← Eesti

1-16-4197/76

Obsah (4)§ 174§ 187§ 180§ 181

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 187 lg 1 ja X1 põhikirja p 4.1 kohaselt täitma juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega.

  1. aastal oli X1 ainuosanik OÜ X2 (edaspidi X2), kelle ainuosanik oli D ja juhatuse liikmed A ning D.
  3. ja
  4. novembril 2010 pööras X1 juhatuse liige A äriühingu 14 kinnistut ainuosaniku nõusolekuta suures ulatuses kolmanda isiku kasuks. Selleks kasutas A ära enda kui X1 juhatuse liikme seadusest ja äriühingu põhikirjast tulenevat õigust äriühingu vara käsutamiseks ja võõrandas X1 esindajana äriühingule kuulunud 13 kinnistut enda kontrolli all olnud OÜ-le X3, keda esindas B, ning ühe kinnistu C-le. Ostuhinda kinnistute eest ei tasutud.
  5. novembril 2010 võõrandas OÜ X3 kinnistud edasi X4 OÜ-le, mille juhatuse liikmeteks olid erinevatel perioodidel A või E (hilisema nimega E1 või E2). C võõrandas omandatud kinnistu
  6. novembril 2010 E1-le. Võõrandatud 14 kinnistule seati
  7. jaanuaril 2011 ühishüpoteek summas 350 000 eurot X5 OÜ kasuks. See äriühing oli A kontrolli all ja hüpoteek seati eesmärgiga tagada X1-lt omastatud vara jäämine A-ga seotud äriühingu kontrolli alla.
  9. märtsil 2011 esitas D X1 nimel avaldused novembris 2010 sõlmitud tehingute tühisuse tunnistamise ja tehingu tagajärjel saadu tagastamise või kinnistute hinna hüvitamise kohta. OÜ X3, X4 OÜ, C ja E1 nõustusid notariaalselt tõestatud avaldustega X1 avaldustes tooduga ja kinnitasid, et novembris 2010 sõlmitud tehingud olid tühised. Selle tulemusena sai märtsis 2011 kinnistute omanikuks taas X
  10. X5 OÜ kasuks seatud hüpoteek kustutati. Maakohtu otsus
  11. Harju Maakohtu
  12. aprilli
  13. a otsusega mõisteti A, B ja C neile esitatud süüdistustes õigeks ning X1 tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Maakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.
  14. Süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud. Samuti ei ole vaidlust selles, et A ja D sõlmisid
  15. juulil 2010 abieluvaralepingu, mille kohaselt jäi X2 D lahusvarasse. Maakohus tuvastas A ja D vahel sõlmitud abieluvaralepingu näilikkuse, kuna lepingu eesmärk ei olnud ühisvara jagamine, vaid kogu vara vormistamine D lahusvaraks, et vältida võimalike A vastu esitatavate nõuete täitmist ühisvara arvel.
  16. Peamine vaidlus on kriminaalasjas selle üle, mis oli
  17. a novembris sõlmitud kinnisvaratehingute eesmärk ja kas A-l oli X1 juhatuse liikmena selliste tehingute tegemise pädevus.
  18. Maakohtu hinnangul kuulusid kinnisvaratehingud X1 igapäevase majandustegevuse hulka. Seega oli A-l juhatuse liikmena ka pädevus teha kinnisvaratehinguid. Vaidlusaluste tehingute tegemise ajal oli A X1 ainuosaniku X2 juhatuse liige, kelle pädevuses oli tütarettevõtte juhtkonnale kinnisvaratehinguteks nõusoleku andmine. Seega ei olnud kinnisvaratehingud ebaseaduslikud KarS § 201 mõttes. Maakohus rõhutas, et kannatanu ei ole käsitanud end varast kestvalt ilma jäänuna ja kuriteoteade juhtunu kohta esitati pea kolm aastat hiljem.
  19. Kuna maakohus tegi õigeksmõistva otsuse, jäeti tsiviilhagi läbi vaatamata. 2

