnistuste hinnad olid AK’iga kooskõlastatud EK vahendusel. Kannatanu esindaja seletas, et ta saatis EK-le Uusmaa poolt pandud hinnad ja palus AK-ga neid kooskõlastada. EK saatis talle kirja, kus oli kirjutatud, et AK’iga hinnad kooskõlastatud (T IV lk 107). Väärib tähelepanu, et süüdistatav AK tunnistas maakohtule samuti, et ta teadis, et KK soovis oktoobris, novembris XXX OÜ kinnistud Uusmaa Kinnsvarabüroo kaudu müüa, K saatis talle selle kohta meili, kuid kinnistute hinnad olid enamus absurdsed – ebarealistlikult kõrged. Nimetatud kinnistud otsustas võõrandada selle vara päästmise nimel novembris. (T IV lk 170) 2010 aasta novembris oli YYY OÜs osanikuks ainult KK, kuigi ta pidas ennast endiselt osanikuks abikaasaga fiktiivse kokkuleppe tõttu (T IV lk 163), süüdistuses toodud tehingute tegemiseks KK nõusolekut ei küsinud, kuna tal oli „üldkoosoleku õigus“ (T IV lk 170). Maakohus jättis täiesti tähelepanuta süüdistatav EK’i ütlusi, kes seletas kohtule, et KK’i palvel kooskõlastas ta tõesti mingite kinnistute hindu AK’iga, kuid ei tea, mis kinnistutega tegemist oli (T IV lk 153). Maakohtu poolt hindamata jäänud 01.11.2010 EK e-kirjast KK’ile ja selle juures olevast manusest nähtub, et EK saatis KK’ile tabeli, mille viimase tulba nimetus on „kooskõlastus Aga“ ning kajastuvad 13 kinnistu hinnad (T IV lk 126). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõenditega on ümberlükkamatult tõendatud, et AK oli teadlik OÜ XXX plaanist Danske panga nõudel kinnistuid realiseerida Uusmaa Kinnisvarabüroo kaudu, kuid tahtlikult eiras OÜ YYY kui OÜ XXX osaniku soovi ja õigust oma vara käsutada. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistatav AK oli teadlik, et ta ei saa OÜ YYY nõusolekut süüdistuses nimetatud kinnistute OÜ-le SSS ja MK’ile võõrandamiseks, kuna OÜ YYY formaalne ainuosanik KK ei oleks kunagi sellist nõusolekut temale andnud põhjusel, et 25.10.2010 ning 01.11.2010 XXX OÜ KK isikus sõlmis maaklerlepingud Uusmaa Kinnisvarabürooga, mis hakkas tegelema kinnistute müügiga oluliselt kõrgema hinna eest, kui 11.
  2. ja 12.11.2010 notariaalselt sõlmitud lepingutes näidatud fiktiivne hind, mida XXX OÜle ei ole kunagi tasutud. Sellist 18
(25)nõusolekut poleks AK saanud ka eeludusel, et OÜs YYY on tema osalus võrdne KK’i osalusega vahekorras 50:50, kuna ta ei oleks saanud kinnistute võõrandamise otsuse vastuvõtmiseks vajalikku häälteenamust (

§ 174lg 2; § 173 lg 2).

Kohtukolleegium leiab, et ainuüksi asjaolu, et AK oli teadlik, et ta ei saa KK’i kui OÜ YYY osaniku ja formaalse ainuosaniku nõusolekut OÜ XXX kinnistute võõrandamiseks süüdistuses kirjeldatud viisil, muudab ainetuks vaidluse teemal kas nimetatud tehingute näol oli tegemist äriühingu tavapärase majandustegevusega, mille tegemiseks oli juhatuse liikmena AK’il piiramatu õigus. 6.