(9)2 1-16-4197 Apellatsioonid
  1. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokuratuur ja kannatanu esindaja vandeadvokaadi abi Birgit Sisask, kes taotlesid A süüdimõistmist ja tsiviilhagi rahuldamist. Ringkonnakohtu otsus
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. augusti
  4. a otsusega tühistati maakohtu otsus A õigeksmõistmises ja tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises. Selles osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega tunnistas A süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi, mõistis talle rahalise karistuse 100 päevamäära ehk 6330 eurot, jättis kannatanu tsiviilhagi rahuldamata ja mõistis A-lt välja sunniraha. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri ja kannatanu esindaja apellatsioonid rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.
  5. X1 ainuosanik X2 ei ole varakäsutuseks nõusolekut andnud. Süüdistatav võis küll möönda, et tema ja D vahel sõlmitud abieluvaralepingu näilikkuse tõttu kuulub talle jätkuvalt osa X2-st, kuid sellele vaatamata pidanuks A-l kinnistute võõrandamiseks olema

§ 174lg 2 kohane X2 osanike enamuse toetus.

X2 teise osaniku D nõusolekuks ei saa pidada tema

  1. septembril 2010 saadetud ekirja, kus D kirjutas mh, et „võta oma F ja juhi temaga koos harmoonias nii X2 kui ka oma elu“.
  2. Äriühingu juhatuse liikme volitus äriühingut juhtida ja esindada ei anna talle õigust ettevõtte vara enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Riigikohtu praktika järgi pidanuks A-l olema kinnistute võõrandamiseks osaniku nõusolek. A teadis, et tal ei ole kinnistute müügiks X1 ainuosaniku nõusolekut. Seetõttu ei ole tähtsust sellel, kas kinnisvaratehingud olid äriühingu tavapärane majandustegevus. Süüdistatav võõrandas seega omaniku tahte vastaselt X1-le kuulunud 14 kinnistut. Omastamistahte manifesteerimine seisnes kinnistute müümises enda kontrolli all olnud isikutele eesmärgiga jätta X1 kinnisvarast kestvalt ilma.
  3. Tsiviilhagis nõutakse X1 vastu esitatud X6 AS-i viivisenõude ja kinnistute tagasisaamiseks tehtud kulutuste hüvitamist. Kannatanu hinnangul seisneb X1-l tekkinud kahju selles, et kinnistute omastamisega peatus kinnistute müügiprotsess ja pangalaenu tagastamise tähtajaks ei suudetud kõiki kinnistuid müüa. Laenu tagastamisest tekkinud viivituse tõttu tekkis pangal X1 vastu viivisenõue. Kinnistute tagasisaamiseks sõlmiti X7 OÜ-ga käsunduslepingud, mille alusel makstud tasuna tekkis kahju 60 567 eurot.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeldada, et X1 oleks suutnud kinnistud õigel ajal ära müüa ja nii viivisenõuet vältida. Pangalaen muutus sissenõutavaks seitse kuud pärast kinnistute kannatanule tagastamist. Aeg, mil kinnistud olid teiste isikute kontrolli all, ei mänginud nende realiseerimisel määravat rolli. Osa kinnistuid müüdi alles
  5. ja
  6. aastal ning osa oli ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks veel müümata. Kinnistute tagasisaamiseks tehtud kulutused on ringkonnakohtu hinnangul tõendamata. Esitatud arved ei tõenda nõude olemasolu ega nende tasumist. Kannatanu määruskaebus
  7. X1 esindaja B. Sisask esitas ringkonnakohtu otsuse peale määruskaebuse, ringkonnakohus jättis otsuses lahendamata kannatanu menetluskulude hüvitamise taotluse. kuna Ringkonnakohtu määrus 3