  1. Kohtukolleegium märgib, et omastamise kuriteo koosseisu realiseerimise seisukohalt on samuti ainetu ka vaidlus selle üle, kas AK oma tegevusega vähendas XXX OÜ võlakoormat, kuna 4 kuu jooksul kinnistustega seotud kohustusi kandsid OÜ SSS ning DDD OÜ. Ringkonnakohus osundab, et erinevalt usalduse kuritarvitamisest ei nõua karistamine vara omastamise eest, et teoga oleks tekitatud varaline kahju (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 16). See tähendab, et kui KarS § 2172 ei kaitse vara omaniku pelka õigust vara käsutada (vt käesoleva otsuse p 9), siis KarS § 201 puhul on karistatav juba ainuüksi ebaseadusliku varakäsutuse tegemine. Isegi kui kannatanu vara väärtus tänu mõne varakäsutust kompenseeriva vastusoorituse saamisele ei vähene (või isegi suureneb), ei tähenda see, et KarS § 201 koosseis ei ole täidetud (3-1-1-23-14, p 19). Käesoleval juhul võõrandas süüdistatav AK omaniku tahte vastaselt OÜ XXX kuulunud 14 kinnistut süüdistuses kirjeldatud viisil ning maakohus tuvastas õigesti, et võõrandamise faktiliste asjaolude üle käesolevas kriminaalasjas vaidlust ei ole. Ringkonnakohus nõustub süüdistuse seisukohaga, et omastamistahte manifesteerimine seisneski 13 kinnistute hinnaga 243 000 eurot 11.11.2010 võõrandamises enda kontrolli all olnud OÜ-le SSS, kelle esindajana osales tehingus 11.11.2010 OÜ SSS ainuosaniku otsusega valitud juhatuse liige EK. Väärib tähelepanu, kuid omastamise kuriteokoosseisu seiskohalt pole määrav, et „Kinnistute müügilepingu ja asjaõigusleping“ lepingu punkti 3.
  4. kohaselt kohustus Ostja tasuma Müüjale ostuhinna tema poolt näidatud kontole igakuiste maksetena 25.-ks kuupäevaks summas 4 200 eurot. Esimene makse pidi toimuma 25.12.2010.a. ja viimane makse 25.10.2015.a. Viimase makse suurus oli 3 600 eurot. Lepingu punkti 3.
  5. kohaselt jäid kinnistutel olnud hüpoteegid kehtima ka pärast nende üleandmist ostjale. OÜ SSS kinnistute ostuhinda OÜ-le XXX ei tasunud. Tuleb nõustuda süüdistuse seisukohaga, et OÜ-l SSS puudus tegelik soov nimetatud kinnistute omandamiseks ning OÜ SSS EK’i isikus ostis nimetatud kinnistud üksnes AK’i huvides eesmärgiga aidata kaasa kinnistute omastamisele AK’i poolt, võõrandades ostetud kinnistud AK huvides 7 päeva hiljem, s.o. 18.11.2010.a. edasi DDD OÜ-le (reg kood SSSSSSSSS). Ei ole vaidlust süüdistuses kajastatud faktiliste asjaolude osas, et DDD OÜ juhatuse liige kuni ettevõtte kustutamiseni äriregistrist 11.08.2015 ning ainuosanik ajavahemikul 06.12.2006 kuni 20.06.2011 oli KK (A ka KK’i ühine laps praeguse nimega S). Ajavahemikul 18.11.2010 kuni 23.03.2011 oli DDD OÜ prokurist ning ajavahemikul 23.03.2011 kuni 27.08.2012 juhatuse liige AK. Lisaks oli AK ajavahemikul 19.11.2010 kuni 31.05.2011 KS’i volitatud esindaja, kuivõrd 19.11.2010.a. Tallinna notar Marika Rei notaribüroos Tallinnas, Tatari tn 8/Sakala tn 22 koostatud ja notari ametitoimingute raamatu registri nr 2843 all tõestatud volikirjaga volitas KS AK’i tema ja DDD OÜ nimel tegema tehinguid. Seega ringkonnakohus leiab, et õige on süüdistuses tehtud järeldus, et OÜ-d DDD juhtis faktiliselt AK. Ringkonnakohus märgib samuti, et vaidlust ei ole selles, et sarnaselt eelkirjeldatud tehinguga 12.11.2010 a. võõrandas AK OÜ XXX nimel ja esindajana lepingu EK abikaasale MK’ile hinnaga 10 000 eurot OÜ-le XXX kuulunud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Valga kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXX kantud kinnistu nimetusega XXX, asukohaga XXX (katastritunnus XXX, pindala 37,7 ha). Ostuhinda OÜ-le XXX ei tasutud. 19

(25)Vaidlust pole selleski, et eelnimetatud 14-le kinnistule seati KKK OÜ kasuks kinnistusraamatu esimesele vabale järjekohale ühishüpoteek summas 350 000 eurot koos igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele ühishüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Tehingu toimumise ajal olid KKK OÜ juhatuse liikmed JT ja RK. Alates 15.09.2011 a. kuni käesoleva ajani on KKK OÜ ainus juhatuse liige AK. Tehingu toimumise ajal oli KKK OÜ ainuosanik RK. Ajavahemikul 19.05.2011-02.06.2015 a. oli KKK OÜ ainuosanik AK’i poolt juhitud NNN (reg. nr NNN). Seega kohtukolleegium jõuab seisukohale, et ainuvõimalik on süüdistuse järeldus, et kinnistute hüpoteegiga koormamise eesmärk oli tagada, et OÜ-lt XXX omastatud vara jääks AK’iga seotud äriühingu kontrolli alla. Kohtukolleegium ühtlasi märgib, et omastamise kuriteokoosseisu realiseerimise seisukohalt ei oma tähtsust, et süüdistuses nimetatud kinnistud olid võõrandatud just süüdistatava kontrolli all olevate äriühingute kasuks. Määrav on see, et süüdistatav AK võõrandas ilma omaniku nõusolekuta ehk ebaseaduslikult kinnistuid teistele äriühingutele eesmärgiga jätta KK’i kontrolli all olevat OÜ XXX kinnistutest kestvalt ilma, mida süüdistatav nimetas kohtuistungil korduvalt „vara päästmise operatsiooniks“. 6.
  1. Kohtukolleegium märgib, et AK’i suhtumist oma teosse ning tegelikku eesmärki kinnistute võõrandamise osas ilmestavad tunnistaja RV’i ristküsitlusel antud ütlused, millest tuleneb, et AK on tunnistajale isiklikult avaldanud, et ta soovis saada need kinnistud endale. AK avaldas tunnistajale, et tänu temale on XXX saanud need kinnistud. Tänu temale on nii YYY OÜ kui XXX-l läinud majanduslikult niivõrd hästi, et temal oli selleks õigus, sest KK ei oma mitte ühtegi teenet nende äriühingute ees, vaid kõik need teened on vaid tänu AK’ile ja seega on temal õigus kogu, nii XXX kui YYY, varale (T IV lk 80). Kohtukolleegium leiab, et tunnistaja RV ütlused riimuvad täielikult süüdistuses kajastatud faktiliste asjaolude ning maakohtu poolt teiste uuritud tõenditega. Vajab rõhutamist asjaolu, et tegelikult, soovides kahjustada oma abikaasa KK’i huve, kahjustas AK aga hoopis juriidilise isiku ehk OÜ XXX õigusi oma vara käsutada, võõrandades ebaseaduslikult selle äriühingu vara enda kontrolli all olevatele äriühingutele, ilmselt unustades, et isikliku (s.h. ühis-) vara ja juriidilisele isikule kuuluva vara vahel puudub võrdusmärk. AÕS § 6 lg 2 teise lause kohaselt juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teistele isikutele. Asjaolu, et KK väidetavalt ei panustanud OÜ XXX’i arengusse ega oma teeneid selle majanduslikus edus ei ole vabandus juriidilise isiku vara omastamiseks, kuid selgitab väga hästi süüdistatava motiivi kuriteo toimepanemiseks. 6.