(9)3 1-16-4197
  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. septembri
  3. a määrusega mõistis kohus riigilt kannatanu kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu 1584 eurot. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 182 lg 1 alusel jäid X1 esimese astme kohtu menetluse kulud kannatanu kanda.
  4. Ringkonnakohtu määruse peale esitatud kannatanu esindaja määruskaebuse jättis Riigikohus
  5. novembri
  6. a määrusega menetlusse võtmata. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD A kaitsjate kassatsioon ja täiendav seisukoht
  7. Süüdistatava kaitsjad esitasid kassatsiooni, milles taotlevad ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist.
  8. Ringkonnakohus ei analüüsinud, kas kannatanu on varast kestvalt ilma jäetud, ega põhjendanud selles küsimuses maakohtust erinevale seisukohale jõudmist. Kohus ei arvestanud, et kannatanu ei tundnud väidetava omastamise vastu huvi mitu aastat.
  9. Samuti on ringkonnakohus ebaõigesti lugenud tähtsusetuks selle, kas kõnealused kinnisvaratehingud kuulusid X1 igapäevase majandustegevuse hulka. Maakohus leidis põhjendatult, et tegu oli igapäevase majandustegevusega, aga ringkonnakohus seda küsimust ei analüüsinud. Juhatuse liige võib piiramatult teha igapäevase majandustegevuse hulka kuuluvaid tehinguid, lähtudes äriühingu parimatest huvidest. Tunnistaja E1 ütluste kohaselt tegeles X1 vara haldamise ja investeeringutega ning X1 majandusaasta aruannetest nähtub, et kinnisvarainvesteeringud olid üks osa äriühingu majandustegevusest.
  10. a majandusaruandes kinnitati, et kinnisvaraga seotud otsuseid teeb juhatus, kelle otsustuspädevus ei ole millegagi piiratud. Järelikult oli A-l igapäevases majandustegevuses õigus kinnisvaratehinguid teha ja omastamise süüdistus on alusetu.
  11. A oli X2 juhatuse liige ja volitatud tegutsema X1 osanikuna. Seda kinnitavad mh kannatanu esindaja ütlused, mille kohaselt ei olnud A volitused X2 juhatuse liikmena millegagi piiratud. Omastamises süüditunnistamine ei ole võimalik, kui väidetav omastaja on ise vara omaniku ainuosaniku täieõiguslik esindaja. Tütarettevõtte tegevuse korraldamine oli X2 igapäevane majandustegevus. Kuna X2 nõusolek tehinguteks oli A enda tahte järgi olemas, ei olnud tegu ebaseadusliku varakäsutusega.
  12. Süüdistataval ei olnud võõra vara omastamistahet ja ringkonnakohus ei ole selle olemasolu kuidagi põhjendanud. A soov oli üksnes X1 kahjustamise vältimiseks anda kinnistud A ja D tütrele või tema ettevõttele hoiule, et olukorra rahunedes need X1-le tagastada, mida ka tehti. Vara võõrandamise eesmärk oli kaitsta X1 huve. Ringkonnakohus jättis analüüsimata tõendid, mille kohaselt D oli loobunud ettevõtete heaks tegutsemast. Need tõendid kinnitavad seda, et süüdistuses ette heidetud teod ei olnud kantud mitte omastamistahtest, vaid soovist X1 vara säilitada.
  14. jaanuaril 2018 esitasid süüdistatava kaitsjad täiendava seisukoha, mille kohaselt jättis ringkonnakohus õigesti kannatanu tsiviilhagi rahuldamata. Käsunduslepingu kinnistute tagasisaamiseks X7 OÜ-ga sõlmis D füüsilise isikuna ja kannatanul ei saanud selle õigussuhte alusel kahju tekkida. Ringkonnakohus leidis õigesti, et X8 OÜ poolt kannatanule teenuse osutamine ei ole tõendatud. Tsiviilhagi esemeks olevad kulutused ei olnud põhjendatud ega mõistlikud. X1-le on kinnistute eest osaliselt makstud ja see summa tuleb kahjunõudest maha arvata. Viimaks juhivad kaitsjad tähelepanu sellele, et süüdistatava ja D vahel
  15. märtsil 2011 sõlmitud kokkuleppe kohaselt loobus D kannatanu esindajana kõigist A vastu suunatud võimalikest nõuetest. 4
(9)4 1-16-4197 Kannatanu kassatsioon ja vastus süüdistatava kassatsioonile
  1. X1 esindaja taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja apellatsioonikohtusse uueks arutamiseks saatmist, kuna ringkonnakohus jättis alusetult tsiviilhagi 60 567 euro ulatuses rahuldamata.
  2. Kannatanu hinnangul rikkus ringkonnakohus tsiviilhagi läbivaatamisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Tsiviilhagi kohaselt sõlmis D X7 OÜ-ga käsunduslepingu kinnistute tagasisaamiseks ja tasus käsundi täitmisega seotud arveid. Esitatud arvete tasumist tõendavad mh tunnistaja ütlused ja X1 pangakonto väljavõte. X8 OÜ osutas X7 OÜ-le kinnistute tagasisaamisel alltöövõttu, mida kinnitavad tunnistaja ütlused. Vaidlustatud osas seisneb tsiviilhagi ese võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõudes. X7 OÜ teenuse kasutamisega tekkinud kulud on otsene varaline kahju võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3 mõttes, mille tekitas süüdistatav juhatuse liikme kohustuste rikkumisega. Nõude olemasolu on kohtulikul uurimisel leidnud kinnitust erinevate tõenditega.
  3. Lisaks on ringkonnakohus kannatanu hinnangul ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, leides, et üksnes nõude olemasolu ei ole kahju. Kannatanu ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et nõude eeldusena tuleb X1-l enne kõik arved tasuda.
  4. Kassatsioonivastuses palub kannatanu jätta süüdistatava huvides esitatud kassatsioon rahuldamata. A täitis KarS § 201 lg 2 p 2 koosseisu, võõrandades kannatanu nõusolekuta viimasele kuulunud kinnistud kolmandatele isikutele. Kinnistute müük oli ebaseaduslik: A tegutses huvide konfliktis ja müüs kinnistud alla turuhinna, rikkudes nii tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §st 35 ja