  2. Ringkonnakohus leiab, et kuigi süüdistuses kajastatud faktilised asjaolud seoses kannatanule kinnistute tagastamisega tõesti väljuvad KarS §-s 201 sätestatud kuriteokoosseisu raamidest, omavad nad siiski tähtust kuriteo toimepanemise asjaolude väljaselgitamiseks ning selgitavad süüdistatava suhtumist toimepandud teosse. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku teojärgne käitumine võib anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta (vt nt RKKKo 31-1-79-15, p 8). Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et 24.03.2011 AK ja KK sõlmisid omavahelise kokkuleppe erinevate varaliste vaidluste osas, milles muuhulgas lepiti kokku AK kohustustes punktis 2, mille kohaselt kohustub AK korraldama ja tagama kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingute alusel üle antud kinnistute omandiõiguse üleandmise OÜ-le XXX, v.a. Otepää külas Keskuse 5 asuv korteriomand. Kokkuleppe punkti 3 kohaselt kohustub AK korraldama ja tagama kõikide KKK OÜ kasuks seatud hüpoteekide kustutamise (T II tl 113-118). 24.03.2011 esitasid XXX OÜ esindaja KK, OÜ SSS ja DDD esindaja AK ning KKK esindaja RK Tartu Maakohtu ja Pärnu Maakohtu kinnistusosakondadele kinnistamisavalduse ja nõusolekud ebaõige kande parandamiseks ning avalduse ja nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks 11 kinnistu (välja arvatud Otepääl asuv korteriomand XXX) osas ning kanda omanikuna sisse XXX OÜ. 20
(25)Samuti palutakse kinnistusraamatust nimetatud kinnistute registriosades olevad hüpoteegid ja ka Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Järva kinnistusjaoskonna kinnistusregistriosas olev hüpoteek, mis olid seatud KKK kasuks kustutada. Nimetatud avalduse punktis 3 on märgitud, et OÜ SSS ja DDD OÜ nõustuvad nendele esitatud lepingu tühisuse avalduses tooduga ja kinnitavad, et omandikande aluseks olnud tehingud olid tühised (T II lk 109-112). Samasisuline kinnistamisavaldus ja nõusolekud olid 24.03.2011 esitatud XXX esindaja KK, MK, AK KK esindajana ja RK KKK esindajana ka Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale kinnistusregistriosa nr XXXXXXX suhtes (T II lk 105-106). Kohtukolleegiumi veendumusel kinnistute tagastamine ilmestab süüdistatava tahtlust omastamise toimepanemisel, kuid ei muuda asjaolu, et kinnistud koguväärtusega 253 000 eurot (moodustab suurt ulatust) olid AK poolt OÜ XXX juhatuse liikmena ebaseaduslikult suures ulatuses kolmanda isiku kasuks pööratud, mis on kvalifitseeritav kuriteona KarS § 201 lg 2 p 2 järgi (alates 01.01.2015 on AK käitumine kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 2 järgi). Tegemist on lõpule viidud kuriteo koosseisuga. 6.
  1. Asudes seisukohale, et AK on süüdi OÜ-le XXX kuuluvate kinnistute omastamises ehk kuriteo toimepanemises KarS § 201 lg 2 p 2 järgi tuleb anda õiguslik hinnang ka EK ja MK käitumisele, keda süüdistatakse AK’ile usaldatud vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramisele kaasaaitamises. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust süüdistuse aluseks toodud faktiliste asjaolude osas. Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei tea täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb KarS § 17 järgi kaasaaitamistahtlus ära (3-1-1-6-11, p. 13.6) Ringkonnakohus märgib, et käesolevas kriminaalasjas on seega vaja tuvastada kas mõlemad kaasaaitajad olid teadlikud, et AK’il puudub osaniku nõusolek kinnistute võõrandamiseks ehk ta võõrandab neid ebaseaduslikult. Omastamise kaasaaitamise koosseisu realiseerimiseks pidid EK ja MK teadma täpselt kuidas osanike hääled OÜs XXX ja omakorda OÜS YYY jagunevad või teadma enne kinnistustega tehingute tegemist, et AK’il puudub häälteenamusega vastuvõetud osanike otsus nimetatud tehingute tegemiseks. Kohtukolleegiumi veendumusel kohtule selliseid tõendeid esitatud ei ole. Süüdistatav