§ 187lgst 1 tulenevaid kohustusi.

Kuna A tegi kinnisvaratehingud faktiliselt iseendaga, vajas ta tehingute tegemiseks osanike nõusolekut. Prokuratuuri kassatsioonivastus

  1. Prokuratuuri hinnangul tegi ringkonnakohus õige, põhjendatud ja seadusliku otsuse, mille tühistamiseks alust ei ole. Süüdistatava kaitsjate kassatsioonis ei ole ühtki uut asjaolu, mida ei oleks varasemas kohtumenetluses juba arutatud. Prokuratuur juhib tähelepanu sellele, et ringkonnakohus oleks pidanud jätma maakohtus tekkinud menetluskulud süüdistatava kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium vaeb esmalt A süüküsimust ning põhjendab, miks tuleb A suhtes langetada õigeksmõistev otsus (I), võtab seejärel kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning lahendab menetluskulude küsimuse (II). I
  3. A-le esitati süüdistus KarS § 201 lg 2 p 2 järgi temale usaldatud võõra vara (X1 14 kinnistut) ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramises.
  4. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et kinnistud olid A jaoks võõrad (need ei olnud tema omandis), kuid vara oli talle kui juhatuse liikmele usaldatud KarS § 201 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. mai
  6. a otsus nr 3112314, p 20). A pööras talle usaldatud võõra vara kolmanda isiku kasuks, müües kinnistud kolmandatele isikutele ja manifesteerides sel viisil objektiivselt avalduval moel enda omastamistahet (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. detsembri
  8. a otsus nr 3114608, p 21). Peamine vaidlus taandub seega küsimusele, kas 5

(9)5 1-16-4197 kinnistute kolmandate isikute kasuks pööramine oli ebaseaduslik. Kolleegiumi hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt, põhjendades seda järgmiselt.
  1. Omastamisega on tegemist üksnes siis, kui isik teeb varaga toiminguid, milleks teda volitatud ei ole, pöörates nii vara enda või kolmanda isiku kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus nr 3111312, p 22). Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsus nr 3114215, p 78). Järelikult tuleb hinnata, kas A rikkus tema kui juhatuse liikme ja X1 kui vara omaniku vahelisest sisesuhtest tulenevaid kohustusi sellega, et müüs vara äriühingu osaniku nõusolekuta.
  6. Ringkonnakohus luges vaidlusalused kinnisvaratehingud ebaseaduslikeks, kuna A-l ei olnud tehingute tegemiseks osaniku (X2) nõusolekut. Apellatsioonikohus pidas osaniku nõusolekut vajalikuks, viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. detsembri
  8. a otsusele asjas nr
  10. Kolleegiumi hinnangul eelnimetatud lahendis toodud seisukohad praegusele asjale täiel määral ülekantavad ei ole. Nimelt leidis kolleegium kõnealuses kaasuses, et varakäsutus on KarS § 201 tähenduses seaduslik ja karistusõiguslikult ei ole põhjust reageerida juhul, kui tegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul ja juhatuse liikmena tegutsev äriühingu ainuosanik annab ise äriühingu nimel nõusoleku tehingute tegemiseks (viidatud otsuse p 16). Erinevalt praegusest kriminaalasjast ei tulnud seetõttu analüüsida, kas äriühingu osaniku nõusolek oli tehingu tegemise vältimatu eeldus. A tegutses kannatanu vara võõrandades üksnes juhatuse liikmena. Ta ei olnud X1 (ainu)osanik. Nii on A süüasjas määrava tähtsusega küsimus sellest, kas juhatuse liikmena tegutsedes pidi süüdistatav vaidlusaluste tehingute tegemiseks saama (ainu)osaniku nõusoleku. 36.

§ 180lg 1 kohaselt on juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut.

Kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt, võib juhatuse liige esindada osaühingut kõikide tehingute tegemisel (

§ 181lg 1).

X1 põhikiri juhatuse liikme esindusõigust ei piiranud (kd I, tl-d 5–8). Kui osaühingul on nõukogu, võib juhatus igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid teha ainult nõukogu nõusolekul (

§ 180lg 4).

Äriregistri andmebaasist nähtuvalt X1-l nõukogu ei olnud.

  1. A-le heidetakse ette tehingute tegemiseks osaniku nõusoleku puudumist. Asjakohast õiguslikku alust ei ole välja toodud ei süüdistuses ega ringkonnakohtu süüdimõistvas otsuses. Äriseadustikust ega muudest seadustest ei tulene kohustust küsida nõukogu puudumisel tehinguteks nõusolekut osanikelt. Seega juhul, kui osaühingul puudub nõukogu ning põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, ei ole osaühingu juhatuse liikmel kohustust saada tehinguteks osanike nõusolek.
  2. A-le esitatud süüdistuses tuginetakse ka TsÜS §le 35, mille kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Kannatanu esindajatel on õigus selles, et juhatuse liige võib lojaalsuskohustust rikkuda mh siis, kui ta teeb juhatuse liikmena tehingu endaga seotud äriühinguga turuhinnast erinevatel tingimustel.
  3. A tehtud müügitehinguid ei saa aga pidada ebaseaduslikeks KarS § 201 tähenduses lojaalsuskohustuse rikkumise tõttu juba ainuüksi sel põhjusel, et süüdistusaktis ei ole tehtud etteheidet kinnistute turutingimustest madalama hinnaga müügi kohta. Süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud määravad aga ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. novembri
  5. a otsus nr 31110912, p 10). Süüdistusakti kohaselt müüdi kinnistud järelmaksuga, nende lõplikku ostuhinda ei tasutud ja mõne aja (ca neli kuud) möödudes 6

(9)6 1-16-4197 jõudsid kinnistud tagasi äriühingu omandisse. Kuna kinnistute lõpliku müügihinna tasumise tähtaeg ei olnud selleks ajaks saabunud, on alusetu väide, et A võõrandas kinnistud tasuta. Kuigi kannatanu hinnangul ei vasta järelmaksuga kinnistute müümine tavapärasele äripraktikale, ei ole süüdistuses A-le ette heidetud X1 kahjustamist sellega, et ta müüs kinnistud järelmaksuga ja/või alla turuhinna, ning kohtul ei ole võimalik neid süüdistuses nimetamata asjaolusid isikule omistada, ilma et väljutaks süüdistuse piiridest. 40. Kolleegium leiab, et ainetu on ka kohtute arutelu teemal, kas kinnisvaratehingud kuulusid X1 igapäevase majandustegevuse hulka. Kuna X1 põhikiri juhatuse esindusõigust ei piiranud (vt eespool p 36), kerkiks see küsimus üksnes juhul, kui A süüdistus oleks sisustatud

§ 181

lgtes 3 ja 4 sisalduva esindusõiguse piirangu rikkumisega.