MK seletas kohtule, et abikaasa EK palvel 12.11.2010 käis notari juures sõlmimas kinnistu ostu-müügi tehingu, kus tema oli ostjaks. Teadis, et see tehing on abielulahutusega seoses. Kirjutas rahuliku südamega alla, kuna teadis, et see maatükk ei lähe perekonnast välja, et see jääb tütrele, see ei lähe võõra inimese kätte. Ostetavat kinnistut ei näinud. Kinnistu hind oli 10 000 €, mida tema ei maksnud. Tehingu toimumise ajal oli teada, et see kinnistu müüakse edasi KK’ile (AK’i tütrele) (T IV lk 147-148). Süüdistatav EK seletas maakohtule, et sügise poole 2010 AK palus teda tulla OÜ SSS juhatuse liikmeks, mis nagu selgus oli seotud 11.11.2010 toimunud kinnisvara tehinguga. Ta usaldas A 100%. Ta uskus, et AK on XXX omanik, aga samas teadis, et neil pidi olema kõik K-ga pooleks. Vähemalt piisas talle teadmisest, et A on XXX juhatuse liige. Notar samuti veendus AK õiguses tehingut sõlmida, seega midagi ebaseaduslikku ta ei osanud kahtlustada. A seletas talle, et tehingud olid seotud pangalaenude teenindamise küsimusega (T IV lk 150). 21
(25)Kohtukolleegiumi veendumisel ei saa tõendada kaassüüdistatavate teadmist 11.11.2010 ja 12.11.2010 nende ja AK’i XXX OÜ juhatuse liikmena vahel tehtavate tehingute ebaseaduslikkusest nende poolt 21.03.2011 tehtud notariaalsete avaldustega süüdistuses nimetatud tehingute tühisusest. 21.03.2011 tehtud tehingute tühisuse avalduste tekstist ei nähtu, et ostjad OÜ SSS (juhatuse liikme EK isikus) olid teadlikud, et tehingud on tühised käsutusõiguse puudumise tõttu juba nende tegemise päeval ehk 11.11.2010 ja 12.11.2010 (T II lk 89-92; 99-102). Asjaolu, et ostjad ei maksnud lepingutes näidatud ostuhinda ning võõrandasid kinnistuid edasi AK’i kontrolli all olevatele ettevõtetele ei muuda nende tegevust ebaseaduslikuks Karistusseadustiku mõttes. Nähtuvalt EK’i ütlustest, kui perekond K said oma kokkulepped sõlmitud, siis AK palus teda ja tema abikaasat, et nad läheks notarisse ja teeks tühistamise avalduse. Ta ütles, et tema ei tule kuskile, et las KK kingib või pärandav või annab neid ise K-le, need on tema käes. A ütles, et see ei ole nii lihtne, ei saa lihtsalt tagasi anda, vaja on tehinguid tühistada ja paberitele alla kirjutada. Siis ta nõustus seda tegema. Abikaasa (MK) tegi A palvel sama moodi (T IV lk 151). Kohtukolleegium leiab, et eelviidatud EK ja MK ütlused on usaldusväärsed ja nendes puudub põhjus kahelda. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad mistahes tõendid, et EK ja MK olid teadlikud, et tehtavad tehingud on ebaseaduslikud, kuna AK’il puudub äriühingu osaniku nõusolek tehingute tegemiseks. EK ja MK teadmine, et kinnistute ostu-müügi lepingute sõlmimise ja hilisema edasi võõrandamisega lähevad kinnistud KK ja temaga seotud ettevõtte nimele ei tõenda iseenesest, et kaasaaitajad teadsid, et AK soovib neid tehinguid teha ebaseaduslikult. EK ja MK teadsid, et AK on XXX OÜ juhatuse liige, kellel on seadusest tulenev piiramatu õigus ning kohustus ühingut juhtida ja esindada, sh äriühingu nimel tema vara käsutada ja kohustusi võtta. Sellise õiguse formaalses olemasolus veendus enne süüdistuse aluseks olevate tehingute tegemist ka Tallinna notar Marika Rei. KarS § 17 lg 1 kohaselt isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Kaasaitamine § 201 lg 1; lg 2 p 2 järgi kuriteo toimepanemine nõuab aga vähemalt kaudset tahtlust, seega kuuluvad EK ja MK neile esitatud süüdistuses õigeksmõistmisele. 7. Ringkonnakohus asub eeltoodust lähtudes seisukohale, et maakohus tõendite ühekülgse ja puuduliku hindamise tulemusena on teinud otsuses põhistusvigu ning jõudnud valele järeldusele, et AK ei ole omastamiskuritegu toime pannud, mis on maakohtu otsuse tühistamise aluseks KrMS § 338 p 1,3 järgi. 8. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. KarS § 201 lg 2 p 2 näeb karistuseks ette rahalise karistuse või vangistuse kuni viis aastat. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. (Riigikohtu otsus 3-1-1-113-12) Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). 22