§ 181

lg 3 järgi on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu, v.a tehingud, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Viidatud sätte lg 4 kohaselt ei ole juhatuse liikmel õigust esindada osaühingut tehingute tegemisel, mille puhul vastavalt seadusele otsustavad esindaja määramise eraldi osanikud või nõukogu. Ei saa väita, et A rikkus esindusõiguse piirangut, kuna ta ei teinud tehinguid iseendaga. 41. Kohtupraktikas on teatud juhtudel

§ 181

lõikeid 3 ja 4 laiendatud ka tehingutele, mis on tehtud juhatuse liikmega suurel määral sarnaste majanduslike huvidega isikuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a määrus nr 3112217, p 55). Näiteks on

§ 181

lgtest 3 ja 4 tuleneva esindusõiguse piirangu kohaldamist peetud õigustatuks olukorras, kus juhatuse liige teeb tehingu enda abikaasa äriühinguga, kui äriühingu osalus kuulub abikaasade ühisvarasse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. aprilli 2017. a otsus nr 3212617, p 10). Kolleegiumi hinnangul ei saa

§ 181

lgtest 3 ja 4 tulenevat piirangut aga kohaldada juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingutele kolmandate isikutega, kelle puhul ei ole ära näidatud selget ja üheselt mõistetavat majanduslike huvide samasust.

  1. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et A ei pidanud X1 juhatuse liikmena äriühingu kinnistuid müües küsima tehingute tegemiseks osaniku nõusolekut ning süüdistuses ette heidetud viisil kinnistuid müües ei rikkunud A X1 esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Seega ei olnud kinnistute müük ebaseaduslik ja A-le süüks pandud tegu ei vasta KarS §s 201 ette nähtud kuriteo objektiivsele koosseisule. II
  2. Riigikohus tühistab KrMS § 361 lg 1 pst 5 ning § 362 pdest 1 ja 2 juhindudes Tallinna Ringkonnakohtu
  3. augusti
  4. a otsuse osas, millega muudeti maakohtu otsust, s.o A süüditunnistamises, karistamises ja temalt sundraha väljamõistmises ning tsiviilhagi rahuldamata jätmises, ning jõustab selles osas Harju Maakohtu
  5. aprilli
  6. a otsuse. KrMS § 361 lg 1 p 3 alusel muudab kolleegium osaliselt maakohtu otsuse põhiosa, asendades selles toodud A õigeksmõistmist puudutavad õiguslikud põhistused käesoleva otsuse pdes 31–42 toodud põhistustega. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Süüdistatava kassatsioon tuleb rahuldada. Õigeksmõistva otsuse tegemisel jättis maakohus õigesti kannatanu tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata ja kannatanu kassatsioon jääb rahuldamata.
  7. Süüdistatava kaitsjad esitasid Riigikohtule taotluse hüvitada A-le tema poolt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu summas 1764 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjatel kassatsiooni ja lõplike seisukohtade koostamiseks kokku 14,5 tundi. Kolleegiumi hinnangul on kaitsjate taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada. Riigikohus loeb 1764 eurot KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel kassatsioonimenetluse kuluks ja mõistab selle KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt A kasuks välja. 7

(9)7 1-16-4197
  1. Kannatanu kassatsioonis taotletakse kohtumenetluses kantud õigusabikulude X1 kasuks väljamõistmist.
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. septembri
  4. a määrusega (vt eespool p 18) jäeti kannatanu esimese astme kohtus tekkinud kulud tema enda kanda ja apellatsioonimenetluse kulu 1584 eurot mõisteti riigilt välja.
  5. Kohtupraktikas on selgitatud, et menetluskulude otsustus tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 ple 14 teha samal ajal kohtuotsusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. detsembri
  7. a määrus asjas nr 3117008, p 9), seda muu hulgas põhjusel, et menetlusseadus seob otsustuse menetluskulude kandmiseks kohustatud isiku kohta üldjuhul kriminaalasja lõpptulemusega. Kuna kolleegium jõustab maakohtu otsuse tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata jätmise osas, tuleb ringkonnakohtu määrus esimese astme kohtu menetluses tekkinud menetluskulusid puudutavas osas tühistada ja KrMS § 182 lg 5 alusel riigilt kannatanu mõistlikud menetluskulud välja mõista. Kolleegiumi hinnangul annab KrMS § 191 lg 3 kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust ka juhul, kui ringkonnakohus on menetluskulude küsimuse lahendanud KrMS § 189 lg 2 alusel eraldi määrusega olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. juuni
  9. a määrus asjas nr 3116313, p 21).
  10. X1 esindajad advokaat B. Sisask ja vandeadvokaat Marko Kairjak esitasid
  11. veebruaril 2017 maakohtule taotluse kannatanu menetluskulude hüvitamiseks summas 13 179 eurot koos käibemaksuga. Taotluse kohaselt ei ole kannatanu käibemaksukohustuslane. Kolleegium ei pea märgitud summat mõistlikuks kannatanu õigusabikuluks esimese astme kohtu menetluses järgmistel põhjustel. Õigusabikuludes sisaldub tasu kahele esindajale mh toimingute eest, mis (osaliselt) omavahel kattuvad. Näiteks on ühel juhul esindanud kannatanut maakohtu istungil kaks esindajat. Ka on ühe esindaja kohtuistungite osalemise tasule lisaks märgitud õigusabikuluna tasu teisele esindajale samade kohtuistungite protokollidega tutvumise ja kohtuistungite helisalvestiste kuulamise eest. Kolleegium peab KrMS § 175 lg 2 alusel põhjendatuks arvata tekkinud kulude hulka vaid ühele esindajale makstav tasu (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. oktoobri
  13. a otsus nr 3117716, p 18.4). Tsiviilhagi koostamisele ja täiendamisele kulus taotluse kohaselt kokku 5,3 tundi. Arvestades tsiviilhagi mahtu (põhjendav osa ca 3 lk) ja sisulisi argumente, ei saa selle koostamiseks kulunud aega täies ulatuses põhjendatuks lugeda. Samuti arvestab kolleegium esimese astme kohtu menetluses kannatanu esindajatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel seda, et suures osas keskendusid kannatanu esindajate maakohtus esitatud argumendid A süüdimõistmisele. Kokkuvõttes loeb kolleegium praeguses kriminaalasjas kannatanu esindajale esimese astme kohtu menetluses makstud tasu mõistlikuks summas 6000 eurot (koos käibemaksuga).
  14. Esindaja taotleb hüvitada X1-le kassatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu 3489,60 eurot koos käibemaksuga. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud summa ebamõistlik. Taotluse kohaselt oli kassatsiooniastmes õigusabiteenuse osutamise ajakulu kokku 23,9 tundi. Kassatsioonimenetluses on esindaja koostanud kassatsiooni ja kassatsioonivastuse. Õigusabitasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas arvesse võtta, millises ulatuses on esitatud argumendid põhjendatud ja millises mitte (mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  15. märtsi
  16. a otsus asjas nr 311717, p 12). Mitmed kannatanu esindaja kassatsioonimenetluses esitatud argumendid kordavad varasemas kohtumenetluses öeldut ja valdav osa neist jäi tagajärjetuks. Lisaks sisaldub kannatanu õigusabikuludes tasu teise esindaja tehtud toimingute eest. Kolleegium peab siingi põhjendatuks arvata tekkinud kulude hulka vaid ühele esindajale makstav tasu. Arvestades ka kannatanu huvides kassatsioonimenetluses esitatud argumentide sisu ja mahtu, loeb kolleegium esindajale makstud tasu mõistlikuks 1200 euro suuruses summas (koos käibemaksuga), mis tuleb KrMS § 182 lg 5 alusel riigilt X1 kasuks välja mõista. 8
(9)8 1-16-4197 Saale Laos Paavo Randma Peeter Jerofejev (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.