(25)Kohtukolleegium leiab, et AK’i süü omastamise toimepanemisel KarS § 201 lg 2 p 2 järgi on keskmisest väiksem, kuna on tingitud keerulistest suhetest ja vaidlustest abikaasaga. Süüdistatav oli veendunud, et tema panus OÜ YYY ja OÜ XXX tegevusse ja edusse on KK’i panusest oluliselt suurem ning ekslikult ja kuritegelikult pidas äriühingutele kuuluvat vara enda omaks. Soov ja motiiv kahjustada abikaasa huve ei saa aga olla õigustuseks äriühingu vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramiseks. AK on varasemalt kohtulikult karistamata, mistõttu peab kohtukolleegium võimalikuks karistada teda rahalise karistusega. Vastavalt KarS §-le 44 lg 1 võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse 30-500 päevamäära. Asjaolusid, mis AK’ile mõistetavat karistust raskendaks või kergendaks ringkonnakohtu poolt tuvastatud ei ole. Väärib tähelepanu, et süüdistatav on kinnistud kannatanule tagastanud, kuid see ei ole käsitletav kahju vabatahtliku hüvitamisena KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes. Tuleb märkida sedagi, et AK’ile inkrimineeritud tegu oli toime pandud 2010 aastal ehk 7 aastat tagasi. Vahepeal ei ole AK kuritegusid toime pannud. Pikema aja möödudes väheneb ka karistuse aktuaalsus lähtudes nii üld-, kui ka eripreventiivsetest eesmärkidest. Kohtukolleegium leiab seega, et on AK’i suhtes on põhjendatud rahalise karistuse kohaldamine sanktsiooni miinimumilähedases määras ehk 100 päevamäära ulatuses. Kohtule esitatud kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme teatise kohaselt oli AK-l 2013 aastal ehk kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta andmete põhjal keskmiseks päevasissetuleku suuruseks 63,30 eurot, seega AK’ile mõistetavaks rahaliseks karistuseks on 6330 eurot.
  1. Süüdistatava AK’i lepingulised kaitsjad Dmitri Školjar ja Siret Siilbek on esitanud taotluse õigusabikulude hüvitamiseks apellatsioonimenetluses kokku 1836,00 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 185 lg 1 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2 - 4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Samuti kehtestab KrMS § 185 lg 2 lause 2, et kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Käesolevas asjas menetleb kohtukolleegium käesolevat kriminaalasja prokuröri apellatsiooni alusel ning ringkonnakohus teeb lahendi KrMS § 337 lg 2 alusel , seega tuleb apellatsioonimenetluses süüdistatavate kaitse teostamise eest lepingulisele kaitsjale makstud tasu, mille kohtukolleegium loeb mõistlikuks, jätta riigi kanda. Kohtukolleegium peab lähtuvalt käesoleva vaidluse mahust ja keerukusest apellatsioonimenetluses AK’i poolt kaitsjatele makstud tasu 1836,00 eurot mõistlikuks ning see summa tuleb süüdistatavale hüvitada.
  2. Kannatanu OÜ XXX on esitanud AK, EK, MK ja KS vastu solidaarselt tsiviilhagi. Hagi kohaselt nõutakse süüdistatavatelt Danske Bank AS Eesti filiaalil OÜ XXX OÜ vastu esitatud viivisenõude summas 173 433,06 eurot hüvitamist. Lisaks nõutakse süüdistatavatelt kulutusi, mida OÜ XXX tegi seoses kinnistute tagasisaamisega. Nimelt on OÜ XXX sõlminud käsunduslepingu OÜ-ga LLL kinnistute tagastamiseks ning väidetav tekkinud kahju on summas 60 567 eurot. AK kaitsja on oma vastuses asunud seisukohale, et KK on kõigist oma nõuetest AK, EK, MK ja KS vastu loobunud 24.03.2011 sõlmitud kokkuleppega. Ringkonnakohus asub nimetatud kokkuleppe osas seisukohale, et kuivõrd kokkuleppes käsitletakse mh ka hüpoteekidega koormatud kinnistute omandiküsimusi, peab nimetatud kokkulepe olema sõlmitud notariaalses vormis. Käesoleval juhul vorminõuet järgitud ei ole, seega on tegemist tühise kokkuleppega. 10.
  3. Kannatanu hinnangul seisneb OÜ-le XXX tekkinud kahju selles, et kinnistute omastamisega peatus kinnistute müügiprotsess. Laenu tagastamise kuupäevaks 07.11.2011 ei suudetud kõiki kinnistuid müüa. Laenu tagastamisest tekkinud viivituse tõttu tekkis pangal OÜ XXX vastu 23
(25)viivisenõue. Kannatanu hinnangul on kinnistute omastamine tekkinud kahjuga otseses põhjuslikus seoses – kui kinnistuid ei oleks omastatud, oleks need õnnestunud 2011 aasta jooksul ära müüa, saadud rahast laen tagastada ning viivisevõlgnevusi ei oleks tekkinud. Ringkonnakohus nõustub selles osas süüdistatava AK kaitsja seisukohaga, mille kohaselt on tõendamata, et OÜ-l XXX oleks olnud võimalus kinnistud 2010 lõpus, 2011 alguses müüa ning vältida seega Danske Bank viivisenõuet. Kohtukolleegium leiab, et asjas ei ole tõendamist leidnud, et kinnistutele oleks reaalseid ostjaid leidnud. Nähtub vaid, et Uus Maa OÜ-ga oli olemas maaklerlepingud ja kokku lepitud kinnistute müügihinnad. OÜ XXX esindaja selgitab küll, et 2011 lõpus ja 2012 alguses kokkulepitud tehingud jäid katki, sest ostjad ei ilmunud notarisse tehingu sõlmimisele, kuna väidetavalt tutvusid nad kinnistusraamatu andmetega ning nägid kinnistute liikumist läbi ettevõtete, mille taga olnud isikute nimed ning ühtlasi kinnistute hüpoteegid hirmutasid nad ära. Ringkonnakohtu veendumusel käesoleval juhul on tegemist aga paljasõnaliste väidetega. Nagu ka AK kaitsja märgib, ei ole viidatud konkreetsetele ostjatele või sõlmitud eelkokkuleppeid. Samuti tuleb rõhutada, et laen muutus sissenõutavaks 07.11.2011, st seitse kuud pärast kinnistute tagastamist kannatanule ning aeg, mil kinnistud olid DDD OÜ ja Y kontrolli all, ei omanud kinnistute realiseerimisel rolli. Seda kinnitab ka asjaolu, et asja materjalidest nähtuvalt müüdi osa kinnistuid alles 2014 ja 2015 ning osad on veel müümata. Selliste andmete pinnalt on alust asuda seisukohale, et pigem oli kinnistute müük takistatud turuseisundi tõttu, seega ei saa ka asuda seisukohale justkui esineks põhjuslik seos AK tegevuse ja OÜ XXX Danske Bank ees viivisevõlgnevuse tekkimise vahel, mistõttu jätab ringkonnakohus esitatud nõude rahuldamata. 10.2. Kuigi süüdistatava kaitsja asub seisukohale, et LLL Oü-ga on lepingud sõlminud KK füüsilise isikuna ning sellest ei saa tekkida kahju XXX OÜ-le, märgib ringkonnakohus, et KK tegutses XXX OÜ huvides saamaks tagasi viimasele kuuluvaid kinnistuid ning olles samal ajal ka ettevõtte esindaja. Lisaks on võimalik volitust anda ka tagantjärgi. LLL OÜ-lt teenuse ostmise kohta märgib ringkonnakohus, et käesolevas asjas on esitatud mitmeid arveid väidetava kahju tekkimise tõendamiseks. Kriminaalkolleegium märgib esitatud arvete kohta järgmist. 21.02.2011 esitatud arvelt nähtub, et hankijaks on OÜ LT ning maksjaks YYY OÜ, teenuseks on märgitud nõustamine. Nimetatud arve ei tõenda mingil viisil sõlmitud käsunduslepingu alusel osutatud teenuseid, kuivõrd ettevõtted, mis on arve väljastajaks ja maksjaks ei ole seotud KK ja LLL OÜ vahel sõlmitud käenduslepinguga. Samuti pole võimalik kindlaks teha, mille alusel teenust osutati või milles nõustamine täpsemalt seisnes. 17.02.2011, 17.03.2011, 13.05.2011 ja 31.05.2011 arved on esitatud OÜ LLL poolt YYY OÜ-le. Nende arvete puhul ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et nimetatud arved tasutud oleksid. Lisaks on esitatud kuus arvet, mille on esitanud B OÜ. Kohtukolleegium märgib, et kohtule pole esitatud ühtegi tõendit millist teenust osutas B OÜ LLL vahendusel kannatanule. B OÜ esindaja PK seletused kohtule, et LLL OÜ ja tema esindatava äriühingu vahel oli suuline kokkuleppe alltöövõtu teostamiseks jääb kohtukolleegiumi arvates samuti paljasõnaliseks. OÜ XXX Arved nr 2/03, 3/03 ja 4/03 on esitatud kõik ühel kuupäeval 26.03.2011 ning kõigile on käsikirjaliselt märgitud „makstud“. Tasumise kohta pole aga samuti kohtule tõendeid esitatud. Arvete nr 1/04 ja 2/04 maksmise kohta on esitatud pangakontoväljavõte. Arvele nr 1110001 on märgitud, et arve on tasutud sularahas. Samas ei nähtu arvest ega tehtud ülekannetest ühtegi viidet, mille alusel saaks eelnimetatud arved siduda LLL OÜ ja XXX OÜ vahel sõlmitud käsunduslepinguga. Lisaks kinnitavad tsiviilhagi kohaselt nii AR kui PK, et LLL OÜ on nõudnud XXX OÜ-lt müüdud kinnistute väärtusest 25% vastavalt Uus Maa poolt tehtud hindamisaktile, kokku summas 47 971 eurot. Ringkonnakohus asub seisukohale, et kuivõrd nimetatud nõude kohta ei ole esitatud kohtule tõendeid ega ei nähtu asja materjalidest, et see summa oleks XXX OÜ poolt üle kantud, on selles osas kahju tekkimine tõendamata. Seega leiab ringkonnakohus, et tsiviilhagis nõutud kahju seoses LLL OÜ teenusega on tõendamata ning nõue jääb seetõttu KrMS § 310 lg 1 alusel rahuldamata. 24
(25)10.
  1. Kuivõrd ringkonnakohus ei tuvastanud EK ja MK tegevuses neile inkrimineeritud kuriteokoosseisude esinemist, tuleb jätta tsiviilhagi nende osas lähtuvalt KrMS § 310 lg-st 2 läbi vaatamata. Samuti jätab kohus tsiviilhagi läbi vaatamata KS osas tulenevalt KrMS § 296² lg 1 p-st 1, kuivõrd talle pole käesolevas asjas süüdistust esitatud või teda menetleja määrusega tsiviilkostjana menetlusse kaasatud.
  2. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 1,3; § 340 ringkonnakohus tühistab Harju maakohtu
  3. aprilli
  4. a kohtuotsuse AK’i KarS § 201 lg 2 p 2 järgi õigeksmõistmise ning tema suhtes hagi läbivaatamata jätmise osas ning teeb uue otsuse. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata käesolevas otsuses esitatud põhjendustel. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt prokuratuuri apellatsiooni. allkirjastatud digitaalselt Tühistatud osaliselt Riigikohtu 16.02.2018 otsusega RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. augusti
  7. a otsus osas, millega muudeti maakohtu otsust, s.o A süüditunnistamises, karistamises ja temalt sundraha väljamõistmises ning tsiviilhagi rahuldamata jätmises.
  8. Jõustada Harju Maakohtu
  9. aprilli
  10. a otsus, kuid muuta kohtuotsuse põhiosa, asendades otsuses toodud õiguslikud põhjendused A õigeksmõistmist puudutavas osas käesoleva otsuse p-des 31-42 toodud põhistustega. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  11. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  12. septembri
  13. a määrus osas, millega jäeti OÜ X1 maakohtus tekkinud menetluskulud tema enda kanda.
  14. Süüdistatava kaitsjate kassatsioon rahuldada. Kannatanu huvides esitatud kassatsioon jätta rahuldamata.
  15. Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja 1764 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  16. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ X1 kasuks välja 7200 eurot (koos käibemaksuga) kriminaalmenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks (sh 6000 eurot maakohtu menetluses makstud esindajatasu eest ja 1200 eurot kassatsioonimenetluses makstud esindajatasu eest). 25
(25)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.